3-1-1-79-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-79-10

Otsuse kuupäev

29. november 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi C.H. süüdistuses KarS § 13 lg 1 ja § 119 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-09-14142

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

C.H. kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

29. september 2010

Istungil osalenud isikud

C.H.

kaitsja

vandeadvokaat

Raul

Palmaru,

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Kaido Tuulemäe

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 3. märtsi 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2010. a

kohtuotsused C.H. kriminaalasjas KarS § 13 lg 1 ja § 119 lg 2 järgi täies ulatuses ning saata

kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. C.H. mõisteti Pärnu Maakohtu 3. märtsi 2010. a kohtuotsusega lühimenetluses süüdi KarS § 13 lg 1 ja §

119 lg 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks üks aasta vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2

alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti talle kaheksa

kuud vangistust. Karistusseadustiku § 73 alusel vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kolmeaastase

katseajaga. Maakohus rahuldas kannatanute E.M., T.M. ja T.M. tsiviilhagi summas 1 172 757 krooni ja 45

senti osaliselt, mõistes C.H-lt kannatanute kasuks välja 23 914 krooni ja 40 senti.

C.H. tunnistati süüdi selles, et olles 7. veebruaril 2007 tööl SA X Haigla Naiste ja laste kliinikus valvearstina

(haiglavalves), jättis alates kella 20.35 sünnitustegevuse lõpuni viimata, hinnates kardiotokogrammi abil

ebaõigesti E.M. loote seisundit sünnitustegevuse ajal ning E.M-le tokoandurit mitte paigaldades. Sellega

jättis C.H. õigeaegselt osutamata E.M-le sünnitusabi, jättes õigeaegselt diagnoosimata E.M-l emaka

hüperstimulatsiooni ja sellest tingitud loote asfüksia, põhjustades kergemeelsusega nii sünnitajal E.M-l kui

sündinud tütrel T.M-l raskeid tervisekahjustusi. Kardiotokogrammil fikseeritud andmete põhjal oleks C.H.

alates kella 20.35-st pidanud tegema kõik selleks, et sünnitus kiiresti lõpetada kas vaakumpumba abil või

keisrilõike sooritamisega, olenevalt vagiina olukorrast. Sünnitustegevuse lõpetamisega viivitamisega tekitas

C.H. oma tegevusetusega E.M-l ja T.M-l sünnituse käigus eluohtliku seisundi, mis väljendus E.M-l 6 cm

pikkuses emakarebendis, mille tagajärjel eemaldati E.M-l emakas koos ühe munajuha ja munasarjaga. E.M-

le tekitati püsiv elundikaotus, mille tõttu on ta kaotanud alatiseks normaalse reproduktiivse funktsiooni. T.M.

sündis 07. veebruaril 2007 kell 21.47 keisrilõike teel eluohtlikus raskes asfüksia seisundis. Loote

kardiotokogrammil hapnikuvarustuse häiretele viitavate muutuste ilmumisel tekkis oht T.M. tervisele, häirete

süvenemisel ja emakarebendi tekkides oht elule. T.M-l on diagnoositud asfüksiajärgne kesknärvisüsteemi

kahjustus hüpoksilis-isheemilise entsefalopaatiana, millega kaasneb psühhomotoorse arengu pidurdus,

krambisündroom, bulbaarparalüüs ja lihastoonuse tõus, mille tagajärjel laps ei istu, ei käi, ei rooma, ei kõnele

ega saa hakkama ühegi elufunktsiooniga ilma kõrvalise abita. Nimetatud kahjustused ja nendega kaasnevad

puuded on T.M-l püsivad.

2. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid C.H. kaitsja vandeadvokaat Paul Järve ja kannatanute

esindaja vandeadvokaat Alla Raudsepp.

2.1 C.H. kaitsja leidis, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tugineti kohtukõlbmatutele tõenditele. Ebaõige

on käsitada eksperdiarvamusena Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspert-komisjoni 29. novembri 2009. a

koosoleku protokollis kajastatut, sest see dokument ei vasta KrMS § 107 lg 3 p-des 1 ja 2 kirjeldatud

ekspertiisiakti koostamise nõuetele. Kohtukõlbmatu on ka isiku kohtuarstliku komisjoniekspertiisi akt nr 2,

sest selles puudub eksperdiarvamuse nõuetekohane põhjendus. Maakohus ei ole C.H. karistusõigusliku

vastutuse üle otsustamisel pööranud tähelepanu teiste isikute - ämmaemand ja eelmises vahetuses töötanud

valvearst - tegevusele. E.M. ütlustes ja tema haigusloos esinev vastuolu patsiendi kaebuste kohta on

kohtuotsuses kõrvaldamata. Kohtu järeldus, et patsiendi hoolikamal jälgimisel oleks C.H. pidanud aru saama

olukorra kriitilisusest ja sellest tingitult tegutsema õigeaegselt, on tõendamata. Samuti on tõendamata

järeldus, et õigeaegse tegutsemise korral ei oleks raskeid tagajärgi saabunud. C.H. tegevuse subjektiivne külg

- ettevaatamatus kergemeelsuse vormis - ei tulene tõenditest. Vahetult enne kohtulikku vaidlust esitas

prokurör muudetud süüdistuse, laiendades selle piire. Süüdistuse laiendamine mõjus süüdistatavale ja tema

kaitsjale üllatuslikuna ja võttis ära võimaluse operatiivselt sellele vastu vaielda. C.H. süüküsimuse muutmata

jätmise korral paluti maakohtu otsus tühistada ja tagastada asi uueks arutamiseks tsiviilhagi osas. Kaitsja

hinnangul on maakohus lähtunud tsiviilhagi lahendamisel valedest materiaalõiguslikest alustest.

2.2 Kannatanute esindaja taotles tsiviilhagi rahuldamist ka selles osas, mis jäi maakohtu otsusega

rahuldamata, s.o summas 1 148 843 krooni ja 25 senti.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2010. a kohtuotsusega jäeti apellatsioonid rahuldamata ja Pärnu

Maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni

arvamus ja isiku kohtuarstliku ekspertiisiaktis sisalduv eksperdiarvamus on tõendina kohtukõlbulikud.

Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni arvamus on meditsiinispetsialistide arvamus, mis võib

olla kriminaalmenetluses tõend mitte eksperdiarvamuse, vaid muu dokumendina. Isiku kohtuarstliku

komisjoniekspertiisi akt on koostatud nõuetekohaselt, ekspertide järeldused on jälgitavad ning lugejale

arusaadavad. C.H-le süüksarvatud kuritegu on tuvastatud kolmeastmelise deliktistruktuuri alusel, järgides

tegevusetusdeliktile ettenähtud skeemi ning Riigikohtu praktikat selles küsimuses. Maakohus on tuvastanud

hoolsuskohustuse rikkumise ja näidanud ära nõutava käitumise kohusetundliku ja tähelepaneliku käitumise

korral. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega täielikult. Kolleegium märkis, et süüdistatava

nõuetekohase käitumise korral ei oleks saabunud kõiki tänaseks T.M-l esinevaid alalisi tervisekahjustusi ega

kujunenud olukorda, kus E.M-l ei ole enam võimalik sünnitada. Vastupidiselt kaitsja apellatsioonis märgitule

ei tuvastanud ringkonnakohus ühtki kaitseõiguse rikkumist seoses asja arutamisega lühimenetluses.

Süüdistatav on kogu aeg soovinud asja menetlemist lühimenetluses, jäädes lühimenetluse juurde ka pärast

seda, kui prokurör esitas enne kohtuliku uurimise lõppu muudetud süüdistuse. Ringkonnakohus leidis, et

muudetud süüdistuse sisu oli konkreetne ja arusaadav. Süüdistuse muutmine süüdistatava kaitseõigust ei

rikkunud ning talle tagati võimalus end muudetud süüdistuse vastu kaitsta ja lühimenetlusest loobuda.

Puutuvalt kaitsja kassatsiooni tsiviilhagi küsimuses leidis ringkonnakohus, et C.H-lt tsiviilhagi

väljamõistmine deliktiõigusliku vastutuse alusel on põhjendatud. Ringkonnakohus nõustus täielikult

maakohtu põhjendustega tsiviilhagi osalise rahuldamata jätmise kohta, jättes kannatanu esindaja

apellatsiooni rahuldamata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas C.H. kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru kassatsiooni, milles

taotletakse maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja C.H. õigeksmõistmist kuriteokoosseisu puudumise

tõttu. Kaitsja palub jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ja menetluskulu riigi kanda. Kassaator põhjendab

kassatsiooni järgnevaga.

4.1 Kohtud on rikkunud KrMS § 233 lg 1 sätteid ja tuginenud C.H. süüküsimuse otsustamisel tõenditele,

mille esitas kannatanu esindaja kohtule alles maakohtu istungil. Süüdistatava esitatud täiendavat tõendit

ringkonnakohus aga vastu ei võtnud.

4.2 Lühimenetluses süüdistuse muutmine tegevusdeliktilt tegevusetusdeliktile vahetult enne kohtuvaidlusi

rikub süüdistatava kaitseõigust. Materiaalõiguslikult lahendatakse tegevus- ja tegevusetusdelikt erineva

skeemi järgi, mistõttu muutuvad ka kohtumenetluses väljaselgitamist ja tõendamist vajavad asjaolud. Sellega

on kaasnenud süüdistatava kaitseõiguse rikkumine, mille kõrvaldamiseks tuleb asi saata maakohtule uueks

arutamiseks.

4.3 Isiku kohtuarstliku komisjonekspertiisi akt ei vasta KrMS § 107 lg 3 p 2 nõuetele, sest selles pole

põhjendatud, millel põhineb ekspertide järeldus, et E.M. ja T.M. eluohtliku seisundi tekkimise põhjuseks oli

naistearsti poolt sünnitustegevuse mitteõigeaegne lõpetamine, st kardiotokogrammide ja sünnitustegevuse

mitteõigeaegne hindamine. Kaitsja arvates on nimetatud tõend vähemalt eeltoodud järelduse osas

kohtukõlbmatu. Sellise põhjendamata järelduse on aga kohus võtnud aluseks põhjusliku seose kui

kuriteokoosseisu ühe objektiivse tunnuse tuvastamisel.

4.4 Kohtuotsustes ei ole kogutud ega hinnatud tõendeid, mis käsitlevad konkreetse valdkonna arstiabi

standardi ja kõikide sünnitusega kokkupuutuvate isikute erinevaid kohustusi.

4.5 Kohtud on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Süüdistuses on omavahel kombineeritud nii tegevus

kui ka tegevusetus. Tegevusetusdelikti tuvastamiseks oleks eelkõige vaja kindlaks teha, millised olid

valvearsti kohustused ja milline oli tema hoolsuskohustus süüdistuses märgitud ajal. Kaitsja leiab, et kohtud

on omistanud süüdistatavale kohustusi, mis ei lähtu vastava kutseala tegelikest reeglitest. Pole välja

selgitatud, milles seisnes C.H. objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine. Süüdistuses märgitud loote seisundi

ebaõige hindamine ei vasta karistusõiguslikule hoolsuskohustuse rikkumise mõistele.

4.6 Kohtud pole võtnud sisulist seisukohta küsimuses, kas süüdistuses märgitud ajal, s.o kell 20.35 oli saabuv

tagajärg esinevate sümptomite alusel kindla teadmisega külgneva tõenäosusega ettenähtav ja välditav.

Prokuratuuri ja kohtute nõutava tegevuse käsitlus on meelevaldne ega tulene toimiku materjalidest.

4.7 Kohtu järeldus, et süüdistatav jäi süüdistuses märgitud ajal tegevusetuks, on väär. C.H-le etteheidetav

eksimine sünnitusabisituatsiooni hindamisel on tegevus mitte tegevusetus. Kohtuotsusest ei leia sisulist

vastust küsimusele, kuidas oleks hinnanud keskmine arst talle pärast 20.40 ämmaemanda toodud

kardiotokogrammi ja kas ta sellel hetkel teadaolevate sümptomite alusel oleks vastu võtnud otsuse keisrilõike

tegemiseks.

4.8 Kohtud on eksinud kuriteokoosseisu subjektiivse külje sisustamisel. Objektiivselt ei olnud võimalik ette

näha tekkivaid tüsistusi, mistõttu nende teadmine või võimalikuks pidamine on välistatud.

4.9 Tsiviilhagisse puutuvalt leiab kassaator, et kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud deliktiõigusliku

vastutuse kohaldamise aluseid ja seetõttu on tsiviilhagi rahuldamine ebaseaduslik. Taotledes C.H.

õigeksmõistmist, palub kassaator jätta tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata.

5. Kassatsioonile on esitanud vastuse Lääne Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Kaido Tuulemäe, kes

leiab, et kohtud on õigesti kohaldanud materiaalõigust ega ole rikkunud kriminaalmenetlus-õigust, mistõttu

ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Prokurör ei nõustu kaitsja väitega,

nagu oleks prokurör kohtuliku uurimise lõpus süüdistust oluliselt muutnud või esitanud süüdistuse

tegevusdelikti asemel tegevusetusdeliktis. C.H. on süüdistatud kogu aeg tegevusetuses, sest sünnitustegevuse

ebaõige hindamine viiski C.H. tegevusetusele. Prokurör märgib, et asjas sisalduva eksperdiarvamuse on

andnud neli valdkonna spetsialisti ja nende järelduste õigsuses puudub igasugune alus kahelda. Prokuröri

hinnangul lähtus maakohus vastupidiselt kaitsja poolt väidetule kolmeastmelisest deliktistruktuurist ja

piisavalt on käsitlemist leidnud nii süüteokoosseis, teo õigusvastasus kui ka C.H. süü. Ka on maakohus ära

näidanud, kuidas pidanuks arst tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral käituma ning kohtud on

samuti põhjendanud, miks vastutab kõnealuses olukorras just arst, mitte aga ämmaemand.

6. Riigikohtu istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled Riigikohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja

taotluste juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium vaeb esmalt C.H. kaitsja kassatsiooni väiteid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta

kriminaalasja arutamisel maa- ja ringkonnakohtus (I) ning küsimust ekspertiisi määramise vajalikkusest

lahendamaks küsimust süüdistatava osutatud tervishoiuteenuse vastavusest kvaliteedinõuetele (II). Seejärel

käsitleb kolleegium materiaalõiguse küsimusi, mis vajavad lahendamist tervishoiuteenuse ebakvaliteetse

osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades (III). Lõpuks

kujundab kolleegium seisukoha kassatsiooni-menetluse tulemuse kohta (IV).

I

8. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne

kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt KrMS § 233 lg-st 3 kehtib see

põhimõte ka lühimenetluses, kuna KrMS 9. peatüki 1. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles

osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse muutmine lühimenetluses KrMS § 268 lg-tes 2 ja 3 märgitud korras

iseenesest vaadeldav kriminaalmenetlus-õiguse rikkumisena. Kriminaalmenetlusõigust ei rikutud süüdistuse

muutmisel ka käesolevas asjas.

9. Esiteks on ekslik kaitsja väide selle kohta, et just süüdistuse muutmisega asuti tema kaitsealust süüdistama

tegevusetuses. Kriminaalkolleegium märgib, et C.H-le esitatud süüdistusest nähtub, et ka enne süüdistuse

muutmist heideti talle ette raskete tervisekahjustuste tekitamist just tegevusetusega. Nii on 11. septembril

2009 koostatud süüdistusaktis otsesõnu märgitud, et: "E.M. sünnitustegevuse lõpetamise viivitamisega

tekitas C.H. oma tegevusetusega E.M-l ja T.M-l sünnituse käigus eluohtliku seisundi, mis väljendus E.M-l 6

cm pikkuses emakarebendis, mille tagajärjel eemaldati E.M-l emakas koos ühe munajuha ja munasarjaga,

põhjustades E.M-le püsiva elundikaotuse, mille tõttu ta on kaotanud alatiseks reproduktiivse funktsiooni.".

Teiseks tuleb silmas pidada, et KrMS § 233 lg 1 kohaselt on lühimenetlus võimalik vaid juhul, kui seda on

taotlenud süüdistatav ja prokuratuur on sellega nõustunud. Samuti näeb kriminaalmenetluse seadustik

süüdistatavale ette võimaluse loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest. Tulenevalt KrMS § 234 lg-st 3

on selline loobumine võimalik kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni. Käesolevas asjas taotles lühimenetluse

kohaldamist C.H. ja tema kaitsja toetas kaitsealuse taotlust (kd 2, lk 85, 86). Maakohtu istungiprotokollist

nähtub, et süüdistuse muutmise järgselt tegi kohus kaitsja taotlusel vaheaja, mille järel kaitsja pärast

süüdistatavaga nõupidamist leidis, et lühimenetlust võib jätkata (kd 2, lk 144). Seega järgis kohus KrMS §

268 lg-s 3 märgitud nõuet kuulutada süüdistatava või kaitsja taotlusel kaitseõiguse tagamiseks välja vaheaeg

või lükata kohtulik arutamine edasi. Süüdistatavale ja kaitsjale tagati võimalus kujundada oma seisukoht

muutunud menetlusolukorras ja otsustada, kas jätkata lühimenetlusega või loobuda lühimenetluse

kohaldamise taotlusest. Eeltoodud põhjustel on kaitsja väited süüdistuse muutmisega kaasnenud kaitseõiguse

rikkumisest alusetud.

10. Kaitsja näeb süüdistatava kaitseõiguse rikkumist ka selles, et ringkonnakohus ei võtnud vastu

süüdistatava esitatud täiendavat tõendit, kuid kannatanu esindaja poolt maakohtu istungil esitatud tõendid

võttis maakohus vastu.

10.1 Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on kriminaalkolleegium

märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja

kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid.

Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine

välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist

maakohtu poolt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-91-07, p 7 ja 1. märtsi 2010. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-2-10, p 9). Käesolevas asjas ei soovinud

süüdistatav ringkonnakohtule esitatava täiendava tõendiga tõendada maakohtus asetleidnud menetlusõiguse

rikkumist, mistõttu ringkonnakohus jättis selle põhjendatult ja kohtupraktikale tuginevalt vastu võtmata.

10.2 Kassaatori etteheide selle kohta, et vaatamata asja lahendamisele lühimenetluses võttis maakohus vastu

kannatanu esindaja poolt kohtuistungil esitatud tõendid, väärib tähelepanu. Maakohtu istungiprotokollist

nähtuvalt taotles kannatanu esindaja kohtuistungil täiendavate tõendite lisamist kriminaalasja materjalidele

(kd 2, lk 134-135). Vaatamata kaitsja vastuargumentidele rahuldas kohus kannatanu esindaja taotluse ja

võttis tõendid asja juurde. Käesoleva otsuse eelmises punktis viidatud kohtupraktika kohaselt rikkus

maakohus sellega kriminaalmenetlusõigust. Samas nähtub maa- ja ringkonnakohtu otsusest, et vaatamata

kohtuistungil täiendavate tõendite vastuvõtmisele ei ole kohtud otsuste tegemisel nendele tõenditele

tuginenud. Seega ei kaasnenud käesolevas asjas lühimenetluses kohtuistungil täiendavate tõendite asja juurde

võtmisega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust, mistõttu kriminaalkolleegium ei loe seda

rikkumist oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

11. Järgnevalt vaeb kriminaalkolleegium kassaatori väiteid kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kohta

meditsiinialaste eriteadmiste kasutamisel.

12. Kriminaalasja kohtueelses menetluses määrati isiku kohtuarstlik komisjoniekspertiis. Ekspertidele esitati

küsimused: kas E.M-l esineb tervisekahjustusi, mille vanus vastab kuriteosündmuse ajale; milline on

tervisekahjustuste kestus; kas esines oht E.M. ja/või T.M. elule; kas esines arstlik viga, millega on

põhjustatud oht E.M. ja/või T.M. elule; kas E.M-le ja/või T.M-le on põhjustatud püsiv tervisekahjustus; kas

E.M-le on põhjustatud elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine ja kas E.M-l esines raseduse ajal

patoloogiat, mis oleks viidanud toimunud raskele sünnitusele. Ekspertiisimääruse täitmine tehti ülesandeks

Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo juhtkonna poolt määratud ekspertidele ning naistearstile väljastpoolt X

Haiglat. (kd 1, lk 136-137). Nendele küsimustele on eksperdid isiku kohtuarstliku komisjoniekspertiisi aktis

ka vastanud (kd 1, lk 138-147).

12.1 Nõuded, millele ekspertiisiakt kriminaalmenetluses peab vastama, näeb ette KrMS § 107. Selle

esimeses lõikes antakse loetelu andmetest, mis märgitakse ekspertiisiakti sissejuhatuses. Kolmas lõige

sätestab, et ekspertiisiakti põhiosas esitatakse uuringute kirjeldus (p 1) ning uuringutulemuste hindamise

andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (p 2). Sama paragrahvi kuuendast lõikest tulenevalt esitatakse

ekspertiisiakti lõpposas uuringutele tuginev eksperdiarvamus. Käsitledes varasemas praktikas küsimust

ekspertiisiaktis sisalduva eksperdiarvamuse kui tõendi kohtukõlbulikkusest, on kriminaalkolleegium

rõhutanud, et vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada

uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08, p 17.2). Viidatud

lahendis selgitas kolleegium, et nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et

nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses

ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka

süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli. Samas

lahendis märkis kriminaalkolleegium sedagi, et KrMS § 107 lg 3 p-de 1 ja 2 nõuete rikkumise tõttu ei ole

arusaadav, mille alusel teeb ekspert kriminaalasja puudutavad järeldused. Kolleegium asus ka seisukohale, et

kirjeldatud nõuete rikkumine muudab ekspertiisiaktis esitatud eksperdiarvamuse kohtukõlbmatuks tõendiks

arvamuse kontrollimatuse tõttu ja et sellisele kohtukõlbmatule tõendile tuginemine otsuse tegemisel

moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes.

12.2 Käesolevas asjas koostatud ekspertiisiaktis on loetletud ekspertidele esitatud dokumendid,

ekspertiisimääruses sisaldunud andmed ja eksperdile esitatud küsimused. Seejärel sisalduvad ekspertiisiaktis

väljavõtted ekspertidele esitatud meditsiinialastest ja muudest dokumentidest (haiguslood, ülekuulamise

protokollid, seletuskirjad) ja eksperdiarvamus. Seega ei vasta kõnealune ekspertiisiakt KrMS § 107 lg 3 p 2

nõuetele - sellest puuduvad nii uuringutulemuste hindamise andmed kui ka eksperdiarvamuse põhjendus.

Kriminaalkolleegium jääb varasemas praktikas KrMS § 107 lg 3 nõuete rikkumise osas väljendatud

seisukohtadele ja nõustub seetõttu kassaatoriga, et põhjenduste puudumise tõttu on käesolevas asjas

koostatud isiku kohtuarstliku komisjoni-ekspertiisi aktis sisalduv eksperdiarvamus kohtukõlbmatu oma

järelduste kontrollimatuse tõttu ning taolisele tõendile tuginemine on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Maakohtu vastupidine seisukoht, millele tugineb ka prokurör

kassatsioonivastuses, ja mille kohaselt ei olnud "kohtul alust kahelda ekspertide arvamuses, kuna see on

koostatud nelja antud valdkonna spetsialisti poolt arvamuse andmiseks esitatud kõikide vajalike dokumentide

alusel", ei ole õiguslikult pädev. Kriminaalkolleegium märgib, et tulenevalt KrMS § 95 lg-st 1 on ekspert

isik, kes rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes

mitteõiguslikke eriteadmisi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eelistab menetleja eksperti määrates

kohtueksperti ja riiklikult tunnustatud eksperti, kuid võib määrata eksperdiks ka muu asjakohaste

teadmistega isiku. Seega saab kriminaalmenetluses eksperdiks ollagi vaid asjakohaste mitteõiguslike

eriteadmistega isik ehk oma valdkonna spetsialist. Ka ei saa KrMS § 107 lg 3 p 2 rikkumist muuta olematuks

asjaolu, et käesoleval juhul oli tegemist nelja eksperdi poolt tehtud komisjoniekspertiisiga - KrMS § 107

nõuete täitmine on kohustuslik igasuguse ekspertiisi, sh komisjoniekspertiisi tegemisel. Ka ei saa ekspertide

usaldamine kohtu poolt mingil juhul välistada eksperdiarvamuse kohtulikku kontrolli. Eksperdiarvamuse kui

tõendi usaldusväärsuse küsimus saab aktualiseeruda vaid juhul, kui tegemist on kohtukõlbliku tõendiga -

kohtukõlbmatu tõendi puhul tõendi usaldusväärsuse küsimust ei tõusetu. Kõnealusel juhul oli aga tegemist

kohtukõlbmatu tõendiga.

13. Kohtud on kriminaalasja lahendamisel tuginenud olulises osas ka Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi

ekspertkomisjoni 29. novembri 2007. a koosoleku protokollilise otsuse väljavõttele (kd 1, lk 18-19). Sellest

nähtuvalt arutas Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon Eesti patsientide esindusühingu 27.

augusti 2007. a taotlust ja vastas selle ühingu poolt esitatud erinevatele küsimustele. Sealhulgas leidis

Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon ka seda, et meedikute vähese sekkumise kell 20.30

põhjustas ilmselt kardiotokogrammi ja sünnitusabi situatsiooni puudulik hindamine, et alates kella 20.35-st

oleks pidanud mõtlema sünnituse kiiremale lõpetamisele ning et tervisekahjustuste põhjuseks tuleb pidada

sünnituse juhtijate (arsti ja ämmaemanda) vähest kardiotokogrammide hindamise oskust ja eksimust

sünnitusabi olukorra hindamisel.

13.1 Lahendades küsimust Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni protokollilise otsuse

tõendina lubatavusest, asus maakohus seisukohale, et tegemist on ekspertide hinnanguga. Ringkonnakohus

sellise seisukohaga ei nõustunud ja märkis, et selle otsuse näol on tegemist meditsiinispetsialistide

arvamusega, mis on kriminaalmenetluses tõendiks muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses.

Ringkonnakohus järeldas, et seetõttu on maakohus põhjendatult kasutanud seda tõendina tõendamisprotsessis

kogumis teiste tõenditega.

13.2 Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni

protokolliline otsus ei ole vaadeldav eksperdiarvamusena. Samas ei nõustu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtuga selles, et kõnealune otsus oli tõendamisel kogumis teiste tõenditega kasutatav.

13.3 Käesoleva kriminaalasja menetluses saab Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni 29.

novembri 2007. a koosoleku protokollilise otsuse väljavõttega tõendada seda, et kõnealune komisjon pidas

29. novembril 2007 koosoleku, mille päevakorra teise punktina arutati Eesti patsientide esindusühingu 27.

augusti 2007. a taotluse alusel hinnangu andmist SA X Haigla naistearstidelt patsient E.M-le antud arstiabi

kvaliteedile, samuti seda, et vastu võeti rida meditsiinialastele eriteadmistele rajanevaid otsuseid ja

informeeriti Eesti patsientide esindusühingut SA X Haigla poolt juhtumi analüüsist ja rakendatud

meetmetest. Asjaolud, et Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjon pidas koosoleku, lahendas

sellel Eesti patsientide esindusühingu taotlust ja võttis seejuures vastu otsuseid, ei kuulu aga kriminaalasja

tõendamiseseme hulka.

13.4 Kuigi Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus sisaldas ka hulgaliselt

meditsiinialastele eriteadmistele tuginevaid järeldusi, ei ole need järeldused kriminaalmenetluses tõendiks,

kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata

ekspertiis. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et kriminaal-menetluse seadustik ei näe

ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel, kuid ekspertiisi

määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille

lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis

nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille

tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. mai 2006. a kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-35-06, p.7.5). Tõendamiseseme

asjaolud, mille esinemist on kohtud tuvastanud Tervishoiuameti arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni

järeldustega, eeldavad meditsiinialastele eriteadmistele tuginevate ja konkreetset kriminaalasja puudutavate

järelduste tegemist ning seega ekspertiisi määramist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2005. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05, p-d 9-16).

13.5 Kuna käesolevas asjas on kohtud rajanud otsused olulisel määral meditsiinialastele eriteadmistele

tuginevatele järeldustele, mida ei ole saadud kriminaalmenetluses selleks ettenähtud ekspertiisi vormis, on

kohtud rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

II

14. Arutatavas asjas on menetlusesemeks valvearsti tegevusetuse tagajärjel sünnitajal ja tema lapsel raskete

tervisekahjustuste tekitamine ettevaatamatusest, mis on kvalifitseeritud KarS § 13 lg 1 ja § 119 lg 2 järgi.

Lähtudes eeldusest, et patsiendile osutatav tervishoiuteenus peab olema kvaliteetne, tuleb C.H. kui valvearsti

teo õiguslikul hindamisel lahendada küsimus sellest, kas tema poolt patsiendile osutatud tervishoiuteenus

vastas kvaliteedinõuetele.

15. Meditsiiniõiguses lähtutakse tervishoiuteenuse kvaliteedinõuete määratlemisel võlaõigusseaduse (VÕS)

§-st 762, mille kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse

osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Arstiteaduse

üldine tase tähendab ravimeetodeid, mida käsitletakse arstide väljaõppes ja täiendkoolituses ja millest

madalamal tasemel ravimine on raviviga. Sotsiaalministri 15. detsembri 2004. a määruse nr 128

"Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuded" § 4 lg 1 järgi töötatakse tervishoiutöötaja pädevuse nõuded

välja kutse- ja erialaühenduste poolt. Sotsiaalministri 16. mai 2008. a määruse "Tervishoiuteenuse kvaliteedi

ekspertkomisjoni töökord, tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmise kord ja komisjoni

moodustamine" § 2 lg 1 p 4 näeb ette, et tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon lähtub

tervishoiuteenuse kvaliteedile hinnangu andmisel ka üldtunnustatud heast meditsiinitavast ja meditsiinieetika

põhimõtetest.

16. Nimetatud õigusaktid ei sisalda aga tervishoiuteenuse kvaliteedi sisulisi nõudeid. Ka VÕS § 762 näeb

ette üksnes tervishoiuteenuse arstiteaduse üldisele tasemele vastamise nõude. Milline on nimetatud üldine

tase, s.t arstiteaduse sisuline teadmine ja nõue konkreetse tervishoiuteenuse jaoks, nähakse ette eelkõige

ravijuhendites, milles peab sisalduma konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetod. Eesti Naistearstide

Seltsi juhatus on kinnitanud septembris 2002 „Juhtnöörid sünnituse juhtimiseks“, 20. aprillil 2007 aga

ravijuhendi „Sünnituse induktsioon“. Sünnitusabiga seotud ravijuhendeid on teisigi (nii näiteks viidatakse

käesolevas asjas ka SA X Haigla vastavale juhendile aastast 2008 (kd 1, lk 206-210)). Kriminaalkolleegium

märgib, et kuigi nendes üldine orienteerumine kujutab endast meditsiiniõiguslikku teadmist, siis nende

terviklik käsitlus, rääkimata neis sisalduvatest sisulistest ravinõuetest, kujutab aga meditsiinilist ehk

arstiteaduslikku teadmist ning see kuulub meditsiinieksperdi, mitte juristi valdkonda.

17. Samas ei ole ravijuhend ainuke tervishoiuteenuse sisu ja kvaliteedi näitaja. Juhendi puudumisel või

sellest välja jäävatel juhtudel on võimalik, et ravi vastab arstiteaduse üldisele tasemele ka näiteks

üldtunnustamata ravimeetodite rakendamisel (VÕS § 763). Kolleegium tõdeb, et üldtunnustamata

ravimeetodid ja nende rakendamine on meditsiini enda määratleda. Ka neil juhtudel annab sisulise hinnangu

ravikvaliteedile meditsiiniekspert. Samuti tuleb ravikvaliteedi hindamisel arvestada head meditsiinitava ja -

eetikat.

18. Käesolevas asjas tuli kohtutel seega tuvastada, kas süüdistatav osutas tervishoiuteenust arstiteaduse

üldisele tasemele vastavalt või mitte. Tervishoiuteenuse osutamise vastavuse kontroll arstiteaduse üldisele

tasemele ei tähenda aga menetlejate poolt ravijuhendite üldiste nõuete ümberkirjutamist, vaid eeldab

meditsiinialastele eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist arsti käitumise osas, mida ei väära ka asjaolu,

et meditsiinialane eriteadmine võidakse esitada teatud mõttes hinnanguna (näiteks kas mingi toiming teostati

õigeaegselt või hilinenult, kas see oli piisav mingisuguse tulemuse saavutamiseks või tagajärje

ärahoidmiseks, kas oli tekkinud oht, jne). Käesoleva kriminaalasja lahendamisel oluliste asjaolude

tuvastamiseks tuleb möödapääsmatult kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, mis tähendab, et KrMS § 105 lg

1 nõuet järgides oleks tõendamisvajadusest lähtudes tulnud korraldada ekspertiis, mille tulemus tuli

vormistada KrMS § 107 nõuetele vastavas ekspertiisiaktis. Sellist ekspertiisi aga tehtud ei ole ja

kriminaaltoimiku materjalid ei ole seetõttu piisavad kriminaalasja lahendamiseks. Olukorras, kus

kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluseks, tuli ja tuleb ka

asja uuel arutamisel kohtul KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile.

Kriminaalasja lahendamist ilma eksperdiarvamuseta, kui ekspertiisi korraldamine on tõendamisvajadusest

lähtudes ilmne, loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2

tähenduses.

III

19. Kriminaalasja menetlemisel on toimunud mitmeid kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi

(vt käesoleva otsuse p-d 11-13.5), mille tulemusena on C.H-le süüksarvatava kuriteokoosseisu faktilised

asjaolud nõuetekohaselt tuvastamata. Kriminaalkolleegium tühistab seetõttu maa- ja ringkonnakohtu otsused.

Faktiliste asjaolude nõuetekohase tuvastamata jätmise tõttu puudub kriminaalkolleegiumil võimalus käsitleda

kassatsioonis tõstatatud küsimusi materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest. Vältimaks aga minetusi

kriminaalasja uuel arutamisel ja selgitamaks materiaalõiguse küsimusi, mis vajavad lahendamist juhul, kui

tervisekahjustus on tekitatud ettevaatamatusest tervishoiuteenuse ebakvaliteetsel osutamisel tegevusetusega,

märgib kolleegium järgmist.

20. Kuna tegemist on ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdeliktiga, siis tuleb järgida mõlema

tuletusdelikti - nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse - struktuuri. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb

kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist, selle objektiivset

ettenähtavust ja välditavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane

või mitte. Kriminaalkolleegium selgitab, et sageli tuleneb juba ravijuhendi järgimata jätmisest (näiteks selle

ebapiisavast rakendamisest) raviviga ehk arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine, mis

omakorda kujutabki endast tavaliselt oodatava hoole puudumist VÕS § 762 mõttes ning karistusõiguslikku

hoolsusvastasust KarS § 119 tähenduses.

21. Siiski ei tarvitse hoolsuskohustuse rikkumine piirduda ainult ravijuhendist kõrvalekaldumisega,

täiendavalt võib arvesse võtta ka head meditsiinilist tava ja meditsiinieetikat. Viimaste rikkumisena võib

näiteks käsitada ka olukorda, kui arst ei viibi oma valvekorra ajal üldse kliinikus või osakonnas, kus ta peab

viibima ja teda tuleb telefonitsi taga otsida. Kui mitte ravijuhendi, siis meditsiinieetika rikkumist võib näha

ka arsti sellises tegevusetuses, mille tõttu ei ole võimalik tagantjärele otsustada, millal oleks olnud õige aeg

kasutada vastavat ravivõtet. Hoolsusvastasus ei ole välistatud ka juhul, kui isik rikub hoolsusnõudeid (näiteks

ei ilmu valvearst õigeks ajaks tööle) ning loodab, et ehk tuleb keegi teine, olgu see siis mõni teine arst või

ämmaemand, olukorraga toime. Ammugi ei saa välistada hoolsusvastasust siis, kui valvearsti on teavitatud

probleemse patsiendi saabumisest, kuid vaatamata sellele arst töökohta ei ilmu.

22. Hoolsuskohustust rikkuv on siiski vaid selline käitumine, millega ületatakse lubatud riski piire. See

tähendab, et tegu tulebki lugeda hoolsuspäraseks, kui see jääb meditsiiniliselt paratamatu ja

meditsiinieetiliselt tolereeritava riski piiridesse. Nii ei saa näiteks arstile ette heita seda, et ta kogu aeg ei

viibi patsiendi juures või et ta normaalselt kulgeva sünnituse korral ei näe ette ootamatuid tüsistusi. Kuid

arsti teos ei saa välistada hoolsusetust näiteks põhjendusega, et ta töölt puududes või vajalikke analüüse

tegemata (käesoleva kriminaalasja kontekstis näiteks tokoandurit paigaldamata või selle näite jälgimata)

jättes nägi ette üksnes teoreetiliselt võimalikke probleeme. Just niimoodi käitudes võib arst luua kõrgendatud

ohu - võimaluse, et ta jääb vajalike ravitoimingutega hiljaks. Seega tuleb ettevaatamatusdelikti korral arsti

teo hoolsusvastasuse üle otsustamisel ka hinnata, kas tegu ületas lubatud riski piiri või mitte.

23. Tuvastanud hoolsusvastasuse, tuleb kohtul kontrollida hoolsusetu teo tulemusel saabuva tagajärje

objektiivset ettenähtavust. Objektiivne ex ante vaatleja peab ära tundma hoolsusvastase teo tagajärjel

tekkinud või tekkida võiva ohu. Ettenähtav peab olema ka võimalus, et hoolsusvastase teoga loodud oht võib

realiseeruda just sel kujul, mis pärineb ohust. Niimoodi tehakse kindlaks objektiivselt ettenähtav

põhjuslikkus objektiivse koosseisu tasandil, samas kui asjaolu, kuidas süüdistatav ise olukorda hindas, tuleb

kontrollida alles subjektiivse koosseisu juures. Ettenähtavust ei tohi kitsalt siduda ainult lõpptagajärjega.

24. Näidanud ära arsti hoolsusetu käitumise KarS § 119 mõttes ning sellega seotud objektiivse ettenähtavuse,

sisustatakse seejärel hoolsusetus tegevusetusdelikti tähenduses. Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse

koosseisu tunnus on garandikohustusega isik. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada

süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1).

25. Järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t

konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata. Seejuures ei ole välistatud, et nõutav

tegu konstrueeritakse etapiviisiliselt, alustades oluliselt varasemast perioodist, kui seda on viimased

sündmused enne tervisekahjustuse tekkimist. Vastasel juhul võib kujuneda olukord, kus arsti tegevusetuse

karistusõigusliku hindamise alt jäävad välja kõik tema eelnenud tegematajätmised ning vaatluse alla

võetakse ainult kõige viimane tegu, milleks võib olla patsiendi elu päästmine viisil, mis on meditsiiniliselt

põhjendatud (käesoleva kriminaalasja kontekstis näiteks elu päästmine emaka ja munasarja eemaldamise

teel). Kriminaalkolleegium märgib, et karistusõiguslik hinnang peab aga hõlmama ka arsti varasemat

hoolsusetust, mis tegelikult viiski eluohtliku seisundi tekkimiseni.

Näitlikustades eelöeldut käesoleva kriminaalasja pinnalt, ei oleks välistatud nõutava teo konstrueerimine

juba alates kella 16.00-st, s.o ajast, mil valvearstil algas valvekord. Võib väita, et kell 16.00 oleks valvearst

pidanud tegema endale selgeks patsiendi seisundi, s.t arst oleks pidanud olema tööl. Nõutava teona võiks

sellisel juhul vaadelda valvearsti kohustuste täitmisele asumist ja patsiendi olukorra, sealhulgas võimalike

riskide tuvastamist. Edasiselt sai väljaspool kliinikut viibiv arst kell 16.10 telefonitsi teate, et haiglas on

probleemne patsient, kuid vaatamata sellele arst kliinikusse ei tulnud. Ka siin võiks nõutava teona käsitada

valvearsti kohustuste viivitamatut täitmist. Järgnevalt saab vaadelda perioodi kuni kella 18.00-ni, mil arst

käis esimest korda patsienti vaatamas, jne.

26. Tegevusetusdelikti korral tuleb silmas pidada ka põhjusliku seose tuvastamise eripära - põhjuslikkus

tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on

põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see tagajärg ei oleks saabunud,

kui nõutav tegu juurde mõelda (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-13-07 p 11 ja 31. märtsi 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08, p 15).

Lisaks põhjuslikkusele tuleb kontrollida ka tagajärje normatiivset omistatavust ehk seda, kas

ettevaatamatusdeliktile iseloomulikuna oleks õiguspärane käitumine tagajärje ära hoidnud. Siingi pole

välistatud etapiviisiline lähenemine. Silmas tuleb pidada, et õiguspärase alternatiivkäitumise kontrollimisel ei

vaadelda eelkõige tagajärje ärahoidmise tõenäosust, vaid piisab ka sellisest nõutavast teost, mis oleks

vähendanud tagajärje saabumise riski ja suurendanud päästmisvõimalust. Seega piisaks tervishoiuteenuse

ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades

muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui kohus tuvastab, et õiguspärane

alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda

kergemalt.

27. Loetletud ettevaatamatus- ja tegevusetusdelikti objektiivsete tunnuste tuvastamise järel tuleb järgmise

sammuna anda hinnang arsti käitumise subjektiivsele küljele. Kui objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise

juures tuleb kontrollida, kas hoolsusetu teo tulemusena saabunud oht oli üldse objektiivselt ettenähtav, siis

subjektiivsete tunnuste raames tuleb küsida, kas tegelikkuses tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele

toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus. Vastavalt KarS §-le 18 tuleb subjektiivsete tunnuste all

seega selgitada isiku individuaalne ettenägemisvõime kergemeelsuse või hooletuse vormis.

IV

28. Eeltoodu alusel ju juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab kriminaalkolleegium Pärnu

Maakohtu 3. märtsi 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2010. a kohtuotsused C.H. kriminaalasjas

KarS § 13 lg 1 ja § 119 lg 2 järgi täies ulatuses ning rahuldades C.H. kaitsja kassatsiooni osaliselt, saadab

kriminaalasja uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris