3-2-1-60-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-60-10 Määruse kuupäev Tartu, 20. oktoober 2010. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi Konekesko Eesti AS hagi Ain Kirsi vastu 2 746 833 krooni 44 sendi ning viivise saamiseks Ain Kirsi vastuhagi 2 700 000 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-06-130 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ain Kirsi määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Konekesko Eesti AS (registrikood 10702447), esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel Kostja Ain Kirsi (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Paul Järve Asja läbivaatamise kuupäev 20. september 2010. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Anda tsiviilasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Konekesko Eesti AS (endise ärinimega Kesko Agro Eesti Aktsiaselts) (hageja) esitas 3. jaanuaril 2006 Pärnu Maakohtule Ain Kirsi (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 2 209 270 krooni 97 senti. Menetluse käigus suurendas hageja nõuet. 10. detsembril 2009 esitatud nõude täpsustuse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista 2 746 833 krooni 44 senti ja viivise alates 11. detsembrist 2009 kuni nõuete täitmiseni. Hageja nõudis poolte 17. jaanuaril 2005 sõlmitud müügilepingu alusel 2 664 391 krooni 84 sendi (sh põhivõlg 1 392 594 krooni 20 senti, leppetrahv 209 189 krooni 13 senti ja viivis 1 060 608 krooni 51 senti), poolte 20. mail 2005 sõlmitud teenustöölepingu alusel 33 327 krooni 40 sendi (sh põhivõlg 16 992 krooni, leppetrahv 3398 krooni 40 senti ja viivis 12 937 krooni) ja 12. septembrist 2005 kuni 19. detsembrini 2005 kostjale esitatud müügiarvete alusel 49 114 krooni 20 sendi väljamõistmist. Hageja palus mõista kostjalt välja ka alates 11. detsembrist 2009 kuni nõuete täitmiseni müügilepingu ja teenustöölepingu põhivõlalt viivise, mille määraks on 0,05% põhivõla summast päevas. 2. Kostja esitas 28. augustil 2007 vastuhagi, milles palus hagejalt enda kasuks välja mõista talle tekitatud kahju eest hüvitise 2 700 000 krooni. 3. Pärnu Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2010 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2 746 833 krooni 44 senti ja alates 11. detsembrist 2009 kuni müügilepingust ja teenustöölepingust tuleneva põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks on 0,05% põhivõla summast päevas, ning jättis vastuhagi rahuldamata. 4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Kostja palus, et talle antaks menetlusabi ja ta vabastataks apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. märtsi 2010 määrusega kostja menetlusabi taotluse rahuldamata ning andis kostjale tähtaja 220 000 krooni riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohus leidis, et kostja menetlusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna menetlus on seotud kostja majandustegevusega. Äriregistri andmetel on kostja füüsilisest isikust ettevõtja, kelle põhitegevuseks on teravilja- (v.a riis) ja kaunviljakasvatus ning õlitaimeseemnete kasvatus. Tsiviilasja materjalist nähtub, et hageja nõue tuleneb kostjaga sõlmitud lepingutest, millega hageja müüs kostjale erinevaid tarvikuid, osutas külvitööteenust ja andis kostjale kui ettevõtjale laenu ning kostja müüs hagejale teravilja ja õlikultuure. Nii on pooltel majanduslikult ühtne õigussuhe ja pooled on sõlminud lepinguid ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Kostja vastuhagi aluseks on hagejaga sõlmitud lepingud, mille kohaselt hageja pidi tagama kostja tegevuseks vajalike vahendite olemasolu (traktori, külvivilja seemne ja väetise müügi, kombaini rendi ja kuivati ehitamise) ning ostma saadud vilja. Kostjale tekkis väidetavalt kahju seetõttu, et hageja andis talle üle mittetöötava traktori, kombaini ja kuivati ning ei kõrvaldanud nende puudusi õigel ajal, mistõttu ei saanud kostja saaki koguda. Ka apellatsioonkaebuses kinnitab kostja, et poolte sõlmitud lepingute majanduslikuks eesmärgiks oli, et kostja toodab hageja kaasabil põllumajandussaadusi ning võõrandab saagi hagejale. Seega on asjas esitatud materjalidega tõendatud, et vaidlus on seotud kostja majandustegevusega ega puuduta tema neid õigusi, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Seetõttu on menetlusabi andmine tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 182 lg 2 p 3 kohaselt välistatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub selle tühistada ja teha uus määrus, millega kostja menetlusabi taotlus rahuldada. Kostja leiab, et ringkonnakohus oleks pidanud jätma TsMS § 182 lg 2 p 3 kohaldamata, kuna see on vastuolus Euroopa Liidu õigusega ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 12 ja 15. TsMS § 182 lg 2 p 3 on vastuolus Euroopa Liidu Nõukogu 27. jaanuari 2003 direktiivi 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad, (direktiiv) artikli 6 lg-ga 3, mis jätab menetlusabi taotluse lahendajale kaalutlusõiguse, otsustamaks, kas asja tähtsus taotlejale ja asja laad õigustavad taotluse rahuldamist. TsMS § 182 lg 2 p 3 kohtule kaalutlusõigust aga ei jäta. TsMS § 182 lg 2 p 3 rikub ka PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust tõhusale õiguskaitsele. Väga suurte riigilõivude tõttu on oluliselt piiratud kohtusse pöördumise võimalus. Samas on kehtestatud mõningad võimalused riigilõivust vabaneda ka isikutele, kes seda majanduslikul põhjusel vajavad. Kui sellisel isikul ei ole võimalik riigilõivu tasumise kohustusest vabaneda, ei saa ta oma õigust tõhusale õiguskaitsele realiseerida. Seega riivab TsMS § 182 lg 2 p 3 põhiõigust tõhusale õiguskaitsele. Kuna tegemist on seadusereservatsioonita põhiõigusega, saab selle piiramist õigustada üksnes teiste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtustega. Üldise põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele riive materiaalne põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne, ning seejärel sellest, kas legitiimse eesmärgi saavutamiseks toime pandud riive on proportsionaalne.

Riigikogu õiguskomisjoni 23. novembri 2004 istungi protokollist võib järeldada, et TsMS § 182 sõnastus on üle võetud riigi õigusabi seadusest. Riigi õigusabi seaduse seletuskirjas on põhjendatud abi andmise piiramist vähese avaliku huviga. Kostja leiab, et vähene avalik huvi ei õigusta TsMS § 182 lg 2 p-s 3 sätestatud piirangut. Seega ei ole riive eesmärk legitiimne. Samuti ei ole riive proportsionaalne, kuna TsMS § 182 lg 2 p 3 ei jäta kohtule kaalutlusruumi isiku abivajaduse hindamiseks. TsMS § 182 lg 2 p 3 rikub ka PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust. Ei ole mõistlikku põhjust, miks peaks majandustegevusega hõivatud füüsilisi isikuid kohtlema halvemini kui majandustegevusega mittehõivatud füüsilisi isikuid. 7. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja leiab, et direktiivi preambuli p 17 ja artikli 6 p 3 kohaselt võivad taotluse sisulisel otsustamisel liikmesriigid jätta rahuldamata need tasuta õigusabi taotlused, milles esitatud nõue tuleneb otseselt taotleja tegevusalast või kutsetegevusest. Seega ei ole TsMS § 182 lg 2 p 3 direktiiviga vastuolus. TsMS § 182 lg 2 p 3 ei ole ka põhiseadusega vastuolus. Füüsilisi ja juriidilisi isikuid koheldakse nende majandus- ja kutsetegevusega seotud menetlustes võrdselt. Nii füüsilistel kui ka juriidilistel isikutel on oma majandus- või kutsetegevusega seotud menetlustes võimalik menetlusabi saada, kui on välja kuulutatud isiku pankrot. Kostja on ajavahemikul 14. detsembrist 2009 kuni 18 veebruarini 2010 võõrandanud viis talle kuulunud kinnistut oma abikaasale ja ühe kinnistu OÜ-le Uuesepa. Seega on kostja muutnud end ise varatuks. Samuti ei ole kostja menetlusabi taotluses märkinud tema abikaasa kinnistuid. TsMS § 186 lg 1 kohaselt arvestatakse menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit hinnates ka temaga koos elavate perekonnaliikmete vara. Kostja on võimeline riigilõivu tasuma, kuna tema abikaasale kuulub viis kinnistut kogupindalaga 175,81 hektarit. 8. 9. juuni 2010. a määrusega anti asi lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 alusel üle anda Riigikohtu üldkogule. 10. Kostja määruskaebus tugineb kahele väitele. Esiteks, et TsMS § 182 lg 2 p 3 on vastuolus direktiivi artikli 6 lg-ga 3, ning teiseks, et TsMS § 182 lg 2 p 3 on vastuolus põhiseadusega. Kostja ei ole väitnud, et menetlus ei ole seotud tema majandustegevusega või et see puudutaks tema majandustegevusega mitteseotud õigusi. 11. Kolleegium leiab, et väide TsMS § 182 lg 2 p 3 vastuolust direktiiviga ei ole põhjendatud, kuna direktiivi artikli 1 lg 2 kohaselt kohaldatakse direktiivi piiriüleste vaidluste suhtes. Direktiivi artikli 2 lg 1 järgi on vaidlus piiriülene siis, kui direktiivi raames tasuta õigusabi taotleva poole alaline asu- või elukoht on mõnes teises liikmesriigis kui liikmesriik, kus asub asja läbivaatav kohus või kus otsust tuleb täita. Praeguses asjas ei ole tegemist direktiivi mõttes piiriülese vaidlusega, seega ei ole

kostja menetlusabi taotlus direktiivi reguleerimisalas. 12. Kolleegium leiab aga, et vajalik on kontrollida TsMS § 182 lg 2 p 3 põhiseaduspärasust. Tegemist on asjassepuutuva normiga, kuna sellest sättest tuleneb absoluutne keeld anda füüsilisele isikule menetlusabi, kui ta taotleb seda menetluses, mis on seotud menetlusabi taotleja majandus- või kutsetegevusega ega puuduta tema majandus- või kutsetegevusega mitteseotud õigusi. Kohtul ei ole sellisel juhul võimalik hinnata taotleja menetlusabi vajadust muude kriteeriumide järgi. Seega selle sätte kehtivuse korral ei ole võimalik kostja menetlusabi taotlust teistmoodi lahendada, kui ringkonnakohus seda tegi, ning kostja määruskaebus tuleks jätta rahuldamata. Kui TsMS § 182 lg 2 p 3 ei kehtiks, oleks asja lahendus teistsugune. Ringkonnakohtu määrus tuleks tühistada ja asi tuleks saata ringkonnakohtule uueks lahendamiseks, et hinnata, kas on täidetud muud eeldused kostjale menetlusabi andmiseks. 13. Menetlusabi saamise võimatus apellatsioonkaebuse esitamiseks vajaliku riigilõivu tasumisel võib olla ebaproportsionaalne piirang PS § 24 lg 5 järgse põhiõiguse teostamiseks kaevata edasi maakohtu otsuse peale kõrgemalseisvale kohtule. Sellega koos võib olla rikutud ka PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. Lisaks võib kolleegiumi arvates püstitada küsimuse majandus- või kutsetegevusega tegelevate füüsiliste isikute ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes ülejäänud füüsiliste isikutega, st PS § 12 lg 1 esimese lause rikkumisest. 14. Kuna kolleegiumi pädevuses ei ole sätete põhiseadusvastasuse tuvastamine, tuleb asi anda lahendada Riigikohtu üldkogule. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu