3-1-1-81-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-81-10

Otsuse kuupäev

21. oktoober 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

V.B. väärteoasi ühistranspordiseaduse § 542 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20. mai 2010. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-10-938

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

22. september 2010

Istungil osalenud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja Reeli Lind ja menetlusaluse

isiku kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20. mai 2010. a otsus V.B. väärteoasjas ühistranspordiseaduse § 542 lg 1

järgi ja saata väärteoasi samale kohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 10. märtsi 2010. a otsusega karistati V.B-d ühistranspordiseaduse

(ÜTS) § 542 lg 1 järgi 120 trahviühiku (7200 krooni) suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati

selle eest, et 30. jaanuaril 2010 kella 21.55 paiku kasutas ta Tallinnas P 4 asuva maja juures autojuhina

sõidukil Mercedes-Benz, mille kohta pole väljastatud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat

tunnust (plafooni). Sellega rikkus V.B. majandus- ja kommunikatsiooniministri 26. mai 2004. a määrusega nr

141 kehtestatud "Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja" (edaspidi Eeskiri) §

15 lg 7 nõudeid.

2. V.B. esitas Harju Maakohtule kaebuse, taotledes kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja

väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebaja hinnangul reguleerib majandus- ja

kommunikatsiooniministri määrus taksoveoteenust osutavate ettevõtete tegevust. Menetlusalune isik aga

tegeleb autorendiga, mille tõttu oli tema karistamine ÜTS § 542 lg 1 järgi ebaseaduslik.

3. Harju Maakohtu 20. mai 2010. a otsusega menetlusaluse isiku kaebus rahuldati, kohtuvälise menetleja

otsus tühistati ja väärteomenetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Maakohtu põhiseisukohad olid

järgmised.

3.1 Vaidlus puudub selles, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas juhtis V.B. sõidukit, millele ei olnud

väljastatud sõidukikaarti taksoveoks ning mille katusel oli plafoon kirjaga "Tallinn". Menetlusalune isik

tavatses seda sõidukit anda kolmandate isikute tasulisse kasutusse. Kontrollimise hetkel autos sõitjaid ei

viibinud. Kohus märkis, et kuigi alates 10. jaanuarist 2009 muudeti ÜTS § 542 lg 1 sõnastust, jäeti muutmata

Eeskirja §-s 2 loetletud subjektide ring, kellele on eeskiri kohustuslik. Väärteo toimepanemise ajal oli

Eeskirja täitmine kohustuslik kõigile ühistranspordi korraldajatele, vedajatele, ühissõidukijuhtidele ning

sõitjatele. Eeskirja §-st 1 tulenevalt reguleerib see õigusakt muuhulgas tasulisel sõitjateveol sõitjate ja nende

pagasi tasulist vedu sõiduautoga (taksoga). Sõna "takso" kasutamine viitab üheselt asjaolule, et kõnealune

regulatsioon laieneb üksnes sellistele sõiduautovedudele, mida teostatakse taksoveona. Seega oleksid

Eeskirja sätted V.B. suhtes kehtinud, kui ta oleks väärteoprotokollis märgitud ajal olnud ühistranspordi

korraldaja, vedaja, sõitja või ühissõidukijuht, s.h sõiduautoga taksoveoteenuse osutaja.

3.2 Ühistranspordiseaduse § 2 p-dest 1 ja 3 koostoimes tuleneb, et ühissõidukijuht on ühistransporditeenuse

osutamiseks ettenähtud transpordivahendi juht, s.h autojuht, kes teostab tasulist sõitjatevedu tegevusloa

alusel. ÜTS § 2 p 2 kohaselt on vedaja ühistransporditeenuse osutamiseks tegevusluba omav äriseadustikus

nimetatud ja äriregistrisse kantud ettevõtja või seaduse alusel muusse registrisse kantud juriidiline isik. ÜTS

§ 31 lg 1 ja 4 kohaselt võib tasulist sõitjatevedu teostada ainult ühistranspordiloa ning taksoloa alusel ja

üksnes sõidukiga, millele on väljastatud sõidukikaart. Vaid selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes

käsitatav ühissõiduki ja sellega sõitjate vedu teostav autojuht ühissõidukijuhina. Ehkki Eeskirja § 15 lg-s 7

sätestatakse nõuded ka sõidukile, millega ei osutata taksoveoteenust, pole neid nõudeid eiranud juhi

karistamine ÜTS § 542 lg 1 järgi siiski võimalik, sest ta ei ole Eeskirja §-s 2 nimetatud subjekt. Kuna

menetlusalune isik ei ole vaadeldav ühissõidukijuhi ega vedajana, ei ole tähtis, kas tema sõiduki katusel

olnud plafoon oli käsitatav taksotunnust matkiva tunnusena või mitte.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet, kes taotleb maakohtu

otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Alates 10. jaanuarist 2009 sätestatakse ÜTS § 542 lg-s 1 vastutus bussi-, trammi-, trollibussi- või autojuhi

poolt bussi-, trammi-, trollibussi- või taksoveo või pagasiveo nõuete rikkumise eest. Ühistranspordiseaduse

muutmise seaduse eelnõu (364 SE III) seletuskirja kohaselt asendati vaadeldavas sättes mõiste "taksojuht"

mõistega "autojuht". Riigikohtu kriminaalkolleegium on

9. novembri 2007. a otsuses asjas nr 3-1-1-69-07, 26. novembri 2007. a otsuses asjas nr 3-1-1-74-07 ja 22.

veebruari 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-96-07 asunud seisukohale, et sõidukit, millele ei ole väljastatud

sõidukikaarti, ei saa kehtiva ühistranspordiseaduse tähenduses lugeda taksoks. Eelnõuga kavandatud

muudatus võimaldas karistada taksotunnuseid või neid matkivaid tunnuseid kasutavat autojuhti, kellel

puudub taksoveo osutamise eelduseks olev tegevusluba ja sõidukikaart. Eeskirja tuleb tõlgendada kooskõlas

ühistranspordiseaduse mõttega.

4.2 Kassaatori hinnangul laieneb Eeskirja § 15 lg-s 7 sätestatud nõue ka nendele sõidukijuhtidele, kellele ei

ole väljastatud taksoveoluba ega sõidukikaarti. Taksotunnuste kasutamine on lubatud ainult taksoveol. Muul

tasulisel sõitjateveol on see keelatud. ÜTS § 542 lg-s 1 pole viidatud Eeskirjale, vaid taksoveo nõuetele. ÜTS

§ 2 p 11 kohaselt on taksovedu sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta taksoveoks kohandatud ühissõidukiga,

välja arvatud reisirong ja reisiparvlaev. Kõnealuse sätte mõttes on takso sõiduk, millel kasutatakse

taksotunnuseid ja mis on mõeldud taksoveoks. Taksoteenuse osutamine on ka sõitjatevedu ühissõidukiga,

millel on taksotunnused või millel on pelgalt osa sellistest tunnustest. Liiati on seadusandja kehtestanud ÜTS

§ 542 lg-s 1 vastutuse autojuhile. V.B. pani väärteo toime autojuhina ja Eeskirja täitmine oli temale

kohustuslik.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled varasemate seisukohtade

juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Väärteoprotokolli kohaselt pani V.B. temale süüksarvatava teo toime 30. jaanuaril 2010. Menetlusalust

isikut karistati selle eest, et ta kasutas taksoveoks kohustusliku sõidukikaardita sõidukil taksotunnuseid

matkivat plafooni, millega rikkus Eeskirja § 15 lg 7 nõudeid. Väärteomenetluse lõpetamisel sedastas

maakohus, et kuigi 10. jaanuaril 2009 jõustus ÜTS § 542 lg 1 uues redaktsioonis, jäeti muutmata "Sõitjate

bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja" § 2 lg 1, mille kohaselt on eeskiri kohustuslik

üksnes ühistranspordi korraldajatele, vedajatele, ühissõidukijuhtidele ja sõitjatele. Kuivõrd Eeskiri on

kehtestatud ühistranspordiseaduses sisalduva volitusnormi alusel, sisustas kohus selle mõisteid ja kehtivusala

lähtuvalt seaduse terminitest. Kokkuvõtlikult asus maakohus seisukohale, et V.B. vastutaks ÜTS § 542 lg 1

alusel vaid siis, kui ta oleks vaadeldav ühissõidukijuhi või vedajana ühistranspordiseaduse mõttes.

Kriminaalkolleegium selle järeldusega ei nõustu.

7. Kuni 10. jaanuarini 2009 nähti ÜTS § 542 lg-s 1 ette vastutus bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuhi

poolt bussi-, trammi-, trollibussi- või taksoveo või pagasiveo nõuete rikkumise eest. Vaadeldava süüteo

subjektiks sai olla erilise isikutunnusega isik, s.o bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht.

Kriminaalkolleegium

on

kõnealust

väärteokoosseisu

sisustades

märkinud,

et

lähtuvalt

ühistranspordiseadusest võib taksovedu teostada üksnes sellise sõidukiga, millele on taksoveoloa alusel

väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga

sõitjate vedu teostav füüsiline isik taksojuht. Neid isikuid, kes kasutasid sõidukeid, millele olid küll

kinnitatud taksotunnused, kuid millele ei olnud väljastatud kehtivat sõidukikaarti, ei saanud ÜTS § 542 lg 1

järgi karistada, kuna nad ei olnud ühistranspordiseaduse tähenduses taksojuhtidena vaadeldavad (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-69-07, p-d 8 ja 9, 26.

novembri 2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-74-07,

p-d 6-8 ning 22. veebruari 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-96-07, p-d 6-8). Lähtuvalt 10. jaanuaril 2009

jõustunud ÜTS § 542 lg 1 sõnastusest pole varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohad enam kehtiva

süüteokoosseisu sisustamiseks asjakohased.

8. Alates 10. jaanuarist 2009 on ÜTS § 542 lg-s 1 sõna "taksojuht" asendatud sõnaga "autojuht". Selline

muudatus tulenes vajadusest kehtestada vastutus taksotunnuseid ja neid matkivaid tunnuseid kasutavatele

autojuhtidele, kellel puudub taksoveo osutamise eelduseks olev tegevusluba ning sõidukikaart. Seaduse

varasema redaktsiooni järgi neid isikuid aga karistada ei saanud, sest nad ei olnud ÜTS § 542 lg 1 mõttes

erilise isikutunnusega subjektiks, s.o taksojuhiks. Kokkuvõtlikult sooviti ühistranspordiseaduse muutmisega

vaadeldava väärteokoosseisu toimeala laiendada ka nendele isikutele, kelle tegevus evib oma sisult küll

ühistransporditeenuse osutamise tunnuseid, kuid kellel sellise teenuse osutamise õigus tegelikult puudub.

Seega ei eelda ÜTS § 542 lg-s 1 kirjeldatud süüteokoosseis, et toimepanija oleks käsitatav mõne

ühistranspordiseaduses nimetatud subjekti - näiteks ühissõidukijuhi või vedajana.

9. Ühistranspordiseaduse § 542 lg 1 kujutab endast blanketset koosseisu, mille sisustamisel tuleb juhinduda

sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo nõuetest. Nende nõuete kohaselt on tasuline

sõitjatevedu õiguspärane, kui veoteenuse osutaja täidab seaduse või alamalseisvate õigusaktidega ettenähtud

tingimusi. Muul viisil pole selline tegevus reeglina lubatav. Kolleegium märgib, et ühistranspordiseaduse ega

ka Eeskirja reguleerimisala ei puuduta pelgalt õiguslikes raamides tegutsevaid subjekte, vaid oluliselt laiemat

isikute ringi (nt Eeskirja § 2 lg 4, § 11 lg 1 ja 4 ning § 15 lg 7). Kummastki õigusaktist tulenevate piirangute

rikkumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamise eesmärki teenib ka ÜTS §-s 542 kirjeldatud

väärteokoosseis.

10. Teokirjelduse kohaselt rikkus V.B. Eeskirja § 15 lg-s 7 sätestatud keeldu kasutada sõidukil, mille kohta

pole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat tunnust. See piirang on samuti

ühemõtteliselt suunatud nendele isikutele, kellel taksoveoteenuse osutamiseks õiguslikku alust ei ole ja keda

ei saa seetõttu käsitada ühistranspordiseaduses nimetatud subjektidena. Seetõttu pole asjakohane maakohtu

osutus Eeskirja § 2 lg-le 1 ega ka järeldus, et Eeskirjast tulenevad kitsendused, s.h keeld kasutada sõidukil

taksotunnuseid matkivat tunnust, ei kehtinud menetlusaluse isiku suhtes põhjusel, et ta pole

ühistranspordiseaduse mõttes vaadeldav ühissõidukijuhi või vedajana. Eelnev on käsitatav materiaalõiguse

väära kohaldamisena VTMS § 149 p 1 mõttes.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 20. mai 2010. a otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks

arutamiseks. Kassaator taotles kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist, kuid tulenevalt VTMS § 174 p-st 6

raskendaks sellise lahendi tegemine menetlusaluse isiku olukorda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5.

veebruari 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-83-08, p 16). Seetõttu rahuldab kolleegium kassatsiooni

osaliselt.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi