3-2-1-98-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-98-10

Määruse kuupäev

Tartu, 21. oktoober 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Ülle Metslaiu (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud

jaotusettepaneku kinnitamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-08-78139

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ülle Metslaiu (pankrotis) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Määruskaebuse esitaja Ülle Metslaid (isikukood xxxxxxxxxxx),

esindajad vandeadvokaadid Leon Glikman ja Helmeri Indela;

Pankrotihaldur Ly Müürsoo;

Vastustaja AS UniCredit Bank (registrikood 40003323953,

Elizabetes 63, Riia, Läti) AS UniCredit Bank Eesti filiaali

(registrikood 11343140) kaudu;

Vastustaja Osaühing Ülemiste Autokeskus (registrikood

11257417), esindaja advokaat Liina-Maarja Uuemõis

Asja läbivaatamise kuupäev

27. september 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 15. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-78139

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Arvata Ülle Metslaiu (pankrotis) määruskaebuselt Advokaadibüroo Glikman & Partnerid

OÜ 30. aprillil 2010 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni riigituludesse.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Ülle Metslaiu (pankrotis) kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Ülemiste Autokeskus esitas 21. novembril 2008 Harju Maakohtule avalduse Ülle

Metslaiu (võlgnik) pankrotimenetluse algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks. Harju Maakohus

kuulutas välja võlgniku pankroti 2. märtsil 2009 kell 14.00. 30. märtsi 2009. a määrusega kinnitas

maakohus pankrotimenetluses samal päeval toimunud võlausaldajate esimesel üldkoosolekul

pankrotihaldur Ly Müürsoo poolt võlausaldajatele määratud häälte arvu.

27. märtsil 2009 esitas võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse ka AS UniCredit Bank Eesti

filiaal. 30. aprillil 2009 esitas AS UniCredit Bank Eesti filiaal pankrotihaldurile taotluse, milles võttis

tagasi esitatud nõudeavalduse ja palus võimaldada tal pankrotimenetlusega ühineda ning rahuldada

AS UniCredit Bank Eesti filiaali nõue pandiga tagatud nõudena 27. märtsi 2009. a nõudeavalduses

märgitud suuruses vastavalt tema kasuks seatud hüpoteegi järjekohale. Haldur koostas 14. septembril

2009 jaotusettepaneku ning esitas selle 28. septembril 2009 kohtule kinnitamiseks.

2. AS UniCredit Bank Eesti filiaal esitas jaotusettepanekule vastuväite. Vastuväite kohaselt sõlmisid

AS UniCredit Bank Eesti filiaal ja Revalberg OÜ 6. novembril 2008 laenulepingu, mille alusel

väljastas AS UniCredit Bank Eesti filiaal Revalberg OÜ-le laenu 1 500 000 krooni. 14. novembril

2008 sõlmisid AS UniCredit Bank Eesti filiaal ja Ü. Metslaid hüpoteegi seadmise lepingu ja

asjaõiguslepingu, mille alusel võlgnik seadis AS UniCredit Bank Eesti filiaali kasuks

2 000 000 krooni suuruse hüpoteegi talle kuuluvale kinnistule. Lepingu kohaselt olid hüpoteegiga

tagatud kõik AS UniCredit Bank Eesti filiaali laenulepingust ja selle lisadest tulenevad nõuded

Revalberg OÜ vastu. Kuna Revalberg OÜ rikkus laenulepingust tulenevaid kohustusi, ütles pank

laenulepingu üles alates 28. jaanuarist 2009. Pangal tekkis õigus nõuda kõigi laenulepingust

tulenevate tasumisele kuuluvate summade tasumist. Revalberg OÜ võlga ei tasunud ja pangal tekkis

hüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust varaline nõue võlgniku vastu (kokku

1 622 083 krooni 89 senti). Vastuväite kohaselt rikub jaotusettepanek AS UniCredit Bank Eesti

õigusi, sest selles ei kajastu tema nõue. Täitemenetluse analoogiat kohaldades peaks tema nõue ja

vastav jaotis kajastuma jaotusettepanekus.

3. Harju Maakohus kinnitas 14. oktoobri 2009. a määrusega jaotusettepaneku. AS UniCredit Bank

Eesti filiaal esitas määruse peale määruskaebuse ning 17. detsembri 2009. a määrusega tühistas

Tallinna Ringkonnakohus maakohtu määruse ja saatis asja edasiseks menetlemiseks maakohtule.

4. Harju Maakohus kinnitas 8. veebruari 2010. a määrusega pankrotihalduri jaotusettepaneku.

Maakohus ei nõustunud AS UniCredit Bank Eesti filiaali seisukohtadega. Pankrotiseaduse

(PankrS) § 143 lg 1 kohaselt märgitakse jaotusettepanekus tunnustatud nõuded, nende

rahuldamisjärgud ja jaotised. AS UniCredit Bank Eesti filiaal ei ole esitanud PankrS §-s 94 sätestatud

korras asjaõigusseaduse (AÕS) § 276 lg-st 1 tulenevat pandieseme realiseerimise nõuet.

AS UniCredit Bank Eesti filiaal on 30. aprillil 2009 esitanud haldurile taotluse, milles teatab

nõudeavalduse tagasivõtmisest ning palub selle lugeda pankrotimenetluses mitteesitatuks. Riigikohus

on tsiviilasja nr 3-2-1-166-04 lahendis selgitanud, et pandipidaja võib olla pankrotivõlausaldaja, kuid

oma nõude rahuldamiseks peab pandipidaja esitama pantija pankrotimenetluses asjaõigusliku

pandieseme realiseerimise nõude pankrotiseaduses sätestatud korras. AS UniCredit Bank Eesti filiaal

ei ole nõuet kooskõlas PankrS §-dega 93 ja 94 esitanud. Kuni 31. detsembrini 2009. a kehtinud

PankrS § 95 kohaselt, kui pandiga tagatud nõuet omav võlausaldaja jätab oma nõude tähtaegselt

esitamata ja nõude esitamise tähtaega ei ole ennistatud, loetakse temale kuuluv pandiõigus lõppenuks.

Maakohus jättis AS UniCredit Bank Eesti filiaali vastuväite jaotusettepanekule rahuldamata, kuna

võlausaldaja ei ole pankrotimenetluses esitanud tähtaegselt nõuet pandieseme arvel oma nõude

rahuldamiseks.

5. AS UniCredit Bank Eesti filiaal esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu

määruse tühistada ja jätta pankrotihalduri esitatud jaotusettepanek kinnitamata.

6. Osaühing Ülemiste Autokeskus ja võlgnik vaidlesid määruskaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. aprilli 2010. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja

menetlemiseks tagasi maakohtule.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus peab jaotusettepaneku kinnitamise taotluse uuesti läbi vaatama

ja vajadusel tagastama selle kooskõlas PankrS § 145 lg-ga 2 haldurile, kuna pankrotimenetluses on

rikutud määruskaebuse esitaja õigusi. Vaidluse all olevad menetlustoimingud tehti 2009, mistõttu

tuleb PankrS § 193 lg 3 alusel lähtuda tol ajal kehtinud PankrS § 44 lg 3 redaktsioonist.

Määruskaebuse esitaja on isik, kellel eelduslikult oli õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu

olemasolev nõue pankrotivara arvel pandiõiguse alusel. PankrS § 44 lg-s 3 selgitas seadusandja, et

pankroti väljakuulutamine sellise isiku õigusi ei mõjuta. Nimetatud säte oli ilmselt vastuolus

PankrS §-ga 139, mille lg-d 2 ja 4 sätestasid, et kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja

enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest asjaõigustest kehtima üksnes need asjaõigused, mis

asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud asjaõigusest, millest

tulenevalt saaks nõuda kinnisasja müüki, ülejäänud kinnisasja koormavad kinnistusraamatusse kantud

asjaõigused loetakse aga lõppenuks ja kustutatakse halduri avalduse alusel, kusjuures kustutamiseks

ei ole vaja puudutatud isiku nõusolekut. Seega oli 2009 kujunenud olukord, et ühelt poolt ei pidanud

kinnisasja omaniku pankrotimenetlus mõjutama kinnisasja koormava hüpoteegi pidaja, kel puudus

võlaõiguslik nõue pankrotivõlgniku vastu, õigusi, teisalt, kui see hüpoteek asus järjekoha poolest

tagapool nende hüpoteegipidajate hüpoteekidest, kes omasid nõudeid pankrotimenetluses (olid

võlausaldajateks pankrotiseaduse mõttes), loeti pankrotimenetluses kinnisasja võõrandamisel

hüpoteek lõppenuks, ilma et selleks oleks olnud vaja hüpoteegipidaja nõusolekut. Kuna

põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud, riivas selline õiguslik

olukord oluliselt hüpoteegipidaja, kel puudus võlaõiguslik nõue võlgniku vastu, õigusi.

Pankrotiseaduses puudus regulatsioon, kuidas selline hüpoteegipidaja pidi saama oma õigusi kaitsta,

kui haldur koormatud kinnisasja pankrotivarana realiseerib. Seega tuleb tekkinud olukorras

rakendada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 4 ja kohaldada sätteid, mis reguleerivad

reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, sest vaidlusaluse olukorra reguleerimata jätmine ei

vastanud PankrS mõttele ega eesmärgile. Lisaks ei vasta selline pandipidaja õiguste oluline

rikkumine AÕS § 276 ja § 325 mõttele ja eesmärgile.

Lähedane õigussuhe, mida TsÜS § 4 alusel saaks ja tuleks tekkinud olukorras rakendada, sisaldub

täitemenetluse seadustikus (TMS). TMS § 174 jj reguleerivad kinnisasja müügist saadud tulemi

jaotamist. Kuna tegemist on pankrotiseaduses reguleerimata õigussuhtega, siis ei saa hüpoteegipidaja

nõude jaotusettepanekus kajastamisel takistuseks olla ka PankrS § 143 lg 1, kus on sätestatud

jaotusettepaneku sisu nõuded. Haldurile annab õiguse teha täitemenetluse seadustiku toiminguid

PankrS § 3 lg 4, mille kohaselt teeb pankrotiseaduses sätestatud juhtudel täitemenetluse seadustikus

sätestatud toiminguid ajutine haldur või haldur, kellel on täituri õigused ja kohustused.

Tulenevalt TMS § 176 lg-st 1 ja § 108 lg-st 2 pidi isik, kelle õigus kinnisasja müügiga

enampakkumisel loetakse lõppenuks (PankrS § 139 lg-d 2 ja 3), esitama enne asja müüki haldurile

avalduse, milles taotles lõppeva õiguse eest hüvitist tulemist ja avaldusele tuli lisada õigust tõendavad

dokumendid. Seega pidi määruskaebuse esitaja esitama haldurile enne 10. juunit 2009 (tsiviilasja

materjalide kohaselt toimus sel kuupäeval enampakkumine) avalduse, milles taotles hüvitise saamist,

koos dokumentidega, mis tõendavad, et: 1) võlanõue, mille tagamiseks oli hüpoteek seatud, on

kohaselt täitmata ja 2) pandiõigus on olemas. Tsiviilasja materjalides on (nõude)avaldus 27. märtsist

2009, mille lisadeks on muu hulgas võlanõuet tõendavad laenuleping ja selle ülesütlemise avaldus,

samuti hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping. Samuti on asja materjalides määruskaebuse

esitaja 30. aprillil 2009 haldurile esitatud avaldus, kus avaldaja küll loobus 27. märtsil 2009 esitatud

nõudeavaldusest viitega PankrS § 44 lg-le 3, kuid samas palus rakendada analoogiat täitemenetluse

seadustiku regulatsiooniga ning lubada tal ühineda menetlusega ja rahuldada tema nõue pandiga

tagatud nõudena. Seega olid enne kinnisasja müüki halduri kasutuses nii avaldus kui ka nõuet

tõendavad dokumendid ning haldur oli kohustatud neile tähelepanu pöörama ja andma vajadusel

analoogia alusel PankrS § 94 lg-ga 3 avaldajale tähtaja avalduses puuduste kõrvaldamiseks (kuna

sõnaselgelt hüvitise nõuet avaldusest ei nähtu, kuigi selge on, milline oli selle avalduse esitamise

eesmärk ! saada pandiõiguse lõppemisel raha).

Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul jätta vaidlusalune jaotusettepanek kinnitamata ja tagastada

haldurile, et viimane saaks võtta seisukoha 30. aprilli 2009. a avalduse kohta ja vastavalt seisukohale

kas teha muudatusi jaotusettepanekus või põhjendada, miks ta leiab, et määruskaebuse esitajal ei ole

alust hüvitist saada. Jaotusettepaneku uuel esitamisel kohtunikule tuleb kinnitamine otsustada

pankrotiseaduses sätestatud korras.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Võlgnik esitas Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub

ringkonnakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega lõpetada asja menetlus või jätta

jõusse maakohtu määrus.

Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus oluliselt rikkunud kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud

PankrS § 44 lg-t 3 ja PankrS § 193 lg-t 3. Kehtiv PankrS § 193 lg 3 sätestab, et kui pankrot kuulutati

välja enne PankrS § 44 lg 3 kehtetuks tunnistamist, kohaldatakse selle menetlemisel enne 2010. aasta

1. jaanuari kehtinud PankrS § 44 lg 3 redaktsiooni. Vaatamata PankrS § 44 lg 3 selgele õiguslikule

regulatsioonile on ringkonnakohus PankrS § 44 lg-t 3 oluliselt rikkudes asunud AS UniCredit Bank

Eesti filiaali pidama võlausaldajaks, kelle õigusi pankroti väljakuulutamine mõjutab.

Ringkonnakohus on TsÜS § 4 ebaõigesti kohaldanud, kuivõrd tegemist pole olukorraga, kus

õigussuhet reguleeriv säte puuduks. Analoogia korras täitemenetluse seadustiku sätete kohaldamine

on väär. Jaotusettepanekus ei ole võimalik kajastada tunnustamata nõudeid ning ringkonnakohtu

seisukoht, et PankrS § 143 lg 1 ei saa olla hüpoteegipidaja nõude jaotusettepanekus kajastamise

takistuseks, on vastuolus PankrS § 143 lg-ga 1. Ringkonnakohtu seisukohad tähendaksid seda, et

pankrotimenetluses koheldakse võlausaldajaid põhjendamatult ebavõrdselt ning hüpoteegipidaja saab

teiste võlausaldajate ees põhjendamatu eelise. Selleks, et haldur saaks mingeid toiminguid

täitemenetluse seadustiku alusel teha, peaks pankrotiseadus konkreetse juhtumi ka ette nägema.

PankrS § 143 sellist juhtumit ette ei näe. Ringkonnakohtu järeldused on vastuolulised. Kuna

AS UniCredit Bank Eesti filiaal oli 27. märtsi 2009. a nõudest 30. aprilli 2009. a avaldusega

loobunud, ei saanud haldur hakata ise AS UniCredit Bank Eesti filiaali nõuet välja selgitama või

tuvastama.

AS UniCredit Bank Eesti filiaalil puudub tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ning ta ei saa olla ka

võlausaldajaks pankrotimenetluses.

9. Vastustaja AS UniCredit Bank Eesti filiaal ei ole määruskaebusele nõuetekohaselt vastanud.

Määruskaebusele on vastuse esitanud filiaali jurist ja juriidilise osakonna juhataja, kes ei ole

advokaadid ega hageja seaduslikud esindajad. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg-st 3

tulenevalt võib hagita menetluses määruskaebusele vastata menetlusosaline ise (juriidilise isiku puhul

seaduslik esindaja) või advokaat.

Osaühing Ülemiste Autokeskus nõustub võlgniku määruskaebusega ning palub selle rahuldada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust ringkonnakohtu määruse muutmiseks ning see

tuleb TsMS § 695 ja § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

11. Alates 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2009 kehtinud PankrS § 44 lg 3 kohaselt ei ole

pankrotivõlausaldaja isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue

pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Pankroti väljakuulutamine tema õigusi

ei mõjuta. See säte on alates 1. jaanuarist 2010 tunnistatud kehtetuks. PankrS § 193 lg 3 kohaselt, kui

pankrot kuulutati välja enne PankrS § 44 lg 3 kehtetuks tunnistamist, kohaldatakse selle menetlemisel

enne 2010. aasta 1. jaanuari kehtinud PankrS § 44 lg 3 redaktsiooni. Kuna praegusel juhul kuulutati

võlgniku pankrot välja 2. märtsil 2009, tuleks lähtuda sellel ajal kehtinud PankrS § 44 lg 3

redaktsioonist.

PankrS § 44 lg-st 3 tulenes seega, et isik, kellel oli õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu

suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel, ei olnud

pankrotivõlausaldajaks ning pankroti väljakuulutamine ei mõjutanud tema õigusi, st et isik peaks

olema sarnases olukorras, nagu oleks siis, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik ei oleks

pankrotis. Praegusel juhul on asja materjalide kohaselt (I kd, tlk-d 124, 130) haldur hüpoteegiga

koormatud kinnisasja müünud. 1. jaanuarini 2010 kehtinud PankrS § 139 lg-te 2 ja 4 sõnastuse

kohaselt, kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja

koormavatest asjaõigustest kehtima üksnes need asjaõigused, mis asuvad järjekoha poolest eespool

sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud asjaõigusest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja

sundmüüki, ülejäänud kinnisasja koormavad kinnistusraamatusse kantud asjaõigused loetakse aga

lõppenuks ja kustutatakse halduri avalduse alusel, kusjuures kustutamiseks ei ole vaja puudutatud

isiku nõusolekut.

Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et 2009 oli kujunenud olukord, et ühelt poolt ei pidanud

hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku pankrotimenetlus mõjutama hüpoteegipidaja õigusi, kel

puudus võlaõiguslik nõue võlgniku vastu. Teisalt, kui see hüpoteek asus järjekoha poolest tagapool

nende hüpoteegipidajate hüpoteekidest, kes omasid nõudeid pankrotimenetluses (olid

võlausaldajateks pankrotiseaduse mõttes), loeti pankrotimenetluses kinnisasja võõrandamisel

hüpoteek lõppenuks, ilma et selleks oleks olnud vaja hüpoteegipidaja nõusolekut. Kolleegium

nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et pankrotiseaduses puudus regulatsioon, kuidas selline

hüpoteegipidaja pidi saama oma õigusi kaitsta, kui haldur koormatud kinnisasja pankrotivarana

realiseerib. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on praegusel juhul põhjendatult viidanud TsÜS § 4

alusel täitemenetluse seadustiku kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamist reguleerivatele sätetele.

Kuna pankrotiseadus ei reguleeri eelnimetatud olukorda, ei takista hüpoteegipidaja nõude kajastamist

jaotusettepanekus ka jaotusettepaneku sisu reguleeriv PankrS § 143 lg 1. TMS § 176 lg 1 kohaselt,

kui isiku kinnistusraamatusse kantud õigus kinnisasja müügiga lõpeb, võib õiguse omaja tulemist

nõuda TMS § 108 lg-s 2 sätestatud korras hüvitist kustutatud õiguse eest vastavalt kustutatud õiguse

endisele järjekohale. TMS § 108 lg 2 kohaselt võib isik, kelle õigus sundtäitmisega lõpeb, enne asja

müüki esitada kohtutäiturile avalduse, milles ta taotleb lõppenud õiguse eest hüvitist tulemist.

Avaldusele tuleb lisada õigust tõendavad dokumendid.

12. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega, et kuna AS UniCredit Bank Eesti filiaal oli

27. märtsi 2009. a nõudest 30. aprilli 2009. a avaldusega loobunud, ei saanud haldur hakata ise

AS UniCredit Bank Eesti filiaali nõuet välja selgitama või tuvastama. Ringkonnakohus on õigesti

viidanud, et avaldaja küll loobus 27. märtsil 2009 esitatud nõudeavaldusest viitega PankrS § 44 lg-

le 3, kuid samas palus 30. aprillil 2009 esitatud avalduses rakendada analoogiat täitemenetluse

seadustiku regulatsiooniga ning lubada tal ühineda menetlusega ja rahuldada tema nõue pandiga

tagatud nõudena. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kuna enne kinnisasja müüki olid halduri

kasutuses nii avaldus kui ka nõuet tõendavad dokumendid, oli haldur kohustatud neile tähelepanu

pöörama, ja kui see oli vajalik, andma analoogia alusel PankrS § 94 lg-ga 3 avaldajale tähtaja

avalduses puuduste kõrvaldamiseks.

13. Vastuseks määruskaebuse esitaja väitele, et AS UniCredit Bank Eesti filiaalil puudub

tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ning ta ei saa olla ka võlausaldajaks pankrotimenetluses, märgib

kolleegium, et kuigi filiaal ei ole tulenevalt äriseadustiku § 384 lg-st 2 juriidiline isik, saab välismaine

äriühing osaleda menetluses filiaali kaudu (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-3-10, p 10).

14. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata määruskaebuse esitaja määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

15. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmisel TsMS § 171 lg 1

järgi jätta määruskaebuse esitaja kanda.

Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik