3-1-1-96-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-96-10

Otsuse kuupäev

25. november 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

V.P. väärteoasi liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29. märtsi 2010. a otsus väärteoasjas

nr 4-09-11159

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.P. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

10. november 2010

Istungil osalenud isikud

V.P. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 29. märtsi 2010. a otsus V.P. karistamises LS § 7422 lg 2 järgi ja

lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Politseiprefektuuri 26. mai 2009. a otsusega karistati V.P. liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi 40

trahviühiku (2400 krooni) suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et 2. mail 2009 kella

11.47 paiku juhtis ta Harju maakonnas K vallas Tallinn-Pärnu-Ikla mnt X kilomeetril mootorsõidukit

kiirusega 130 +/- 4 km/h, ületades suurimat lubatud sõidukiirust 26 km/h võrra. LS § 7422 lg 4 alusel võeti

V.P-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheks kuuks.

2. Põhja Politseiprefektuuri otsuse peale esitas kaebuse V.P. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev, kes taotles

kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist.

3. Harju Maakohtu 29. märtsi 2010. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus

muutmata. Kohus leidis, et V.P-le süüksarvatava väärteo toimepanek on tõendatud. Kiirusemõõteseadme

kasutamise protokolli kohaselt mõõdeti menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruseks 130 km/h. Suurim

lubatud sõidukiirus oli sellel teelõigul 100 km/h. Mõõtmiseks kasutati seadet, mille korrasolekut sama päeva

hommikul kontrolliti. Põhja Politseiprefektuur esitas kohtule mõõteseadme taatlustunnistuse ja mõõtja

erialase pädevuse tunnistuse. Mõõtmisel järgiti MõõteS § 5 lg 1 nõudeid. Lisaks selgitas kohtuvälise

menetleja ametnik M.P. menetlustoimingu läbiviimise asjaolusid.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V.P. kaitsja vandeadvokaat O. Nišajev, taotledes

maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kassaatori hinnangul puuduvad tõendid, et

väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas mõõdeti menetlusaluse isiku sõiduki kiirust. Mõõteseadme näitu ei

saanud omistada menetlusaluse isiku juhitud sõidukile pelgalt mõõteseadme kasutamise protokolli alusel.

Kohtuvälise menetleja ametniku M.P. seletus ei ole tõendiks ja sellele tuginemine oli vastuolus KrMS § 63

lg-ga 1. Kokkuvõtlikult rikkus maakohus VTMS § 110 p 1 nõudeid.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kassaator kirjalikult väljendatud taotluste ja seisukohtade

juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Arutatavas väärteoasjas toimetas kohtuvälise menetleja ametnik liiklusjärelevalvet üksinda, mõõtes

sõidukite kiirust ja koostades kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ning väärteoprotokolli.

Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse

üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise

menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestades liiklusjärelevalve toimingu).

See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-10, p 6, 29. jaanuari 2010. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-82-09, p 17, 5. aprilli 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-12-10, p 6 ja 27. mai 2010. a

otsus väärteoasjas nr 3-1-1-41-10, p 7).

7. Käesolevas väärteoasjas ei ole eeltoodud nõudeid järgitud. Nimelt pole kohtuvälise menetleja ametnik

teinud ühtegi täiendavat toimingut, võimaldamaks karistusotsuse tegijal anda väärteo tõendatusele

objektiivset hinnangut. Seetõttu ongi kohtuväline menetleja V.P. karistamisel sisuliselt tuginenud vaid

kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile, milles fikseeriti menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse

mõõtmise asjaolud. V.P. vaidleb aga protokollis kajastatule vastu, leides, et väärteoasjas puuduvad tõendid,

mis kinnitaksid, et kiirusemõõteseadme näit saadi just tema sõiduki kiiruse mõõtmisel.

8. Kohtuistungil kuulati kiirust mõõtnud ja väärteoprotokolli koostanud kohtuvälise menetleja ametnik M.P.

üle ning tema ütlustele kui menetlusalust isikut süüstavale tõendile tugineti ka otsuse tegemisel.

Kriminaalkolleegium märgib, et vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadele on menetleja

ametniku tunnistajana ülekuulamine esmajoones võimalik mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-08, p 10). Sellest

lähtuvalt sai M.P. ülekuulamise peamiseks eesmärgiks olla kiiruse mõõtmisega seonduvate asjaolude kohta

tõendusliku teabe kogumine, et võimaldada maakohtul kontrollida kiirusemõõteseadme kasutamise

protokolli kantud andmete õigsust ja kõrvaldada selle pinnalt tekkinud kahtlusi.

9. Maakohus refereeris kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis kajastatut, sedastades seejärel, et M.P.

selgitas menetlustoimingu läbiviimise asjaolusid ja menetlusaluse isiku käitumist menetlusdokumentide

koostamisel, millest johtuvalt on kohtuvälises menetluses tehtud otsus seaduslik ning põhjendatud, väärteo

toimepanek aga tõendatud. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellise üldsõnalise tõdemuse pinnalt

arusaadav, kuidas ja millises osas tunnistajana üle kuulatud menetleja ametniku ütlused kiirusemõõteseadme

kasutamise protokolli pinnalt tõusetunud küsitavused ning V.P. süüd eitavad ütlused kummutavad. Jättes

tõendid analüüsimata ja nende vahel tekkinud vastuolud kõrvaldamata ning eirates väljakujunenud

kohtupraktikat, rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.

10. Kolleegium leiab, et üksinda liiklusjärelevalvet teostanud politseiametnik ei üritanud täiendavate tõendite

kogumise teel luua objektiivset võimalust, kontrollimaks kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli

talletatud andmeid. Sel põhjusel puuduvad piisavad tõendid, mille alusel saanuks maakohus väärteo

toimepaneku tõsikindlalt tuvastada. Tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 väljendatud in dubio pro reo põhimõttest

jäeti V.P. kasuks tõlgendamata kahtlused tema süüdiolekus. Need puudused ei oleks väärteoasja uuel

arutamisel enam kõrvaldatavad. Lähtuvalt VTMS § 174 p-st 4 ja § 175 p-st 2 tuleb seetõttu kassatsioon

rahuldada, Harju Maakohtu 29. märtsi 2010. a otsus tühistada ning väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1

alusel lõpetada.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris