3-1-1-71-10

3-1-1-71-10 · Riigikohus

2010-11-01

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-71-10 Otsuse kuupäev 1. november 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi A. P. süüdistusasjas KarS § 349 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2010. a kohtulahend kriminaalasjas nr 1-09-17489 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuur, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 8. september 2010, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2010. a lahend A. P. süüdistusasjas KarS § 349 järgi ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks. 2. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 30. oktoobri 2009. a otsusega tunnistati A. P. käskmenetluses süüdi karistusseadustiku (KarS) § 349 järgi selle eest, et ta 24. mail 2009. a Tallinnas ööklubi X juures andis enda isikutunnistuse kasutamiseks J. L.-ile, et viimane saaks esitada dokumendi klubi turvatöötajatele ja omandaks õiguse siseneda ööklubisse. 2. Maakohtu otsuse peale esitas süüdistatav Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles vaidlustas temalt menetluskulude, eelkõige kaitsjatasu, väljamõistmist. A. P. märkis, et kuna tal kriminaalmenetluses kaitsjat ei olnud, jääb talle arusaamatuks, miks ta peab maksma kaitsjatasu. 3.1 Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. märtsi 2010. a lahendiga kohaldamata kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-de 251-256 ja KrMS § 318 lg 3 p 3 sätted ning tunnistas need põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium nõustus ringkonnakohtuga osaliselt, tunnistades 18. juuni 2010. a otsusega nr 3-4-1-5-10 käskmenetluse regulatsiooni põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei taga tõhusat kaitseõigust. 3.2 Lisaks sellele tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse A. P. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 349 järgi ning lõpetas KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse. Ringkonnakohus märkis, et lisaks süüteo formaalsele koosseisupärasusele tuleb tuvastada ka süüdistatava poolne süüteokoosseisu realiseerimine materiaalses mõttes. See tähendab, et tuvastada on tarvis isiku käitumises sisalduv teoebaõigus ja süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve rikkumine süüdistatava poolt. Kui see tegemata jätta, peaksid karistusõiguslikult vastutama mitmed isikud, kes ühtegi õigushüve ei riku. Küsimus süüteokoosseisu materiaalsest täitmisest on vaja püstitada eeskätt olukordades, kus juba teo välisel vaatlusel tõusetub kahtlus isiku käitumise materiaalsest koosseisupärasusest. Käesoleval juhul selline kahtlus tõusetub. Õigust siseneda ööklubisse ei saa pidada karistusõiguslikult relevantseks õiguseks KarS § 349 mõttes. Karistusõigus ei ole mõeldud reguleerima olukorda, kus inimene siseneb ööklubisse võõra dokumendi abil - iseäranis veel juhul, kui see inimene omaenda dokumenti kasutades oleks ööklubisse niikuinii sisse saanud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2010. a lahendi peale esitas kaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Robert Saareke, kes palub tühistada ringkonnakohtu 10. märtsi 2010. a lahendi ja jõustada maakohtu 30. oktoobri 2009. a otsuse. Kaebaja hinnangul on Tallinna Ringkonnakohtu lahendi näol hoolimata selle pealkirjastamisest "kohtumäärusena" tegu kohtuotsusega, kuivõrd ringkonnakohus on sisuliselt rakendanud apellatsioonimenetlust ja lahendanud A. P. süüküsimuse. KrMS § 345 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on prokuratuuril õigus esitada apellatsioonimenetluses tehtud otsuse peale kassatsioon. Ringkonnakohus on kaebuse kohaselt rikkunud nii kriminaalmenetlusõigust kui ka kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 4.1 Menetlusõiguse rikkumise osas märgib kaebaja, et ringkonnakohus väljus 16. veebruaril 2010. a toimunud eelistungil kohtuistungit läbi viies süüdistatava määruskaebuse piiridest. Määruskaebuse oleks kohus pidanud läbi vaatama kirjalikus menetluses kümne päeva jooksul alates kaebuse saamisest. Sisuliselt viis aga kohus kuu aega pärast kaebuse saamist läbi apellatsioonimenetluse ning kuulutas lahendina kohtumääruse, milles lõpetas kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. KrMS § 337 lg 2 näeb aga ette, et määrusega võib lõpetada kriminaalmenetluse vaid KrMS § 199 lg 1 p-des 2-5 nimetatud alustel. Kohus oleks juhinduvalt KrMS § 340 lg-st 1 ja § 199 lg 1 p-st 1 pidanud sellisel juhul tegema õigeksmõistva kohtuotsuse. Need menetlusõiguslikud rikkumised on kassaatori hinnangul olulised KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja toonud endaga kaasa põhjendamatu ja ebaseadusliku kohtulahendi. 4.2 Ka on ringkonnakohus kaebaja hinnangul ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Ei saa olla nõus ringkonnakohtu süüteo koosseisupärasuse formaalse tõlgendamisega ja tõdemusega, et A. P. ei realiseerinud süüteokoosseisu materiaalses mõttes, s.t ei rikkunud ühtegi õigushüve. Käesoleval juhul saab kõneleda nii tervikuna õiguskäibe, avaliku usalduse kui ka dokumendi usaldusväärsuse rikkumisest. Õige nime all tsiviilelus osalemine on väga oluline õiguskorra huvides kaitset vääriv nähtus. Ilma A. P. poolt J. L.-ile isikutunnistust andmata ei oleks viimane omandanud õigust siseneda ööklubisse. Väär on ringkonnakohtu arusaam, et J. L. ei omandanud isikutunnistust saades relevantset õigust. Õiguseks tuleb käesoleval juhul pidada õigussubjektile kuuluvat objektiivsest õigusest tulenevat õigustust oma huvide realiseerimiseks. Mingi subjektiivse õiguse olemasolu iseenesest ei tähenda veel võimalust seda alati tingimusteta realiseerida. Põhjendatuks ei saa pidada kohtu heakskiitu realiseerida seda õigust kasutades petmist ja kuritarvitades isikutunnistust. Mõõtuandev ei ole ka see, et J. L. oli oma vanusest lähtuvalt õigustatud ööklubisse sisenema. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 5. Kriminaalkolleegium nõustub kaebajaga, et Tallinna Ringkonnakohus viis istungit korraldades läbi sisuliselt apellatsioonimenetluse, milles arutati muu hulgas A. P. süüküsimust. KrMS § 318 lg-st 1 ja sama seaduse § 344 lg-st 1 tuleneb kohtumenetluse poole edasikaebeõigus alama astme kohtu lahendi peale. Sellest lähtuvalt oli käesoleval juhul prokuratuuril õigus esitada ringkonnakohtu lahendi peale kaebus. 6. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. juuni 2010. a otsusega nr 3-4-1-5-10 tunnistati kriminaalmenetluse seadustiku käskmenetluse regulatsioon põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei taga tõhusat kaitseõigust. Küll aga ei nõustunud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ringkonnakohtuga selles, et kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon on põhiseadusevastane ka seetõttu, et see ei näe ette võimalust esitada apellatsiooni käskmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale. Seetõttu ei olnud ega ole ringkonnakohtul pädevust lahendada A. P. kriminaalasja sisuliselt, vaid teha üksnes otsustus kriminaalmenetluse kulude osas. Et kõrgema astme kohtusse kaebamine oli võimalik üksnes menetluse kulusid puudutavas osas, tuleneb ka KrMS § 318 lg 3 p 3 ja § 189 lg 3 koosmõjust. Lisaks eeltoodule tuleb juhtida tähelepanu ka KrMS § 337 lg 2 p-le 1, mis näeb ette, et ringkonnakohus võib määrusega tühistada kohtuotsuse ja lõpetada kriminaalmenetluse KrMS § 199 lõike 1 punktides 2-5 sätestatud kriminaalmenetlust välistavatel asjaoludel. Kriminaalkolleegium nõustub kaebajaga, et seetõttu ei saanud ringkonnakohus oma lahendiga lõpetada kriminaalmenetlust KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. 7. Eelnimetatud rikkumised on kriminaalkolleegiumi hinnangul käsitletavad olulistena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu lahend tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks. Asja uuel arutamisel peab ringkonnakohus lahendama A. P. kaebuse lähtuvalt selles kaebuses sisalduvast. Et kaebus on esitatud menetluskulude väljamõistmise peale, saabki ringkonnakohus lahendada üksnes menetluskuludesse puutuvat. Määruskaebuse piiride laiendamine on võimalik vaid seaduses sätestatud ulatuses. Nii sätestab KrMS § 191 lg 2, et kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale

esitatud määruskaebust läbi vaadates võib kohus määruskaebuse sisust sõltumata laiendada määruskaebuse läbivaatamise piire kogu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustusele. Kohus ei saa aga hakata arutama A. P. süüküsimust, kuivõrd KrMS § 318 lg 3 p-st 3 tulenevalt ei saa käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitada apellatsiooni e sisulist kaebust. 8. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu ka asjaolule, et lähtudes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest nr 3-4-1-5-10 ja KrMS § 366 p-st 6 võib A. P. esitada oma kriminaalasjas teistmisavalduse. Nimelt on Harju Maakohtu 30. oktoobri 2009. a otsusega A. P. süüdi tunnistades tuginetud muu hulgas kriminaalmenetluse seadustiku käskmenetluse regulatsiooni nendele sätetele, milles ei tagata tõhusalt kaitseõigust e sätetele, mis tunnistati põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras põhiseadusega vastuolus olevaks. 9.1 Obiter dictum korras seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks märgib kriminaalkolleegium täiendavalt veel järgmist. KarS § 349 näeb ette vastutuse selle eest, kui kasutatakse teise isiku nimele väljaantud tähtsat isiklikku dokumenti või kui antakse enda nimele väljaantud tähtis isiklik dokument teisele isikule kasutamiseks eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Oma isikutunnistuse teisele inimesele loovutamine täidab KarS § 349 objektiivse koosseisu. KarS § 349 subjektiivne koosseis aga ei kattu täielikult objektiivse koosseisuga ja nõuab lisaks tahtlusele objektiivse koosseisu asjaolude suhtes õiguste omandamise või kohustustest vabanemise eesmärki. Seetõttu on tarvis teha kindlaks, kas isikul, kellele teine inimene oma isikutunnistuse loovutab, on eesmärk omandada õigusi või vabaneda kohustustest. 9.2 Õigusena KarS § 349 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Seetõttu ei hõlma nimetatud süüteokoosseis juhtumeid, kus tähtsat isiklikku dokumenti kasutatakse või see antakse kasutada üksnes eesmärgiga omandada selline positsioon, mil isikul võib tekkida küll ootus teha tulevikus mingi tehing, aga mida ei ole võimalik vaadelda objektiivse nõudeõigusena. Lähtuvalt lepinguvabaduse põhimõttest on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2002. a otsus nr 3-2-1-80-02, p 12). Muu hulgas tagab lepinguvabaduse põhimõte isikule ka õiguse otsustada selle üle, kas ta üleüldse soovib lepingut sõlmida või mitte (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2010. a otsus nr 3-1-1-67-09, p 13.3 ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. märtsi 2010. a otsus nr 3-2- 1-164-09, p 30). Eraõiguslikust juriidilisest isikust ööklubi pidajal on õigus otsustada oma vaba äranägemise järgi selle üle, kas ta sõlmib klubisse pääseda soovivate inimestega klubisse sisenemist õigustava lepingu või mitte. Sealjuures võib klubipidaja keelduda nimetatud lepingu sõlmimisest hoolimata klubisse siseneda soovija vanusest. Seetõttu ei saa ööklubi turvamehele teise isiku dokumenti esitaval inimesel tekkida nõudeõigust enda klubisse sisse lubamise suhtes. Sellest lähtuvalt ei realiseeri isik, kes annab teisele isikule ööklubi turvamehele esitamiseks oma isikutunnistuse, KarS § 349 koosseisu. 10. Lähtuvalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2010. a lahendi ja saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Lea Kivi