3-1-1-82-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-82-10

Otsuse kuupäev

6. oktoober 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Väärteoasi E.S. karistamises liiklusseaduse § 7422

lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6. mai 2010. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-09-29784

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E.S. kaitsja vandeadvokaat Maano Saarevälja kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

22. september 2010

Istungil osalenud isikud

E.S. kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 6. mai 2010. a otsus E.S. karistamises LS § 7422 lg 3 järgi ja lõpetada

väärteoasjas menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt E.S. kasuks välja 10 000 (kümme tuhat) krooni valitud kaitsjale makstud

tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtuvälise menetleja 2. detsembri 2009. a otsusega karistati E.S. LS § 7422 lg 3 alusel põhikaristusena

rahatrahviga 130 trahviühiku ulatuses ja 7422 lg 5 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks

kuuks. Otsuse kohaselt juhtis E.S. 10. novembril 2009 mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega, mis ületas

lubatud sõidukiirust 43 km/h võrra, rikkudes sellega LE § 124 p 1 nõudeid.

2. E.S. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtule kaebuse, milles taotles kohtuvälise menetleja

otsuse tühistamist. Kaebuse kohaselt sõitis taksojuhist menetlusalune isik klientidega esimeses sõidureas,

tema ees sõitis teine auto, mis alguses liikus normaalse kiirusega, siis aeglustas sõitu kuni 40 km/h. Kui

kaebaja oli reastunud teise sõiduritta, et sellest sõidukist mööduda, kiirendas ka teine auto ega lasknud

kaebajal tagasi esimesse ritta reastuda. Äkkpidurduse vältimiseks, mis oleks tekitanud ebamugavusi

klientidele, kiirendas kaebaja ja sõitis teise sõiduki ette. Kiirenduse hetkel võis tema juhitud sõiduki kiirus

olla 70 km/h. Seejärel märkas kaebaja enda taga siniseid vilkureid. Kaebaja hinnangul oli teise autoga

sõitnud kohtuvälise menetleja tegevus sihilikult pahatahtlik, pealegi oli ta autos üksi ja tema väide, et

kiiruseületus oli 45 km/h, ei vasta tõele.

3. Harju Maakohtu 6. mai 2010. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus

rahuldamata.

3.1 Kohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et E.S. juhtis 10. novembril 2009 mootorsõidukit asulasisesel teel,

kus suurim lubatud sõidukiirus oli 50 km/h. Sellel teelõigul liikus patrullsõiduk kiirusega 30-52 km/h,

kaebaja möödus patrullsõidukist teise sõidurea kaudu, reastus pärast möödasõitu patrullsõiduki ette esimesse

sõiduritta ja jätkas teekonda lubatust suurema kiirusega. Vaidlust ei ole ka selles, et kohtuväline menetleja oli

rikkumise fikseerimise ajal pädev mõõtja ning et kaebaja juhitud sõiduki kiirust mõõdeti taadeldud ja

töökorras mõõtevahendiga, järgides mõõtemetoodikat.

3.2 Maakohtu hinnangul puudus kahtlus selles, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kantud

mõõdetud sõidukiirus on kaebaja sõiduki liikumisel mõõdetud kiirus. Ei kaebaja enda ega üle kuulatud

mõõtja ütlustest ei nähtu, et mõõtja oleks saanud märgitud teelõigul mõõta mõne teise sõiduki kiirust. Kohtul

puudus

kahtlus

ka

selles,

et

kohtuvälise

menetleja

ametnik

näitas

menetlusalusele

isikule

kiirusemõõteseadme näitu. Menetlusaluse isiku poolt alles kohtuistungil esitatud vastupidist väidet ei

pidanud kohus usutavaks, leides, et sellisel juhul oleks menetlusalune isik juba kohtuvälises menetluses

sellele tähelepanu juhtinud.

3.3 E.S. süüstavad tõendid on maakohtu arvates piisavad vaatamata asjaolule, et kohtuvälise menetleja

ametnik toimetas liiklusjärelevalvet üksinda, sest liiklusjärelevalve üksi toimetamine oli põhjendatud

kohtuvälise menetleja ressursside nappusega. Ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kahelda selles, et

liiklusjärelevalvet toimetanud ametnik andis sündmustele objektiivse hinnangu. Kohtu arvates kinnitavad

tunnistajana üle kuulatud kohtuvälise menetleja ametniku ütlused, kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll

ja ka menetlusaluse isiku enda ütlused tema poolt väärteoprotokollis kirjeldatud väärteo toimepanemist.

3.4 Kohtu hinnangul on alles kohtuistungil esitatud väide mõõteseadme mittenägemise kohta ebausutav ja

esitatud kohtu eksitamiseks. Selline väide ei ole kooskõlas kaebaja varasemate avaldustega, milles ta on

püüdnud vastutusest vabaneda ja leebemat karistust saavutada vaid väidetega rikkumise provotseerimise

kohta. Liiklusjärelevalvet teostanud ametnik on veenvalt selgitanud, et läbi viidud liiklusjärelevalve

toimingute salvestamine ei olnud käesoleval juhul võimalik, kuna mõõtmine toimus juhtimise ajal

käsimõõteseadmega. Kuna salvestusseade oli fikseeritud patrullautos kõrvalistuja kohale esipaneelil, ei olnud

mõõteseadme salvestamisele seadistamine patrullauto juhtimise ja samaaegselt mõõtmise ajal objektiivselt

võimalik.

3.5 Kaebaja on nii vastulauses kui kohtumenetluses väitnud, et kiiruse ületamist tingis patrullsõidukit

juhtinud kohtuvälise menetleja ametnik, kes takistas kaebajal endast möödumist. Mingit objektiivset

vältimatut vajadust patrullsõidukist möödumiseks kaebaja ütlustest aga ei nähtu. Kuivõrd kohtuvälise

menetleja ametnik mõõtis kaebaja kiirust otse ette, siis oli kiiruse mõõtmise ajaks menetlusalune isik

möödumise lõpetanud ja jõudnud patrullauto ette. Et miski oleks tal sel hetkel takistanud lubatud

sõidukiirusega liikumist, tema ütlustest ei nähtu. Seega valis kaebaja ümberreastumiseks teadlikult viisi, mis

vajas lubatud kiiruse ületamist, jätkates kiiruse ületamist ka pärast ümberreastumist. Mingit seost kaebaja ja

patrullauto kiiruste vahel mõõtmise hetkeks aga enam ei olnud ja menetlusaluse isiku väited selle kohta, et

kohtuvälise menetleja ametnik provotseeris teda LE 124 p 1 nõudeid rikkuma, on otsitud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E.S. kaitsja vandeadvokaat Maano Saareväli, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteoasjas menetluse lõpetamist.

Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud KrMS § 66 lg-st 2 tulenevat keeldu kuulata tunnistajana üle

väärteoasja menetlenud isikut. Lubamatu tõendi kasutamist tuleb kaitsja hinnangul käsitleda

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. Kaitsja märgib, et E.S. juhitud

mootorsõiduki kiiruse mõõtmisel rikuti mõõtemetoodikat, mistõttu ei ole mõõtetulemuse jälgitavus

tõendatud. Rikutud on metoodika p 5 nõuet, mille kohaselt peab enne mõõtmise alustamist katsetama

mõõteseadme kasutamise võimalust valitud mõõtekohas. Veel märgib kassaator, et menetlusalusele isikule

süüks arvatud tegu ei ole tõendatud, sest ainsaks tema süüd kinnitava tõendi allikaks on menetleja ise.

Vaidlusalusel juhul toimetas politseiametnik kiiruse mõõtmist käsimõõteseadmega üksi, juhtides samal ajal

ka patrullsõidukit.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Arutatavas väärteoasjas toimetas kohtuvälise menetleja ametnik patrullautot juhtides liiklusjärelevalvet ja

mõõtis sõidukite kiirust. Hoolimata selle sündmuse ajal kehtinud patrulltegevuse korrast (kinnitatud

politseipeadirektori 3. juuni 2009. a käskkirjaga nr 168), mille p-de 14.1 ja 14.2 kohaselt pidi

patrulltoimkond olema vähemalt kaheliikmeline, toimetas politseiametnik järelevalvet üksinda.

6. Kriminaalkolleegium on küll varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet

toimetatakse üksi, kuid sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik

astuma täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Nii näiteks saab

liiklusjärelevalve toiminguid salvestada, tagades seeläbi võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise

asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari

2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-82-09, p 17 ja 5. aprilli 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-12-10; 27. mai

2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-41-10, p 7). Kolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas väärteoasjas neid

nõudeid aga järgitud.

7. Arutatavas asjas ei ole kohtuvälise menetleja ametnik vastuolus eelmärgituga võtnud mingeid täiendavaid

meetmeid, võimaldamaks karistuse kohaldajal anda väärteoasjale objektiivne hinnang. E.S. väärteo

tõendamisel tugineb kohtuväline menetleja vaid enda koostatud kiirusmõõteseadme protokollile, milles

fikseeritakse menetlusaluse isiku juhitud auto sõidukiiruse mõõtmise asjaolud. Menetlusalune isik vaidleb

sellele vastu ja leiab, et asjas pole ühtki objektiivset tõendit, mis kinnitaks, et talle tutvustatud

kiirusmõõteseadme näit oleks saadud just tema sõiduki kiiruse mõõtmisel. Täiendavaid tõendeid asjas

kogutud ei ole.

8. Maakohtu istungil kuulati kiirust mõõtnud ja väärteoprotokolli koostanud politseiametnik üle ning

maakohus on E.S. karistamisel viidanud neile ütlustele kui menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele.

Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi aga väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta

ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi

allikas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2005. a otsust väärteoasjas 3-1-1-29-05, p 7;

1. märtsi 2006. a otsust kriminaalasjas 3-1-1-142-05, p 12; 9. septembri 2008. a otsust kriminaalasjas 3-1-1-

47-08, p 10; 2. jaanuari 2009. a otsust väärteoasjas 3-1-1-73-08, p 9.1 ja 29. jaanuari 2010. a otsust asjas nr

3-1-1-82-09, p 12). Seega on maakohus arutatavas asjas rikkunud väärteomenetlusõigust ning

kriminaalkolleegiumi eelkirjeldatud väljakujunenud praktikat arvestades tuleb sellist eksimust hinnata

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.

9. Kriminaalkolleegium ei nõustu maakohtu otsuses väljendatud seisukohaga, nagu tohiks riikliku järelevalve

toimetamisel olukorras, kus järelevalvetoimingu tulemusel võidakse alustada väärteomenetlust ja määrata

isikule karistus, eirata järelevalvetoimingute tegemise korda põhjendusel, et korra järgimiseks napib

ressursse (otsuse p 3.3). Kolleegiumi hinnangul ei ole aktsepteeritav olukord, kus riik jätab potentsiaalse

väärteomenetluse tarbeks sihilikult tõendid kogumata ning õigustab seda ressursside nappusega.

Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et

menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et

rikkumine pole oluline (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2006. a otsust asjas 3-1-1-97-

06, p 31 ja 31. augusti 2007. a otsust asjas nr 3-1-1-29-07, p 7.2).

10. Kolleegium leiab, et liiklusjärelevalvet üksinda toimetanud politseiametnik ei püüdnudki täiendavaid

tõendeid kogudes leida usaldusväärset kinnitust kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile. Seetõttu

puuduvad väärteoasjas küllaldased tõendid, mille alusel oleks kohus saanud tõsikindlalt tuvastada, et E.S.

pani toime väärteo. Tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest tuleb kõrvaldamata

kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada aga süüdistatava kasuks. Kuna puudused, mis kahtluse

tekitavad, ei oleks ka väärteoasja maakohtus uuesti arutades kõrvaldatavad, tuleb väärteomenetlus VTMS §

29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Eelnevat arvestades jätab kolleegium kassatsioonis esitatud ülejäänud väited

käsitlemata.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4, § 150 lg-st 2 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 6. mai 2010. a otsuse ja lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1

alusel.

12. Kaitsja on esitanud taotluse kaitsjatasu ja kaitseteenuse osutamiseks kantud kulude hüvitamiseks

ühtekokku 12 576 krooni suuruses summas. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja taotlus tuleb rahuldada

osaliselt. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel

hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu

määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuna Põhja Politseiprefektuuri rahastatakse

riigieelarvest, siis tuleb kaitsjale makstud tasu ja kuluhüvitised välja mõista riigieelarvest. Kaitsjale makstud

tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel võtab kriminaalkolleegium arvesse tasu maksmise vajalikkust ja

põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 4. jaanuari 2010. a otsus väärteoasjas 3-1-1-104-09, p 15; 29. jaanuari 2010. a otsus

asjas nr 3-1-1-82-09, p 22.1). Kolleegiumi hinnangul ei ole arutatav väärteoasi materiaalõiguslikult

keeruline, kaitsja on koostanud kassatsiooni ja osalenud väärteoasja arutamisel Riigikohtus. Eelnevast

tulenevalt on kolleegiumi arvates E.S. kaitsjale makstud tasu mõistlik 10 000 kr suuruses summas, mis tuleb

menetlusalusele isikule hüvitada.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg