3-2-1-68-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-68-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. oktoober 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

V. U hagi Eesti Vabariigi vastu (Sotsiaalkindlustusameti

kaudu) kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-4008

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

12 915 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja V. U (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Eesti Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu (registrikood

70001975), esindaja vandeadvokaat Tiina-Mare Hiob

Asja läbivaatamise kuupäev

6. september 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-4008 jätta muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Tagastada Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuselt (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) 9. märtsil

2010. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt taotleb V. U (hageja) Eesti Vabariigilt (kostjalt) temale 1. veebruarist 2007

kuni 30. septembrini 2009 maksmata jäänud tervisekahju hüvitist ühekordselt 42 526 krooni ja alates

1. oktoobrist 2009 kuumaksena 1507 krooni. Hüvitise suuruse arvutamisel on aluseks võetud hageja

indekseeritud keskmine kuusissetulek, mille arvutas välja kostja ning mis on kajastatud Tartu

Pensioniameti 21. juuli 2005. a otsuses nr 283. Samuti on arvestatud asjaolu, et hagejal diagnoositud

kutsehaigus on põhjustanud tema püsiva töövõimetuse 50% ulatuses.

Hagejal diagnoositi kutsehaigus-ülekoormushaigus 21. jaanuaril 2000 Kutsehaiguste Kliiniku

konsiiliumi otsusega. Kahju hüvitamise kohustus läks tsiviilkoodeksi (TsK) § 473 alusel üle riigile,

sest ettevõtted, milles töötades hageja haigestus kutsehaigusesse, olid lõpetatud ilma õigusjärgluseta.

Hageja jõudis 31. jaanuaril 2007 vanaduspensioniikka ning hakkas saama vanaduspensioni. Tartu

Pensioniamet arvas hageja vanaduspensioni maha kuuhüvitisest, mida hagejal oli õigus saada

kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu, toetudes Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a

määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete

täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra"

(edaspidi ajutine kord) p-le 2 ja p 7 lg-le 2. Hageja leidis, et selline mahaarvamine on õigusvastane,

kuna 1. juulist 2002, kui jõustus võlaõigusseadus, on ajutine kord kaotanud kehtivuse. Samas on ka

nimetatud õigusakti kehtivuse ajal Riigikohus asunud mitmetes lahendites seisukohale, et

vanaduspensioni ei arvata tervisekahju hüvitisest maha, kuna tsiviilkoodeksis oli sätestatud põhimõte,

et hüvitisest saab maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud tervisekahjustuse

tõttu.

Nii tsiviilkoodeksi kui ka võlaõigusseaduse sätete kohaldamise korral tuleb lähtuda kahju hüvitamise

üldpõhimõttest - kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta

oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui hageja ei

oleks kutsehaiguse tagajärjel töövõimetu, töötaks ta endistviisi oma erialal ning saaks nii töötasu kui

ka vanaduspensioni. Kahju hüvitamise eesmärgiks on tagada hagejale sama sissetulek, mis tal oleks

olnud, kui kutsehaigestumist ei oleks toimunud, vanaduspensioni mahaarvamine kahjuhüvitisest on

vastuolus nii kahju hüvitamise üldpõhimõttega kui ka Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohaga.

Hageja on pärast kutsehaiguse tõttu töö kaotamist püüdnud leida enda terviseseisundile vastavat tööd.

2008. aastal võttis ta end Tööturuametis arvele tööotsijana, kuid kahjuks ei ole uut tööd õnnestunud

leida. Hageja on 61-aastane, kuid vanus ei takistaks teda endistviisi töötamast. Ka seadusandja on

aktsepteerinud pensioniealiste isikute võimet töötada.

2. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei vaidlusta seda, et hagejal on kutsehaigustest tingitud

tervisekahjustus. 31. jaanuarist 2007 saab hageja vanaduspensioni. Kohaldada tuleb tsiviilkoodeksi ja

ajutise korra sätteid, mille kohaselt jätkatakse hüvitise vähendamist töövigastusest või kutsehaigusest

tingitud töövõimetuse protsendile vastava vanaduspensioni osa võrra. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

seisukoht, mille järgi puudub kahjuhüvitisest vanaduspensioni mahaarvestamiseks seaduslik alus,

toetub TsK §-le 466, mille kohaselt hüvitatakse kahju täies ulatuses juhul, kui isikule ei ole

tervisekahjustuse eest üldse toetust või pensioni määratud.

Lisaks kehtib 1. jaanuarist 2000 riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) alusel põhimõte, et

vanaduspensioniikka jõudnud töövõimetuspensionärid viiakse üle vanaduspensionile ehk õigus

töövõimetuspensionile kehtib kuni vanaduspensioniikka jõudmiseni. Vanaduspensioni arvestamata

jätmine tervisekahju hüvise suuruse määramisel seaks tervisekahjustusega vanaduspensionärid

põhjendamatult eelistatud olukorda võrreldes teiste vanaduspensionäridega. RPKS-is sätestatud

põhimõtted töövõimetuspensioni ja vanaduspensioni arvestamiseks on sarnased. Juhul kui isikule

arvutatud vanaduspension osutus väiksemaks kui seni saadud töövõimetuspension, määrati

vanaduspension varem makstud pensioni ulatuses. Seega sisuliselt ei ole ka kostja

vanaduspensioniikka jõudmisel tema saadav pension muutunud.

Kostja tugines ajutise korra p 7 lg-le 3, mille kohaselt pensionid, mis on määratud kannatanule

muudel alustel nii enne kui ka pärast töövigastust, võetakse hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel

arvesse selles invaliidsuspensioniga võrdses osas, mida kannatanul on õigus saada töövigastuse eest.

Hageja töösuhe lõppes 28. aprillil 2000 tööandja pankroti tõttu ning alates sellest ajast ei ole ta tööle

asunud. Aprillist 2001 kuni 31. märtsini 2005 oli hageja määratud kahele isikule hooldajaks, mille

eest sai ta Tartu Pensioniameti vahendusel hooldajatasu. See periood on arvatud

pensionikindlustusstaaþi hulka, mis on võetud aluseks hagejale nii töövõimetuspensioni kui ka

vanaduspensioni määramisel.

Hageja ei ole tõendanud, et ta töötaks ka juhul, kui tal poleks kutsehaigust. Esitatud tõenditest ei

nähtu, et töö mittesaamine on seotud kutsehaigusega.

3. Tartu Maakohus jättis 19. oktoobri 2009. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et tal esineb kahju kutsehaigusest tingitud

tervisekahjustuse tõttu. Kostja ei ole hüvitise arvutamise aluseks olevat sissetuleku suurust ega

hüvitise arvutamise metoodikat vaidlustanud. Hageja ei ole vaidlustanud aga seda, et tema töövõime

kaotuse astmele vastav töövõimetuspension kattis täielikult kutsehaiguse tõttu kaotatud osa

sissetulekust.

TsK § 466 sätestas, et kui riiklikule sotsiaalkindlustusele kuuluvale kodanikule ei ole seoses temale

vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on tekitatud

kahju eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kodaniku poolt kantud kahju

täies ulatuses. TsK § 464 lg 1 kohaselt tuli tööandja süül tekitatud tervisekahjustuse tõttu kannatanule

tekkinud kahju hüvitada osas, mis ületab tema saadava toetuse või temale pärast tema

tervisekahjustust määratud ja tema tegelikult saadava pensioni summa.

Hageja nõue tulenes sellest, et pärast vanaduspensionile jäämist ei ole kostjal alust vanaduspensioni

TsK § 464 lg 1 järgi tervisekahjustuse eest määratud hüvitisest maha arvata.

Riigikohus on 13. veebruari 2002. a otsuses nr 3-2-1-14-02 tõlgendanud TsK § 464 lg-s 1 sätestatut

selliselt, et TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis

ületab tervisekahjustuse tõttu saadava toetuse ja pensioni summa, seega vanaduspensioni ei tule

hagejale arvestatavast hüvitisest maha arvata. Otsuses nr 3-2-1-109-02 märkis Riigikohus, et ajutine

kord ei muuda seadusega (tsiviilkoodeksiga) sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki.

Kui hageja jõudis vanaduspensioniikka ning temale määrati vanaduspension, ei ole talle enam

tervisekahjustuse eest pensioni määratud ning järelikult tuleks hüvitada kogu tervisekahjustusest

tekkinud kahju.

Maakohus leidis, et selline seisukoht on vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Tulenevalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-st 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise

kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Nimetatud põhimõte kehtis ka tsiviilkoodeksi

kehtivuse ajal ning see tuleb aluseks võtta hageja nõude põhjendatuse üle otsustamisel ning kohus

peaks lahendama küsimuse, milline oleks hageja olukord praegu, kui tal ei oleks 2000. aastal kindlaks

tehtud kutsehaigust ning sellest tulenevat töövõime kaotust 50% ulatuses.

Hageja väitel ta töötaks ja saaks lisaks vanaduspensionile lisasissetulekut vähemalt oma säilinud 50%

töövõime ulatuses. Kostja on seisukohal, et hagejal ei esine kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse

tõttu kahju, mis tuleb hüvitada, kuna tema majanduslik olukord ei ole pärast vanaduspensionile

jäämist tervisekahjustusest tingituna muutunud.

Hageja ei ole tõendanud, et ta on 1507 krooni ulatuses sissetulekust ilma jäänud just kutsehaiguse

tõttu ehk kui temal tervisekahjustust ei esineks, siis oleks tal võimalik teenida vähemalt 1507 krooni

kuus.

Hageja ei ole vaidlustanud kostja esitatud asjaolu, et 28. aprillist 2000 ei ole ta töötanud ning

töötamise lõpetamise põhjuseks oli tema viimase tööandja pankrotistumine. Vahetult enne seda oli

hagejal diagnoositud ka kutsehaigus. Pärast töötamise lõpetamist on hageja olnud nelja aasta jooksul

hooldaja ning saanud selle eest hooldajatasu, see periood on arvatud pensionikindlustusstaaþi hulka.

Kohtule esitatud tõendite põhjal on võimalik teha järeldus, et hagejal tuvastatud kutsehaigus ei

halvenda praegusel ajal tema olukorda - tema sissetulekud ei ole selle tõttu vähenenud ning ka

majanduslike võimaluste halvenemine ei ole tõendatud. Ainuüksi tööotsijana arvelolek ei tõenda

praeguses Eesti majandusolukorras, et isik saaks kindlasti töötada, kui tal ei esineks kutsehaigust.

Pigem tõendab ligi aasta jooksul positiivse tulemuseta tööotsimine vastupidist - tööd ei ole pakkuda.

Seega ei ole kostjal hagejale kahju hüvitamise kohustust TsK § 448 lg 1, § 473 lg 1 ja § 464 lg 1

alusel tulenevalt asjaolust, et vanaduspensionieas mittetöötava hageja sissetulek ei ole

tervisekahjustuse tõttu vähenenud.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Maakohtu seisukoht, et hagejal puudub kahju, kui

hüvitamiskohustuse üks eeldusi, on üllatuslik, sest pooled ei ole vaielnud kahju olemasolu üle. Kohus

ei ole märkinud, millistele tõenditele tuginedes ta leidis, et kutsehaigus ei ole halvendanud kannatanu

olukorda. Asjas esinevad kõik deliktilise vastutuse eeldused, mis on vajalikud tervisekahju

hüvitamise kohustuse tekkimiseks TsK § 448 lg 1 kohaselt.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas hagi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja ühekordselt 42 526 krooni ja 1. oktoobrist 2009 igas kuus 1507 krooni.

Asja materjalidest nähtub, et hageja jõudis 31. jaanuaril 2007 vanaduspensioniikka ning

1. veebruarist 2007 arvab pensioniamet kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse hüvitisest

vanaduspensioni maha. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas pensioniameti selline tegevus on

seadusega kooskõlas või mitte.

Pooled ei vaidle selle üle, et kohaldada tuleb ENSV tsiviilkoodeksit ja ajutist korda, samuti ei ole

kostja vaidlustanud hageja esitatud kahju arvutust.

TsK § 448 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama

endal tekkinud kahju. Hageja on esitanud kohtule Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti

21. juuli 2005 otsuse nr 283, mille alusel määrati talle 2. märtsist 2005 tervisekahjustusest tingitud

hüvitis. Kostja ei ole menetluse kestel vaidlustanud hagejale tervisekahjustuse tõttu kahju tekkimist.

Sellest tulenevalt on ebaõige maakohtu järeldus, et ei ole tõendatud hagejal kahju esinemine

kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu. Seetõttu on põhjendatud hageja väide, et maakohus

rikkus TsMS § 436 lg-s 4 sätestatut.

TsK § 464 lg 1 järgi peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku

sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süül on töötajale tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega

tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema

saadava toetuse või temale pärast tervisekahjustust määratud ja tema tegelikult saadava pensioni

summa.

Seega on TsK § 464 järgi tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis

ületab tervisekahjustuse eest saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata

vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud tervisekahjustuse eest. TsK § 466 sätestab, et kui

isikule ei ole tervisekahjustuse tekitamise kompenseerimiseks toetust või pensioni määratud, siis on

kahju tekitaja kohustatud hüvitama kogu kahju. Kuna hagejale määrati vanaduspension muul alusel

kui tervisekahjustuse eest, siis ei ole selle mahaarvamiseks kahjust seaduslikku alust. Sarnasele

seisukohale on asunud ka Riigikohus mitmetes otsustes (nt kohtuasjades nr 3-2-1-107-02 ja nr 3-2-1-

14-02).

Maakohus jõudis samale seisukohale, märkides, et kui hageja jõudis vanaduspensioniikka ning talle

määrati vanaduspension, siis ei ole temale enam tervisekahjustuse eest pensioni määratud ning

järelikult tuleks hüvitada kogu tervisekahjustusest tekkinud kahju. Ringkonnakohus rõhutas, et

maakohtu seisukohta ei ole kostja vaidlustanud, kuigi see asjaolu oli kostja peamiseks vastuväiteks

hagile.

Kuigi maakohus leidis, et pärast vanaduspensioni määramist tuleks hagejale hüvitada kogu

tervisekahjustusest tingitud kahju, on ekslik maakohtu järeldus, et selline seisukoht oleks vastuolus

kahju hüvitamise eesmärgiga. TsK § 448 lg-st 1 tuleneb ka kahju hüvitamise eesmärk, s.o isiku

asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. See tähendab hageja asetamist

olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud.

Tervisekahjustuse tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või

vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud lisakulutusi. Sellest

järelduvalt on vanaduspensioniikka jõudnud isikul tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalne kahju

see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata tervisekahjustuse tõttu.

Hageja kaotas kutsehaiguse tõttu 50% töövõimest. Kuna hagejal muid haigusi peale kutsehaiguse ei

esine, on tal säilinud 50% töövõimest. Seega on hageja tõendanud, et ta kaotas 50% sissetulekust just

kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse tõttu.

Maakohus on TsMS § 230 lg-s 1 märgitud poolte tõendamiskoormist valesti kohaldanud ja ekslikult

leidnud, et hageja peab tõendama, et ta on võimeline teenima kuus vähemalt 1507 krooni.

Riigikohus on mitmes lahendis (nt kohtuasjades nr 3-2-1-107-02 ja nr 3-2-1-92-03) asunud

seisukohale, et kostjal on võimalus tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel

(vanuse tõttu) kui kostja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Samuti on

kostjal võimalik tõendada, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks

kostja süül töövõimet kaotanud või see poleks vähenenud. Kostja ei ole selliseid asjaolusid

tõendanud. Vaidlustatud otsuses märgitud asjaolud, et hageja on pärast töötamise lõpetamist töötanud

nelja aasta jooksul hooldajana ning et 25. novembrist 2008 on ta registreeritud tööotsijana, viitavad

sellele, et hageja on suuteline töötama säilinud 50% töövõime ulatuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse

maakohtu otsus. Kostja väitel ei vasta ringkonnakohtu otsuse järeldused kohtumenetluses uuritud

tõenditele ega väljaselgitatud asjaoludele, kohus hindas meelevaldselt ümber maakohtus õigesti

hinnatud asjaolusid ja tõendeid ning kohaldas vääralt materiaalõiguse norme.

Pooled ei vaidle selle üle, et kohaldada tuleb tsiviilkoodeksi ja ajutise korra sätteid. Kahju

tekitamisest tuleneva vastutuse alused on sätestatud TsK §-s 448, mille kohaselt tuleb tuvastada

õigusvastane tegu ja kahjulik tagajärg ning põhjusliku seose olemasolu nende vahel.

Kostja ei vaidle kahju suuruse ega kahju arvutamise aluste üle. Kostja ei nõustu aga ringkonnakohtu

põhjendamatu ja õigusnormidega vastuolus oleva seisukohaga, et vanaduspensioniikka jõudnud isiku

tervisekahju hüvitisest ei saa maha arvata saadavat vanaduspensioni. Samuti pole hageja millegagi

tõendanud, et muu töö mittesaamine on põhjustatud kutsehaigusest.

Ringkonnakohtu otsuse seisukohad lähevad vastuollu materiaalõiguse normide, õiguse üldiste

põhimõtete ja Riigikohtu praktikaga. 1. jaanuarist 2002 jõustunud RPKS-i ja pensionireformi

eesmärk oli jätkata tsiviilkoodeksi põhimõtteid silmas pidades senist praktikat, mille kohaselt on

vanaduspensioniikka jõudnud isikule hüvitise ümberarvutamine ja vähendamine põhjendatud.

Töövõimetuspensioni on õigustatud saama isik, kes on tööealine ja saaks juhul, kui temal poleks

diagnoositud kutsehaigusest tingitud tervisekahju, säilitada töövõimetuspensioni toel senist

elukvaliteeti. Vanaduspensioni arvutamisel ei saa tugineda töövõimetuspensioni arvutamisel aluseks

olnud asjaoludele. Õigus saada töövõimetuspensioni on isikul vaid kuni vanaduspensioniikka

jõudmiseni, seejärel viiakse isik sarnaselt pensioniikka jõudnud tavakodanikega vanaduspensionile.

Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ning ülejäänud

vanaduspensionäre diskrimineeriv.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kassatsioonkaebuses esitatud seisukohad erinevad

oluliselt kostja positsioonist maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses. Kohtuasja sisuks ei ole

pensionide arvutamise põhimõtted, vaid hoopis küsimus, kas vanaduspensioni tohib maha arvata

kutsehaiguse hüvitisest. Kostja läheb oma arutluses vaikides mööda kahju hüvitamise eesmärgist,

mille järgimise vajadust on Riigikohus rõhutanud arvukates lahendites. Ajutine kord kui seadusest

madalamalseisev akt ei saanud muuta seadusega (tsiviilkoodeksiga) sätestatud kahju mõistet ega selle

hüvitamise eesmärki. Seaduse kohaselt saab hüvitisest maha arvata vaid need toetused ja pensionid,

mis on määratud tervisekahjustuse tõttu. Vanaduspension on määratud muudel alustel, sest õigus

saada vanaduspensioni ei teki tervisekahjustuse tagajärjel.

Hageja leiab, et seadusandja on täiesti teadlikult kujundanud praeguse pensionisüsteemi, kus

vanaduspensionär võib saada ühel ajal nii kogu pensioni kui ka kogu töötasu, mida ta suudab teenida.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas,

mille peale on kaevatud. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus

tühistas maakohtu otsuse ja mõistis kostjalt välja 42 526 krooni ühekordse summana ja 1. oktoobrist

2009 alates 1507 krooni kuus. Vaidlustamata kahju suurust ja selle arvutamise aluseid, ei nõustu

kostja ringkonnakohtu seisukohaga, et vanaduspensioniikka jõudnud ja sinnani töövõimetuspensioni

saanud isikule vanaduspensioni arvutamisel ei saa vanaduspensioni maha arvata vanaduspensioniikka

jõudmiseni arvestatud kahjuhüvitisest.

9. Pooled ei vaidle selle üle, et kahju tekitati enne 1. juulit 2002 ja seega tuleb kohaldada TsK § 448

ja § 464 lg-t 1 ning ajutist korda. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis

on tekkinud enne 1. juuli 2002, enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust (vt ka 22. mai 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03 ja 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09). Kahju

tekitamisest tuleneva vastutuse üldised alused nägi enne 1. juulit 2002 ette TsK § 448.

Tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise reeglid sisaldusid TsK §-des 463-473. Tsiviilkoodeksi

kohaselt tuli vastutuse kindlakstegemiseks tuvastada õigusvastane tegu, kahjulik tagajärg, põhjuslik

seos nende vahel ning lõpuks hinnata süü olemasolu või puudumist kohustatud isiku käitumises.

Kolleegium juhib tähelepanu, et ajutine kord kui seadusest madalama õigusjõuga akt kaotas oma

kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1. juulil 2002. Ajutine kord on kohaldatav siiski

tegude suhtes, mis pandi toime enne võlaõigusseaduse jõustumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-117-08, p 13 ja 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18).

10. Riigikohus on korduvalt väljendanud arusaama, et kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama

nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje

vahel (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 15; 13. jaanuari

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 11-12; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-

09, p 12). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kutsehaiguse tõttu kaotanud töövõimest 50%.

Tööandja tegevuse ja kannatanu sissetuleku vähenemise vahel põhjusliku seose ja selle tõendamise

kohta leidis kolleegium 22. mai 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03, et kui töötaja ei ole

jõudnud vanaduspensioniikka ja tema töövõime kaotus on 90%, siis võib eeldada, et tema tervislik

seisund ei võimalda töötada ja ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just kutsehaiguse tõttu.

14. oktoobri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-92-03 leidis kolleegium, käsitledes

vanaduspensioniikka jõudnud isiku nõuet, et kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%,

on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale

siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud

töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus

on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east. Kolleegium on seisukohal, et viimati toodud

põhimõte kehtib ka siis, kui töövõime kaotus on väiksem kui 60%.

Ringkonnakohus on põhjendatult kooskõlas riigikohtu praktikaga jaganud tõendamiskoormise ja

leidnud, et kostja pole tõendanud, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta

poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Kolleegium lisab, et hageja tööandja pankrotistumine

ei välista, et hageja kaotas võimaluse teha sarnast tööd mõne teise tööandja juures kutsehaigusest

põhjustatud töövõimekaotuse tõttu.

11. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et vanaduspensioni summa tuleks maha arvata

tervisekahjustuse hüvitisest. Kolleegium jääb 30. oktoobri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02

väljendatud seisukoha juurde, et kuna vanaduspension ei ole määratud tervisekahjustuse eest, siis ei

ole alust seda hüvitatavast kahjust maha arvata.

Ekslik on kassaatori arusaam, et eeltoodu on vastuolus vanaduspensioniikka jõudnud isikute võrdse

kohtlemise põhimõttega. Isegi kui vanaduspensioniikka jõudnud isikuid, kes on tervisekahjustuse

tõttu osaliselt töövõimetud, ja vanaduspensioniikka jõudnud isikuid, kellel ei ole tervisekahjustust,

pidada sarnases olukorras olevateks isikuteks, õigustab nende erinevat kohtlemist just

tervisekahjustusest tingitud töövõimetus. Tervisekahju hüvitis ei ole pension, vaid riik maksab

hüvitist kolmanda isiku (tööandja) tekitatud kahju eest.

12. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

13. Kolleegium märgib, et kuna kostja oli kautsjoni tasumisest TsMS § 145 alusel vabastatud, tuleb

talle ekslikult tasutud kautsjon tagastada vaatamata sellele et tema kassatsioonkaebust ei rahuldata.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Villu Kõve