3-1-1-66-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-66-10

Otsuse kuupäev

29. oktoober 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi S. N. süüdistuses KarS § 356 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-5661

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. N. kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

29. september 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2010. a kohtuotsus osas, milles jäeti S. N-le mõistmata

liitkaristus KarS § 65 lg 1 järgi ja saata kriminaalasi selles osas Tartu Ringkonnakohtule uueks

arutamiseks.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo kasuks välja 960 (üheksasada

kuuskümmend) krooni, sealhulgas käibemaks 160 (ükssada kuuskümmend) krooni vandeadvokaat

Anti Aasmaa poolt S. N-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest ja jätta see

menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. N. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema, OÜ X juhatajana ja ainuosanikuna, koos metsaomaniku

E. T. volitatud esindaja U. V-ga korraldas ajavahemikul 14. jaanuarist 2003 kuni 1. novembrini 2004 Lääne-

Virumaal

X

maaüksusel

ebaseaduslikke

raieid.

Kasutades

metsateatisi,

mida

U.

V. esitas

Keskkonnateenistusele, lasi ta vahendliku täideviijana teostada ebaseaduslikku metsaraiet metsamajandamise

kava skeemi järgi eraldistel 6, 10, 19, 21, 23 ja 25. Kuna tehtud raiete käigus ei peetud kinni lubatud

raievanusest ja raieviisist ning mets raiuti hõredamaks, kui seda lubasid rinnaspindala või täiuse alammäärad,

tekitati eraldistel tehtud raietega keskkonnale olulist kahju kokku summas 508 914 krooni.

2. Viru Maakohtu 12. jaanuari 2010. a otsusega tunnistati S. N. süüdi KarS § 356 lg 1 järgi ja teda karistati

kolme kuu pikkuse vangistusega. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata ühe

aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga. Sama otsusega tunnistati U. V. süüdi KarS § 356 lg 1 järgi ja samuti

lõpetati OÜ X suhtes kriminaalmenetlus KarS § 356 lg 3 järgi, kuid selles osas kohtuotsust vaidlustatud ei

ole. Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi rahuldati ja S. N-lt ning U. V-lt mõisteti solidaarselt välja

keskkonnale tekitatud kahju kokku summas 493 389 krooni. Maakohus põhjendas kohtuotsust järgmiselt.

2.1 S. N. ja U. V. vormistasid juba 20. jaanuaril 2003 akti 2000 tihumeetri (tm) metsamaterjali üleandmise

kohta, millest maakohtu hinnangul nähtub, et algusest peale ei tundnud S. N. ega U. V. huvi tegelikult

lubatavate raiekoguste vastu, kuna metsateatiste kohaselt tohtis raiuda vaid 1594 tm kasvavat metsa.

Tegutsedes omaniku esindajana ja raie organiseerijatena lasus neil kohustus järgida metsamajandamise kava

ja metsateatistes lubatud raiekoguseid. Metsateatiste kohaselt oli raiet lubatud teha vaid eraldistel 6 ja 25,

kuid oluliselt väiksemas mahus kui tegelikult raiuti ning eraldisi 10, 19, 23, 21 polnud metsateatisel

märgitud. Samuti ei arvestatud asjaoluga, et 1998. a metsamajandamise kava koostamise järgselt oli eelnev

omanik maaüksusel suure osa lubatud raiest juba teostanud. Maakohus leidis, et S. N. ja U. V. ütlused, mille

kohaselt üleraiet õigustati väljaveoteede raiumisega, on kohatud, kuna tuvastati, et väljaveoteed raius

eelmine omanik ja valdavalt tehti lageraiet, mille puhul pole põhjust rääkida väljaveoteedest.

2.2 Vahendliku täideviimise eelduseks on teo faktiliste toimepanijate ärakasutamine. Puuduvad tõendid, mis

viitaksid S. N. ja U. V. poolt teo faktiliste toimepanijate, s.o OÜ H töötajate ja J. J.-i (OÜ B) ärakasutamisele.

S. N., OÜ H töötajad ning J. J. kinnitavad, et nende käsutuses olid metsateatised, seetõttu pidid nad aru

saama, et raiet teostatakse eraldistel, mida metsateatises pole märgitud ja seda suuremas koguses kui

märgitud. Eeltoodust järeldas maakohus, et S. N. ja U. V. tegevust tuleb käsitleda kaastäideviimisena koos

raie faktiliste teostajatega, kuna kõigi teopanus oli oluline ja ka kausaalne süüteo toimepanemise suhtes,

kuigi õiguslikke tagajärgi raie faktiliste täideviijate osas ei kaasne, kuna süütegu on nende osas aegunud.

2.3 Kohtumenetluse käigus on tsiviilhageja esindaja vähendanud esialgset kahjunõuet, millest tulenevalt on

muutunud ka kohtualustele esitatud süüdistuse maht - esialgne kahjusumma 508 914 krooni on vähendatud

493 389 kroonile. Kahju summa muutmine ei eelda uue süüdistuse esitamist, kuna esitatud süüdistuse

kvalifikatsioon ja sisuline etteheide ei ole muutunud. Samuti leidis maakohus, et tsiviilhagi rahuldamist ei

mõjuta 7. juunil 2005. a Tartu Maakohtu kohtuotsusega väljakuulutatud S. N. pankrot, kuna Tartu Maakohtu

22. oktoobri 2008. a kohtumäärusega on pankrotimenetlus lõpetatud raugemise tõttu.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. N. kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kes taotles

apellatsioonis Viru Maakohtu otsuse tühistamist S. N. süüdimõistmises KarS § 356 lg 1 järgi ja

õigeksmõistva otsuse tegemist süüteokoosseisu puudumise tõttu. Lisaks leidis kaitsja, et maakohus eksis S.

N-le karistuse mõistmisel, s.o katseaja alguse määramisel ning temalt solidaarselt U. V-ga 493 389 krooni

välja mõistes.

4. Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2010. a otsusega jäeti Viru Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt.

4.1 Maakohus on tuvastanud süüdistatavate S. N. ja U. V. tegevuses ebaseadusliku metsaraie

süüteokoosseisu. On tõendatud, et X maaüksusel raiuti lubatust rohkem 806 tm kasvavat metsa. Seejuures on

õigustatult tuginetud süüdistatavate ja vahetult raie teostanud isikute kui tunnistajate ütlustele, samuti

metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise aktile, metsateatistele ning keskkonnainspektsiooni kontrollaktidele

ja kahjuarvestusele. Muu hulgas arvestas maakohus tunnistaja E. T. (U. V. elukaaslase) ütlusi, mille kohaselt

X kinnistu vormistati tema nimele U. V. ettepanekul, kuna süüdistatavate nimele seda mingil põhjusel teha ei

saanud. Kinnistu ostu-müügitehing vormistati 23. detsembril 2002 ja juba 7. aprillil 2003 müüs E. T. X

maaüksuse edasi.

4.2 Maakohus on põhjendatult leidnud, et süüdistatava väited üleraie õigustamisel väljaveoteedega on

asjakohatud, kuna tuvastamist leidis, et väljaveoteed raius kinnistu eelmine omanik ja et valdavalt oli

teostatud lageraie, mis ei eelda väljaveoteede raiumist.

4.3 Käesolevas kriminaalasjas ei eita süüdistus ega Keskkonnainspektsioon, et X maaüksusel teostati

mitmeid raieid. Dokumentaalsed tõendid kinnitavad aga, et esimese raiejärguga ei tekitatud kahju. Tunnistaja

T. T. on kinnitanud maakohtus, et kuna tal jäi 2003. a veebruaris kinnistu kontrollimisel kahtlus, et on

lõigatud lubatust rohkem, siis läks ta teist korda 2004 aastal X kinnistule ja tuvastas üleraie.

4.4 Põhjendatud on maakohtu järeldused ka tsiviilhagi osas. Apellatsioonis esitatud vastuväited põhinevad

asjaolul, et 7. juunil 2005 kuulutati välja S. N. pankrot. Maakohus leidis aga õigustatult, et S. N-lt tsiviilhagi

väljamõistmist pankrot ei mõjuta, kuna Tartu Maakohtu 22. oktoobri 2008. a kohtumäärusega on

pankrotimenetlus lõpetatud pärast pankroti väljakuulutamist raugemise tõttu. Pankrotiseaduse § 43 lg 2

sätestab, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu,

mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Kohtumenetlust

hetkeks, mil pankrot kuulutati, ei eksisteerinud. S. N-le esitati süüdistus novembris 2005 ja kriminaalasi

saadeti kohtusse 2006. PankrS § 167 lg 1 kohaselt võivad võlausaldajad pärast pankrotimenetluse lõppemist

nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll

esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles, esitada võlgniku vastu üldises korras.

PankrS § 43 lg 3 kohaselt kohus taastab hageja avalduse alusel käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud

menetluse, kui kõrgema astme kohus on pankrotimääruse tühistanud ja on jõustunud määrus, millega

pankrotiavaldus on jäetud rahuldamata, samuti juhul, kui pankrotimenetlus on pärast pankroti

väljakuulutamist lõppenud raugemise tõttu. Seetõttu ei nõustunud ringkonnakohus apellandi väitega, et

maakohus on ebaseaduslikult menetlenud tsiviilhagi. Kuna pankrotimenetlus oli S. N. osas seoses

raugemisega 22. oktoobril 2008 lõpetatud, siis ka PankrS § 43 lg-te 2 ja 3 mõtte kohaselt oli hagi

menetlemine lubatud.

4.5 Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuses märgituga ka S. N-le mõistetud karistuse, sh KarS § 74 lg-te

1 ja 3 kohaldamise osas. S. N. mõisteti Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2008. a otsusega süüdi KarS § 424 järgi

(tegu pandi toime 2007. aastal). Teda karistati 3 kuu pikkuse vangistusega ja määrati 1 aasta ja 6 kuu pikkune

katseaeg, mille alguseks loeti 30. jaanuar 2008 ja mis lõppes 29. juulil 2009. Apellatsiooni kohaselt olevat

tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga KarS § 65 lg 1 mõttes, mistõttu tulnuks kaitsja hinnangul

lugeda S. N-le Viru Maakohtu otsusega mõistetud karistus kantuks Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2008. a

otsusega mõistetud karistusega ning uut katseaega ega sellest tulenevalt käitumiskontrollile allutamist ei

olnud Viru Maakohtul enam alust kohaldada. Kuna Tartu Maakohtu otsusega mõistetud katseaeg lõppes 29.

juulil 2009 ning karistus on seetõttu kantud, ei kuulunud see enam liitmisele Viru Maakohtu otsusega

mõistetud karistusega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja, kes vaidlustab kohtuotsused

täies ulatuses. Kaitsja leiab, et Viru Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada ja

kriminaalasi tuleb saata maakohtule uueks arutamiseks nõuetekohaste põhjenduste puudumise tõttu, mis on

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Samuti on kohtud vääralt kohaldanud materiaalõigust.

Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1 Viru Maakohus käsitas S. N. ja U. V. kuriteo toimepanemisel ebaõigesti kaastäideviijatena. U. V. ja OÜ X

vahel sõlmiti tsiviilõiguslik tehing, mille kohaselt OÜ X laenas U. V-le raha kinnistu ostuks ning lepingu

tingimuseks oli, et kinnistu kantakse E. T. omandisse. U. V. pidi aga laenu tagastama kinnistul kasvava metsa

realiseerimisega 2000 tm ulatuses. Koguse määratlemine oli hinnanguline ning toimus 20. jaanuari 2003. a

tehinguga (s.o metsamaterjali üleandmise-vastuvõtmise akt). Sellest tulenevalt ei ole alust süüdistada S. N.

KarS § 356 lg-s 1 kirjeldatud süüteo toimepanemises, kuivõrd temale kuuluval äriühingul oli tsiviilõiguslik

leping kinnistu omanikuga, kes lubas raiet teostada. Kõik metsateatised ja muu dokumentatsiooni raieks

vormistas U. V., tagastamaks OÜ-le X metsamaterjalide müügi arvelt võetud laenu.

5.2 Süüdistuses on ebaseadusliku raie perioodina märgitud ajavahemik 14. jaanuar 2003 -1. november 2004.

Keskkonnainspektsiooni kontrollaktist nr 12 nähtub, et see on koostatud 7. veebruaril 2003 ja sellel ajal

midagi ebaseaduslikku kontrollijad ei avastanud, mida kinnitavad ka tunnistaja keskkonnainspektor T. T.

ütlused. Tunnistaja möönab, et ei suutnud kontrollimisel maaeraldisi paika panna. Kriminaalasjas puuduvad

tõendid, millistel lankidel ja eraldistel eelmine omanik 1999. a raiet teostas. Ebaseaduslikust raiest kui

kuriteost saab rääkida alles pärast seda, kui on loodud võimalus võrrelda kuriteoeelset metsatäiust kuriteoga

tekitatud olukorraga, mistõttu tuleb koguda võrdluseks vajalikku tõendusteavet. 1. novembril 2004 koostatud

kontrollaktist ei selgu, milliseid mõõtevahendeid kasutati ja kas need olid nõuetekohased. Sellest tulenevalt

ei ole keskkonnakahju usaldusväärselt tuvastatav. Samuti puudub asjas nõuetekohane sündmuskoha

vaatlusprotokoll. Lisaks tuleb märkida, et E. T. oli X kinnistu omanik 23. detsembrist 2002 kuni 7. aprillini

2003. Tuvastatud on raie tegemine brigaadi poolt 2003. a alguses. 1. novembri 2004. a kontrollaktist nähtub,

et väidetav ebaseaduslik raie avastati alles enam kui 1,5 aasta möödudes väidetava süüteo toimepanemise

ajast. Seega möönab ka süüdistus, et ebaseaduslik raie võis toimuda ka tuvastamata isikute poolt pärast

kinnistu müüki.

5.3 Alusetu on kohtu seisukoht, et ebaseaduslik on raie ka seetõttu, et lubatust rohkem raiuti 806 tm kasvavat

metsa. Nimetatud kogus saadi metsaveoteede rajamisest, milliseid enne metsas ei olnud. Metsaveoteede

arvelt suurenes lubatud raiekogus. Väidetava kuriteo toimepanemise hetkel kehtinud Keskkonnaministri

9. aprilli 1999. a määruse nr 40 "Metsakaitse eeskiri" punkt 12 sätestas, et puidu väljaveoks võib rajada

algveoteid mitte tihedamalt kui 20 meetrise vahega.

5.4 Kohtud on eksinud ka S. N-le mõistetud karistuse osas. Tegemist on kuritegude hiljem tuvastatud

kogumiga KarS § 65 lg 1 mõttes. Seetõttu tuleb süüdistatavale esmalt mõista liitkaristus eelmise

kohtuotsusega kohaldatud põhikaristustega ning seejärel süüdistatavat liitkaristusest tingimuslikult

vabastades määrata talle üks ühine katseaeg. Kuivõrd nii Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2008. a kui ka Viru

Maakohtu 12. jaanuari 2010. a kohtuotsustega määrati katseajaks 1 aasta 6 kuud, tuleb lugeda Viru

Maakohtu otsusega S. N-le mõistetud karistus kantuks Tartu Maakohtu otsusega mõistetud karistusega. Uut

katseaega ega sellest tulenevalt käitumiskontrollile allutamist ei ole enam alust kohaldada. Ebaõige on

ringkonnakohtu seisukoht, et katseaegu ei saa liita, kuivõrd eelmise kohtuotsuse eest mõistetud katseaeg on

juba lõppenud.

5.5 Põhjendamatu on ka tsiviilhagi rahuldamine. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kriminaalmenetluses

esitatava tsiviilhagi esemeks saab olla üksnes nõue, mida on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka

tsiviilkohtumenetluses. 7. juuni 2005. a kohtuotsusega kuulutati välja S. N. pankrot. Pankrotiseaduse § 43 lg

2 sätestab, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu,

mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Avalduse ja koos

sellega tsiviilõigusliku nõude on Keskkonnainspektsioon esitanud 18. jaanuaril 2005. Kassaatori hinnangul

tuleb nimetatud kuupäeva lugeda tsiviilhagi esitamise ajaks. Hiljem on keskkonnainspektsioon

kohtumenetluse käigus korduvalt tsiviilhagi muutnud. Sellest tulenevalt pidanuks Viru Maakohus S. N.

suhtes jätma hagi läbi vaatamata. Tähendust ei oma siinjuures asjaolu, et kohtumenetluse käigus

22. oktoobril 2008 lõpetati Steve N. pankrotimenetlus seoses raugemisega.

6. Prokuratuur on esitanud kassatsioonivastuse, mille kohaselt on maa- ja ringkonnakohtu otsused

seaduslikud ja põhjendatud ning kassatsioonis esitatud väited alusetud.

7. Kuna kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelises kohtukoosseisus tekkisid põhimõttelist laadi eriarvamused

seaduse

kohaldamisel,

anti

kriminaalasi

15. septembril

2010

läbivaatamiseks

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi täiskogule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Esmalt hindab kolleegium kriminaalmenetlusõiguse ja materiaalõiguse normide järgimist S. N.

süüdimõistmisel KarS § 356 lg 1 järgi (I), seejärel käsitleb karistuse mõistmisega (II) ja tsiviilhagi

rahuldamisega (III) seonduvat.

I

9. Kaitsja hinnangul ei ole alust süüstada S. N. KarS § 356 lg-s 1 kirjeldatud süüteo toimepanemises, kuivõrd

äriühing OÜ X, mille ainuosanik ja -juhataja ta oli, sõlmis kinnistu omanikuga tsiviilõigusliku lepingu

metsamaterjali ostmiseks. Kolleegium märgib, et KarS § 356 lg 1 ei näe teo toimepanijana ette erilise

isikutunnusega isikut, s.o näiteks kinnistu omanikku. Kriminaalasja materjalidest (kd I, tl 77) nähtub

tõepoolest, et 20. jaanuaril 2003. a sõlmisid OÜ X (esindaja S. N.) ja E. T. ning U. V. metsamaterjali

üleandmise-vastuvõtmise akti X kinnistult pärineva kasvava metsa üleandmiseks (2000 tihumeetrit).

Kolleegium märgib esmalt, et kasvavat metsa (kinnisasja olulist osa) ei loeta metsamaterjaliks. Metsaseaduse

§ 28 kohaselt on metsamaterjal langetatud puu ja puutüvi ning puutüve järkamisel saadud tüveosa (ka teo

toimepanemise ajal kehtinud metsaseaduse § 33 eristas kasvavat metsa ja metsamaterjali). Igal juhul ei

välista nimetatud dokument iseenesest S. N. vastutust, vaid seda tuleb hinnata teiste tõenditega kogumis.

Maa- ja ringkonnakohus on tuvastanud, et S. N. tegutses ebaseadusliku metsaraie korraldamisel U. V-ga

koos, mida kinnitavad nii U. V. ja E. T. ütlused selle kohta, et tegevust kinnistul organiseeris ja koordineeris

S. N., kui ka kinnistu ostu rahastamine OÜ X kaudu ja E. T.-le makstud summad. Seega nähtub

kohtuotsustest, et S. N. puutumus ebaseadusliku metsaraiega ei piirdunud vaid lepingu sõlmimisega

metsamaterjali ostmiseks.

10. Kassatsiooni kohaselt on S. N. süüdimõistmisel rikutud ka süütuse presumptsiooni põhimõtet, kuna ei ole

usaldusväärselt tuvastatud ebaseadusliku raie toimepanemise aeg ega kogutud vajalikku teavet võrdlemaks

kuriteoga tekitatud olukorda kuriteoeelse metsatäiusega, samuti puuduvad andmed metsa rinnaspindala

mõõtmisel kasutatud mõõtevahendite kohta.

10.1 Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et ebaseadusliku

metsaraie pani toime just süüdistatav ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Kolleegium märgib, et

kriminaalasja materjalide hulgas on 18. jaanuaril 2005 koostatud Keskkonnainspektsiooni akt

metsaõigusnormide rikkumisega keskkonnale tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramiseks (I kd, tl 8).

Aktile on lisatud keskkonnale tekitatud kahju arvestus, kontrollakti nr 12 koopia, objekti kontrollimise

protokoll nr 230, raiekoha paiknemise skeem ja rinnaspindala mõõtmise leht. Ka Keskkonnainspektsiooni

peadirektori 29. aprilli 2005. aasta käskkirja nr 1-3/22 lisa 1 "Mõõtemetoodikad metsajärelevalves" lubas

fikseerida mõõtetulemusi keskkonnakahju õiendi lisana. Objekti kontrollimise protokollist nähtub, et raie

kontrollimisel on aluseks võetud 1998. a koostatud Kaerasaare üksuse metsamajandamiskava

takseerkirjeldused ja metsaplaan. Samuti nähtub protokollist, et viiel süüdistuses nimetatud eraldisel (6, 10,

19, 21, 25) tehti lageraiet, mille puhul lähtuti kahju kindlaksmääramisel raie-eelsetest takseerandmetest.

Eraldisel nr 23 läbi viidud mõõtmise osas ei nähtu rinnaspindala mõõtmise lehelt tõepoolest, millist

mõõtevahendit kasutati, kuid hilisemalt on Keskkonnainspektsioon esitanud kohtule kahjuarvestuse, millest

nähtub, et mõõtmisel kasutati lihtrelaskoopi, seejuures on kahju suurust ka vähendatud, arvestades 7%

mõõtmise viga. Kaitsja ei ole kriminaalmenetluse käigus taotlenud mõõtevahendi kohta täpsemate andmete

esitamist. Seejuures arvestab kolleegium, et objekti kontrollimine ja sellega kaasnenud rinnaspindala

mõõtmine toimus 1. novembril 2004, s.o enne mõõtemetoodika kehtestamist ja MõõteS § 5 lg 2 jõustumist.

10.2 Põhjendatult on kohtud jätnud arvestamata ka kaitsja seisukoha, et metsa raiuti lubatust rohkem (806 tm

ulatuses) metsaveoteede rajamise tõttu. Algveoteede rajamisega ei saa põhjendada süüdistuses kirjeldatud

lageraiet. Kohtud on õigesti tuvastanud, et kinnistu skeemilt (1 kd, tl 13) nähtub, et sellel tehtud raie olemus

(valdavalt lageraie) ei viita algveoteede rajamise vajalikkusele, eriti sellises ulatuses. Samuti on kannatanu

esindaja U. Luht andnud ütlusi selle kohta, et metsaveoteed rajas eelmine kinnistu omanik, mida kinnitavad

ka viimase poolt esitatud metsateatised.

II

11. Kaitsja leiab, et kohtud on S. N. karistuse mõistmisel jätnud põhjendamatult kohaldamata KarS § 65 lg 1

sätted ja seejuures eksinud ka katseaja alguse määramisega. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et liitkaristuse

moodustamata jätmisega on kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust ja tühistab sellel alusel ringkonnakohtu

otsuse osaliselt.

11.1 Karistusseadustiku § 65 lg 1 reguleerib liitkaristuse mõistmist neil juhtudel, kui pärast süüdimõistva

kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime ka

teise kuriteo. Seega kirjeldab KarS § 65 lg 1 lause 1 olukorda, mil on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud

kogumiga. Nimetatud kogumi olemasolu ei sõltu sellest, kas mõni kogumi moodustava kuriteo eest

mõistetud karistus on kantud või mitte, määrav on üksnes kuriteo toimepanemise aeg (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. detsembri 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-04 p 11.2). S. N. karistati Tartu

Maakohtu 30. jaanuari 2008. a otsusega KarS § 424 järgi 2007. a toimepandud kuriteo eest 3-kuulise

vangistusega tingimisi katseajaga 18 kuud. Viru Maakohtu 12. jaanuari 2010. a otsusega karistati S. N. KarS

§ 356 lg 1 järgi 2003. - 2004. aastal toimepandud kuriteo eest, s.o kuriteo eest, mis oli toimepandud enne

Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2008. a kohtuotsuse kuulutamist. Eeltoodust järeldub, et need kuriteod

moodustavad hiljem tuvastatud kogumi KarS § 65 lg 1 mõttes.

11.2 Tavaolukorras oleks kohus pidanud arutama S. N. mõlemat kuritegu koos ja mõistma nii üksikkaristused

kui ka liitkaristuse ühe kohtuotsusega. Kuritegude kogumi hilisema tuvastamise korral ei ole aga võimalik

sellist olukorda täielikult taastada. Ent Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt tõdenud, et kuigi

kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus

siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute

karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus

ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-4-1-2-02 ja

kriminaalkolleegiumi 22. mai 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-26-08). Toodud põhimõtteid tuleb järgida

ka käesoleva asja lahendamisel.

11.3 KarS § 65 lg 1 esimesest lausest tuleneb sõnaselgelt kohtu kohustus mõista süüdistatavale liitkaristus

KarS §-s 64 sätestatud korras. Viimane sätestab kuritegude kogumi eest mõistetava liitkaristuse üldised

reeglid. Käesolevas asjas tuleb vastata küsimusele, kas liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 1 järgi on

võimalik ka olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millega süüdimõistetu on KarS § 73

või § 74 alusel mõistetud karistusest tingimuslikult vabastatud, tuvastatakse veel teine kuritegu, mis on toime

pandud enne kohtulahendi kuulutamist selles asjas.

11.4 Karistusseadustiku 3. peatüki 1. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Karistusest

tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole iseseisev karistuse liik ning see saab aktualiseeruda

vaid põhikaristuse mõistmise järel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2003. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06 p 16 ja 16. septembri 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-03). Järelikult

on ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus, mis saab olla üheks liidetavaks

liitkaristuse moodustamisel. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi

puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-06). Käesoleva otsusega peab

täiskogu vajalikuks seda arusaama muuta ja asub eeltoodud põhjustel seisukohale, et kuritegude hiljem

tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on

tingimuslikult vabastatud.

11.5 Ringkonnakohus on välistanud liitkaristuse moodustamise põhjusel, et S. N-le Tartu Maakohtu otsusega

KarS § 424 järgi tingimuslikult mõistetud 3 kuud vangistust on katseaja möödumise tõttu kantud.

Kriminaalkolleegium sellise järeldusega ei nõustu ning tagastab kriminaalasja liitkaristuse moodustamata

jätmise küsimuses ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus peab asja uuel arutamisel võtma

arvesse käeolevas otsuses märgitut ja moodustama KarS § 65 lg 1 lause 1 kohaselt liitkaristuse KarS § 424 ja

§ 356 lg 1 järgi mõistetud põhikaristustest, so 3-kuulistest vangistustest, järgides KarS §-s 64 sätestatut. KarS

§ 65 lg 1 lause 2 kohustab eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistuse liitkaristusest

maha arvama. Tartu Maakohus mõistis S. N-le KarS § 424 järgi 3 kuud vangistust tingimisi ja määras

katseajaks 18 kuud. Katseaeg möödus 29. juulil 2009. Kolleegium märgib, et kõnesoleva katseaja eelduseks

olnud põhikaristust 3-kuud vangistust ei saa osaliselt ega kantud karistusena KarS § 65 lg 1 lause 2 alusel

liitkaristusest maha arvata, sest S. N. ei ole mõistetud vangistusest tegelikult päevagi ära kandnud. Siiski

tuleb kohtul selle asjaoluga arvestada järgmiselt.

11.6 Karistuse kohaldamine ja karistusest vabastamine on reguleeritud karistusseadustiku erinevates

peatükkides, mis tähendab, et nende sätete rakendamisel lähtutakse erinevatest alustest (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus 3-1-1-99-06 p 16). Seega ei ole kuritegude hiljem

tuvastatud kogumi eest liitkaristust moodustaval kohtul võimalik muuta eelmist kohtuotsust osas, millega

määrati kindlaks karistuse kohaldamata jätmise tingimused. Siit järeldub, et juhul, kui isik on eelmise

kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik

täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 viimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise

kohtuotsusega määratud katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole

põhikaristust, mille kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt

täitmisele pöörata. Need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste

liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista süüdistatavale liitkaristus

kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud liitkaristusest jääb aga isikul kanda

üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega

määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem

määratud tingimustel. Juhul, kui esimese kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise

ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud.

Kolleegium selgitab, et kirjeldatud asjaolud tuleb viimases kohtuotsuses selgesõnaliselt ära märkida.

Niimoodi toimides täidab kohus, kes isiku kuritegusid viimasena arutab, KarS § 65 lg-s 1 sätestatud

liitkaristuse moodustamise kohustuse ja teeb isikule mitme kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste osas

ühtse kohtuotsuse. Ühtlasi tagatakse sellega isiku võrdne kohtlemine nende isikutega, kellele mõistetakse

mitme kuriteo eest liitkaristus ühe kohtuotsusega. Erinevate kohtuotsuste eraldi täitmine ja liitkaristuse

moodustamata jätmine on vastuolus liitkaristuse kohaldamise üldiste põhimõtetega ning võib viia ka KarS §

64 lg-s 3 sätestatud liitkaristuse võimaliku ülemmäära ületamiseni.

11.7 Eeltoodud põhimõtted on kohalduvad vaid põhikaristuste liitmisel, katseaegade liitmist või kaetuks

lugemist kehtiv seadus ette ei näe. Punktis 11.6 kirjeldatud tehete tulemusena saadud liitkaristusest

vabastamisel ja S. N-le uue katseaja määramisel tuleb lähtuda katseaja kohaldamise üldistest alustest. Uue

katseaja algust tuleb hakata arvestama liitkaristust ettenägeva kohtuotsuse kuulutamisest. Kolleegium siiski

ei välista võimalust, et eripreventiivsel eemärgil võetakse S. N. liitkaristusest tingimusliku vabastamise järel

uue katseaja määramisel arvesse, et isik on juba ühe mõistetava liitkaristusega seotud katseaja edukalt

läbinud, näidates valmisolekut elada õiguskuulekalt.

III

12. Kaitsja on vaidlustanud ka tsiviilhagi rahuldamist, leides, et maakohus pidanuks jätma

Keskkonnainspektsiooni hagi läbi vaatamata. PankrS § 44 lg 1 kohaselt võivad pankrotivõlausaldajad pärast

pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras,

mille alusel toimub ka nõuete rahuldamine. PankrS § 43 lg 2 kohaselt, kui kohtumenetlus algas enne pankroti

väljakuulutamist ja selles vaadatakse läbi varalist nõuet võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud,

jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. 7. juuni 2005. a kohtuotsusega kuulutati välja S. N.

pankrot.

13. S. N. kohtu alla andmise ajaks (28. aprill 2006) oli välja kuulutatud süüdistatava kui füüsilise isiku

pankrot, mistõttu Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi pidanuks kohus jätma läbi vaatamata. Seda taotles ka

pankrotihaldur 16. jaanuaril 2007. a toimunud kohtuistungil. Samas leiab kolleegium, et tsiviilhagi

rahuldamisel ei ole käesolevas asjas oluliselt rikutud menetlusõigust ja seda järgmisel põhjusel. Maakohus

tegi kriminaalasjas otsuse, millega rahuldas ka tsiviilhagi, 12. jaanuaril 2010. Selleks ajaks, täpsemalt

22. oktoobril 2008, lõpetati S. N. pankrotimenetlus pärast pankrotimenetluse väljakuulutamist raugemise

tõttu. PankrS § 43 lg 3 näeb aga ette, et juhul, kui hagi on jäetud läbi vaatamata PankrS § 43 lg 2 alusel,

taastab kohus pankrotimenetluse raugemisel hagimenetluse hageja avalduse alusel. Ka PankrS § 167 lg 1

kohaselt võib pärast pankrotimenetluse lõppemist esitada võlgniku vastu üldises korras nõuded, mille võis

esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis

jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles. Seega võimaldab pankrotiseaduses sisalduv regulatsioon

pärast pankrotimenetluse lõppemist selles esitamata nõuete menetlemist ja rahuldamist üldkorras, kui

puuduvad seda välistavad asjaolud (nt PankrS § 167 lg 2 - kui nõue on võlgniku kohustustest vabastamise

tõttu lõppenud). Pankrotimenetluse raugemise tõttu käesoleval juhul nõude menetlemist välistavaid

asjaolusid ei esinenud.

14. S. N. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks summas 960 krooni (sh käibemaks

160 krooni). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-

st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi

osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest 2 ja 21 rahuldada ja jätta see riigi

kanda.

15. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 362 p-st 1 ja § 361 p-st 6 tühistab kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 20. mai 2010. a otsuse S. N. süüdistuses KarS § 561 lg 1 järgi osas, millega jäeti mõistmata

liitkaristus KarS § 65 lg 1 alusel ning saadab kriminaalasja selles osas Tartu Ringkonnakohtule uueks

arutamiseks. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

Priit, Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Hannes Kiris