3-2-1-79-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-79-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. oktoober 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Vesta Vaarmetsa hagi Aniita Otsa vastu 120 000 krooni

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-27499

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vesta Vaarmetsa kassatsioonkaebus

Aniita Otsa kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

120 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vesta Vaarmets (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Eva Tibar

Kostja Aniita Otsa (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Margo Lemetti

Asja läbivaatamise kuupäev

20. september 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-27499 ning teha

asjas uus otsus, millega jätta Vesta Vaarmetsa hagi Aniita Otsa vastu 120 000 krooni saamiseks

rahuldamata.

2. Aniita Otsa kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Vesta Vaarmetsa kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Poolte menetluskulud jätta Vesta Vaarmetsa kanda.

5. Tagastada Heldur Otsale 9. märtsil 2009. a Aniita Otsa kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon 664 (kuussada kuuskümmend neli) krooni.

6. Arvata Vesta Vaarmetsa kassatsioonkaebuselt 8. aprillil 2010. a tasutud kautsjon

537 (viissada kolmkümmend seitse) krooni riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vesta Vaarmets (hageja) esitas 2. oktoobril 2006 Tartu Maakohtule Leonhard Treifeldi (kostja)

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 120 000 krooni.

Hagiavalduse kohaselt oli hageja vanaema Marie Vaidla alates 14. augustist 1993 kuni surmani

28. septembril 2003 kostjaga abielus. Kostja kinkis 9. juulil 1999 M. Vaidlale 1434/5000 suuruse

mõttelise osa elamust Piiri 16 Tartus (elamu). 11. juulil 2000 omandas M. Vaidla 2376/10000 suuruse

mõttelise osa kinnisasjast Piiri 16 Tartus (kinnistu), millel elamu asub. Maa erastamise eest tasus

M. Vaidla oma tütrelt Kersti Kaasikult kinkena saadud EVP-kroonidega. Kinnistu mõtteline osa oli

M. Vaidla ja kostja ühisvara. Pärast M. Vaidla surma oli kostja kinnistu 1188/10000 suuruse mõttelise

osa omanik, kuna kinnistu mõtteline osa oli abikaasade ühisvara, ning lisaks kinnistu 198/10000

suuruse mõttelise osa omanik M. Vaidla pärijana. Kokku kuulus kostjale 1386/10000 suurune

mõtteline osa kinnistust. 990/10000 suuruse mõttelise osa kinnistust päris hageja.

Hageja leiab, et kostja on alusetult rikastunud M. Vaidla lahusvara arvel, omandades abikaasade

ühisvarana 1188/10000 suuruse mõttelise osa kinnistust, mille oluliseks osaks oli elamu, mille

mõtteline osa oli M. Vaidla lahusvara. Hagejal kui M. Vaidla pärijal on seetõttu õigus nõuda kostjalt

M. Vaidlale kuulunud elamu mõttelise osa väärtusest poole hüvitamist.

2. Tartu Maakohus lubas 6. veebruari 2007 määrusega L. Treifeldi surma tõttu kostjana menetlusse

astuda tema üldõigusjärglasel Aniita Otsal.

3. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et hageja nõue on alusetu,

kuna kinnisasi ja selle oluline osa ei saa olla erinevate isikute omandis ning hageja ei ole

vaidlustanud seda, et L. Treifeld omandas 1386/10000 suuruse mõttelise osa kinnistust õiguspäraselt.

4. Tartu Maakohus jättis 9. juuni 2009. a otsusega hagi rahuldamata.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 lg 2 kohaselt ei saa asi ja selle olulised osad olla eri

isikute omandis. 1. juulini 2002 sätestasid sama põhimõtte asjaõigusseaduse (AÕS) § 16 lg 1 ja § 15

lg 2. Maatüki ja selle peal asuva kinnisasja oluliseks osaks oleva hoone omanikuks saab olla ainult

üks ja seesama isik. Hageja on korduvalt kinnitanud, et nõustub toimingutega, mille notar tegi

M. Vaidla pärimismenetluses. Seega sai L. Treifeld kinnistu mõttelist osa omandades ka kinnistul

asuva elamu mõttelise osa omanikuks. Kostja õigusvastast käitumist ei ole tuvastatud.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha asjas

uus otsus, millega hagi rahuldada.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 11. märtsi 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas

maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 66 389 krooni 50 senti.

Ringkonnakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et M. Vaidla erastas abielu ajal elamu mõttelise

osa juurde maa. Sellega lakkas M. Vaidla vallasomand olemast. Kuna kinnistamine toimus abielu

ajal, siis kinnisomand kuulus abikaasade ühisvara hulka. Ei ole andmeid selle kohta, kas abikaasadel

oli vara kohta mingeid kokkuleppeid, ning M. Vaidla surma järel loeti, et M. Vaidlale kuuluv

kinnisasi oli abikaasade ühisvara võrdsetes osades. Pärast M. Vaidla surma päris L. Treifeld kinnistu

1386/10000 mõttelise osa ning 10. veebruaril 2004 tehti selle kohta kanne kinnistusraamatusse. Kuna

kinnisasja oluliseks osaks on M. Vaidlale lahusvarana kuulunud elamu osa, siis on nimetatud

vallasvara arvel kinnistu väärtus suurenenud ning L. Treifeld selle võrra alusetult rikastunud. Kuna

kostja on L. Treifeldi pärija, siis on hageja nõue kostja vastu põhjendatud.

Ringkonnakohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1027 ja § 1037 lg-tele 1-3 ning leidis, et hageja

on nõustunud varem toimunud tehingutega ning lugenud kinnistusraamatu kanded õigeks, kuid ei ole

sel põhjusel kaotanud õigust nõuda hüvitist. Hüvitise suuruse määramisel tuleb elamu väärtust

hinnata L. Treifeldi kinnistu mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse kandmise aja seisuga.

Eksperdiarvamuse kohaselt oli kinnistul asunud hoonete väärtus 958 000 krooni. Kinnistust kuulus

M. Vaidlale 1386/10000 suurune mõtteline osa, seega kokku hoonete osa väärtusega 132 779 krooni.

Pärast M. Vaidla surma omandas L. Treifeld abikaasade ühisvarana 1/2 nimetatud mõttelisest osast ja

ülejäänud 1/2 mõttelisest osast 1/6 sundosana. Sundosa oli L. Treifeld õigustatud pärima ning siin

alusetu rikastumise aluseid ei esinenud. L. Treifeld rikastus alusetult, kui sai ühisvara arvel 1/2 osa.

Seega L. Treifeld rikastus alusetult 66 389 krooni 50 sendi võrra ning sama suur osa hagist tuleb

rahuldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi osaliselt rahuldamata ja kostjalt hagejale

53 610 krooni 50 senti välja mõistmata, ning saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks või teha asjas uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada.

Hageja leiab, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud elamu väärtuse hindamisel

asjas tehtud teise eksperdiarvamusega, mille kohaselt oli elamu väärtus 1 500 000 krooni. Samuti ei

selgu ringkonnakohtu otsusest, miks korrutas ringkonnakohus hüvitise määramisel elamu 1386/10000

suuruse mõttelise osa väärtuse kordajaga 1/2.

9. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

On arusaamatu, kuidas sai ringkonnakohus olukorras, kus ta oli leidnud, et L. Treifeld on

kinnisomandi omandanud õiguspäraselt, leida, et L. Treifeld oli kinnisomandit omandades M. Vaidla

arvel alusetult rikastunud. Alusetu rikastumise nõuet on võimalik esitada ainult olukorras, kus isik on

saanud midagi ilma õigusliku aluseta või kui õiguslik alus langeb hiljem ära. TsÜS § 53 lg 2 kohaselt

ei saa asi ja selle olulised osad olla eri isikute omandis. 1. juulini 2002 sätestasid sama põhimõtte

AÕS § 16 lg 1 ja § 15 lg 2. Seega sai L. Treifeld kinnistu mõttelise osa omanikuna ka kinnistul asuva

elamu mõttelise osa omanikuks. Hageja on korduvalt kinnitanud, et tal ei ole vastuväiteid sellele, et

L. Treifeldile kuulub 1386/10000 suurune mõtteline osa kinnistust.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu apellatsioonkaebuse peale esitatud vastuses

väljendatud seisukohaga kinnisasja olulise osa lahutamatuse põhimõtte kohta. Samuti ei ole

ringkonnakohus põhjendanud, miks on just abikaasade ühisvara õigusliku regulatsiooni alusel kostja

saadud kinnisomand aluseks hageja alusetu rikastumise nõudele. Samas kui sundosana päritud

kinnistu mõtteline osa seda ei ole. Sellega on ringkonnakohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 5.

Ringkonnakohtu otsus on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu tsiviilkolleegium

on 8. detsembri 2000. a lahendis asjas nr 3-2-1-116-00 asunud seisukohale, et pärast abielu lõppemist

abikaasa surma tõttu ei ole võimalik ühisvara jagada. Abielu kestel soetatud vara on sellisel juhul

abikaasade ühisvara sõltumata sellest, kas see on omandatud abikaasade ühisvara või lahusvara arvel.

Seejuures eeldatakse abikaasade osade võrdsust. Ringkonnakohus on aga praeguses asjas sisuliselt

asunud ühisvara jagama.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks on praeguses asjas kohaldatavad VÕS § 1027 ja § 1037

lg-d 1 ja 2. Nende sätete kohaldamise eeldusi ei ole tuvastatud ei maakohtu ega ringkonnakohtu

menetluses. Samuti on ringkonnakohus valesti kohaldanud VÕS § 1037 lg-t 3. Rikkumise ajaks selle

sätte mõttes ei saa olla L. Treifeldi omanikuna kinnistusraamatusse kandmise aeg, vaid M. Vaidla

surmaaeg, kuivõrd pärandaja vara läheb pärijale üle alates pärandaja surmapäevast.

10. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

11. Hageja kostja kassatsioonkaebusele tähtaegselt ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium saab TsMS § 691 p 5 alusel teha uue

otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on hagi osaliselt rahuldades kohaldanud valesti

võlaõigusseaduse alusetu rikastumise sätteid. Ringkonnakohus on viidanud VÕS § 1037 lg-tele 1-3.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu aga, et ringkonnakohus oleks kontrollinud nende sätete

kohaldamise eeldusi. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit,

muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või

ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu

hariliku väärtuse. Seega on VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eeldusteks teise isiku õiguse rikkumine

ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine. Ringkonnakohtu otsuses ei ole välja toodud, kuidas

rikkus kostja õiguseellane L. Treifeld M. Vaidla õigusi. Selliseid asjaolusid ei ole menetluses välja

toonud ka hageja. Hagiavalduse kohaselt erastas M. Vaidla ise talle lahusvarana kuulunud elamu

mõttelise osa juurde kuuluva maa. Seega muutus elamu kinnistu, mille mõtteline osa oli abikaasade

ühisvara, oluliseks osaks M. Vaidla tegevuse tulemusena. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ka

selle, et VÕS § 1027 järgi saab alusetu rikastumise sätete alusel välja nõuda vaid õigusliku aluseta

saadut. Praeguses asjas sai L. Treifeld hagiavalduses esitatud asjaolude põhjal kinnistu mõttelise osa

omanikuks, kuna see oli abikaasade ühisvara, ning ta oli M. Vaidla pärija, seega õiguslikul alusel.

Arvestades eeltoodut, ei ole võimalik hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Hagiavalduses

väljatoodud asjaolusid silmas pidades ei ole hagi võimalik rahuldada ka mõnel muul õiguslikul

alusel. Seetõttu tuleb ka hageja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

14. Kolleegium märgib, et juhul kui abikaasa on surnud enne 1. juulit 2010, siis tuleb

perekonnaseaduse § 210 lg 2 kohaselt kohaldada enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust.

Sellisel juhul pärast abielu lõppemist ühe abikaasa surma tõttu ei saa abikaasade ühisvara enam

jagada. Surnud abikaasa pärijal on siiski võimalik esitada tuvastushagi, tuvastamaks, et mingi

abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool

(1/2). Kohus võib ka nimetatud tuvastushagis pärandvara koosseisu määrates kalduda kõrvale

abikaasade osade võrdsusest enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 19 lg-s 2 märgitud

alustel (vt Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09). Juhul kui surnud

abikaasa pärija soovib lõpptulemusena saada kaasomandina pärandvarasse kuuluva asja

ainuomanikuks või talle kuuluva mõttelise osa eest hüvitist, tuleb tal esitada kõigi kaasomanike vastu

hagi kaasomandi lõpetamiseks.

15. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad

hageja menetluskulud tema enda kanda. Hageja peab hüvitama kostja menetluskulud. TsMS § 174

lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse

hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.

16. Kuna kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada. Praeguses asjas on kostja eest kautsjoni tasunud Heldur Otsa. TsMS § 149 lg 8

sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes

selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Kostja on teatanud

Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada Heldur Otsa arvelduskontole.

Hageja tasutud kassatsioonikautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu