3-3-1-67-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-67-10

Määruse kuupäev

4. november 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Roman Ritsari (Ritsar) kaebus OÜ VT Marketing kohustamiseks

väljastama talle taotletud avalik teave

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2010. a määrus haldusasjas

nr 3-09-2809

Menetluse alus Riigikohtus

Roman Ritsari määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Roman Ritsari määruskaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 29. märtsi 2010. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu

20. mai 2010. a määrus haldusasjas nr 3-09-2809.

Teha uus määrus, millega vabastada Roman Ritsar riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel

haldusasjas nr 3-09-2809 ja saata asi Tallinna Halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Roman Ritsar esitas OÜ-le VT Marketing teabenõude kaupluses müüdavate kaupade

sisseostuhindade väljastamiseks. Vastuses teabenõudele teatas OÜ VT Marketing 18. novembril

2009, et tema puhul on tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga, kes ei ole avaliku teabe seaduse

(AvTS) alusel kohustatud avaldama kinnipeetavale teavet kaupade sisseostuhindade kohta, kuna

kinnipeetavale vanglas kaupade müümine ei ole oma sisult avalik ülesanne.

2. Roman Ritsar esitas 30. novembril 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse OÜ VT Marketing

kohustamiseks väljastama talle taotletud teavet vangla kaupluses müüdavate kaupade

sisseostuhindade kohta.

3. Tallinna Halduskohus saatis 5. jaanuari 2010. a määrusega asja halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 11 lg 6 alusel Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule asja

lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks. Halduskohus leidis, et R. Ritsari nõue on esitatud

eraõiguslikel alustel tegutseva äriühingu tegevuse peale ning on oma sisult kaupade ostmise ja

müümisega seotud lepingulistest suhtest tulenev eraõiguslik vaidlus, mille lahendamiseks on pädev

maakohus.

4. Riigikohtu erikogu 16. veebruari 2010. a määrusega nr 3-3-4-1-10 tühistati Tallinna Halduskohtu

5. jaanuari 2010. a määrus asjas nr 3-09-2809 ning saadeti asi Tallinna Halduskohtule ettevalmistava

menetluse jätkamiseks. Erikogu leidis, et kuna kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus on

avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule tsiviilõigusliku lepingu alusel, siis on

OÜ VT Marketing Avaliku teabe seaduse (AvTS) § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt teabevaldaja ning

Roman Ritsari kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.

5. Tallinna Halduskohus jättis 25. veebruari 2010. a määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebajale

tähtaja kaebuse puuduse kõrvaldamiseks ja 250 krooni suuruse riigilõivu tasumiseks.

6. R. Ritsar esitas 12. märtsil 2010 kohtule taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest maksejõuetuse

tõttu ja lisas taotlusele vanglasisese isikuarve väljavõtte ajavahemiku 1. jaanuar kuni 10. märts 2010

kohta.

7. Tallinna Halduskohus jättis 29. märtsi 2010. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest

vabastamata ja andis R. Ritsarile tähtaja riigilõivu tasumiseks. Kohus leidis, et kuigi faktiliselt

puuduvad kaebajal seisuga 10. märts 2010 vanglasisesel isikuarvel piisavad vahendid riigilõivu

tasumiseks, ei ole põhjendatud kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest, sest kaebaja on ise

muutnud end mõjuva põhjuseta maksejõuetuks. Kuna taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks

esitati 12. märtsil 2010, siis tuleb kaebaja maksejõulisuse hindamiseks vaadelda kaebaja

majanduslikku seisu perioodil, mis jäi kaebuse esitamise ja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse

esitamise vahele.

Kohus leidis kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid hinnates, et isegi juhul, kui kantud kulutustest

maha arvestada põhjendatud ja vajalikud kulutused (näiteks paljundamise ning elektrienergia eest

tasumine), oli kaebajal piisavalt vahendeid, et tasuda kaebuselt riigilõivu. Kaebaja isikuarvele on

toimunud regulaarselt laekumisi (2950 krooni), kaebaja on suutnud tasuda riigilõivu 400 krooni

tsiviilasjas nr 2-09-59842 ning teda ei ole peetud maksejõuetuks ka menetletavates haldusasjades

nr 3-09-2885 ja nr 3-09-3112. Riigikohus on 15. veebruari 2006. a määruses asjas nr 3-3-1-80-05

märkinud, et riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel tuleb ka arvestada, et isik ei saa

olla maksejõuline ühes ja maksejõuetu teises ühel ajal toimuvas kohtumenetluses. Seega on kaebaja

lugemine maksejõuliseks kooskõlas Riigikohtu viidatud seisukohaga.

8. R. Ritsar esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 29. märtsi 2010. a

määruse ja vabastada ta riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu. Määruskaebuse kohaselt puudub

kaebajal raha nõutava riigilõivu tasumiseks.

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. mai 2010. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis isikuarve väljavõtteid analüüsides, et kuigi

kaebaja kontol oli halduskohtu 25. veebruari 2010. a määruse kättesaamise ajaks (1. märts 2010) 54,3

krooni, olid tema kontole pärast kaebuse esitamist laekunud summad, mis oleksid võimaldanud tal

nõutavat riigilõivu tasuda. 22. augusti 2009. a seisuga oli kaebaja kontol 2000 krooni ja samal päeval

laekus sinna veel 2000 krooni, 2. oktoobril 2009 laekus 1500 krooni ning 3. ja 22. novembril

vastavalt 1700 krooni ning 59 krooni. Seega laekus 22. augustist 2009 kuni kaebuse esitamiseni

30. novembril 2009 kaebaja kontole kokku 5259 krooni. Pärast kaebuse esitamist laekus kaebaja

kontole 2000 krooni (14. detsember 2009) ja 950 krooni (11. jaanuar 2010), kokku seega 2950

krooni, millest 693,35 krooni kanti vabanemisfondi. Kaebaja kulutas vangla kaupluses detsembris

1549,65 krooni ja jaanuaris 300 krooni. Kuna kaebaja kontole laekus regulaarselt raha, oli tal

võimalik planeerida oma kulutusi, sh riigilõivu tasumist kaebuse esitamiselt. Kaebaja on otsustanud

kulutada raha kaupluses ning viinud ennast sellega teadlikult olukorda, kus tal puuduvad riigilõivu

tasumiseks piisavad rahalised vahendid, mistõttu ei ole põhjendatud kaebaja vabastamine riigilõivu

tasumisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Roman Ritsar esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna

Ringkonnakohtu 20. mai 2010. a määruse ja vabastada ta riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu

ning saata asi edasiseks menetlemiseks Tallinna Halduskohtule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Vaidlust ei ole selles, et R. Ritsari vanglasisese isikuarve väljavõtte kohaselt oli kaebaja riigilõivu

tasumisest vabastamise taotluse esitamise hetkel maksejõuetu. Isikuarve kohaselt oli kaebajal taotluse

esitamise hetkel vabaks kasutamiseks 30,3 krooni (tl 23). Asjas on vaidlus selle üle, kas kohtud on

õigesti jätnud R. Ritsari riigilõivu tasumisest vabastamata põhjendusega, et kaebaja on muutnud end

ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks. Kolleegiumi hinnangul on kohtud ebaõigesti jätnud R. Ritsari

riigilõivu tasumisest vabastamata põhjendusega, et kaebaja on ise muutnud end mõjuva põhjuseta

maksejõuetuks.

12. Riigikohtu halduskolleegium asus 22. juuni 2010. a määruses asjas nr 3-3-1-20-10 (p 15),

seisukohale, et kui riigilõivust vabastamise taotlusest, majandusliku seisundi teatisest ja muudest

kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et isikul ei olnud kaebust (või kui riigilõivu tasumisest

vabastamise taotlus esitatakse pärast kaebuse esitamist, siis nimetatud taotlust) esitades riigilõivu

tasumine faktiliselt võimalik, tuleb taotleja üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult

vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa

pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Põhjendatud kahtluse korral, et isik

on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus nõuda taotlejalt täiendavate

põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel. Kolleegium selgitas, et enne

oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei pea isik ette nägema halduskohtusse pöördumise vajadust

ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu tarbeks raha säästma. Seetõttu peab kohus hindama

üksnes neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäävad kaebaja õigusi piiravast haldusaktist või

toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse või riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse

esitamise vahelisse perioodi, kuid, arvestades HKMS § 9 lg-tes 4-6 sätestatud kaebuse esitamise

tähtaegu, ei tohiks kohus arvesse võtta enam kui kaebuse või taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu

sissetulekuid ja väljaminekuid.

13. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et kohtud on ebaõigesti pidanud R. Ritsarit

maksejõuliseks. Tallinna Ringkonnakohus on kaebaja maksejõulisuse hindamisel võtnud ebaõigesti

arvesse kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid enne 18. novembrit 2009. Kaebaja esitas riigilõivu

tasumisest vabastamise taotluse 12. märtsil 2010. Kuna kaebaja sai teabenõude täitmise keeldumisest

teada 18. novembril, mis on käsitatav õigusi piiravast toimingust teadasaamise päevana, siis võisid

kohtud kaebaja maksejõulisuse hindamisel arvesse võtta ajavahemiku 18. november 2009 kuni

12. märts 2010 sissetulekuid ja väljaminekuid. Tallinna Halduskohus ei ole küll kaebaja

maksejõulisuse hindamisel võtnud arvesse lubatud ajavahemikust pikemat perioodi, kuid samas ei ole

kohus põhjendanud kahtlust, et R. Ritsar on viinud end mõjuva põhjuseta olukorda, kus tal riigilõivu

tasumiseks raha ei jätku. Põhjendatud kahtluseks ei piisa pelgalt selle tuvastamisest, et kaebaja

isikuarvele on kantud raha ning kaebaja on kontrollitaval ajavahemikul sooritanud kaupluses

sisseoste. Kolleegium on korduvalt rõhutanud, et kuigi kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest,

võib neil esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud (vt nt Riigikohtu 21. novembri

2007. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-55-07). Kohtud on küll tuvastanud, et kaebuse esitamise järgselt

on vanglasisese isikuarve kohaselt kaebaja tasunud kaupluses detsembris 1549,65 krooni ja jaanuaris

300 krooni, kuid pole hinnanud väljaminekute põhjendatust. Kohtud ei ole nõudnud kaebuse esitajalt

täiendavaid selgitusi ja tõendeid. Seega ei ole kohtud kogunud ja hinnanud seoses oma kahtlusega

täiendavaid tõendeid ega kontrollinud, kas kaebaja kulutused olid põhjendatud. Kuna põhjendatud

kahtlust ei saa rajada pelgalt oletusele, siis tuleb selles haldusasjas asuda seisukohale, et kohtute

kahtlus, et R. Ritsar muutis end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, ei ole leidnud kinnitust.

14. Käesoleval juhul on halduskohus võtnud arvesse asjaolu, et teises kohtuasjas tasuti riigilõiv, ja

teinud sellest järelduse, et seega R. Ritsar ei saa olla maksejõuetu ka käesolevas asjas. Kolleegium on

seisukohal, et halduskohus on teinud ebaõige järelduse, et R. Ritsar oli maksejõuline ning ekslikult

leidnud, et riigilõivust tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmine on kooskõlas Riigikohtu

halduskolleegiumi 15. veebruari 2006. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-80-05 esitatud

seisukohtadega. Nimetatud asja ja käesoleva asja asjaolud on erinevad. Kolleegium selgitab, et

haldusasja nr 3-3-1-80-05 seisukoht, et lahendi tegemisel tuleb arvestada, et isik ei saa olla

maksejõuline ühes ja maksejõuetu teises samal ajal toimuvas kohtumenetluses, on kohaldatav juhul,

kui teises kohtuasjas on tuvastatud taotleja maksejõuetus ja taotleja varaline seisund pole oluliselt

muutunud. Ainuüksi asjaolust, et kaebaja on tasunud ühes kohtuasjas riigilõivu, ei saa järeldada

maksejõulisust teises kohtuasjas. Kuigi kaebus esitati 30. novembril 2009, nõuti kaebajalt käesolevas

asjas riigilõivu tasumist alles Tallinna Halduskohtu 25. veebruari 2010. a määrusega, sest eelnevalt

oli ebaselge kohtualluvus. Käiguta jätmise määruse saamise hetkeks oli kaebaja aga maksejõuetu.

15. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 27. septembri 2010. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-58-10

(p 11), et kinnipeetavale vajalike ja lubatud kaupade ostmise võimaluse tagamine on avalik ülesanne

ning OÜ VT Marketing on AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt teabevaldaja. Kuna kinnipeetavatel

puudub õigus ja võimalus valida teenuse pakkujat (sooritada ostud teise ettevõtte vahendusel), ei saa

vangla kaupluses müüdavatele kaupadele seadusega ettenähtud juurdehindluse piirangust

kinnipidamist pidada ebaoluliseks. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde ega pea

vajalikuks seda muuta. Seega ei ole R. Ritsari kaebus käsitatav perspektiivituna ega väheolulisena.

16. Eeltoodust tulenevalt kuulub Roman Ritsari määruskaebus rahuldamisele. Kolleegium tühistab

Tallinna Halduskohtu 29. märtsi 2010. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2010. a

määruse haldusasjas nr 3-09-2809. Kolleegium vabastab Roman Ritsari riigilõivu tasumisest kaebuse

esitamisel haldusasjas nr 3-09-2809 ja saadab asja halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann