3-2-1-62-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-62-10

Määruse kuupäev

Tartu, 19. oktoober 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS-i WIPESTREX GRUPP hagi Eesti Vabariigi vastu

31 500 000 krooni ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-42181

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i WIPESTREX GRUPP määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS WIPESTREX GRUPP (registrikood 10490620),

esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma

Kostja Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu), esindaja

vandeadvokaat Andres Suik

Asja läbivaatamise kuupäev

20. september 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda tsiviilasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS WIPESTREX GRUPP (hageja) esitas 24. augustil 2009 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi

(Keskkonnaministeeriumi kaudu) (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja 31 500 000 krooni

põhivõlana ja 9 802 109 krooni 59 senti viivisena. Lisaks palus hageja mõista kostjalt alates

25. augustist 2009 välja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg-s 1 ja § 113 lg-s 1 sätestatud määras

kuni kohustuse täitmiseni.

Hagiavalduse järgi avaldas kostja 11. mail 2006 väljaandes Ametlikud Teadaanded

enampakkumisteate, mille kohaselt soovis müüa Tallinnas Rävala pst 8 asuva kinnistu (kinnistu)

eelläbirääkimistega pakkumisel alghinnaga 315 000 000 krooni. 16. juunil 2006 esitas hageja kinnistu

omandamiseks esialgse pakkumise 420 000 000 krooni ja 10. juulil 2006 lõpliku pakkumise

380 000 000 krooni. Lõpliku pakkumise tunnistas kostja nõuetele vastavaks ja selle alusel sõlmisid

pooled 31. augustil 2006 kinnistu notariaalse müügilepingu. Tulenevalt kinnistu müügi korrast oli

valikpakkumisel osalemise tingimuseks tagatisraha 31 500 000 krooni tasumine või samas ulatuses

krediidiasutuse tagasivõtmatu garantii esitamine. Hageja esitas kostjale Aktsiaseltsi Hansapank

(Swedbank AS) (garant) garantiikirja. 25. augustil 2006 esitas kostja garandile nõude

31 500 000 krooni suuruse garantiisumma väljamaksmiseks, mida garant 25. augustil 2006 ka tegi.

Hageja esitas kostjale ettepaneku tagastada alusetult saadud garantiisumma, kuid kostja seda teinud ei

ole.

Hageja arvates on kostja hageja arvel 31 500 000 krooni võrra rikastunud, kuna ei arvestanud saadud

garantiisummat osaliselt tasutud ostuhinnaks.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

3. Harju Maakohus jättis 12. veebruari 2010. a otsusega hagi rahuldamata. Hageja menetluskulud

jättis maakohus tema enda kanda, kostja menetluskulud hageja kanda.

4. Hageja esitas 12. märtsil 2010 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu

otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

5. Riigilõivu hageja apellatsioonkaebuselt ei tasunud, vaid esitas 12. märtsil 2010 ringkonnakohtule

taotluse jätta seadus kohaldamata, sest riigilõivu määr on vastuolus põhiseadusega (PS), ning

alternatiivselt menetlusabi andmise taotluse ja taotluse jätta seadus kohaldamata, sest menetlusabi

andmise piirangud on vastuolus põhiseadusega.

Taotluse järgi on riigilõivu nõutud määras tasumise kohustus vastuolus põhiseadusega, kuna piirab

PS §-s 15 sätestatud põhiõigust. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv

945 000 krooni ei ole mõõdukas ja takistab hagejal põhjendamatult oma põhiseadusliku õiguse

teostamist. Hageja on juba tasunud ebamõistlikus määras riigilõivu. Täiendava riigilõivu tasumine ja

nõudmine apellatsioonimenetluses piiraks ebaproportsionaalselt hageja põhiõigust pöörduda

kohtusse.

Hageja esitas alternatiivselt menetlusabi taotluse, milles palus ennast apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu tasumisest täielikult vabastada. Hageja möönis, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 183 piirab äriühingule menetlusabi andmist, kuid leidis, et ka nimetatud säte on vastuolus

põhiseadusega, kuna piirab ebaproportsionaalselt õiguskaitse kättesaadavust. Sellest tulenevalt palus

hageja jätta TsMS §-st 183 tulenevad piirangud kohaldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. märtsi 2010. a määrusega rahuldamata hageja taotlused jätta

seadus kohaldamata, samuti menetlusabi taotluse. Ringkonnakohus kohustas hagejat tasuma

riigilõivu 945 000 krooni 30 päeva jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest.

Ringkonnakohus leidis, et seadusega sätestatud riigilõivu tasumise kohustus apellatsioonkaebuse

esitamisel, selle suurus ega menetlusabi andmise piirangud ei ole vastuolus põhiseadusega. Praeguses

asjas on tsiviilasja hinnaks 31 500 000 krooni. Riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 1 ja lisa 1 järgi on

tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni riigilõivu täismäär kolm protsenti tsiviilasja hinnast.

Seega tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 945 000 krooni. Eduka kohtumenetluse korral,

mida hageja apellatsioonkaebust esitades silmas pidas, mõistetakse tasutud riigilõiv kostjalt hageja

kasuks täies ulatuses välja. Lisaks saab hageja eduka apellatsioonimenetluse korral hagi rahuldamisel

märkimisväärselt suure rahalise hüve. Seetõttu ei ole apellatsioonimenetluse eest tasutav riigilõiv

ebaproportsionaalselt suur ega kahjusta hageja põhiseaduslikke õigusi.

Ka TsMS § 183 ei ole põhiseadusega vastuolus ja selle kohaldamata jätmiseks puudub alus.

Seadusandja on eeldanud, et tegutseval äriühingul on oma eesmärkide saavutamiseks raha,

sh seadusega sätestatud suuruses riigilõivu tasumiseks soovitud menetlustoimingu tegemise eest.

Kuna hageja ei vasta TsMS §-s 183 toodud tingimustele, tuleb tema menetlusabi taotlus jätta

rahuldamata.

Hagejale anti riigilõivu tasumiseks 15 päeva (resolutsiooni järgi 30 päeva) kohtumääruse

jõustumisest. Ringkonnakohus hoiatas ka hagejat, et riigilõivu tasumata jätmise korral keeldub kohus

apellatsioonkaebust menetlusse võtmast (TsMS § 637 lg 1 p 3).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega

võtta apellatsioonkaebus menetlusse riigilõivu juurde nõudmata. Kui Riigikohus leiab, et

apellatsioonkaebuselt 945 000 krooni suuruse riigilõivu tasumine on kooskõlas põhiseadusega, palub

hageja anda talle menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamise teel, jättes põhiseadusega vastuolu

tõttu kohaldamata TsMS §-st 183 tulenevad menetlusabi andmise piirangud.

Määruskaebuse järgi ei ole ringkonnakohtu määruse põhjendused piisavad ega veenvad.

Ringkonnakohus on määruses tsiteerinud erinevaid menetlusnorme, kuid ei ole esitanud piisavaid

sisulisi seisukohti hageja taotluses esitatud põhjenduste kohta. Ainus sisuline väide on see, et hagi

rahuldamise korral saab hageja märkimisväärselt suure varalise hüve. Määrusest ei nähtu, kuidas

kohtu järeldus põhjendab põhiseadusest tuleneva õiguskaitse kättesaadavuse õiguse piiramist.

Määruskaebuses leitakse, et asjassepuutuvad sätted on praegusel juhul TsMS § 124 lg 1, § 137 lg 1,

§ 139 lg 2 p 3 ja § 147 lg 1 ning RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1. Need sätted tuleb PS §-de 15

ja 152 alusel jätta kohaldamata.

Kuigi riigilõivumäärade mittekulupõhine kehtestamine on legitiimne, ei ole see mõõdukas järgmistel

põhjustel:

hageja on hagi esitamisel juba tasunud 945 000 krooni riigilõivu (võttes selleks laenu), mis ületab

enam kui 200 korda kuu töötasu alammäära;

tsiviilasja materjalid ei ole märkimisväärselt mahukad;

hageja majanduslik olukord ei võimalda tasuda veel 945 000 krooni.

Ringkonnakohus ei ole määrust piisavalt põhjendanud ka menetlusabi taotluse osas. TsMS § 183 on

põhiseadusega vastuolus, kuna see ei võimalda hinnata konkreetse hageja suutlikkust riigilõiv tasuda,

vaid on kehtestanud absoluutsed piirangud. Ringkonnakohus on leidnud, et seadusandja eeldab

äriühingu suutlikkust tasuda riigilõivu. Eeldus ei saa aga olla absoluutne. Teiseks ei ole riigilõivu

tasumine praegusel juhul seotud laiemas mõttes äriühingu eesmärkide saavutamisega (kaupade või

teenuste müük ja sellelt tulu saamine), vaid oma õiguste kaitsmisega. Hageja ei taotle saamata jäänud

tulu, vaid kostja tegevuse tulemusena hageja vara vähenemise hüvitamist.

8. Kostja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

Kostja arvates on ringkonnakohtu lahend põhjendatud. Ettenähtud riigilõivu määr ei ole

põhiseadusega vastuolus. Hageja finantsolukord on hea, võimaldades riigilõivu tasuda.

9. 9. juuni 2010. a määrusega andis kohtukoosseis asja lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu

koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu

üldkogule.

11. Kolleegium analüüsib esmalt määruskaebuse ulatust (I) ja lahendamise võimalusi kehtiva õiguse

alusel (II). Seejärel käsitleb kolleegium hagejale menetlusabi andmisest keeldumise

põhiseaduspärasuse kontrolli vajalikkust (III) ja võimalusi kontrollida riigilõivu suurust ettenägevate

sätete põhiseaduspärasust käesolevas menetluses (IV).

I

12. Kolleegium analüüsib esmalt ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigust.

13. Vaidluse all ei ole järgmised asjaolud:

hageja tasus hagiavalduselt riigilõivu 945 000 krooni (I kd, tl 92, 97);

maakohus jättis 12. veebruari 2010. a otsusega hagi rahuldamata;

hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada;

riigilõivu hageja apellatsioonkaebuselt ei tasunud, vaid esitas ringkonnakohtule taotluse jätta seadus

kohaldamata riigilõivu määra vastuolu tõttu põhiseadusega ning alternatiivselt menetlusabi taotluse

riigilõivu maksmisest vabastamiseks;

ringkonnakohus jättis 23. märtsi 2010. a määrusega hageja taotlused rahuldamata ja kohustas hagejat

tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni 30 päeva jooksul ringkonnakohtu määruse

jõustumisest.

14. Ringkonnakohus on 23. märtsi 2010. a määruses teinud sisuliselt kolm menetluslikku otsustust:

jätnud rahuldamata hageja menetlusabi taotluse;

määranud asja hinnaks apellatsioonimenetluses 31 500 000 krooni;

kohustanud hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni.

Hageja taotlused jätta seadused kohaldamata ei ole menetluslikku laadi, kuna kohus kohaldab seadust

TsMS § 436 lg 7, § 639 lg 1 ja § 659 järgi (nende koostoimes) ise ega ole poolte väidetuga seotud.

15. Kahtluseta võib hageja TsMS § 191 lg 1 esimese lause alusel esitada ringkonnakohtu määruse

peale määruskaebuse osas, milles jäeti rahuldamata hageja menetlusabi taotlus.

16. TsMS § 136 lg 5 esimese lause järgi võib esitada määruskaebuse maakohtu tsiviilasja hinna

kindlaksmääramise määruse peale, kui tsiviilasja hind on määratud summaga üle 100 000 krooni.

Kolleegiumi senise praktika järgi saab tsiviilasja kindlaksmääramist vaidlustada ka juhul, kui

tsiviilasja hind määratakse kindlaks hagi käiguta jätmise määruses (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11). Sama sätte alusel on kolleegiumi senise praktika järgi

vaidlustatav ka ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes

(vt Riigikohtu 22. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14; 14. aprilli 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).

Seega on ringkonnakohtu määrus kaevatav ka osas, milles ringkonnakohus määras asja hinnaks

31 500 000 krooni.

17. Osas, milles ringkonnakohus kohustas hagejat maksma apellatsioonkaebuselt riigilõivu

945 000 krooni, on tegemist apellatsioonkaebuse käiguta jätmise ja puuduste kõrvaldamise tähtaja

määramisega, st TsMS § 3401 lg 1 (ja § 147 lg 1 kolmanda lause) järgse määrusega.

Sellise määruse peale määruskaebuse esitamise õigust tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud

ei ole, sõltumata sellest, kas määruse teeb maakohus või ringkonnakohus. Ringkonnakohtu määruse

peale saab puudutatud menetlusosaline TsMS § 696 lg 1 esimese lause järgi esitada määruskaebuse

Riigikohtule üksnes juhul, kui selle esitamine on seadusega lubatud. Seda, et kaebuselt riigilõivu

maksma kohustav määrus ei ole vaidlustatav ja kaebus tuleks jätta läbi vaatamata, kinnitab ka

tsiviilkolleegiumi senine praktika (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).

Kui hageja ei nõustu puuduste kõrvaldamisega ja nõutud riigilõivu ei maksa, jäetakse kaebus

TsMS § 3401 lg 2 esimese lause (ja § 147 lg 1 kolmanda lause) järgi menetlusse võtmata ja

tagastatakse. Selle määruse peale saab hageja TsMS § 3401 lg 2 teise lause järgi aga esitada

määruskaebuse, mille lahendamisel kontrollitakse ka puuduste kõrvaldamise määruse õigsust.

Kolleegium juhib seejuures tähelepanu, et ebaselge on ringkonnakohtu määruses kasutatud

formuleering, mis kohustab hagejat tasuma riigilõivu 30 päeva jooksul kohtumääruse jõustumisest

alates (määruse põhjendavas osas pealegi vastuoluliselt 15 päeva jooksul kohtumääruse jõustumisest

alates).

18. Eelneva põhjal on ringkonnakohtu määrus vaidlustatav Riigikohtus osas, milles jäeti rahuldamata

hageja menetlusabi taotlus, ja osas, milles määrati asja hinnaks apellatsioonimenetluses

31 500 000 krooni.

19. Ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav osas, milles kohustati hagejat tasuma

apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni (vt määruse p 17).

Kuna üldkogu võib asuda seisukohale, et koos tsiviilasja hinnaga ja hagejale menetlusabi andmisest

keeldumisega tuleb sätete põhiseaduspärasuse hindamise raames kontrollida ka tasumisele kuuluva

riigilõivu suurust, ei pea kolleegium otstarbekaks lahendada enne asja üldkogule andmist kaebuse

osalise läbivaatamata jätmise küsimust, et mitte tekitada võimalikke menetluslikke raskusi asja

lahendamisel (vt ka määruse IV osa).

II

20. Järgnevalt hindab kolleegium, kas määruskaebuse saaks kehtiva õiguse alusel rahuldada.

21. Hageja ei ole määruskaebuses väitnud, et ringkonnakohtu määratud apellatsioonkaebuse hind

31 500 000 krooni oleks vale.

22. Rahalise nõudega hagi hind määratakse TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi nõutava

rahasummaga. Koos põhinõudega esitatud kõrvalnõudeid (sh viivist) TsMS § 133 lg 2 järgi hagihinna

määramisel ei arvestata, kui kõrvalnõuete summa hagi esitamise seisuga põhinõuet ei ületa.

Kuna hageja nõudis kostjalt 31 500 000 krooni põhivõlga ja 9 802 109 krooni 59 senti viivist hagi

esitamise seisuga, oli asja hind maakohtus 31 500 000 krooni.

23. Apellatsioonkaebuse esitamisel on asja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama mis esimeses

kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Erisus tuleneb aga TsMS § 137 lg-st 4, mille järgi võetakse

otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse

hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude

osas. Kuna hageja vaidlustas hagi rahuldamata jätnud maakohtu otsust tervikuna, on asja hinnaks

apellatsioonimenetluses nimetatud sätete järgi 31 500 000 krooni pluss vähemalt 9 802 109 krooni

59 senti (hageja viivisenõue hagi esitamise seisuga).

24. Kehtiva õiguse järgi ei ole võimalik määrata hageja apellatsioonkaebuse hinda seega madalamaks

kui 31 500 000 krooni. Nii tegi õigesti ka ringkonnakohus.

25. Kuigi riigilõivu nõudmise osas ei ole ringkonnakohtu määrus vaidlustatav (vt käesoleva määruse

p 19), peab kolleegium vajalikuks käsitleda tasumisele kuuluva riigilõivu suurust.

Apellatsioonkaebuselt tuleb TsMS § 139 lg 2 p 3 järgi tasuda riigilõivu. Riigilõivu tasutakse

apellatsioonkaebuselt RLS § 56 lg 19 järgi sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel

maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. See kehtib sõltumata sellest, et TsMS § 137 lg 4

järgi võib tsiviilasja hind apellatsiooniastmes olla maakohtu omast kõrvalnõuete võrra kõrgem (vt ka

Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 71).

Hagiavalduse esitamisel tasutakse RLS § 56 lg 1 järgi riigilõivu lähtuvalt hagihinnast seaduse lisa 1

järgi või kindla summana. Riigilõivuseaduse lisa 1 järgi on tsiviilasja hinna puhul üle

10 000 000 krooni riigilõivu täismäär 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni.

Tsiviilasja hind (hagi hind) maakohtus oli 31 500 000 krooni (vt määruse p 22). Sellelt tuli viidatud

sätete järgi maakohtus tasuda riigilõivu 945 000 krooni. Apellatsioonkaebuselt tuleb hagejal

RLS § 56 lg 19 järgi maksta samuti riigilõivu 945 000 krooni.

26. Menetlusosalise võib TsMS § 180 lg 1 alusel riigi menetlusabina vabastada täielikult või osaliselt

riigilõivu maksmisest.

Samas antakse juriidilisele isikule TsMS § 183 lg 1 järgi menetlusabi üksnes juhul, kui tegemist on

teatud tingimustele vastava mittetulundusühingu või sihtasutusega, ning sama paragrahvi teise lõike

järgi, kui on välja kuulutatud juriidilise isiku pankrot. TsMS § 183 ega muud sätted ei näe võimalust

menetlusabi andmise tõttu vabastada §-s 183 nimetamata juriidiline isik täielikult või osaliselt

riigilõivu tasumisest.

Kuna hageja ei vasta TsMS § 183 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldustele, st hageja ei ole pankrotis ega ole

ka mittetulundusühing või sihtasutus, puuduvad eeldused anda talle menetlusabi. Seega ei saa hageja

määruskaebust menetlusabi andmata jätmise osas kehtiva õiguse alusel rahuldada.

27. Kolleegium leiab eelnevat kokku võttes, et hageja määruskaebust ei ole võimalik kehtiva õiguse

alusel rahuldada.

III

28. Kolleegium leiab, et kontrollida tuleb eelkõige TsMS § 183 lg 1 põhiseaduspärasust, mis

võimaldab menetlusabi anda üksnes mittetulundusühingutele ja sihtasutustele ja sedagi vaid oluliste

lisatingimuste täitmisel, st mitte oma majanduslike huvide realiseerimiseks kohtumenetluses.

Kolleegiumi arvates ei ole praeguses asjas hädavajalik kontrollida TsMS § 183 lg 2

põhiseaduspärasust, kuna hageja kaebuse rahuldamiseks piisab ka § 183 lg 1 põhiseadusvastaseks

tunnistamisest.

29. Kolleegiumi arvates saaks TsMS § 183 lg 1 kui asjassepuutuva normi põhiseadusega vastuolu ja

kehtetuse korral osas, milles see välistab äriühingule menetlusabi andmise, kaaluda hagejale

menetlusabi andmist tema soovitud viisil ning seega ka hageja määruskaebuse rahuldada.

30. Kui TsMS § 183 lg-s 1 sisalduv piirang ei kehtiks, saaks hagejale menetlusabi andmisel

kohaldada vähemalt TsMS § 181. Raskusi tekiks seejuures konkreetsete majanduslike kriteeriumite

sisustamisega, millal juriidilisele isikule menetlusabi anda, st esmajoones füüsiliste isikute

majandusliku seisundi hindamisel oluliste TsMS §-de 182 ja 186 vastava kohaldamisega. Vajadusel

on kolleegiumi arvates nii TsMS § 181 lg 1 p 1 kui ka viidatud sätteid mõttekohaselt rakendades

võimalik vajalikud kriteeriumid kohtupraktikas luua, kuni seadusandja reegleid täpsustab.

31. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud ega vajalik praeguses menetlusstaadiumis kontrollida

hageja majanduslikku seisundit või saata asi selleks tagasi ringkonnakohtule. Selline kontroll oleks

mõistlik alles siis, kui on selge nii see, et hagejal on üldse võimalik menetlusabi saada

(st TsMS § 183 lg 1 põhiseaduse vastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise korral) kui ka see,

millistele majanduslikele kriteeriumitele peaks hageja menetlusabi saamiseks vastama.

Majanduslikku seisundit saaks ringkonnakohus kontrollida juhul, kui üldkogu tunnistab menetlusabi

saamise piirangu kehtetuks ja annab vähemalt üldised kriteeriumid, millest lähtudes ringkonnakohus

peab hageja taotluse lahendama.

32. Kolleegiumil on esmajoones kahtlus, et menetlusabi saamise võimatus apellatsioonkaebuse

esitamiseks vajaliku riigilõivu tasumisel kaalumisõiguseta võib olla ebaproportsionaalne piirang

PS § 24 lg 5 järgse põhiõiguse teostamiseks kaevata edasi maakohtu otsuse peale kõrgemalseisvale

kohtule. Kolleegium ei välista, et sellega koos võib olla rikutud ka PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse

pöördumise õigust. Lisaks võib kolleegiumi arvates püstitada küsimuse äriühingute ebavõrdsest

kohtlemisest mittetulundusühingute ja sihtasutustega võrreldes, samuti juriidiliste isikute ebavõrdsest

kohtlemisest võrreldes füüsiliste isikutega, st PS § 12 lg 1 esimese lause rikkumisest.

33. Kuna kolleegiumi pädevuses ei ole tuvastada sätete põhiseadusvastasust, tuleb asi anda lahendada

Riigikohtu üldkogule.

IV

34. Kolleegium jõudis eespool järeldusele, et ringkonnakohtu määrus ei ole vaidlustatav osas, milles

kohustati hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 945 000 krooni (vt määruse p 19).

35. Samas on hagejale menetlusabi andmise otsustamine vahetult seotud tasumisele kuuluva

riigilõivu suuruse ja tsiviilasja hinnaga.

36. Just tasumisele kuuluva riigilõivu suurus on ilmselgelt keskse tähendusega, hindamaks, kas

hagejal oleks ka TsMS § 183 lg 1 järgse piirangu kehtetuks tunnistamisel õigus saada menetlusabi

lõivu tasumiseks. Kolleegiumi arvates oleks ebaotstarbekas, kui tasumisele kuuluva riigilõivu suurust

saaks põhiseaduslikkuse järelevalve korras kontrollida üksnes pärast seda, kui on kindlaks tehtud

hageja maksevõime riigilõivu tasumiseks. Pealegi jätaks see lahtiseks olulise küsimuse, kas

majandusliku võimaluse (ka nt laenu saamise kaudu) olemasolul lõivu tasuda on menetlusosalise

jaoks lõivu suuruse põhiseaduspärasus üldse kontrollimatu. Kolleegiumi arvates oleks ebamõistlik

menetluskäik, kui hageja peaks esmalt taotlema menetlusabi lõivu maksmiseks, mille määr võidakse

seejärel tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks.

37. Lisaks ei välista kolleegium, et tasumisele kuuluva riigilõivu suurust saaks erandlikult kontrollida

koos tsiviilasja hinnaga (mis on käesolevas menetluses vaidlustatav) põhiseaduslikkuse järelevalve

aspektist, kui hinna ja lõivu sätete koostoimes võib regulatsioon olla põhiseadusvastane. Lisaks ei

pruugi kaebeõiguse puudumine lõivu tasuma kohustava määruse peale olla kooskõlas põhiseadusega,

kui see välistab lõivu põhiseaduspärasuse kontrolli muus menetluses kui üksnes kaebuse tagastamise

või lõivu tagastamata jätmise peale kaevates.

38. Eelnimetatud põhjustel peab kolleegium vajalikuks, et üldkogu otsustaks, kas lisaks TsMS § 183

lg-le 1 saab käesoleva asja lahendamisel kontrollida ka nende sätete põhiseaduspärasust, mis

koostoimes näevad ette, et hageja peab apellatsioonkaebuselt maksma riigilõivu 945 000 krooni.

Nendeks säteteks on kolleegiumi arvates TsMS § 124 lg 1 esimene lause, § 133 lg 1 ja § 137 lg 1 ning

RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ja lisa 1 nende koostoimes. Ebaproportsionaalselt kõrge riigilõivu tasumise

kohustus võib olla lubamatu piirang nii PS § 24 lg-s 5 kui ka § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguste

realiseerimisel.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu