3-3-1-59-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-59-10

Määruse kuupäev

6. oktoober 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Peeter Danelsoni (Danelson) kaebus Keila Linnavalitsuse

4. detsembri 2008. a korralduse nr 445 tühistamiseks osas,

millega jäeti keskkonnamõju strateegiline hindamine algatamata,

ja ettekirjutuse tegemiseks keskkonnamõju strateegilise

hindamise otsustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2009. a määrus haldusasjas

nr 3-09-460

Menetluse alus Riigikohtus

Keila Linnavalitsuse määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Keila Linnavalitsuse määruskaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2009. a määrus haldusasjas nr 3-09-460 ja

jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 5. juuni 2009. a määrus samas asjas, täiendades selle

põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keila Linnavalitsuse 22. novembri 2007. a korraldusega nr 424 algatati Keila linnas Jõe tn 57b

kinnistu detailplaneering ja kinnitati detailplaneeringu lähteülesanne. Korralduse kohaselt oli

planeeringu eesmärgiks sellele kinnistule uue tootmiskompleksi (plasttorude tehase) rajamiseks

vajalike maakasutus- ja ehitustingimuste määramine ning Kaare tänava piirkonnas maakasutuse

korrastamine. Keila Linnavalitsuse 17. aprilli 2008. a korraldusega nr 181 muudeti korraldust nr 424

ning täpsustati detailplaneeringu eesmärke, ülesandeid ja planeeritava ala ulatust.

2. Keila Linnavalitsuse 3. juuli 2008. a korraldusega nr 291 võeti planeering vastu ning 4. septembri

2008. a korraldusega nr 352 algatati detailplaneeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine. Keila

Linnavalitsuse 5. novembri 2008. a korralduses nr 401 otsustati muudetud planeering vastu võtta.

Korralduses leiti, et planeeringu koostaja on täiendanud planeeringut põhjalike

keskkonnauuringutega ning vajadus keskkonnamõju strateegiliseks hindamiseks puudub. Keila

Linnavalitsuse 4. detsembri 2008. a korraldusega nr 445 otsustati Jõe tn 57b kinnistu

detailplaneeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine jätta algatamata.

3. Peeter Danelson esitas 2. jaanuaril 2009 Keila Linnavalitsusele vaide, milles taotles 4. detsembri

2008. a korralduse nr 445 kehtetuks tunnistamist ja Jõe tn 57b detailplaneeringu keskkonnamõju

strateegilise hindamise algatamise uuesti otsustamist. Keila Linnavalitsuse 28. jaanuari 2009. a

korraldusega nr 36 jäeti vaie rahuldamata.

4. Peeter Danelson esitas 27. veebruaril 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus

tühistada Keila Linnavalitsuse 4. detsembri 2008. a korralduse nr 445 ja teha Keila Linnavalitsusele

ettekirjutus uuesti otsustada keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine. Kaebuse kohaselt on

keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmine vastuolus keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) ja planeerimisseaduse (PlanS) nõuetega ning rikub

kaebaja õigust osaleda efektiivselt planeerimismenetluses.

5. Tallinna Halduskohtu 5. juuni 2009. a määrusega tagastati Peeter Danelsoni kaebus

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 3¹ p 5 alusel. Kohus leidis, et kaebajale ei tulene

õigusaktidest subjektiivset õigust nõuda keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimist koheselt.

Vaidlustatud korraldus on käsitatav menetlustoiminguna, mis on vaidlustatav vaid väga piiratud

juhtudel, eelkõige juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise subjektiivseid õigusi sõltumata

menetluse lõpptulemusest või kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis

vältimatult tingib antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või muudaks menetluslik rikkumine

haldusakti sisulise õiguspärasuse suhtes hinnangu andmise tagantjärele võimatuks. Käesoleval juhul

ei ole tegemist olukorraga, mil erandkorras oleks vajalik kohtu sekkumine menetlusse, samuti ei ole

kaebaja viidanud sellisele menetlusveale, mis annaks talle erandina õiguse vaidlustada

menetlustoimingut iseseisvalt. Kaebaja on saanud realiseerida kõiki planeerimisseadusest tulenevaid

võimalusi detailplaneeringu menetluses osalemiseks ning kaebajale ei ole saabunud õiguslikke

tagajärgi, mis võimaldaksid väita, et tema subjektiivseid õigusi juba rikutakse. Vaidlustatud

menetlustoiming ei ole toonud kaebaja jaoks kaasa õiguslikult siduvaid tagajärgi.

6. Peeter Danelson esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 5. juuni

2009. a määruse ja võtta kaebus halduskohtu menetlusse. Määruskaebuse kohaselt on Keila

Linnavalitsuse 4. detsembri 2008. a korraldus nr 445 kohtus vaidlustatav, sest keskkonnamõju

strateegilise hindamise õigusvastane algatamata jätmine võtab huvitatud isikutelt võimaluse

efektiivselt oma seisukohti ning õigusi detailplaneeringu menetluses kaitsta, kuna nad jäetakse ilma

keskkonnamõjusid puudutavast erapooletust menetlusest. Seetõttu on keskkonnamõju strateegilise

hindamise algatamata jätmine käsitatav olulise menetlustoiminguna ning selle rikkumine on

detailplaneeringu menetluses määrava tähtsusega. Kuna keskkonnamõju strateegilise hindamise

algatamata jätmine on käsitatav olulise rikkumisena detailplaneeringu menetluses, mis tooks

iseseisvalt kaasa kehtestatud detailplaneeringu tühistamise, siis on nimetatud korraldus

menetlustoiminguna halduskohtus vaidlustatav ning esitatud kaebus tuleks võtta halduskohtu

menetlusse. Keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmisega on rikutud kaebaja

subjektiivseid õigusi osaleda efektiivselt detailplaneeringu menetluses, sealhulgas keskkonnamõju

strateegilise hindamise menetluses.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2009. a määrusega rahuldati Peeter Danelsoni

määruskaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu 5. juuni 2009. a määrus ning saadeti asi kohtuliku

läbivaatamise ettevalmistamise jätkamiseks Tallinna Halduskohtule. Ringkonnakohtu määruse

põhjenduste kohaselt on planeeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmise

otsuse näol tegemist menetlustoiminguga, mis on kohtus vaidlustatav üksnes erandlikel asjaoludel.

Ebaõige on aga halduskohtu seisukoht, et kaebajal puudus halduskohtusse pöördumise õigus. Kaebaja

õigus kohtusse pöördumiseks tuleneb juba sellest, et tema omandis olev kinnisasi paikneb

planeerimisala vahetus läheduses. Kaebeõiguse aluseks on põhiseaduse (PS) §-de 5 ja 53 koosmõjust

tulenev isiku õigus puhtale keskkonnale. Isegi kui ettevalmistatava detailplaneeringuga ei kavandata

ühtegi KeHJS § 6 lg-s 1 loetletud olulise keskkonnamõjuga tegevust, ei tähenda see, et

keskkonnamõju strateegilise hindamise teostamine detailplaneeringu koostamise käigus oleks

vabatahtlik. Kuigi keskkonnamõju strateegilise hindamise korraldamata jätmine eraldi võetuna

kaebaja õigusi tõepoolest ei piira ning hindamise läbi viimata jätmise õiguspärasust saab kontrollida

ka lõpliku haldusakti vaidlustamisel, on selles asjas P. Danelsoni kaebus siiski lubatav. Tehase

rajamine elamute vahetusse lähedusse on sellise iseloomuga tegevus, mille puhul ei saa ilmselgelt

välistada KeHJS § 5 tähenduses olulise keskkonnamõju kaasnemise võimalikkust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Keila Linnavalitsus esitas 26. jaanuaril 2010 Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada

Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2009. a määruse täies ulatuses. Kaebuse kohaselt ei ole Peeter

Danelsonil võimalik oma eesmärki keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimiseks saavutada,

sest Keila Linnavalitsuse 18. juuni 2009. a korraldusega nr 202 on detailplaneeringu menetlemine

peatatud kuni uute lähteseisukohtade kinnitamiseni põhjusel, et detailplaneeringu algatamist

taotlenud isik on loobunud kavandatud tehase rajamisest. Kaebaja oli kohtumenetluse käigus teadlik

planeeringu peatamisest ja sellega seonduvatest asjaoludest.

Tallinna Ringkonnakohus ei teavitanud Keila Linnavalitsust määruskaebuse esitamisest ja selle

menetlusse võtmisest ega saatnud linnavalitsusele määruskaebuse ärakirja ega küsinud tema

seisukohta. Seetõttu ei saanud linnavalitsus ka määruskaebusele vastata. Tegemist on menetlusnormi

olulise rikkumisega, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Keila Linnavalitsus sai ringkonnakohtule

esitatud määruskaebusest ja selle menetlemisest teada alles Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2010. a

määrusest. Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2009. a määruse sai Keila Linnavalitsus kätte

22. jaanuaril 2010, mil halduskohus saatis linnavalitsusele järelepärimise vastusena nimetatud

ringkonnakohtu määruse.

9. Riigikohtu halduskolleegiumi 25. märtsi 2010. a määrusega peatati määruskaebuse loamenetlus

Riigikohtu lahendini haldusasjas nr 3-3-1-101-09. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas 18. juuni

2010. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-101-09 Keila Linnavalitsuse määruskaebuse. Kolleegium

uuendas 21. juuni 2010. a määrusega asjas nr 3-7-1-3-49 menetluse Keila Linnavalitsuse

määruskaebuses Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2009. a määruse peale ning võttis asja

menetlusse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kohtuasjas nr 3-3-1-101-09 leidis kolleegium, et HKMS § 741 lg-s 1 sätestatut "määrus takistab

asja edasist menetlus" tuleb tõlgendada laiendavalt. See säte hõlmab nii juhtumeid, kus tegemist on

kohtuasja menetluse edasise takistamisega, kui ka juhtumeid, kus takistatud on kohtuasja menetluse

mõistliku aja jooksul lõpetamine. Riigikohtu halduskolleegium leidis 18. juuni 2010. a määruses

haldusasjas nr 3-3-1-101-09, et nimetatud järeldust võib kohaldada ka kaebuse tagastamise määruse

osas, milles kontrollitakse kaebeõiguse olemasolu. HKMS § 741 lg-s 1 sätestatu hõlmab ka

juhtumeid, kus määrus takistab kohtuasja ökonoomset ning efektiivset menetlemist. Seega oli Keila

Linnavalitsusel Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2009. a määruse peale haldusasjas nr 3-09-460

määruskaebuse esitamine lubatud.

11. Kohtutoimiku materjalidele tuginedes ei ole kolleegiumil põhjust kahtluse alla seada ka Keila

Linnavalitsuse väidet, et Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2009. a määruse olemasolust sai

linnavalitsus teada alles Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2010. a määrusest. Kohtutoimikust ei

nähtu, et Keila Linnavalitsusele oleks ringkonnakohtu eelnimetatud määrust enne 22. jaanuari 2010

saadetud. Seega on määruskaebus esitatud tähtaegselt ning kolleegium kontrollib ringkonnakohtu

määruse õiguspärasust sisuliselt.

12. Kolleegium lahendas 18. juuni 2010. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-101-09 ka käesoleva

haldusasja esemeks oleva Keila Linnavalitsuse 4. detsembri 2008. a korralduse nr 445 halduskohtus

vaidlustamise võimalikkuse küsimuse. P. Danelsoni kaebuses märgitud kaebeõigust kinnitavad

asjaolud on analoogsed haldusasjas nr 3-3-1-101-09 kontrollitud kaebuse asjaoludega, vaidlustatud

on sama haldusakti ning ka kaebuse nõuded ei erine. Seetõttu leiab kolleegium, et Riigikohtu

halduskolleegiumi 18. juuni 2010. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-101-09 avaldatud seisukohad ja

selgitused on kohaldatavad ka käesoleva vaidluse lahendamisel.

13. Eeltoodust tulenevalt kuulub Keila Linnavalitsuse määruskaebus rahuldamisele, sest P. Danelsonil

ei ole käesolevas asjas ilmselgelt halduskohtusse pöördumise õigust ning halduskohus tagastas õigesti

kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel. Määruskaebuse lahendamisel ei oma õiguslikku tähendust ka

planeeringu taotleja loobumine kavandatava tehase rajamisest ning sellest tulenev

planeerimismenetluse peatamine. Kolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2009. a

määruse haldusasjas nr 3-09-460 ja jätab jõusse Tallinna Halduskohtu 5. juuni 2009. a määruse,

täiendades selle põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. Kautsjon kuulub tagastamisele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann