3-3-1-71-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-71-10 Otsuse kuupäev 24. november 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Jüri Põld Kohtuasi AS Perevara kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 30. juuli 2009. a otsuse nr 8-3/995 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09- 1898 Menetluse alus Riigikohtus AS Perevara kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 14. oktoober 2010 Kohtuistungil osalenud isikud AS Perevara esindaja vandeadvokaat Helmut Pikmets Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse esindajad Anne Palusoo ja Karin Kask RESOLUTSIOON Rahuldada AS Perevara kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-1898 ja jätta jõusse halduskohtu otsus samas asjas, täiendades selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. AS Perevara esitas 18. detsembril 2003 Jõgeva Maksuametile järgmised taotlused: anda haldusakt, millega maksuhaldur kinnitab, et AS-l Perevara puudus intressivõlg, mida alusetult kajastab Maksuameti 10. märtsi 1998. a otsus; viia vastavasisulised muudatused sisse maksuhalduri peetavas arvestuses; tagastada ekslikult ja seadusliku aluseta tasutud intressisumma. AS Perevara leidis, et temale ei saa esitada intressinõuet, sest maksuhaldur pole andnud haldusakti intresside määramiseks. 2. 16. jaanuari 2004. a otsusega jättis maksuhaldur AS Perevara taotluse rahuldamata. Maksuhalduri otsusele esitas AS Perevara kaebuse Tartu Halduskohtule, kes jättis kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata. Riigikohtu 27. aprilli 2006. a otsusega tühistati haldus- ja ringkonnakohtu otsused ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-04-17 kaebus rahuldati ja tühistati vaidlustatud otsus ja tehti maksuhaldurile ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks. Maksuhaldur tegi 12. märtsil 2008 otsuse, millega jättis AS Perevara 18. detsembri 2003. a taotluse rahuldamata. Sellele otsusele esitas AS Perevara kaebuse Tartu Halduskohtule, kes haldusasjas nr 3-08-697 kaebuse rahuldas ja tühistas vaidlustatud otsuse. Halduskohtu otsusele esitas maksuhaldur apellatsioonkaebuse, mis Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari 2009. a otsusega jäeti rahuldamata. Riigikohus ei võtnud maksuhalduri kassatsioonkaebust menetlusse ja maksuhaldur jätkas haldusmenetlust AS Perevara 18. detsembri 2003. a taotluse alusel.

3. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse (LMTK) 30. juuli 2009. a otsusega nr 8- 3/995 jäeti rahuldamata AS Perevara 18. detsembri 2003. a taotlus. Otsuse põhjendused: 1) perioodil 18. detsember 2000 kuni 18. detsember 2003 puudusid AS-l Perevara intresside enammaksed. Intresside arvestustest nähtub, et AS-l Perevara oli sel perioodil tekkinud maksuvõlg, millelt on arvestatud intressi; 2) 18. detsembri 2000. a seisuga sisaldab intressivõlg nii 28. augusti 1997. a riigi vara ostu- müügilepingu nr 04-03/97 alusel AS Perevara poolt üle võetud Jõgeva Riigimajandi intressivõla tasumata osa kui ka AS Perevara enda intressivõlga. Seisuga 1. juuli 2002 oli AS Perevara Jõgeva Riigimajandilt ülevõetud intressivõla tasunud; 3) AS Perevara ei ole esitanud tõendeid, millest tuleneks maksuhalduri kohustus intresside tagastamiseks ja vastava intressivõla kustutamiseks, samuti ei ole AS Perevara selgitanud, missuguseid intresse ja mis põhjustel ta tagasi nõuab (v.a tõendamata viide sellele, et Jõgeva Riigimajandi intressivõlg talle üle ei läinud). 4. AS Perevara esitas halduskohtule kaebuse LMTK 30. juuli 2009. a otsuse nr 8-3/995 tühistamiseks ja LMTK-le ettekirjutuse tegemiseks enammakstud intressisumma 1 511 822 krooni tagastamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) maksuhalduri seisukoht, et perioodil 18. detsember 2000 kuni 18. detsember 2003 puudusid kaebajal enammaksed, on põhjendamatu. Määrava tähendusega on faktilised asjaolud, mitte see, kuidas maksuhaldur või maksumaksja on enda kohustusi ja nende täitmist enda arvepidamises kajastanud; 2) kohtud on haldusasjades nr 3-04-17, 3-08-697 ja 3-3-1-9-06 korduvalt märkinud, et maksuhaldur ei ole esitanud andmeid intressi arvestuse ja intressinõude siduvuse osas Jõgeva Riigimajandile. Kui maksuhaldur väidab, et intressinõue reaalselt eksisteeris, oli siduvalt kindlaks määratud ega olnud aegunud, siis peab ta seda tõendama. Tõendamiskoormus lasub maksuhalduril, kuna kaebajal puudub ligipääs teise isiku maksusaladusele tulenevalt maksukorralduse seaduse (MKS) §-st 26; 3) väide selle kohta, et maksuhalduri arvepidamises kajastatud intressivõlg sisaldab 28. augusti 1997. a riigi vara ostu-müügilepingu nr 04-03/97 alusel kaebaja poolt ülevõetud intressivõla tasumata osa, ei tõenda ega kinnita seda, et erastamislepinguga võttis kaebaja intressivõla üle; 4) kaebaja on esitanud maksuhaldurile tõendid, mis Jõgeva Riigimajandi maksuvõla kustutamist käsitlevad. Vabariigi Valitsus kustutas maksu- ja intressivõlad seisuga 3. juuli 1997. 5. Tartu Halduskohtu 9. detsembri 2009. a otsusega kaebus rahuldati, tühistati LMTK 30. juuli 2009. a otsus nr 8-3/995 ning tehti ettekirjutus 1 511 822 krooni intressi tagastamiseks AS- le Perevara. Otsuse põhjendused: 1) tulenevalt Riigikohtu 21. aprilli 2009. a määrusest kohtuasjas nr 3-7-1-3-103, millega jäeti menetlusse võtmata LMTK kassatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari 2009. a otsusele haldusasjas nr 3-08-697, pidi LMTK jätkama AS Perevara poolt 18. detsembril 2003 esitatud taotluse alusel algatatud haldusmenetlust, kuna varasemad maksuotsused olid kohtumenetlustes tühistatud; 2) LMTK ei ole vaidlustatud otsuses juhindunud Riigikohtu halduskolleegiumi 27. aprilli 2006. a

haldusasjas nr 3-3-1-9-06 tehtud otsuse p-s 10 tuvastatud asjaoludest. Lisaks sellele ei ole ta järginud Tartu Ringkonnakohtu 10. veebruari 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-08-697 toodud seisukohti, millega tehti LMTK-le sisuliselt ettekirjutus tõendada intressivõlgade tasumise summat enne 18. detsembrit 2000 ja pärast seda ning esitada tõendid Jõgeva Riigimajandil olnud intressivõlgade summa kohta, mille alusel saaks otsustada, kas intressivõlad kustutati täies ulatuses või mitte. Tõendamist vajas ka LMTK väide, et kõik 1. märtsi 1997. a seisuga arvestatud Jõgeva Riigimajandi intressid kustutati. Käesoleva vaidluse esemeks oleva haldusakti andmiseks täiendavalt läbiviidud menetluses ei ole LMTK kohtute poolt oluliseks peetud asjaolusid tõendanud; 3) AS Perevara on põhjendatult selgitanud, miks tema valduses ei saa kohtute poolt oluliseks peetud asjaolusid tõendavaid tõendeid olla. Kohtute varasemaid seisukohti ei muuda LMTK poolne järjekordne osutamine 28. augusti 1997. a riigi vara ostu-müügilepingule nr 04-03/97, mis ilma teiste sisuliste tõenditeta ei saa tõendada AS Perevara taotluse alusetust. Alusetu on AS-lt Perevara nõuda tõendeid erastamislepingu p 4.4. kehtetuks tunnistamise kohta. Asjakohane ei ole LMTK etteheide kohtutele, et kohtud ei ole hinnanud tõendina aastaaruannet ja erastamislepingut. Kohtud on läbivalt tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamise tulemusel leidnud, et LMTK poolt ainuüksi nendele tõenditele tuginemine ei muuda maksuotsuseid piisavalt põhjendatuks; 4) AS Perevara ei vaidlusta fakti, et ta on intressid tasunud, tema tagastusnõue põhineb asjaolul, et intresse ei tasutud õiguslikul alusel. LMTK esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, milline oli AS Perevara enda maksuvõlgnevuselt tulenev intress ja milline osa intressi nõudest tuleneb LMTK arvates erastamislepingu punktist 4.4 tuleneva väidetavalt ülevõetava kohustusena. 6. LMTK esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse. 7. Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2010. a otsusega rahuldati LMTK apellatsioonkaebus ja tühistati Tartu Halduskohtu 9. detsembri 2009. a otsus. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega jättis AS Perevara kaebuse LMTK 30. juuli 2009. a otsuse nr 8-3/995 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks rahuldamata. Kohtu põhjendused olid järgmised: 1) asjaolu, et Jõgeva Riigimajandil olid maksuvõlad, kinnitab juba see, et Vabariigi Valitsuse 3. juuli 1997. a korraldusega nr 496-k kustutati osa maksuvõlgu, sealhulgas intressid. Intressivõlgade olemasolu on märgitud ka selle korralduse seletuskirjas; 2) Vabariigi Valitsuse 3. juuli 1997. a korralduses nr 496-k loetleti konkreetselt need Jõgeva Riigimajandi maksuvõlad, mis kustutati. Riigikohtu halduskolleegium on samas küsimuses AS Perevara kaebust lahendades leidnud, et Jõgeva Riigimajandil oli intressivõlg ning seda ei kustutatud täielikult. Ringkonnakohus rõhutab, et Riigikohus on sedastanud mitte seda, et maksuhaldur ei kustutanud enda arvestusest kõiki võlgu, vaid selgesõnaliselt just seda, et Vabariigi Valitsus ei kustutanud kõiki intressivõlgu. Ka ilmneb asja materjalidest sotsiaalmaksu intressivõla kustutamata jätmine; 3) usutavaks saab pidada maksuhalduri selgitust, et kustutamata intressivõlg tekkis Jõgeva Riigimajandil seetõttu, et Vabariigi Valitsuse korraldus võlgade kustutamiseks tehti juulis 1997, kuid põhivõlg ja intressid olid korralduses kajastatud 1997. aasta märtsikuu seisuga. Ka Vabariigi Valitsuse

korralduse seletuskirjast nähtuvalt oli maksuvõlgu kajastatud 1. märtsi 1997. aasta seisuga. Miski ei viita, et Vabariigi Valitsus oleks korralduse tegemise ajaks arvestanud juurde märtsikuust alates kogunenud intressid. Lisaks ei kustutanud Vabariigi Valitsus võlga ka näiteks maamaksuvõla osas, mis kinnitab, et valitsuse soov ei olnudki maksuvõlgnevust täielikult kustutada. Ringkonnakohus on seisukohal, et kui Jõgeva Riigimajand leidis, et maksuvõlgu kustutati sel hetkel ebapiisavas ulatuses, siis olnuks tal võimalik Vabariigi Valitsuse korraldus kui haldusakt vaidlustada. Jõgeva Riigimajand seda ei teinud ja seega jäid korraldusega nimetamata maksuvõlad kustutamata. Õigeaegselt vaidlustamata ja seega kehtivast haldusaktist tulenevalt tekkinud maksuvõlgu ei saa isik nõuda tagasi tagastusnõude teel. Sarnast seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium kinnitanud 27. novembri 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-60-08, p 15; 4) Jõgeva Riigimajandi maksuvõlad läksid ostu-müügilepinguga üle AS-le Perevara. Asjaolu, et nimetatud lepingus ja selle lisades polnud otsesõnu nimetatud müügiobjektina maksuvõlgasid, ei välista maksuvõla üleminekut. Ostu-müügilepingu p-s 4.4. oli sätestatud ostja kohustus üle võtta kõik Jõgeva Riigimajandi kohustused. Ka intressivõla tasumise kohustus oli Jõgeva Riigimajandi kohustus ning seega läksid need kohustused üle AS-le Perevara. AS-l Perevara omakorda oli ostu- müügilepingu sõlmimise hetkel õigus ja kohustus kontrollida Jõgeva Riigimajandi varaga kaasatulevaid kohustusi. Et maksuvõlg läks AS-le Perevara üle ja et viimane sai selle olemasolust aru, kinnitab Jõgeva Riigimajandi maksuvõla kajastamine oma tegevusaruandes ja asjaolu, et tema taotluse alusel ajatati Jõgeva Riigimajandi maksuvõlgade tasumine. Maksuvõla üleminekut AS-le Perevara kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus, kus mööndi samuti intressivõlgade üleminekut AS-le Perevara. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu halduskolleegiumi 27. novembri 2008. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-60-08 ei saa teha järeldust, et maksuvõlgnevuse kajastamine isikukontoreal ei ole kasutatav tõendina küsimuses, kas isikul on maksuvõlg või mitte. Isikukontoridadele on Riigikohtu halduskolleegium ise tuginenud eelnevalt viidatud asjas nr 3-3-1-9- 06 (p 12); 5) ringkonnakohus on seisukohal, et ka Riigikohtu halduskolleegiumi 27. aprilli 2006. a otsuse asjas nr 3-3-1-9-06 p-st 9 ei tulene kohustust tagantjärele kontrollida kõigi mingil perioodil makstud intressisummade arvestuse aluseid. Sellise järelduse tegemisel tugineb ringkonnakohus muu hulgas Riigikohtu halduskolleegiumi 27. novembril 2008 haldusasjas nr 3-3-1-60-08 võetud seisukohale, kus leiti, et maksukohustuslane peab ise arvestama ja teadma, kui suur on tema maksuvõlg ning intressikohustus, ja kui isik leiab, et maksuhaldur nõuab temalt maksuvõlale mittevastava summa tasumist, on tal võimalus see nõue vaidlustada (p 13). Sarnaselt peab tagastusnõude esitamisel maksukohustuslane konkreetselt ära näitama, millise summa osas on toimunud enammakse. Vastasel juhul looks maksukohustuslane maksuvõla hilisemal tasumisel kolmeaastase aegumistähtaja sees tagastusnõude esitamisega endale võimaluse revideerida tagantjärele kogu oma maksukohustust ükskõik kui kaugesse aega tagasiulatuvalt. Samuti oleks kogu maksuarvestuse tagantjärele esitamine, kui ühtki konkreetset aspekti sellest pole kahtluse alla seatud, maksuhaldurile äärmiselt koormav kui mitte võimatu. Arvestada tuleb sedagi, et käesoleval juhul kajastatakse koos nii Jõgeva Riigimajandi

intressivõlga kui AS Perevara enda intressivõlgnevusi; 6) käesoleval juhul on maksuhaldur esitanud tõendid intressivõla olemasolu kohta. Samuti on maksukohustuslane maksuvõlga aktsepteerinud ning selle tasunud. Täiendavalt on maksuhaldur esitanud 30. juuli 2009. a otsuses ning selle lisades toodud intressiarvestuses ülevaate AS Perevara intressikohustuse ning selle tasumise kohta (sh Jõgeva Riigimajandilt üle võetud intresside kohta). Kaebaja ei ole selle arvestuse õigsust millegagi ümber lükanud. Osaliselt on AS Perevara intressivõlg fikseeritud ka maksuhalduri 23. aprilli 2002. a ettekirjutuses ja 23. septembri 2002. a korralduses, millega oli AS-i Perevara kohustatud maksuvõlgade tasumiseks. Riigikohtu halduskolleegium leidis 27. aprilli 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-9-06, et intressivõla määramisel või intressinõude esitamisel tuleb maksukohustuslasel vaidlustada neid haldusakte, mitte aga loota võimalusele saavutada nimetatud aktide õiguspärasuse hindamine tagastusnõude esitamisega (p 17). AS Perevara neid korraldusi ei vaidlustanud, vaid tasus maksuvõla; 7) AS Perevara tagastusnõude rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus peab vajalikuks halduskohtu otsusega seonduvalt ka märkida, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 26 lg- st 1 ei tulenenud käesoleval juhul halduskohtule volitust vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemiseks. Maksusumma tagastamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamise puhul ei seisne selle tagasitäitmine maksukohustuslase poolt taotluses näidatud summa maksmiseks kohustamises. 8. AS Perevara esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2010. a otsus ja jätta jõusse Tartu Halduskohtu 9. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-09-1898. Samuti palub kassaator mõista vastustajalt AS Perevara kasuks välja kohtukulud. Kassaatori põhjendused: 1) ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, kuna ei arvestanud samas vaidluses jõustunud lahenditega ning rikkus põhjendamiskohustust tõendite hindamise küsimuses. Ringkonnakohus on ümber hinnanud jõustunud kohtuotsuses hinnatud tõendid ega ole põhjendanud, miks ta andis tõenditele teistsuguse hinnangu. Täiendavalt esitatud intresside arvutused ei sisalda kontrollitavaid andmeid intressivõla suuruse kohta. Maksuhalduri 2002. a korraldused ei ole maksusummat määravad haldusaktid ja neil puudub tõendusväärtus (tegemist on hilisemal perioodil kaebaja enda jooksvate maksuvõlgade sissenõudmisele suunatud korraldustega, mille üle ei ole vaidlust ja milles kajastatud summasid kassaator tagasi ei taotle); 2) kassaator on esitanud kõik vajalikud andmed tagastusnõude kohta; 3) ringkonnakohus on tuginenud oma järeldustes oletustele; 4) ringkonnakohus on andnud uue hinnangu erastamislepingule ega ole põhjendanud tõendile uue hinnangu andmist; 5) ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme, jättes kohaldamata Erastamisagentuuri teavitamiskohustuse regulatsiooni; 6) ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud omandi üleandmist sätestavaid regulatsioone. 9. LMTK esitas AS Perevara kassatsioonkaebusele kirjaliku vastuse, milles vaidles

kassatsioonkaebuses toodud väidetele vastu. Vastustaja on seisukohal, et maksuhalduri poolt peetavas AS Perevara maksuarvestuses kuni 18. detsembrini 2000 kajastatud maksukohustused tuleb lugeda kehtivateks ja vaieldamatuteks. Sellest tulenevalt ei ole maksuhaldur kohustatud tõendama enne seda tähtpäeva tekkinud maksukohustuse õigsust. 2002. a maksuvõlgade tasumiseks antud haldusaktide vaidlustamata jätmine näitab, et AS Perevara aktsepteeris neis fikseeritud maksukohustust ning tulenevalt korralduste vaidlustamistähtaja möödumisest tuleb korraldustest nähtuvad maksukohustused lugeda õigeteks. 10. Kohtuistungil jäid pooled kassatsioonkaebuses ja kirjalikus vastuses väljendatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kassaatori väitel on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusõigust, kuna tühistas halduskohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, mis ei arvesta sama vaidlust puudutavate jõustunud lahenditega. Kassaator peab oluliseks menetlusõiguslikuks rikkumiseks ka põhjendamiskohustuse rikkumist tõendite hindamisel. 12. Kassaator rõhutab, et maksuhaldur ja ringkonnakohus pole arvestanud Riigikohtu seisukohtadega halduskolleegiumi 27. aprilli 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-9-06. Riigikohus tühistas nimetatud lahendiga halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused materiaalõiguse väära kohaldamise ja asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamata jätmise tõttu ning saatis asja uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Riigikohus märkis, et Jõgeva maksukeskus ei ole 16. jaanuari 2004. a otsuses ega kohtumenetluse käigus esitanud kõiki vajalikke andmeid, mis võimaldaksid kontrollida tagastusnõude põhjendatust (p 10). Samuti selgitas kolleegium, et käibemaksu intressi ja tulumaksu intressi osas nähtub isikukontoridadelt tõepoolest, et intressivõlga ei kustutatud nende maksude osas täielikult. Kuid toimikust puuduvad andmed sotsiaalmaksu intressi kohta, mistõttu pole võimalik selles osas sama põhjendust pidada asjakohaseks (p 12). Kolleegium rõhutas, et selgitada tuleb, millal ja millises ulatuses AS Perevara tegelikult intressivõlga tasus ning millises osas on tagastusnõue aegunud (p 18). 13. Riigikohtu halduskolleegiumi 27. aprilli 2006. a otsuses antud juhtnööridest lähtusid kohtud ka haldusasjades nr 3-04-17 ja nr 3-08-697, milles on otsused jõustunud. Haldusasjas nr 3-04-17 leidis Tartu Ringkonnakohus 9. oktoobri 2007. a otsuses, et maksuhaldur pole esitanud kõiki vajalikke andmeid, mis võimaldaksid kontrollida tagastusnõude põhjendatust. Puuduvad dokumendid, mis annaksid aluse otsustada, kas Jõgeva Riigimajandi intressivõlad kustutati täies ulatuses või mitte ja puuduvad ka tõendid selle kohta, kas võlad läksid üle AS-le Perevara. Ka 10. veebruari 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-08-697 leidis Tartu Ringkonnakohus, et asjas olevate tõendite alusel ei ole võimalik kontrollida tagastusnõude põhjendatust, kuna puuduvad kontrollimist võimaldavad materjalid ja on arusaamatu, kui palju intresse oli tasutud enne 18. detsembrit 2000 ja kui palju pärast seda. Ka puuduvad dokumendid, mis annaksid aluse otsustada, kas Jõgeva Riigimajandi intressivõlad kustutati täies ulatuses või mitte.

14. HKMS § 74 kohaselt on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud asja uuesti läbivaatavale kohtule. Praegusel juhul on vaidlustatud viidatud haldusasjast erinevat haldusakti. Kuid nii 16. jaanuari 2004. a, 12. märtsi 2008. a kui ka 30. juuli 2009. a otsusega jättis LMTK rahuldamata AS Perevara 18. detsembri 2003. a taotluse. Kolleegium leiab, et sellises olukorras on Riigikohtu seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud sellest hoolimata, et uues kohtumenetluses on vaidlustatud uus otsus, kus asjaolud on samad ja õiguslik regulatsioon ei ole muutunud. Lisaks Riigikohtu lahendite seisukohtade kohustuslikkusele sama asja piires on neil ka oluline roll ühtse kohtupraktika kujundamisel ja õiguse edasiarendamisel (HKMS § 60 lg 1 p 2). Riigikohtu seisukohtade järjepidevuse tagamiseks sätestab HKMS § 67 lg 2, et kui asja läbivaatava kohtu koosseisu enamus tahab muuta halduskolleegiumi senist seisukohta seaduse kohaldamisel, tuleb asi anda läbivaatamiseks Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseisule. 15. Kolleegium ei pea vajalikuks muuta oma varasemaid seisukohti selles, et kohtutel pole võimalik kontrollida tagastusnõude põhjendatust olukorras, kus maksuhaldur ei ole kohtutele esitanud andmeid intressiarvestuse ja tasumise kohta. 16. Käesoleva kohtuasja raames esitas maksuhaldur halduskohtule täiendavalt Jõgeva Maksuameti 23. aprilli 2002. a ettekirjutuse AS-le Perevara ning 23. septembri 2002. a korralduse AS-le Perevara. Vastustaja hinnangul on need haldusaktid olulise tähendusega, hindamaks maksuvõla tunnistamist kassaatori poolt. Kassaator leiab, et tegemist on kahe asjakohatu aktiga, mis ei puuduta vaidlusalust intressivõlga. 17. Kolleegium leiab, et 23. aprilli 2002. a ettekirjutuse ja 23. septembri 2002. a korralduse näol ei ole tegemist selliste tõenditega, mis võimaldaksid kohtul kontrollida tagastusnõude põhjendatust. Riigikohtu 27. aprilli 2006. a otsusest tulenevalt pidi vastustaja tagastusnõude rahuldamata jätmise korral esitama kohtule andmed intressi arvestuse ja tasumise kohta, millest selguks, kas intresse on tasutud õigesti. See omakorda tähendab, et esitatavad andmed võimaldavad kohtul kontrollida, kas intressi arvestuse aluseks on kehtiv maksuvõlg. Maksuhalduri andmed peavad võimaldama kontrollida, milline on kassaatori enda maksuvõlgnevuselt tulenev intress ja milline osa intressivõlgnevusest tuleneb väidetavalt ülevõetud kohustusest, samuti seda, kui suur maksuvõlgnevus oli Jõgeva Riigimajandil maksuvõlgade kustutamise päeva seisuga ja kas maksuvõlg kustutati tervikuna või osaliselt. Kontrollida tuleks ka seda, kas maksuvõlg võis olla lõppenud seoses aegumisega. 18. Vastustaja on seisukohal, et tagastusnõudes peab eelkõige maksukohustuslane tõendama, et tagastusnõue eksisteerib. Kui maksukohustuslane seda ei tee, siis ei lähe tõendamiskoormis maksuhaldurile üle. Maksuhaldur leiab, et sellist seisukohta toetab Riigikohtu halduskolleegiumi lahend asjas nr 3-3-1-89-06, kus otsuse p-s 10 märgiti, et õigustatud isik peab selle tähtaja jooksul esitama kas maksudeklaratsiooni või kirjaliku taotluse, millest nähtub tagastusnõude suurus, selle tekkimise aeg ja asjaolud. Samuti toetavat sellist lähenemist Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-45-07, mille p-s 15 selgitati, et tagastusnõue tähendab muu hulgas seda, et maksukohustuslane teeb

maksuhaldurile teatavaks andmed sellise enammakse kohta, millest maksuhalduril varem teave puudus. Eelkõige on tegemist juhtumitega, mil maksukohustuslane avastab maksuarvestuses vea ning soovib parandada varem esitatud maksudeklaratsioone. 19. Kolleegium selgitab, et haldusasjas nr 3-3-1-89-06, milles Riigikohtu halduskolleegium tegi 5. veebruaril 2007. a otsuse, ei olnud vaidlust selle üle, kas maksuhaldur tegi maksu enammakse kohta kanded maksudeklaratsioonide alusel. Seega oli tagastusnõue esitatud MKS § 33 lg-s 1 ettenähtud aegumistähtaja piires ja see nõue oli tuvastatud. Käesolevas vaidluses on tegemist haldusasjast nr 3-3-1-89-06 erineva olukorraga, sest tagastusnõude põhjendatust ei ole kohtutel võimalik kontrollida, kuna puuduvad vajalikud andmed. Seetõttu haldusasjas nr 3-3-1-89-06 selgitatud põhimõtted ei kohaldu täiel määral käesolevas asjas. 20. Kolleegium leiab, et kuna maksuhaldur on eiranud kohtute juhtnööre ning pole esitanud andmeid intresside arvestuse ja tasumise kohta, mis võimaldaksid kontrollida tagastusnõude põhjendatust, tuleb AS Perevara kassatsioonkaebus rahuldada. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ning jätab jõusse halduskohtu otsuse, täiendades selle põhjendusi. 21. HKMS § 93 lg 4 kohaselt muudab kõrgema astme kohus menetluskulude jaotust, kui ta teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Halduskohtus kantud menetluskulude jaotus on lahendatud halduskohtu otsusega, millega Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuselt mõisteti AS Perevara kasuks välja riigilõiv 15 000 krooni (haldusasja nr 3-09-1898 toimik, lk 79 pöördel). Toimiku materjalidest ei nähtu, et AS Perevara oleks ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. Ka ei ole kassaator esitanud kassatsioonimenetluse kuludokumente Riigikohtule. Seega on kaebaja menetluskuludeks vaid halduskohtule kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv, mille halduskohus AS Perevara kasuks välja mõistis. Selles osas jätab Riigikohus halduskohtu otsuse muutmata. 22. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 esimese lause alusel tagastada. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld