3-2-1-103-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-103-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. november 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

AKTSIASELTSI VALIOR hagi OÜ Scanfor Eesti vastu

403 363 krooni 9 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-55731

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Scanfor Eesti kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

421 174 krooni 78 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AKTSIASELTS VALIOR (registrikood 10057633),

esindaja vandeadvokaat Viive Kaur

Kostja OÜ Scanfor Eesti (registrikood 11098930), esindaja

vandeadvokaat Raiko Lipstok

Asja läbivaatamise kuupäev

1. november 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-55731 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Scanfor Eesti kassatsioonkaebuselt 14. juunil 2010. a tasutud kautsjon

4034 (neli tuhat kolmkümmend neli) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AKTSIASELTS VALIOR (hageja) esitas 23. oktoobril 2009 Harju Maakohtule OÜ Scanfor Eesti

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 403 363 krooni ja 9 senti ning

viivise alates 30. juunist 2009 kuni kohtuotsuse täitmiseni.

Hagi kohaselt olid pooled sõlminud veolepingu, millega kostja kohustus vedama kaupa Saksamaalt

Eestisse. Kauba maksumus oli 403 363 krooni 9 senti. Kostja teatas 7. aprillil 2009 kauba

kaotsiminekust. Kostja vastutab kauba kaotsimineku eest rahvusvahelise kaupade autoveolepingu

konventsiooni (CMR) art 17 lg 1 järgi. Asjaolu, et kaup anti üle Lauris Petersonsile, kuigi kostja oli

teatanud, et kaup tuleb üle anda Lauris Liepinsile, ei ole määrav, kuivõrd kaup anti üle isikule, kes

tuli kaupa vastu võtma veoauto ja haagisega, mille numbrid oli kostja kauba müüjale edastanud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et ta ei vastuta

CMR art 17 lg 1 järgi kauba kaotsimineku eest. Selle sätte kohaselt vastutab vedaja kauba

kaotsimineku eest alates kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Praegusel juhul

teatas kostja kauba müüjale, et kaup tuleb üle anda L. Liepinsile. Kaup anti üle aga L. Petersonsile,

kellel ei olnud kostja volitust kauba vastuvõtmiseks ja kelle eest kostja ei vastuta. Seega ei ole kostja

kaupa veoks vastu võtnud. Hageja ei ole tõendanud, et ta andis kaubad kostjale vedamiseks üle.

3. Harju Maakohus rahuldas 12. veebruari 2010. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 403 363 krooni 9 senti, viivise 11 181 krooni 6 senti ja alates 14. jaanuarist 2010 kuni

põhivõla tasumiseni viivise, mille määraks aastas on 5% tasumata summast.

Maakohus luges tuvastatuks, et pooled sõlmisid veolepingu, kaup laaditi kostja nimetatud

registreerimisnumbriga sõidukile, kaup ei jõudnud ettenähtud sihtkohta, kaup anti üle autojuht

L. Petersonsile, kes CMR-i saatedokumendi kohaselt esindas vedajat Bermuda, ning kaupa ei antud

üle kostja nimetatud autojuht L. Liepinsile. Hageja on tasunud kauba eest müüjale 403 363 krooni

9 senti.

Praegusel juhul on määravaks see, et kaup laaditi õige auto peale. Vedajaks oli juriidiline isik.

Juriidilist isikut võivad esindada mitmed füüsilised isikud. Kauba üleandjal ei olnud mõistlikku

põhjust uskuda, et veoauto oli läinud vedaja valdusest välja tema tahte vastaselt. Auto ärandamise

kohta puuduvad andmed. Seetõttu käitus autojuht L. Petersons kui vedaja esindaja ning vedaja talus

sellist esindamist. Praktikas ei väljasta vedaja autojuhtidele veo tegemiseks eraldi volikirja. Autojuhi

isik oleks tähtis siis, kui tegemist oleks erilise veoga, mis nõuab eriliselt kvalifitseeritud autojuhti.

Sellise veoga tegemist ei olnud. Pooled pole ka selgesõnaliselt kokku leppinud, et kaupa ei tohi

teisele autojuhile üle anda. Seega on kaup nõuetekohaselt üle antud ja kostja vastutab CMR art 17

lg 1 alusel kauba kaotsimineku eest. Vedaja vastutusest vabastamise aluseid tuvastatud ei ole.

CMR art 23 lg 1 järgi peab kauba kaotsimineku korral vedaja hüvitama kauba veoks vastuvõtmise

kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. Kauba maksumuseks oli 403 363 krooni 9 senti. Ka

hageja CMR art 27 lg 1 alusel esitatud viivisenõue on põhjendatud.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha asjas

uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. mai 2010. a (otsuses ilmselgelt ekslikult märgitud 14. mai

2009. a) otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu seisukohtadega ning ei pidanud vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata.

Ringkonnakohus leidis, et poolte vahel ei ole siduvat kokkulepet konkreetse autojuhi kohta. Kostja ei

ole ka oma vastuväidetes hagile esile toonud ühtegi asjaolu või faktiväidet, millest nähtuks, et kaup

läks kaotsi just seetõttu, et autojuhiks oli L. Petersons ja mitte L. Liepins. Samuti ei nähtu hagist ega

hageja esitatud tõenditest, kuidas on seotud kauba kaotsiminekuga just asjaolu, et autojuhiks oli

L. Petersons, mitte L. Liepins. Kostja leiab õigesti, et vastutus (sh vedaja vastutus) teise isiku eest on

isiku- mitte sõidukipõhine, kuid leiab ebaõigesti, et lepingu pooleks muutub autojuht füüsilise

isikuna. Maakohus on õigesti märkinud, et lepingupooleks oli juriidiline isik, st kostja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja teha

uue otsuse, millega hagi jätta rahuldamata.

Kohtud on valesti kohaldanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg-d 1 ja 2. Kostja teatas

hageja nimetatud kauba üleandjale, et isik, kellel on õigus kaup vastu võtta, on L. Liepins. Seega oli

TsÜS § 118 lg 1 järgi kaupa vastu võtma volitatud L. Liepins, mitte L. Petersons, kellele kaup üle

anti. Praegusel juhul ei ole alust leida, et L. Petersonsil oli esindusõigus kauba vastuvõtmiseks

TsÜS § 118 lg 2 järgi. Kostja ei teadnud, et L. Petersons tegutseb tema nimel kauba vastuvõtjana.

Kostja ei ole L. Petersonsi kunagi oma tegevuses kasutanud ega tunne sellenimelist isikut. Seega ei

ole kostja kaupa vastu võtnud ning ei ole täidetud CMR art 17 lg-s 1 toodud eeldus selleks, et kostja

vastutaks kauba kaotsimineku eest.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kostja kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus

tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Tsiviilasi

tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kohtud on tuvastanud, et pooled sõlmisid veolepingu, kaup laaditi kostja nimetatud

registreerimisnumbritega sõidukitele, kaup ei jõudnud ettenähtud sihtkohta, kaup anti üle autojuht

L. Petersonsile ning kaupa ei antud üle kostja nimetatud autojuht L. Liepinsile. Nende asjaolude

tuvastamist ei ole pooled Riigikohtus vaidlustanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab

kauba kaotsimineku eest.

11. Kuivõrd veolepingu järgi tuli kaup vedada Saksamaalt Eestisse, on kohtud õigesti leidnud, et asi

tuleb lahendada CMR-i sätete järgi. CMR art 17 lg 1 järgi vastutab vedaja kauba täieliku või osalise

kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni.

Pooled vaidlevadki selle üle, kas kostja võttis kauba veoks vastu olukorras, kus kaup anti üle kostja

nimetatust erinevale autojuhile, kes saabus kaupa vastu võtma kostja nimetatud

registreerimisnumbriga sõidukiga.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 442 lg-st 8 ja § 654 lg-st 4 tulenevat

kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Maakohus luges kostja kauba veoks vastuvõtnuks, leides, et

L. Petersons käitus kui vedaja esindaja ja kostja talus sellist esindamist. Maakohus seejuures ühelegi

õigusnormile ei viidanud. Maakohtu otsuse sõnastusest võib siiski järeldada, et maakohus pidas

L. Petersonsi kostja esindajaks TsÜS § 118 lg 2 alusel. Samas ei nähtu maakohtu otsusest põhjendusi,

millest nähtuks, et TsÜS § 118 lg 2 kohaldamise eeldused on täidetud. Ringkonnakohus nõustus

maakohtu otsuse põhjendustega ega täiendanud ega muutnud neid selles osas.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht, kas on täidetud kõik

TsÜS § 118 lg-s 2 toodud eeldused selleks, et L. Petersonsi saaks kauba veoks vastuvõtmisel lugeda

kostja esindajaks. TsÜS § 118 lg 2 järgi saab lugeda esindatava volituse andnuks eeldusel, et

esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et

esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab

teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust. Kolleegium

märgib, et välistatud ei ole see, et kostja L. Petersonsi enda esindajana käitumise talumine võib

tuleneda sellest, et L. Petersons saabus kaupa veoks vastu võtma kostja nimetatud

registreerimisnumbriga sõidukiga.

13. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

14. Menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle

tulemustest.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Ants Kull