3-1-1-74-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-74-10

Otsuse kuupäev

15. oktoober 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Väärteoasi A. J. karistamises KarS § 279 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 28. aprilli 2010. a otsus väärteoasjas

nr 4-09-27609

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. J. kaitsja vandeadvokaat Ants Laretei kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

15. september 2010

Istungil osalenud isikud

A. J. kaitsja vandeadvokaat Ants Laretei, kohtuvälise menetleja

esindajad

Lääne-Eesti

Päästekeskuse

menetlusbüroo

peainspektor Karmo Näkk ja Lääne-Eesti Päästekeskuse jurist

Margit-Marit Raudsepp

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 28. aprilli 2010. a otsus A. J. väärteoasjas KarS § 279 järgi ja saata

väärteoasi uueks arutamiseks samale kohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuvälise menetleja 20. novembri 2009. a otsusega karistati A. J. KarS § 279 järgi 100 trahviühiku

suuruse rahatrahviga. A. J. karistati selle eest, et ta 10. juunil 2009 takistas M. J.-ile kuuluva OÜ M

territooriumil ja hoonetes riiklikku tuleohutusülevaatust. Ta andis ülevaatuses osaleva isikuna

tuleohutusnõuete kohta vastukäivat teavet, ei võimaldanud inspektoritele ligipääsu osadele ruumidele, ei

andnud inspektoritele tuleohutusalase väljaõppe kohustusega töötajate nimekirja ning käskis lõpuks

inspektoritel lahkuda. A. J. tegevuse tõttu ei olnud võimalik kontrollida objekti ja seal toimuvate tegevuste

ning seadmete töö vastavust tuleohutusnõuetele.

2. A. J. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse maakohtusse, taotledes otsuse tühistamist ja

väärteoasjas menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Kaebaja hinnangul kohaldas kohtuväline menetleja ebaõigesti materiaalõiguse normi, rikkus oluliselt

väärteomenetlusõigust ning menetlusalusele isikule mõistetud karistus ei vastanud väärteo raskusele ja

toimepanija isikule.

Kaebuses märgiti, et kaebajale kuuluva OÜ A ruumid ja tema isiklikus kasutuses olev garaaž vaadati

tuleohutusülevaatuse käigus üle. Kohtuvälise menetleja otsuses on aga väärteoprotokolli piirest väljuvalt

käsitletud OÜ M ruumide uurimist ja leitud, et A. J. keeldus neile ligipääsu tagamast.

Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt on menetlusalusele isikule etteheidetava süüteo objektiivsed

tunnused tuvastatud üksnes ühe tõendi - kohtuvälise menetleja ametnike antud ütlustega. Teiste tõenditega

pole aga põhjendamatult arvestatud. Nii ei ole kohtuväline menetleja otsuse tegemisel arvestanud ka

menetlusaluse isiku vastulauset. Selle mittearvestamise põhjusena on märgitud, et vastulause on

paljasõnaline ja põhjendamata ning selles toodu ilmselgelt vastuolus ja ümber lükatud muude asjas kogutud

tõenditega. Samas ei ole kohtuväline menetleja otsuses selgitanud, milliste konkreetsete tõenditega on mõni

vastulauses esitatud vastuväide vastuolus ja millise tõendiga on vastulauses esitatud vastuväited ümber

lükatud.

Menetlusalune isik märkis ka, et asjaolu, et ta viibis väidetavat tegu toime pannes samal ajal samas kohas,

kus viidi läbi vaatlus, ei ole käsitatav tema menetlustoimingusse kaasamisena, sest teda ei olnud sellest

toimingust teavitatud.

Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, millistest asjaoludest lähtuvalt on menetleja tuvastanud süüteo

subjektiivse koosseisu. Kohtuväline menetleja on selles osas kirjutanud ümber KarS § 279 sõnastuse,

lisamata omapoolseid põhjendusi. Pelgalt seaduse teksti ümberkirjutamine ei tõenda aga koosseisulise

asjaolu esinemist.

Lisaks eeltoodule leidis menetlusalune isik, et talle määratud karistus ei vasta väärteo raskusele ega tema

isikule. Isiku karistamise aluseks on tema süü, mitte aga pelgalt menetleja poolt tuvastatud faktiliste

asjaolude kogum. Kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, millistest asjaoludest lähtuvalt hindas menetleja

menetlusaluse isiku süü suurust talle etteheidetava süüteo toimepanemises just 100 trahviühikule vastavaks.

Karistust mõistes on arvestamata jäänud, et menetlusalusel isikul puuduvad varasemad rasked

õigusrikkumised.

3. Pärnu Maakohtu 28. aprilli 2010. a otsusega jäeti A. J. kaebus rahuldamata.

3.1 Kohus märkis, et päästeseaduse § 283 kohaselt kinnitab siseminister objektide loetelu, mille

tuleohutusülevaatus viiakse läbi vähemalt üks kord aastas ja loetelus nimetamata objektide

tuleohutusülevaatuse sageduse kehtestab riikliku tuleohutusjärelevalve asutuse juht käskkirjaga. Lääne-Eesti

Päästekeskuse direktori 15. jaanuari 2009. a käskkirja 1.1-1/6 alusel kuuluvad nimetatud objektide hulka ka

OÜ-le M kuuluvad ehitised.

OÜ M juhatuse liiget M. J.-i teavitati 2. juunil 2009 telefoni teel sellest, et 10. juunil 2009 on kavandatud OÜ

M kuuluvates ehitistes tuleohutusülevaatus. M. J.-ile anti ka teada, et kui tema kinnistul asuvaid ruume ei

kasuta, võib ta ülevaatusele kaasa võtta ruumide tegeliku kasutaja.

3.2 Kohus leidis, et A. J. takistas tuleohutusülevaatust. Seejuures ei ole maakohtu hinnangul oluline, et A. J.

ise ei olnud isik, kelle suhtes haldusmenetlust toimetati, sest riiklikku järelevalvet on võimalik takistada ka

ise haldusmenetluses selle adressaadina osalemata.

Riiklikku tuleohutusjärelvalvet tegeval ametnikul on muu hulgas õigus siseneda tuleohutusnõuete

kontrollimise eesmärgil mis tahes territooriumile, hoonesse või ruumi ning nõuda ülevaatuse jaoks vajalikku

teavet. OÜ M tuleohutusülevaatust ei olnud järelevalveametnikel aga võimalik lõpule viia, kuna A. J. esitas

neile nõudmise lahkuda. Ka ei võimaldatud võtmete puudumise tõttu ametnikel kõikidesse ruumidesse

siseneda ning mitmetele nende esitatud tuleohutusalaselt olulistele küsimustele ei vastatud.

Maakohtu hinnangul takistas A. J. riiklikku järelevalvet sellega, et ta keeldus andmast selgitusi, andis

vastuolulisi ja segaseid ütlusi OÜ-lt M ruume rentiva OÜ A tootmisprotsessi kohta ning saatis

järelevalveametnikud poole vaatluse pealt minema, mistõttu jäi vaatlus lõpule viimata. Samuti keeldus A. J.

avaldamast tema isiklikus garaažis keevitustöid teinud isiku ja teiste töötajate nimesid ning esitamast

töötajate nimekirja. A. J., olles teadlik tuleohutusülevaatusest, ei avanud kõikide ruumide uksi ega

võimaldanud järelevalveametnikel neisse siseneda, kuigi ruumide võtmed olid tema valduses.

3.3 KarS § 279 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni kolmsada trahviühikut või aresti. A. J-le määrati

karistus alla sanktsiooni keskmist määra. Hinnates menetlusaluse isiku poolt toime pandud süüteo ohtlikkust

ning karistuse kohaldamise aluseid ja eesmärke ning arvestades, et puuduvad karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud, asus kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja määratud karistus vastas

menetlusaluse isiku süüle ning on piisavalt range motiveerimaks A. J. hoiduma edasiste rikkumiste

toimepanemisest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. J. kaitsja vandeadvokaat Ants Laretei, kes taotleb maakohtu

otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel või väärteoasja saatmist

maakohtule uueks arutamiseks. Ühtlasi taotleb kaitsja menetluskulude riigi kanda jätmist.

4.1 Kaitsja hinnangul rikkus maakohus väärteoasja arutades VTMS § 123 sätteid, sest ei arutanud

väärteoasja täies mahus, jättes üle kuulamata kaks tunnistajat, kellele menetlusalune isik oma kaebuses

viitas. Seetõttu on menetlus arutatavas asjas olnud ühekülgne ja puudulik ning kohtuotsus nõuetekohaselt

põhistamata.

4.2 Maakohus on üksnes konstateerinud, et menetlusalune isik pani toime KarS §-s 279 kirjeldatud teo, kuid

ei ole selle väärteo koosseisuliste elementide avaldumist tema käitumises põhistanud.

Kassaatori hinnangul ei ole A. J. realiseerinud KarS §-s 279 sätestatud väärteo objektiivset koosseisu, sest ta

ei ole toime pannud maakohtu otsuses märgitud tegusid, s.o keeldunud järelevalveametnikele selgituste

andmisest; saatnud järelevalveametnikke minema; keeldunud avaldamast oma töötajate nimesid ja esitamast

töötajate nimekirja; keeldunud andmast järelevalveametnikele võimalust siseneda kõigisse ruumidesse.

Maakohtu otsusest ei nähtu ka, millistest asjaoludest tulenevalt on tuvastatud A. J-l süüteokoosseisu

subjektiivse tunnusena tahtlus, sest sellegi kohta puuduvad kohtuotsuses põhistused.

4.3 Kaitsja arvates on A. J-le mõistetud põhjendamatult raske karistus. Karistus ei ole vastavuses teo

raskusega ning karistuse mõistmisel ei ole piisavalt arvestatud A. J. isikut.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja arutama täies ulatuses. Muu hulgas tähendab see, et

sõltumata esitatud kaebuse piiridest tuleb maakohtul välja selgitada kõik menetlusalust isikut süüstavad ja

õigustavad asjaolud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-85-09, p

8 ja 5. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-12-10, p 9). Nähtuvalt väärteoasja materjalidest võis A. J. tegevuse

kohta tõendusteavet saada muu hulgas kohtuvälises menetluses üle kuulatud tunnistajate H. R.-i ja A. N.-i

ütlustest. Seega tulnuks maakohtul VTMS § 123 lg-st 2 tuleneva kohustuse järgimiseks nimetatud isikud

tunnistajana kohtusse kutsuda. Maakohus seda aga ei teinud, jättes tunnistajate A. N.-i ja H. R.-i ütlused

üldse tähelepanuta. Kohus on jätnud sisuliselt käsitlemata ka menetlusaluse isiku kohtuvälises menetluses ja

kohtuistungil antud üksikasjalikud ütlused. Ses osas on maakohtu otsuses üksnes pealiskaudselt refereeritud

A. J. ütlusi (lk 7, 5. lõik ja lk 11, 5. lõik), andmata nendele omapoolset hinnangut. Seetõttu on väärteoasjas

tõendeid hinnatud puudulikult ja maakohus on jätnud välja selgitamata osad menetlusalust isikut süüstavad

või õigustavad asjaolud. Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumist tuleb kriminaalkolleegiumi

varasema praktika põhjal lugeda väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-105-03, p 12; 20. juuni

2006. a otsus asjas nr 3-1-1-6-06, p 6.3; 13. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-55-08, p 9 ja 4. märtsi

2009. a otsus asjas nr 3-1-1-8-09, p 6).

6. Hoolimata sellest, et väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tuleb väärteoasi saata maakohtule

uueks arutamiseks, selgitab kriminaalkolleegium järgnevalt ka materiaalõiguse kohaldamisel maakohtu

otsuses esinevaid vajakajäämisi.

6.1 Põhimõtteliselt on õige maakohtu otsuses (lk 11, 3. lõik) märgitu, et KarS §-s 279 sätestatud väärteo saab

toime panna ka isik, kes ei ole haldusmenetluse osaline. Siiski on teatud juhtudel isiku vastutuse eelduseks

tema eelnev kaasamine haldusmenetlusse, mille raames riiklikku järelevalvet teostatakse. See hõlmab

muuhulgas kaasamise haldusmenetluse osalisena (HMS § 11 lg 1), tunnistaja või eksperdina (HMS § 39 lg 1)

ning tõendi või andmete valdajana (HMS § 38 lg 1). Lisaks menetlusse kaasamisele võib KarS §-s 279

sätestatud väärteo objektiivse koosseisu realiseerimine eeldada ka järelevalveasutuse poolt selgesõnalise

korralduse, täiendavate selgituste või muu teabe andmist. Sellise juhuna tuleb kõne alla nt olukord, kus

isikult nõutakse teabe andmist, dokumentide esitamist või muud tegevust, milleks ei saa eeldada isiku kohest

valmisolekut, andmata talle eelnevalt mõistlikku võimalust vastavat teavet hankida, dokumendid leida või

tegevuseks valmistuda.

6.2 Kui kohus on tuvastanud, et menetlusaluselt isikult võis teo toimepanemise hetkel järelevalveametnike

nõuete täitmist eeldada, siis tuleb maakohtul kohtuotsuses ka üheselt näidata, kuidas ühe või teise järelevalve

käigus esitatud nõude täitmine järelevalve toimetamist objektiivselt takistas. Selleks ei piisa pelgalt seaduse

teksti ümberkirjutamisest ega ka käitumise faktiliste asjaolude kirjeldamisest, vaid kohus peab näitama, miks

mingi käitumine konkreetsel juhul on sellise kvaliteediga, et see põhjendamatult raskendas järelevalve

tegemist või muutis selle võimatuks.

6.3 Arutatavas asjas on A. J-le KarS § 279 järgi üheaegselt süüks arvatud nii aktiivset käitumist (vastukäivate

seletuste andmine, järelevalveametnike ärasaatmine) kui ka tegevusetust (dokumentide esitamata jätmine,

seletuste andmisest keeldumine ja järelevalveametnike minema saatmine). Seega tuleb menetlusaluse isiku

käitumises süüteokoosseis tuvastada talle erinevate etteheidetud tegude puhul osalt tegevus- ja osalt

tegevusetusdelikti reeglitele vastavalt. Praegu ei ole kohus seda teinud, mistõttu A. J. käitumises on süüteo

objektiivne koosseis tuvastatud ebakorrektselt.

6.4 KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse isikut koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo eest. Eelkirjeldatud

kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise

metoodikale kindlad nõuded (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-

148-03, p 10.1; 21. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-99-04, p 10.1; 10. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-

1-1-92-05, p 7 ja 22. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-49-09, p 9). Isiku käitumises karistatava teo

olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti

korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu

juurde, edasiselt õigusvastasuse ning süü tasandite kontrollimisele. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse

mõne nõutava tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile. Tulenevalt KarS § 12

lg-st 3 peab isiku käitumise subsumeerimisel karistusseadustiku eriosa normi alla obligatoorselt tuvastama

tema teo subjektiivse tunnusena tahtluse või ettevaatamatuse. Kuna KarS § 279 realiseerimiseks on vajalik

subjektiivses teokoosseisus tuvastada isiku käitumises vähemalt ettevaatamatus, siis pidanuks sellekohased

põhjendused maakohtu otsuses ka sisalduma. Tuvastades A. J. teo küll KarS § 279 objektiivse koosseisu alla,

kuid jättes käsitlemata tema käitumise subjektiivse koosseisu, eiras maakohus isiku käitumise

karistusõigusliku kvalifitseerimise nõudeid. Kolleegiumi hinnangul tuleb sellist minetust lugeda

väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Ka nimetatud põhjusel tuleb

maakohtu otsus tühistada. Eelnevat arvestades jätab kolleegium kassatsioonis esitatud A. J. karistamist

puudutavad väited käsitlemata.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7, § 150 lg 1 p-st 7 ning § 175 p-dest 1 ja 2 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 28. aprilli 2010. a otsuse ja saadab väärteoasja, sealhulgas

kassatsioonile lisatud kaitsja taotluse A. J-le kaitsjatasu hüvitamiseks, samale kohtule uueks arutamiseks.

Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi