3-2-1-87-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-87-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. oktoober 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS Baltic Agro hagi OÜ HELDE PM TOOTMINE vastu

leppetrahvi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-23771

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ HELDE PM TOOTMINE kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

162 152 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Baltic Agro (registrikood 10344249), esindaja

vandeadvokaat Andres Alas

Kostja OÜ HELDE PM TOOTMINE (registrikood 10983676),

esindaja vandeadvokaat Aivar Ennok

Asja läbivaatamise kuupäev

4. oktoober 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2010. a otsus ja Harju Maakohtu 6. aprilli

2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-23771 viivise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas

ning teha tühistatud osas uus otsus.

2. Leppetrahvi väljamõistmise osas jätta ringkonnakohtu ja maakohtu otsus muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Rahuldada hagi osaliselt.

3.2. Mõista OÜ-lt HELDE PM TOOTMINE välja leppetrahv 163 152 krooni AS-i Baltic Agro

kasuks.

3.3. Mõista OÜ-lt HELDE PM TOOTMINE AS-i Baltic Agro kasuks välja viivis

101 807 (ükssada üks tuhat kaheksasada seitse) krooni 68 senti ajavahemiku eest

15. veebruarist 2008. a kuni 6. aprillini 2009. a ja alates 7. aprillist 2009. a viivis, mille määraks

päevas on 0,15% leppetrahvi tasumata osast, kuid kokku mitte rohkem, kui 163 152 krooni.

3.4. Jätta menetluskuludest 75% OÜ HELDE PM TOOTMINE ning 25% AS-i Baltic Agro

kanda.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada OÜ-le HELDE PM TOOTMINE kassatsioonkaebuselt 9. aprillil 2010. a tasutud

kautsjon 1631 (üks tuhat kuussada kolmkümmend üks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Baltic Agro (endise ärinimega Aktsiaselts Kemira GrowHow; edaspidi hageja) esitas 13. juunil

2008 Harju Maakohtusse hagiavalduse OÜ HELDE PM TOOTMINE (edaspidi kostja) vastu

leppetrahvi 163 152 krooni ja viivise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19. juunil 2007 müügilepingu, millega kostja kohustus

2007. a viljasaagist müüma hagejale 200 tonni söödaotra hinnaga 2200 krooni tonn (edaspidi odra

müügileping). Selle lepingu kohaselt pidi kostja andma hagejale vilja üle hiljemalt 30. novembril

2007. Odra müügilepingu lisa p 4 järgi kohustus kostja lepingu rikkumise korral tasuma

leppetrahvina kokkulepitud teravilja müügihinna ja turuhinna vahe. Söögiodra turuhind oli

2007 detsembris 3200 krooni tonn, Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) andmetel 3027 krooni tonn.

Kostja ei andnud otra hagejale üle. Pooled ei ole odra müügilepingut asendanud nisu

müügilepinguga.

Hageja tegi 22. jaanuaril 2008 kostjale lepingust taganemise avalduse ja esitas 4. veebruaril 2008

leppetrahvi nõude 163 152 krooni saamiseks. Lisaks leppetrahvile palus hageja kostjalt välja mõista

viivise alates 15. veebruarist 2008 kuni leppetrahvi tasumiseni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi.

Pärast odra müügilepingu sõlmimist, 30. augustil 2007 tegid pooled asendustehingu, millega asendati

odra müük 162,9 tonni toidunisu müügiga hinnaga 2750 krooni tonn, s.o turuhinnast odavamalt

(edaspidi nisu müügileping). Asendustehingu sõlmimist kinnitab 16. novembril 2007 sõlmitud võla

tasumise kokkulepe, milles pooled leppisid kokku, et hageja võlgneb kostjale 278 633 krooni 69 senti

ning hageja on selle kohustuse kostjale täitnud. Nimetatud kokkuleppes ei märgitud müügilepingust

tulenevat võlga. Sellest võib järeldada, et sel hetkel kostja võlga ei olnudki. Odra müügilepingu p 8.6

kohaselt on leppetrahv 10% koguhinnast. Pooled ei ole seda tingimust müügilepingu lisas tühistanud.

Hagi on pahatahtlik, sest 2. detsembril 2008 pakkus kostja hagejale lepingu täitmist ja odra müüki.

Kostjal oli tahe asendada odra müük nisu müügiga. Otsese tahteavalduse lepingute asendamiseks tegi

kostja pärast nisu müüki. Kuna leppetrahv on ebamõistlikult suur, tuleb seda vähendada. Leppetrahv

on liiga suur osa lepingu väärtusest. Mõistliku suuruseni tuleb vähendada ka viivist, sest hageja ei ole

kahju saanud, kostja müüs talle teist liiki teravilja.

3. Harju Maakohus rahuldas 6. aprilli 2009. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

leppetrahvi 163 152 krooni ning 101 807 krooni 68 senti viivist ajavahemiku eest 15. veebruarist

2008 kuni 6. aprillini 2009 ja alates 7. aprillist 2009 viivise, mille määraks on 0,15% tasumata

leppetrahvist päevas.

Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 19. juunil 2007 odra müügilepingu, mille kohaselt kohustus

kostja 2007. aastal kasvatatavast saagist müüma hagejale 200 tonni söödaotra hinnaga 2200 krooni

tonn. Kostja pidi andma hagejale odra üle hiljemalt 30. novembril 2007, kuid ei ole seda teinud.

Lisaks müüs kostja hagejale toidunisu 162,9 tonni hinnaga 2750 krooni tonn, mille kohta vormistati

30. augustil 2007 arve. Pooled sõlmisid 16. novembril 2007 võla tasumise kokkuleppe. Selles

kokkuleppes märgitud võla on hageja kostjale tasunud.

Pooled vaidlevad selle üle, kas nisu müük 30. augustil 2007 on 19. juunil 2007 sõlmitud odra

müügilepingu asendustehing võlaõigusseaduse (VÕS) § 89 lg 1 tähenduses. Kuivõrd nimetatud sätte

kohaselt on täitmise asendamiseks vaja nii võlausaldaja kui ka võlgniku tahteavaldust, peab kostja

tõendama, et nii hageja kui ka kostja on teinud lepingute asendamise tahteavalduse.

Tõendatud on, et kostja esitas taotluse odra müügilepingu täitmise asendamiseks pärast nisu

tarnimist, kuid pooled ei saavutanud odra müügilepingu tühistamise kokkulepet. 16. novembril 2007,

mil pooled sõlmisid võla tasumise kokkuleppe, ei olnud saabunud odra müügilepingu täitmise

tähtpäev (30. november 2007). Seega ei saanud hagejal olla kostja vastu odra müügilepingust

tulenevat leppetrahvinõuet ega muid nõudeid. Asjaolu, et hageja ei esitanud pärast nisu müüki kohe

kostjale pretensioone odra müügilepingu täitmiseks, ei võimalda järeldada, kas hageja oli selle

müügilepingu täitmise nõudest loobunud, sest odra müügilepingu täitmise tähtaeg saabus alles kolm

kuud pärast nisu tarnimist.

Kuivõrd kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusest nähtub, et pooled ei sõlminud

asendustehingut, ei oma tähendust asendamise tõendamiseks kostja esitatud kaudsed tõendid ja

väited, et kostja müüs hagejale nisu turuhinnast odavamalt. Asjakohane ei ole ka kostja väide, et

kostja pakkus hagejale 2. detsembril 2008 lepingu täitmist ja odra müüki. Selleks ajaks oli hageja

juba enam kui kuus kuud varem odra müügilepingust taganenud. Kostja ei ole tõendanud, et nisu

müügiga 30. augustil 2007 asendasid pooled 19. juunil 2007 sõlmitud odra müügilepingu.

Odra müügilepingu lisa p-s 4 on pooled kokku leppinud, et juhul, kui müüja annab ostjale lisa p-s 1.3

toodud tabeli veerus 3 fikseeritud teravilja kogusest üle vähem teravilja või üleantud kogus ei vasta

lepingutingimustele, kohustub müüja tasuma ostjale leppetrahvi. Leppetrahvi suurus arvutatakse

järgmiselt: (kokkulepitud kogus miinus lubatud 1% miinus tegelik kogus) * turuhind. Turuhind on

seejuures hind, mida ostja on tasunud kolmandatele isikutele ühe tonni teravilja eest selleks, et osta

müüja poolt ostjale üle andmata jäetud teravilja kogusele vastav kogus teravilja. Kostja ei ole

hagejale üle andnud lepingus kokkulepitud odra kogust 200 tonni. Pooled ei vaidle ka selle üle, et

EKI andmetel maksis söögioder 2007 novembris 3027 krooni tonn. Hageja esitatud arvetest nähtub,

et hageja on ostnud otra hinnaga 3200 krooni tonn. Seega on turuhind odra müügilepingu lisa p 4

tähenduses vähemalt 3027 krooni tonn. Hageja arvutus (198 * 824 = 163 152) on korrektne ning

kostja on kohustatud tasuma leppetrahvi 163 152 krooni.

Odra müügilepingu üldtingimustest nähtub, et üldjuhul sõlmiti lepingud lahtise hinnaga koos

baashinna klausliga (väikseim võimalik hind). Praegusel juhul on pooled juba külviperioodil

määranud kindlaks vilja lõpphinna ja seega on kumbki pool võtnud endale hinnariski, mis

realiseeruski 2007 sügisel odra hinna tõusuga. Leppetrahv kattus hinnariski ulatusega, mis omakorda

kattus otsese varalise kahju suurusega. Seega puudus leppetrahvil isegi igasugune kohustuse täitmist

stimuleeriv karistuslik mõju ning selline leppetrahv ei ole lepingu eesmärke silmas pidades

ebamõistlik.

Kuna pooled täpsustasid odra müügilepingu lisas müügilepingu üldtingimusi, soovisid nad

üldtingimustest kõrvale kalduda. Müügilepingu lisaga võtsid pooled endale suuremaid riske ning

vajasid nende tasakaalustamiseks ulatuslikumaid õiguskaitsevahendeid. Kostjalt väljamõistetav viivis

ei ületa põhivõlga. Kostja ei ole piisavalt põhjendanud viivise ebamõistlikkust, mistõttu tuleb jätta

viivise vähendamise taotlus rahuldamata. Viivise sissenõutavaks muutumise aja üle pooled ei vaidle.

Viivise arvestus on korrektne ja viivis tuleb hageja nõutud määras välja mõista.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. märtsi 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jättis maakohus õigesti rahuldamata kostja leppetrahvi vähendamise

taotluse. Isegi juhul, kui pooled ei oleks leppetrahvi väljamõistmise aluseks olnud kokkulepet

sõlminud, oleks hageja saanud sama suurt hüvitist nõuda ka kahjuhüvitisena. Kostja võttis endale

vabatahtlikult kohustuse müüa hagejale tulevikus teravilja ette kindlaksmääratud hinnaga.

Kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud teada, milliseks kujuneb teravilja hind tulevikus, kuid selline

kokkulepe võimaldas kostjal kulusid ja tulusid planeerida. Kuivõrd kahju arvutati teravilja

kokkulepitud hinna ja turuhinna vahe alusel, ei ole õige kostja väide, et leppetrahv on lepingu hinda

arvestades ebamõistlikult suur.

Müügilepingus leppisid pooled kokku, et kostja müüb hagejale teravilja. Müügilepingu lisas

täpsustati, et müüdavaks teraviljaks on söögioder. Seega on õige maakohtu järeldus, et müügilepingus

lepiti kokku söögiodra müük. Isegi siis, kui maakohus oleks selle asjaolu valesti tuvastanud, on

leppetrahvi väljamõistmise aluseks olevad asjaolud õigesti kindlaks tehtud.

Nisu müügileping ei muutnud odra müügilepingut. Kostja ei ole väitnud, et ta oli eksimuses või et

esinevad tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud. Leppetrahvi nõude aluseks olev kokkulepe on

piisavalt selge. Seega ei ole õige kostja seisukoht, et ta ei saanud leppetrahvi tingimusest aru. Kostja

ei ole esitanud asjaolusid, mis oleks viivise vähendamise aluseks. Paljasõnaline ja lakooniline väide,

et viivis on ebamõistlikult suur, viivise vähendamiseks alust ei anna.

Odra müügilepingu p 8.6 sisuks ja eesmärgiks on anda ostjale [otsuses ekslikult müüjale] lepingu

rikkumise korral õigus nõuda müüjalt [otsuses ekslikult ostjalt] leppetrahvi 10% lepinguhinnast, kui

lepingust ei tulene teisiti. Praegusel juhul leppisid pooled müügilepingu lisa p-s 4 kokku teisiti. Odra

müügilepingu eesmärgiks ei ole sätestada, et leppetrahv ei tohi ületada 10% ostuhinnast.

Õige ei ole kostja väide, et hageja ei ole kahju saanud. Nisu müügi kohta sõlmiti teine leping, mis ei

muutnud ega lõpetanud odra müügilepingut. Hagejal tekkinud kahjuks on teravilja kokkulepitud

hinna ja turuhinna vahe, st saamata jäänud tulu, mida hageja oleks saanud, kui kostja oleks täitnud

odra müügilepingust tulenevaid kohustusi. Lisaks kandis hageja hinnariski, sest ta sõlmis kostjaga

lepingu ette kindlaksmääratud hinnaga, kuigi teravilja turuhind oleks võinud osutuda kokkulepitud

hinnast ka madalamaks.

Mitte ükski tõend ei viita sellele, et poolte sõlmitud kokkulepped on näilikud või et esinevad

leppetrahvi kokkuleppe tühistamise alused.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada ja

saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus tõendeid valesti hinnanud, mistõttu jõudis valele

järeldusele, et kostja kohustus hagejale müüma otra. Ringkonnakohus ei arvestanud, et pooled

asendasid odra müügilepingu nisu müügiga. Leides, et nisu müügileping ei olnud asendustehing

VÕS § 89 lg 1 järgi, pidi kohus hindama, kas kostja oleks pidanud lepingutingimustest aru saama.

Ringkonnakohus jättis leppetrahvi ja viivise vähendamata alusetult. Ringkonnakohus ei ole

põhjendanud, miks on hagejal õigus nõuda leppetrahvi rohkem odra müügilepingu p-s 8.6

kokkulepitud määrast. Selle punkti kohaselt on leppetrahv piiratud 10%-ga koguhinnast. Kuna odra

müügi koguhind on 440 000 krooni (200 tonni hinnaga 2200 krooni tonn), on leppetrahvi suurus

44 000 krooni. Leppetrahvi väljamõistmisel pidi kohus arvestama, et hagejal ei ole kahju tekkinud.

Ebamõistlikult suur on nii leppetrahvi- kui ka viivisenõue, mis kuni maakohtu otsuse tegemiseni

moodustas ca 2/3 leppetrahvinõudest ning kasvas edasi iga päev 0,15% võrra leppetrahvist. Seega on

praeguseks viivisenõue oluliselt suurem kui väljamõistetud leppetrahv.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Hageja arvates on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus tuvastas asjaolud

õigesti. Leppetrahv ei ole lepingu hinda arvestades ebamõistlikult suur. Samuti ei ole suur

viivisemäär 0,15% päevas. Viivise summa on tingitud kostja rikkumise ulatusest ja kestusest, mitte

määra suurusest. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis võiks olla viivise vähendamise aluseks, ega

tõendanud viivise ebaproportsionaalsust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb viivise ning menetluskulude

jaotuse osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Kolleegium teeb tühistatud osas TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on kohustatud maksma hagejale leppetrahvi ja viivist. Asja

lahendamiseks pidid kohtud esmalt tegema kindlaks, kas pooled asendasid 19. juunil 2007 sõlmitud

odra müügilepingu 30. augustil 2007 nisu müügilepinguga.

Kohtud on tõendeid hinnates jõudnud järeldusele, et nisu müügilepinguga ei asendanud ega muutnud

pooled odra müügilepingut. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tega 3-5 arvestab Riigikohus

kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel üksnes alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilisi

asjaolusid ning ei kogu ega uuri tõendeid. Ringkonnakohus ei ole asjaolude tuvastamisel ega tõendite

hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud.

11. Kohtud on põhjendanud oma seisukohta, et kostja on kohustatud maksma hagejale leppetrahvi

müügilepingu lisa p 4 järgi.

Pooled leppisid odra müügilepingu p-s 8.6 kokku, et müügilepingust tulenevate mitterahaliste

kohustuste täitmata jätmise korral ja/või täitmisega viivitamise korral on ostjal (hageja) õigus nõuda

müüjalt leppetrahvi 10% koguhinnast, kui müügilepingus ei ole ette nähtud teisiti. Praegusel juhul

leppisid pooled müügilepingu lisa p-s 4 muu hulgas kokku leppetrahvi maksmise alused ja

arvutamise korra. Leppetrahvi suurus arvutatakse selle punkti kohaselt järgmiselt: (kokkulepitud

kogus miinus lubatud 1% miinus tegelik kogus) korda turuhind. Ringkonnakohus on õigesti leidnud,

et odra müügilepingu p-s 8.6 ettenähtud poolte kokkuleppe eesmärgiks ei ole sätestada, et leppetrahv

ei tohi ületada 10% ostuhinnast. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja leppetrahvi nõude aluseks olev

kokkulepe piisavalt selge ning leppetrahvi vähendamiseks ei ole alust. Kolleegium märgib, et

leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve

kaaludes. Ringkonnakohtu otsus vastab leppetrahvi väljamõistmise osas TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud

nõuetele.

12. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga hageja nõutud viivise vähendamata jätmise kohta.

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 1

nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

Kui lepinguga on ette nähtud seaduses sätestatust kõrgem intressimäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 101 807 krooni 68 senti ajavahemiku eest

15. veebruarist 2009 kuni 6. aprillini 2009 ning edasi viivise, mille määraks päevas on 0,15%

tasumata leppetrahvist. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Kolleegium märgib, et

selliselt viivise väljamõistmine on kooskõlas kolleegiumi varasema seisukohaga, mille kohaselt peaks

kohus otsuse täidetavuse huvides üldjuhul mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla

summana, edasi aga protsendina põhinõudest (vt Riigikohtu 15. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-69-08, p 29).

Viivist maksma kohustatud isik võib VÕS § 113 lg 8 järgi nõuda ebamõistlikult suure viivise

vähendamist VÕS § 162 järgi. Kohtud on ekslikult leidnud, et kuna väljamõistetav viivis ei ületa

põhivõlga (leppetrahvi), peab kostja põhjendama viivise ebamõistlikkust. Kolleegiumi varasema

seisukoha järgi tuleb rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat viivisenõuet

põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui

seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu

(vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18). Praegusel juhul on maakohus

mõistnud kostjalt välja leppetrahvi 163 152 krooni ning viivise leppetrahvi tasumata jätmise eest kuni

otsuse tegemiseni (101 807 krooni 68 senti) ja edasi protsendina leppetrahvist. Kuivõrd tasumata

leppetrahvilt väljamõistetud viivis on alates maakohtu otsuse tegemisest suurenenud 0,15% päevas,

ületab hageja viivisenõue leppetrahvi. Kuna kostja nõudis viivise vähendamist ja viivist on arvestatud

rohkem kui seadusjärgses suuruses, ei pidanud kostja põhjendama viivise ebamõistlikkust.

Kuivõrd kostja on nõudnud viivise vähendamist ja hageja on esitanud sellele oma vastuväited ning

asjas ei ole vaja tuvastada uusi asjaolusid ega hinnata tõendeid, saab kolleegium viivise

väljamõistmise osas teha uue otsuse. Kolleegium leiab, et kuna hageja ei ole esitanud tõendeid, et tal

tekkis leppetrahvist suurem kahju, tuleb vähendada kostjalt väljamõistetud viivist leppetrahvi

suuruseni. Kostjalt tuleb lisaks leppetrahvile välja mõista viivis kuni maakohtu otsuse tegemiseni

101 807 krooni 68 senti ning alates 7. aprillist 2009 tasumata leppetrahvilt 0,15% päevas, kuid kokku

mitte rohkem kui 163 152 krooni.

13. Kooskõlas TsMS § 173 lg 3 esimese lausega muudab kolleegium poolte menetluskulude jaotust.

TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kolleegium jaotab menetluskulud selliselt,

et 75% menetluskuludest jääb kostja ning 25% hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme

kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse

hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.

14. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

1631 krooni TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu