3-2-1-52-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-52-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. oktoober 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu

Kohtuasi

Ari Salmivuori hagi OÜ Intercapital vastu põhivõla

30 351 227 krooni ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-30737

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Intercapital kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

20 284 460 krooni 10 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Ari Salmivuori (isikukood xxxxxx-xxxX), esindajad

vandeadvokaadid Erki Kergandberg ja Margo Lemetti

Kostja OÜ Intercapital (registrikood 10933744), esindajad

vandeadvokaadid Paul Varul ja Ants Mailend

Asja läbivaatamise kuupäev

6. september 2010. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti ning kostja

esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Ants Mailend. Istungit

protokollis Ragne Loog

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-30737 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Intercapital kassatsioonkaebuselt 15. veebruaril 2010. a tasutud kautsjon

40 000 (nelikümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ari Salmivuori (hageja) esitas 21. augustil 2007 Harju Maakohtule hagi OÜ Intercapital (kostja)

vastu, milles palus mõista kostjalt välja 3 129 320 krooni. 17. aprilli 2008. a avaldusega täiendas

hageja nõuet ning palus kostjalt välja mõista 31 141 349 krooni (1 990 295 eurot) kohustuse

täitmiseks, kohustuse täitmisega viivitamise eest viivitusintressina 9 947 954 krooni ja kohustuse

kohase täitmiseni viivitusintress 11% aastas. 18. novembri 2008. a avalduses vähendas hageja

põhinõuet ning palus lõpliku nõudena kostjalt välja mõista 30 351 227 krooni kohustuse täitmiseks,

kohustuse täitmisega viivitamise eest viivitusintressina 12 832 955 krooni ja kohustuse kohase

täitmiseni viivitusintress 11% aastas.

2. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid Soome äriühingu Oy Janton (edaspidi Janton) aktsionärid

4. augustil 2003 kostjaga aktsiate müügi vahendamiseks lepingu. Kostja ainsaks juhatuse liikmeks ja

ainuosanikuks oli tehingu tegemise ajal Tapani Ensio Teeriaho (edaspidi Teeriaho). Jantoni

aktsionärid sõlmisid kostja edastatud ettepanekul müügilepingu äriühinguga Bank of America. Kostja

esitas 4. augusti 2003. a lepingu alusel hagejale 9. jaanuaril 2004 arve nr 13 vahendustasu maksmise

kohta. Sama tehingu alusel on kostja esitanud ka teistele Jantoni aktsionäridele arved 1-12 ja 14-24.

Arvetest on 99,3% tasutud.

Tegelikult leidis aktsiatele ostja hageja. Hageja sõlmis kostjaga suulise seltsingulepingu, et

korraldada Jantoni aktsiate müük ja saada tehingult vahendustasu. Lepingu järgi oli hageja

ülesandeks leida aktsiatele ostja ning leppida kokku tehingu hinnas ja muudes olulistes tingimustes.

Kostja ülesanne oli vormistada Jantoni aktsionäridega maaklerileping ning korraldada vajadusel

aktsiate müügilepingu sõlmimise ja täitmise tehnilisi asjaolusid, esitada aktsionäridele arved ning

maksta tasu laekumisel hageja osa välja. Kostja rolliks tehingus oli üksnes maksta hagejale

vahendustasu ja võimaldada Eesti äriühingu kaudu maksude optimeerimine. Kokkuleppe järgi pidi

kostja saama aktsiate müügi vahendamisest tasu 200 000 eurot. Aktsiate müügileping sõlmitigi

hageja leitud ostjaga. Kostja ei pidanud tehingu ettevalmistamiseks läbirääkimisi ega garanteerinud

tehingut. Kostja üksnes edastas ostja pakkumuse müüjatele.

Pooled panustasid seltsingusse mitterahaliselt, seega ei ole võimalik lepingu lõppemisel panuseid

tagastada. Seltsingu tegevuse lõppemisel tuleb poolte vahel kasum jagada vastavalt panusele. Hagejal

on õigus nõuda kostjalt seltsingulepingu täitmist ja hagejale kuuluva kasumiosa väljamaksmist.

Poolte panused seltsingusse ei olnud võrdsed, hageja panus oli oluliselt suurem.

Hageja ja kostja muutsid seltsingulepingut selliselt, et kostja pidi saama 1/3 osa vahendustasust.

Kostja on oma võlgnevust tunnistanud 19. augusti 2004. a kirjas hageja esindajale. Vaatamata

korduvatele pöördumistele ei ole kostja hageja nõuet rahuldanud.

Kostja kohustus muutus sissenõutavaks alates 29. augustist 2004, s.o pärast 19. augusti 2004. a kirjas

märgitud kalkulatsioonile lisatud mõistlikku tähtaega. Kostja peab tasuma viivitusintressi

seadusjärgses määras.

Kostja aegumise vastuväide ei ole õige, kuna tähendust ei oma mitte tehingu sõlmimise, vaid nõude

sissenõutavaks muutumise aeg. Nõude aegumise tähtaja kulgemise alguseks tuleb lugeda

31. detsember 2004. Aegumise vastuväite hindamisel tuleb arvestada poolte läbirääkimiste mõju

aegumise tähtaja kulgemisele, samuti asjaolu, et kostja on kohustust tahtlikult rikkunud.

Hageja viitas ka väidetava tehingu muule õiguslikule iseloomule, tuues selles esile käsundi ja

komisjonilepingu iseloomu.

3. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Pooled ei ole kunagi sõlminud kokkulepet, millest võiks tuleneda hageja nõue kostja vastu. Jantoni

aktsionäride ja kostja suhteid reguleerib 4. augusti 2003. a leping. Hageja ega ka hagejaga seotud

isikud ei ole esitanud mingeid vastuväiteid lepingu täitmisele ega tasunõude põhjendatusele.

Kostja möönab, et hageja oli Jantoni aktsiate müügiks pidanud ise varem läbirääkimisi Bank of

America esindaja J-M. Lampolaga, kuid müügitehing jäi sõlmimata aktsionäride erimeelsuste tõttu.

Hageja osalemine tehinguga seotud läbirääkimistes on loomulik, kuna hageja oli üks aktsionäridest ja

ka äriühingu juhtorgani liige. Panga sooviks oli osta enamik äriühingu kapitalist. Kostja ülesanne oli

valmistada ette vähemalt 90% kapitalist hõlmav müügitehing. Kostja pidas aktsionäridega

läbirääkimisi ja saavutas eesmärgi.

Kostja ei ole kunagi rääkinud hagejaga ega ka hageja nimetatud isikutega hagejale vahendustasu

üleandmises või jagamises kokkuleppimisest. Poolte suhted on reguleeritud kirjalikus vormis

sõlmitud lepinguga. Hageja ei oleks kogenud ärimehena mingil juhul jätnud sellele lepingule

lisandunud muid (täiendavai) rahalisi kokkuleppeid kirjalikult vormistamata.

Hageja väidetav nõue on aegunud. Hageja nõue saaks põhineda üksnes 4. augusti 2003. a tehingul.

Tehingust tulenev nõue aegub kolme aasta möödumisel arvates selle sissenõutavaks muutumisest.

4. Harju Maakohus jättis 29. detsembri 2008. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus leidis, et vaidluses tuleb tuvastada, kas pooled on avaldanud kokkulangevat tahet ja kas

pooled on avaldanud tahet olla õiguslikult seotud.

Hageja on erinevates dokumentides ja kohtumenetluse kestel esitanud vahenduslepingu sõlmimise aja

ja asjaolude kohta erinevaid väiteid. Hageja on esile toonud lepingu sõlmimise nii 2003. a juulis,

4. augustil 2003 kui ka 2004. a augustis. Esialgses hagiavalduses väidab hageja, et tehingueelseid

läbirääkimisi pidasid Janton, keda esindas hageja, ning kostja, keda esindas Teeriaho. Hageja väitel

pidi Jantoni (mitte hageja) ja kostja vahel sõlmitud suulise vahenduslepingu järgi kostja vahendustasu

suuruseks olema 200 000 eurot.

17. aprilli 2008. a avalduses selgitas hageja, et sõlmis kostjaga 2003. a juulis seltsingulepingu, mille

alusel pidi kostjale jääma osa maaklerilepingu alusel laekuvast vahendustasust. Samas avalduses on

hageja siiski ka seisukohal, et pooled on sõlminud vahenduslepingu.

Hageja ei ole väidetava kokkuleppe sõlmimise aega konkretiseerinud. Hageja väited tehingu poolte

kohta on vastukäivad. Tunnistaja J.-M. Lampola andis kohtus ütlusi selle kohta, et viibis hageja ja

Teeriahoga ühisel kohtumisel 2003. a juulis Helsingis. Kohtumisel oli juttu Jantoni aktsiate müügist

äriühingule Bank of America ning muu hulgas ka hageja soovist saada aktsionäridelt vahendustasu.

Kokkulepet tema juuresolekul ei sõlmitud. Tehing kavatseti teha Eesti äriühingu kaudu. Teeriaho

osales tunnistaja arusaamise järgi kohtumisel eraisikuna. Veel paar päeva pärast eelnimetatud

kohtumist arutas tunnistaja hagejaga, milline peaks olema Teeriahole jääva vahendustasu suurus.

Maakohtute registriosakondade keskandmebaasi väljatrüki järgi on Teeriaho kostja juhatuse liikmeks

oleku kohta tehtud kanne 12. augustil 2003. Teeriaho on kostja nimel sõlminud lepingu 4. augustil

2003. Andmeid varasema esindusõiguse kohta kohtule esitatud ei ole. Seega saab nii tunnistaja J-

M. Lampola ütluste kui ka toimikus oleva dokumentaalse tõendi alusel teha järelduse, et Teeriaho

osales 2003. a juulis Helsingis toimunud läbirääkimistel eraisikuna, mitte kostja esindajana. Sellele

viitab ka jutuks olnud osaliste kavatsus teha tehing Eestis loodava äriühingu kaudu. Kas ja millistel

asjaoludel on hageja sõlminud kokkuleppe Teeriahoga isiklikult, ei kuulu tuvastamisele praeguse

vaidluse raamides. Seega on tõenditega ümber lükatud hageja väide, et pooled sõlmisid J-

M. Lampola juuresolekul vahendustasu jagamises kokkuleppe. Tunnistaja ütlustest saab üheselt

järeldada, et ka hageja ise ei lugenud toimunud läbirääkimisi lõppenuks, kuivõrd hageja arutas

tunnistajaga pärast läbirääkimisi veel vahendustasu võimaliku (mõistliku) suuruse üle.

Isegi juhul, kui Teeriahol ka oli kostja esindusõigus kohtumise ajaks juba tekkinud, ei ole siiski

tõendatud hageja ja kostja vahel kokkuleppe sõlmimine. Hageja ei ole esile toonud läbirääkimistel

kokkulepitu konkreetset sisu. Tunnistaja ütluste järgi arutati tehingu(te) tegemisega seotud asjaolusid,

aga mingeid kokkuleppeid ei sõlmitud. Vahendustasu küll mainiti, aga tema kuuldes lõplikke tasusid

ei arutatud. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et hageja väide 2003. a juulis kostjaga kokkuleppe

sõlmimisest Jantoni aktsiate müügist saadava vahendustasu jaotamises ei ole kooskõlas kohtule

esitatud tõenditega.

23. septembri 2008. a kohtuistungil selgitas hageja, et ta sõlmis mõlemad lepingud samal ajal,

s.o 4. augusti 2003. a vahenduslepingu ja suulise vahenduslepingu. Teine leping jäi kirjalikult

vormistamata põhjusel, et hageja ei soovinud selle lepingu sõlmimisest teistele aktsionäridele teada

anda.

4. augusti 2003. a lepingu on lihtkirjalikus vormis sõlminud kostja ja Jantoni aktsionärid. Lepingule

on teiste hulgas OY Ajanta ja OY Rausanne nimel alla kirjutanud hageja. Lepingu sisu on selge:

aktsionärid võtsid lepingu järgi kohustuse maksta kostjale 2,5% vahendustasu igalt müüdud aktsialt

juhul, kui ostja ostab aktsiaid vähemalt 90% aktsiapakist kaasa arvatud optsioonilepingud. 4. augusti

2003. a leping on täidetud. Kostja leidis aktsiatele ostja, tuues aktsionäridele ostupakkumuse lepingus

ettenähtud ajal. Vaidlust ei ole selle üle, et aktsionärid ja ostja sõlmisid müügilepingu ning

aktsionärid on tasunud 99,3% kostja esitatud vahendustasu arvetest. 4. augusti 2003. a lepingus

puudub mis tahes viide teisele lepingule ja vahendustasu jagamisele. Hageja väide samal ajal teise

lepingu sõlmimise kohta on konkretiseerimata. Hageja ei selgitanud, kus, kellega ja milles täpselt

kokku lepiti. Kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid kokkuleppimise asjaolusid või

kokkuleppe sisu.

14. novembri 2007. a istungil ja 17. aprilli 2008. a avalduses selgitas hageja esindaja, et vahendustasu

kokkulepe sõlmiti tunnistajate juuresolekul, samuti, et kokkulepet arutati hageja, kostja seadusliku

esindaja ja advokaadi juuresolekul. Hageja väide ei ole kooskõlas tunnistajate ütlustega. Tunnistaja J-

M. Lampola ütlusi hindas maakohus eespool. Tunnistaja G. P. Charpentier' kinnitas kohtus, et ta ei

ole kostja esindajaga (Teeriahoga) isiklikult kohtunud.

Hageja väited kostja ebaproportsionaalsest tasust võrrelduna osutatud teenuse mahuga ei muuda

õigussuhte iseloomu. 4. augusti 2003. a lepinguosalised on teenuses ja tasu suuruses kokku leppinud.

Kohtul puudub õigus sekkuda võlasuhete poolte tehingu sisusse selle otstarbekuse kaalutlusel. Õige

võib olla hageja väide, et ilma tema huvita ei oleks maaklerilepingut sõlmitud, kuid sellest ei saa teha

järeldust hagi põhjendatuse kohta. Hageja on tehingule alla kirjutanud ja sellega kinnitanud huvi

tehingu vastu. Ka juhul, kui hagejal oli lisaks kirjaliku lepingu sisus märgitule veel mingi muu (teiste

lepinguosaliste eest varjatud) huvi, ei muuda see kirjalikus vormis sõlmitud vahenduslepingut

tühiseks. Hageja kinnitas menetluses, et ei tugine 4. augusti 2003. a lepingu näilisusele. Eeltoodu

alusel leidis maakohus, et hageja väide kostjaga 4. augustil 2003, s.o samal ajal kahe lepingu

sõlmimise kohta ei ole kooskõlas kohtule esitatud tõenditega.

Hagiavalduses ning 7. detsembri 2006. a pretensioonis on hageja väitnud, et 1 990 295 euro tasumise

kokkuleppe on hageja ja Teeriaho sõlminud 19. augustil 2004. 17. aprilli 2008. a avalduses väitis

hageja, et pidas kostjaga 2004. a läbirääkimisi 2003. a sõlmitud kokkuleppe muutmiseks. Kostja on

väitnud, et ta ei ole 2004. a hagejaga läbirääkimisi pidanud ega ka kokkuleppeid sõlminud. Kostja

möönis, et Teeriaho pidas märgitud ajal hagejaga läbirääkimisi Paljassaare sadama

investeerimisprojekti ettevalmistamise üle. Maakohus leidis, et nii hageja enese selgitused kui ka

kostja selgitused ja tunnistajate ütlused 2004. a tehtud toimingute kohta kinnitavad kostja väiteid, et

Teeriaho isiklikult ja tema esindatud AS Prisma Print on pidanud hagejaga läbirääkimisi

investeerimisprojektide üle. Läbirääkimistel on muu hulgas arutatud ka 4. augusti 2003. a lepingu

täitmisest kostjale laekunud summade investeeringutes arvestamist, kuid kokkuleppele ei ole jõutud.

Tunnistaja J-M. Lampola andis kohtule ütlusi selle kohta, et hageja rääkis talle pärast aktsiate

müügitehingut, et vahendustasu jagamisel on tal tekkinud erimeelsused Teeriahoga. Hageja palus

ennast vahendada Teeriahoga kompromissi saavutamisel. Tunnistaja pidas Teeriahoga 2004. a suvel

läbirääkimisi ning nad jõudsid ühele meelele, et pärast vahendustasust kulude mahaarvamist jäetakse

Teeriahole kompromissina 1/3 osa. Tunnistaja kinnitas, et temal tekkis Teeriahoga läbirääkimistel

arusaam, et viimasel on õigus ja võim otsustada vahendustasu saatuse üle. Tunnistajal ei olnud hageja

volitust kompromissi (lepingut) sõlmida ning ta üksnes vahendas räägitu hagejale. Seega on

tunnistaja J-M. Lampola ütlustega tõendatud, et tema ja Teeriaho vahetasid kohtumisel

informatsiooni ja seisukohti, kuid lepingut ei sõlminud.

Tunnistaja G. P. Charpentier' andis kohtus ütlusi selle kohta, et hageja pöördus tema poole 2004. a

augustis kostjaga varem suuliselt sõlmitud lepingu asjus. Hageja ei selgitanud täpselt, millal varasem

leping sõlmiti. Oli juttu, et varem sõlmitud lepingut on hiljem muudetud. Esimene kontakt Teeriahoga

oli tema algatusel telefonitsi 2004. a sügisel. Tunnistaja rääkis Teeriahole lepingust ja Jantoni aktsiate

müügilepingust saadud vahendustasu jagamisest hagejaga. Tema kirjale vastas Teeriaho arvestusega,

mis erines hageja arvestusest. Hageja arvas, et Teeriaho ettepaneku järgi peaks ka temal olema õigus

kulusid esitatud arvestusse lisada. Rohkem temal Teeriahoga kontakte ei olnud, kuid hiljem teatas

hageja, et Teeriaho ei kavatse siiski raha maksta.

Tunnistaja ütlustega on tõendatud kostja väide, et hageja ettepanekul peeti läbirääkimisi erinevate

summade maksmiseks ja võimalike kulude arvestamiseks. Teeriaho kinnitas, et osales läbirääkimistel

eraisikuna ning tema huvi oli suunatud üksnes Paljassaare projekti õnnestumisele. Investeeringute

saamiseks oli ta valmis tegema hageja soovidele järeleandmisi. Hageja ei ole seda kostja väidet

kummutanud. Seega pidasid hageja ja Teeriaho läbirääkimisi, kuid kokkulepet erimeelsuste tõttu

siiski ei sõlminud. Tunnistaja on väidetava suulise vahenduslepingu asjaolusid kuulnud üksnes hageja

selgituste kaudu. Teeriahoga ta isiklikult kohtunud ei ole.

Hageja tugineb nõudes 19. augusti 2004. a e-kirjale lisatud kalkulatsioonile, mis ei olnud kohtu

hinnangul seostatav kostjaga. Kohus nõustus kostjaga selles, et kiri ega selle lisa ei tõenda hageja ja

kostja lepingu sõlmimist. Õige ei ole hageja väide, et kostja juhatuse liige on kirja allkirjastanud.

Kalkulatsioon on saadetud vastuseks G. P. Charpentier' sama kuupäeva kirjale, mis on adresseeritud

Teeriahole, mitte kostjale. Teeriaho on kirjale vastanud AS-i Prisma Print nõukogu esimehena,

millele on kirjas selgelt ka viidatud. Kirja koostamise aeg langeb kokku kostja selgitustega

Paljassaare projektis osaluse planeerimise kohta. Samal päeval on tehtud äriregistris OÜ Bolton

Realestate muutmiskanne (omandamine asutajalt). Kalkulatsioonis eneses on viide selles märgitud

summade seotusele Paljassaare sadama kuludega.

Hageja esitatud dokumentaalset tõendit saab teabekandjana arvestada üksnes tervikuna. Õige on

kostja väide, et 19. augusti 2004. a kirjas sisaldub ettepanek võtta vastastikused kohustused. Hageja

ei ole tõendanud, et kostja oleks avaldanud tahet sõlmida hagejaga tehing AS-i Prisma Print kirjas

märgitud tingimustel, arvestades sellest üksnes ühe poole (kostja) kohustusi. Isegi juhul, kui lugeda

kostja kirjaga seotuks juhatuse liikme (Teeriaho) kaudu, ei ole võimalik pooli siduda dokumendi

sisuga vaid osaliselt, s.o üksnes kostja kohustuste kaudu. Kirjas on selgelt välja toodud vastastikused

kohustused; arvestuste tulem lõpeb hageja maksekohustusega, mitte vastupidi. Sellisele kokkuleppele

jõudmist eitavad aga menetluse mõlemad pooled. Kirja saab hinnata vaid ettepanekuna osaleda

investeerimisprojektis, mitte aga kostja võlatunnistusena.

Eeltoodut kokku võttes leidis maakohus, et hageja on küll esile toonud ja tõendanud läbirääkimiste

toimumise 2004. a suvel ja sügisel, kuid ei ole tõendanud lepingu sõlmimist.

Asjas kogutud tõendite järgi ei saa tuvastada pooltel ühise eesmärgi olemasolu. Hageja on sõlminud

Jantoni aktsiate müügilepingu. Müügilepingus on müüja eesmärgiks saada temale kuuluva eseme

üleandmisel ostja käest kokkulepitud tasu. Leping on täidetud ja sellega eesmärk saavutatud.

4. augusti 2003. a lepingus kostjaga on hageja osalenud kahe müüja esindajana. Selle tehingu

eesmärgiks on vahendada lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või teavitada kolmandat isikut lepingu

sõlmimise võimalikkusest. Leping on täidetud ja eesmärk saavutatud. Asjas tuvastatud poolte ja teiste

4. augusti 2003 lepinguosaliste toimingud on nende lepingutega hõlmatud.

Kostja ei võta omaks hageja väidet, et pooltel oli ühine eesmärk jagada 4. augusti 2003. a lepingust

saadavat tasu. Hageja ei ole ühegi tõendiga kinnitanud, et kostja oleks sellise eesmärgi nimel mingeid

toiminguid teinud või sellise eesmärgi tajumist kuidagi väljendanud. Hinnates eeltoodut kogumis

leidis, maakohus, et hageja väide 2004. a augustis lepingu sõlmimise kohta ei ole kooskõlas asjas

kohtule esitatud tõenditega. Ükski kohtule esitatud tõend ei kajasta mõlema poole kattuvaid

tahteavaldusi ning tahet olla õiguslikult seotud.

Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu ei ole võimalik rahuldada ka viivitusintressi nõuet.

Kostja vastuväide hagi aegumise kohta ei ole põhjendatud. Hagi aegumise tähtaja kulgemise

sidumine 4. augusti 2003. a lepingu sõlmimisega ei ole vaidluse asjaolusid arvestades õige ega

põhjendatud. Kohus ei tuvastanud eeltoodud motiividel poolte vahel lepingu sõlmimist ning seega

puudus võimalus ka hinnata väidetava lepingust tuleneva nõude sissenõutavaks muutumise ja ka

väidetava hageja õiguste rikkumise aega.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhiliste väidete kohaselt hindas

maakohus tõendeid valesti. Tõendatud on suulise kokkuleppe sõlmimine. Pooled sõlmisid kas

seltsingulepingu või käsunduslepingu eriliigi - komisjonilepingu.

Kostja palus jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. jaanuari 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana

20 284 460 krooni 10 senti ja viivisena kohtuotsuse tegemise päeva seisuga 10 508 322 krooni 90

senti ning täitmata põhinõudelt viivise kuni kohustuse kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) §-

s 94 sätestatud määras. Esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi

kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi on maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 438 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 rikkudes hinnanud tõendeid valesti ja teinud nõude alusena esile

toodud asjaolude kohta seetõttu ekslikud järeldused. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme

määral, mis toob TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel kaasa otsuse tühistamise.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud suulise lepingu

sõlmimist, millega kostja on võtnud kohustuse anda hagejale üle osa Jantoni aktsiate vahendamise

eest saadud tasust. Sellesisulise lepingu sõlmimise kohta saab teha järelduse kostja selleaegse

juhatuse liikme Teeriaho 19. augustil 2004 P. Charpentier'le saadetud e-kirjast (tl 48-50) ja

tunnistajatena ülekuulatud P. Charpentier' ja J-M. Lampola ütlustest. Muud asjas esitatud tõendid ei

oma hageja väidetud kokkuleppe sõlmimise ja selle sisu tuvastamise seisukohast tähtsust ja need

tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Samuti ei ole vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust Jantoni

aktsiate müüki puudutaval 4. augustil 2003 sõlmitud vahenduslepingul ning seetõttu ei ole vaja

peatuda sellega seotud asjaoludel ja seda puudutavatel tõenditel.

Erimeelsus valitseb poolte vahel hageja väitel vahendustasu jagamiseks suulise lepingu sõlmimise

fakti ja lepingu sisu tuvastatavuse osas. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et tunnistajate

P. Charpentier' ja J-M. Lampola ütlustega on tõendatud, et pooled pidasid enne hageja väidetud

suulise lepingu sõlmimist läbirääkimisi kostja poolt Jantoni aktsiate müügist teenitava raha jaotamise

üle. Ringkonnakohus ei nõustunud aga maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole pooled peetud

läbirääkimiste tulemusena lepingu sõlmimiseni jõudnud. Ringkonnakohus ei jaganud maakohtu

seisukohta, mille kohaselt ei saa P. Charpentier'le 19. augustil 2004 saadetud Teeriaho e-kirja ja

sellele lisatud kasumijaotuse arvestust ning tunnistajate ütlusi pidada piisavaks kinnituseks selle

kohta, et pooled sõlmisid nõude aluseks oleva suulise lepingu.

Pooled ei vaidle selle üle, et Teeriaho, kes oli 2004. a augustis kostja ainus juhatuse liige ja osanik, on

olnud kõnealuse e-kirja saatja ning selle lisaks oleva kasumijaotuse arvestuse koostaja. Samuti ei ole

erimeelsust selles, et kasumijaotuses toodud lähtesummana on silmas peetud eurodes just seda raha,

mille kostja teenis Jantoni aktsiate müügi vahendustasuna. Lähtudes nimetatud eeldustest ning

pidades silmas maakohtu õigesti tuvastatud asjaolu, et pooled pidasid läbirääkimisi vahendustasu

jagamise üle, ja toetudes peamiselt faktile, et kõnealuses kasumijaotuses on Teeriaho selgesõnaliselt

kinnitanud, et arvestuse aluseks olevast kostjale laekunud rahasummast (st Jantoni aktsiate müügi

vahendamisega teenitud 2 785 438 euro suurusest tasust) tuleb hagejale maksta 1 296 463 eurot,

muutub usutavaks hageja väide, et pooled sõlmisid hageja väidetud sisuga suulise lepingu.

Paikapidav on maakohtu seisukoht, et 19. augusti 2004. a e-kirja ei saa pidada võlatunnistuseks

VÕS § 30 tähenduses, kuid hageja ei olegi kõnealusele dokumendile võlatunnistuse tähendust

andnud, vaid on omistanud e-kirjale õigesti pooltevahelise suulise lepingu sõlmimist kinnitava tõendi

tähenduse.

Lepingu sõlmimist kinnitavad ka maakohtus ülekuulatud tunnistajate P. Charpentier' ja J-M. Lampola

ütlused. Hinnates tunnistajate ütlusi, on maakohus ekslikult pööranud peamist tähelepanu

kasumijaotuse arvestusele. TsMS § 251 lg 1 kohaselt ei ole tunnistajate ülekuulamise eesmärk mitte

tunnistajate arvamuse väljaselgitamine, vaid ütluste põhjal faktiliste asjaolude tuvastamine. Faktidele,

mida tunnistajad on lepingu sõlmimise ja selle sisu kohta avaldanud, ei ole maakohus otsuse

langetamisel nõutavat tähelepanu pööranud ning on teinud seetõttu tunnistajate ütlustest ekslikud

järeldused.

P. Charpentier' ütlustest on lepingu sõlmise tuvastamise seisukohalt oluline, et tunnistaja nõudis enda

sõnul hageja palvel Teeriaholt Jantoni aktsiate vahendustasuna teenitud kasumi jagamise kohta

arvestust ja selgitust selle kohta, milline on Teeriaho osa kasumist. Tunnistaja on kinnitanud, et

Teeriahole tehtud päringu ja vestluse aluseks oli suuline leping, mille hageja kostjaga oli tunnistajale

teadaolevalt sõlminud. Nimetatud ütlustest saab teha järelduse, et kui Teeriaho tunnistajale päringu

vastuseks 19. augusti 2004. a e-kirja ja kasumijaotuse saatis, tunnistas ta sellega nii lepingu sõlmimist

hagejaga kui ka kostja kohustust maksta hagejale arvestuses toodud summa. Tunnistaja subjektiivne

arusaamine kasumijaotuse tabelist, mida maakohus on käsitlenud, ei sisalda fakte lepingu sõlmimise

või selle sisu kohta.

Tunnistaja J-M. Lampola ütlused ühtivad fakte puudutavas osas P. Charpentier' ütlustega, mis on

antud Teeriaho 19. augusti 2004. a e-kirjaga saadetud kasumijaotuse seotuse kohta nõude aluseks

oleva suulise lepinguga.

Nagu eespool märgitud, kinnitasid mõlemad tunnistajad, et hageja osales aktsiate müügi

ettevalmistuses ning et pooled pidasid läbirääkimisi vahendustasu tehingujärgse jagamise üle. Ka

need ütlused toetavad kaudselt hageja väidet kokkuleppe kohta jagada vahendustasu hiljem poolte

vahel.

Üldise tõendamiskoormise reeglite kohaselt (TsMS § 230 lg 1) peab kumbki pool tõendama neid

asjaolusid, millel põhinevad tema väited. Eeltoodud hageja esitatud tõendid on piisavad

pooltevahelise lepingu sõlmimise fakti tuvastamiseks. Kuna lepingu sõlmimise fakti tõendamine

lasus kõnealusel juhul hagejal, võis kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid

tõendeid esitamata üksnes seni, kuni hageja ei esitanud nõude kinnituseks tõendeid. Kuivõrd hageja

on lepingu sõlmimise kinnitamiseks eelloetletud tõendid esitanud, siis lasus ka kostjal TsMS § 230

lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada. Kuna negatiivse asjaolu tõendamist ei saa

kostjalt oodata, lasus kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus anda hageja väiteid ja tõendeid

ümberlükkav selgitus nende asjaolude ja tõendite kohta, mida hageja lepingu sõlmimise kohta esitas.

Kostja on 10. juuni 2008. a menetlusdokumendis väitnud, et 19. augusti 2004. a e-kiri kujutab endast

investeerimiskavatsust Paljassaare sadama projekti, mis aga jäi poolte erimeelsuse tõttu ellu viimata.

Ühtegi tõendit sellise üldsõnalise selgituse usutavaks muutmiseks kostja esitanud ei ole. Paljassaare

sadama kulud on küll kasumijaotuses märgitud, kuid toodud ära eraldi reana ja täpses summas

43 832 eurot. Nimetatud kulude juurde on lisatud ka märkus, et need jaotatakse hiljem. Eeltoodu tõttu

on kaheldav kostja väide, et Teeriaho esitatud kasumijaotus on vaatamata Paljassaare kulude jaoks

ettenähtud eraldi kulureale ja nende kulude hilisema jaotamise kavatsusele siiski tervikuna

Paljassaare sadama investeeringu kava.

Lisaks sellele on kostja selgituses selle usutavust kahandavad olulised vastuolud. Esmalt on

19. augusti 2004. a e-kirja ja kostja selgituse vahel olemuslik vastuolu. Kostja sõnul on tegemist

investeerimiskavaga, mis oma olemuselt peaks kätkema kulutuste tegemist, e-kiri käib aga hoopis

raha asjaosaliste vahel jaotamise kohta. Samuti on kostja väitnud, et Paljassaare sadama projektil ja

Jantoni aktsiate müügil ei olnud mingisugust seost. Ometi nähtub e-kirjast vastupidi, et selles on

peetud silmas sõnaselgelt just selle raha jaotamist, mis on teenitud Jantoni aktsiate vahendustasuna.

Lisaks sellele toimus Paljassaare projekt kostja väitel aasta hiljem kui Jantoni aktsiate müük, e-kirja

on Teeriaho aga saatnud 19. augustil 2004, st üsna pea pärast vahendustehingu sõlmimist 4. augustil

2004. Asjaolu, et Teeriaho on ennast nimetanud seejuures AS-i Prisma Print nõukogu liikmeks, ei

väära vaidluse all mitteolevat tõsiasja, et Teeriaho oli 19. augusti 2004. a e-kirja saatmise ajal kostja

ainsaks juhatuse liikmeks ja osanikuks ning et kasumijaotuses on juttu rahast, mille kostja teenis

Jantoni aktsiate müügi vahendustasuna. Seega on kõik kostja väited 19. augusti 2004. a e-kirja

saatmise asjaolude ja poolte suhete kohta, millega maakohus on soostunud, paljasõnalised ja

vastuolulised. Lisaks on maakohus Teeriaho 19. augusti 2004. a e-kirja hinnates jätnud tähelepanuta,

et kohtule esitatud tõendi tõlge ei ole õige. Tõlke kohaselt peab 1 296 463 eurot maksma Ari (tl 50),

tegelikkuses aga näeb kasumijaotus ette, et sama summa tuleb Arile maksta (tl 48). Vaidlust ei ole

selles, et Ari nime all on seejuures peetud silmas hagejat.

Eeltoodu põhjal on hageja esiletoodud asjaolud ja nende kinnitamiseks esitatud tõendid kogumis

piisavad pooltevahelise lepingu sõlmimise fakti tuvastamiseks. Suulise lepingu vahendustasu

jagamiseks saab lugeda sõlmituks samal ajal aktsiate vahenduslepingu sõlmimisega 4. augustil 2003.

Lepingu sisuks on olnud kokkulepe jagada omavahel kostja poolt Jantoni aktsiate müügi

vahendamise eest saadud tulu. Võttes arvesse mõlema poole rolli loodud õigussuhtes, vastab sõlmitud

leping VÕS §-des 580 jj reguleeritud seltsingule. Hageja on seltsingusse panustanud

vahendustehingule kaasaaitamisega, mis vastab olemuselt VÕS §-des 658 jj reguleeritud

maakleriteenuse osutamisele. Kuna vahendustasu teenimisega on seltsingu eesmärk saavutatud, on

seltsing VÕS § 596 lg 1 p 5 alusel lõppenud ning hagejal on VÕS § 604 alusel õigus saada

kokkulepitud osa seltsinguga teenitud kasumi jagamisest.

Hageja väljapakutud komisjonilepingu regulatsiooni ei saa kohaldada, kuna hageja taotleb osa

saamist mitte ainult enda aktsiate vahendamisest teenitud vahendustasust, vaid kogu vahendustasust,

mida teeniti kõikide müüdud aktsiate vahendamise eest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta,

et hageja oli pooltevahelises suhtes komitendiks kõikide Jantoni aktsiate suhtes, mille vahendamisest

tulu teeniti.

Hagejale kuuluva seltsingu kasumiosa suuruse kindlaksmääramisel on kõige usaldusväärsem tõend

Teeriaho 19. augusti 2004. a e-kiri, mille kohaselt tuleb hagejale seltsingu kasumist välja maksta

1 296 463 eurot. Tunnistajate teadmine, et hagejale tuli maksta 2/3 tasust, pärineb tunnistajate sõnul

pooltega peetud aruteludest. Tunnistaja J-M. Lampola on seejuures andnud selgituse kasumijaotuses

oleva 630 000 euro suuruse summa kohta, väites, et selle on temale teadaolevalt kostja maksnud

hageja eest äriühingule JM Capital optsioonide tasuna. Liites summad 1 296 463 eurot ja kostja poolt

hagejale arvestuse järgi optsioonide eest tasumisega makstuks loetud 630 000 eurot ning võrreldes

seda kasumijaotuse ja tunnistajate ütluste järgi Teeriahole jääma pidanud 795 143 euro suuruse

summaga, jaguneb kasum pärast tabelis toodud kulutuste mahaarvamist poolte vahel ligilähedaselt

nii, nagu hageja ja tunnistajad on väitnud - 2/3 hagejale ja 1/3 kostjale (tabelis märgitud kui T. T.).

Eeltoodu põhjal tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlana 1 296 463 eurot, mis võrdub

Eesti Panga ametliku kursi järgi 20 284 460 krooni 10 sendiga.

Kuna tegemist oli VÕS § 28 tähenduses tasulise lepinguga, tuleb kostjalt mõista välja viivis, mille

määra osas on hageja juhindunud seaduses sätestatud viivisemäärast. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb

kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Lepingulise kohustuse täitmata jätmise või

mittekohase täitmise korral (VÕS § 100) on VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi üheks õiguskaitsevahendiks

võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmisega viivitamise korral VÕS § 113 lg 1 alusel viivist

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seadusest tuleneva viivise

määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 7% aastas.

Hageja on palunud viivise välja mõista alates 29. augustist 2004 kuni kostja poolt kohustuse

täitmiseni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ajavahemikku 29.08.2004 - 31.12.2005

jääva 490 päeva eest 9%-lise viivisemäära alusel 2 450 807 krooni 40 senti viivist; ajavahemikku

01.01.2006 - 30.06.2006 jääva 181 päeva eest 9,25%-lise viivisemäära alusel 930 445 krooni

40 senti; ajavahemikku 01.07.2006 - 31.12.2006 jääva 184 päeva eest 9,75%-lise viivisemäära alusel

996 995 krooni 10 senti; ajavahemikku 01.01.2007 - 30.06.2007 jääva 181 päeva eest 10,5%-lise

viivisemäära alusel 1 056 181 krooni 30 senti; ajavahemikku 01.07.2007 - 31.12.2008 jääva

550 päeva eest 11%-lise viivisemäära alusel 3 362 218 krooni 70 senti ning ajavahemikku 01.01.2009

- 20.01.2010 jääva päeva 385 päeva eest 8%-lise viivisemäära alusel 1 711 675 krooni. Kokku tuleb

seega välja mõista 10 508 322 krooni 90 senti viivist. Alates kohtuotsuse tegemise päevast kuni

kohustuse kohase täitmiseni tuleb kostjalt hageja nõude alusel TsMS § 367 järgi välja mõista VÕS §-

s 94 sätestatud intress täitmata põhinõude summalt.

Nõude aegumise osas on õige hageja käsitlus, mille kohaselt tuleb lugeda nõude aegumise tähtaja

alguseks nõude sissenõutavaks muutumist, mis ei saanud olla varem kui vahendustasu laekumine

kostja arvele. Paikapidav on kosja poolt Jantoni aktsionäridele esitatud vahendustasu arvetele tuginev

hageja käsitlus, mille kohaselt tuleb aegumist hakata kõnealusel juhul tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 kohaselt lugema 2004. a lõppemisest ning kuna hagi on esitatud kohtule

17. augustil 2007, siis ei ole hageja nõue TsÜS § 146 lg-s 1 ettenähtud kolme aasta pikkust aegumise

tähtaega silmas pidades aegunud.

Hagi osalise rahuldamise tõttu jäetakse poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi

kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ekslikult jätnud kohaldamata rahvusvahelise

eraõiguse seaduse. Kohtud oleksid pidanud kindlaks määrama, kas vaidluses tuleb kohaldada Soome

või Eesti õigust. Kui kohaldama peab Soome õigust, võib see mõjutada õiguslikku olukorda põhivõla,

viivisenõude ja aegumise osas.

Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, millal muutus nõue sissenõutavaks. Ilma selleta ei saa otsustada

põhi- ja kõrvalnõude aegumise üle. Otsuses on vaid viidatud, et viivisenõue muutus sissenõutavaks

29. augustil 2004, kuna hageja nii nõuab.

Valesti on kohaldatud TsÜS § 147 lg-t 3. Seltsingulepingust tulenevad nõuded ei ole kokkulepitud

tasu nõuded. Seltsingu likvideerimisel väljamakstav tasu selgub alles seltsingu likvideerimisel.

Vahendustasu 4. augusti 2003. a tehingu eest laekus kostjale hiljemalt 9. märtsil 2004, seega muutus

nõue sellest hetkest sissenõutavaks. Hagi aegus seega TsÜS § 146 lg 1 kohaselt 9. märtsil 2007, hagi

esitati aga alles 21. augustil 2007.

Hoolimata sellest, kas lugeda aegumistähtaja alguseks 9. märts 2004 või 31. detsember 2004, oleks

aegunud hageja nõude see osa, mille ta esitas 17. aprilli 2008. a avalduses. Nõude osaline esitamine

ei tohi luua olukorda, kus hageja saab menetlustoimingutega oma suva järgi mõjutada

aegumistähtaegade pikkust. TsÜS § 160 lg 1 sisuks on peatada nõuete aegumine üksnes hagiga

esitatud osas. Samale järeldusele on Riigikohus jõudnud lahendis 3-2-1-102-08. Asjakohane ei ole

Riigikohtu lahend 3-2-1-108-08, sest see käsitles viivisenõude aegumist.

TsÜS § 144 kohaselt on koos põhinõudega aegunud ka viivisenõue. Isegi kui saaks kohaldada

TsÜS § 147 lg-t 3, on aegunud viivis nõudelt, mis ületab algses hagis nõutud 3 129 320 krooni, sest

hiljem esitatud põhinõue aegus TsÜS § 160 lg 1 alusel. Viivisenõude arvestamisel on jäetud

tähelepanuta TsÜS §-d 146 ja 14. 2004. aastal sissenõutavaks muutunud viivisenõue aegus

31. detsembril 2007. Seega on igal juhul aegunud 623 497 krooni 75 sendi suurune viivisenõude osa.

Hagi on esitatud vale kostja vastu. Hageja väidetest tulenevalt saab kostjaks olla vaid Teeriaho.

Õige ei ole ringkonnakohtu järeldus, et pooled sõlmisid seltsingulepingu. Isegi kui seltsinguleping

oleks sõlmitud, saaks selle olla sõlminud vaid hageja ning Teeriaho ning hageja ei saaks nõuda

kasumi jaotamist/likvideerimist, sest seltsing ei omandanud kostjale tasutud raha. Isegi kui hageja ja

kostja oleksid sõlminud seltsingulepingu, saaks kostja vastu VÕS § 626 alusel teoreetiliselt esitada

üksnes seltsinguvarasse väljaandmise nõude. Alles väljaandmise järel saaks arvutada, milline on

seltsingu likvideerimisel jaotatav summa. Selline nõue oleks samuti aegunud TsÜS § 146 lg 1

ja § 147 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel põhjendanud oma mittenõustumist maakohtu

seisukohtadega, vaid on esitanud uued põhjendused. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta

luges vaidlusaluse lepingu sõlmituks just 4. augustil 2003. Tunnistajate ütlustest on tehtud valed ja

põhjendamata järeldused.

Ringkonnakohus oleks pidanud dokumentaalse tõendi tõlke õigsuses kaheldes seda enne pooltega

arutama. Võõrkeelse dokumendi tõlgendamine erinevalt kohtule esitatud tõlkest tõendi esitaja

vastaspoole kahjuks on poolte võrdsuse põhimõtte rikkumine.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas saab 19. augusti 2004. a e-kirjast järeldada poolte

kokkuleppe olemasolu. Hageja on võtnud omaks väite, et e-kirjas toodud arvestustes ei ole Teeriaho

pidanud silmas raha maksmist hagejale, vaid selle investeerimist äriprojekti.

Ringkonnakohus tühistas oma resolutsiooniga maakohtu otsuse tervikuna, samas rahuldas ta oma uue

otsusega hagi üksnes osaliselt. Ringkonnakohus oleks pidanud jätma maakohtu otsuse muutmata

osas, millega jäeti rahuldamata hagi 10 066 766 krooni 90 sendi põhivõla ja sellele vastava

viivisenõude osas.

8. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

9. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad varem esitatud seisukohtade juurde.

10. 1. juuni 2010. a määrusega anti asi lahendada tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

11. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisu istungil jäid poolte esindajad varem esitatud

seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

13. Kolleegium võtab esmalt seisukoha pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimise kohta.

Kvalifikatsioonist sõltub, kas nõude aegumistähtaja algusele on võimalik kohaldada TsÜS § 147 lg 3

esimeses lauses sätestatut, mille kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg

selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks, või tuleb kohaldada teisi sätteid.

Kolleegium lähtub õigussuhte kvalifitseerimise eeldusena ringkonnakohtu tuvastatust, mille kohaselt

sõlmisid pooled suulise lepingu, mille põhiline eesmärk oli jagada omavahel kostja poolt Jantoni

aktsiate müügi vahendamise eest saadud tulu. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus selle

asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

14. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et poolte suuline leping vastab kõige rohkem

seltsingulepingu tunnustele. VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad kaks või enam isikut

seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud

viisil, eelkõige panuste tegemisega. Praegusel juhul luges ringkonnakohus seltsinglaste ühiseks

eesmärgiks Jantoni aktsiate müügi vahendamist ja selle eest vahendustasu saamist ning saadud

vahendustasu omavahelist jaotamist. Hageja panuseks VÕS § 581 lg 1 tähenduses oli eelkõige

vahendustasu teenimise võimaluse väljapakkumine kostjale ning ka aktsiatele ostja leidmine. Kostja

panuseks oli eelkõige maaklerilepingu vormistamine Jantoni aktsionäridega ja müügilepingu

sõlmimise ja täitmise asjaolude korraldamine, samuti maksude optimeerimise võimaluse loomine.

Kolleegiumi hinnangul vastab poolte seltsing kohtu tuvastatud asjaolude alusel vaikiva seltsingu

tunnustele. VÕS § 610 lg 1 kohaselt kohustub vaikiv seltsinglane (praegusel juhul hageja) tegema

teatud panuse ettevõtte või selle osa majandamisse, ettevõtja aga kohustub vaikivale seltsinglasele

maksma tema panusele vastava osa kasumist. Sama paragrahvi lg 3 esimese lause kohaselt tekivad

ettevõtte majandamisel tehtud tehingutest õigused ja kohustused üksnes ettevõtjale. Seega

iseloomustab vaikivat seltsingut asjaolu, et kolmandatele isikutele nähtavalt teeb tehinguid ja

toiminguid üks isik, kuid sisesuhtes tegutsevad ühise eesmärgi nimel mitu isikut. Nii on see

ringkonnakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt toimunud ka praegu, mil Jantoni aktsionäridele ja

aktsiate ostjale nähtavalt on tegutsenud vaid kostja. Hageja on aga, ilmselt sooviga enda tegevust

Jantoni teiste aktsionäride eest varjata, tegutsenud vaikiva seltsinglasena varjatult.

15. Kolleegium on seisukohal, et (vaikivat) seltsingut ei iseloomusta kokkulepitud tasu maksmine

TsÜS § 147 lg 3 tähenduses. Seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks,

mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele. Seega ei ole tegemist vastastikuse lepinguga.

TsÜS § 147 lg 3 eeldab aga kokkulepitud tasu maksmist mingisuguse vastastikuse soorituse (töö,

teenuse vms) eest. (Vaikivat) seltsingut iseloomustab majanduslik risk, kui seltsingul läheb

majanduslikult hästi, siis on võimalik jaotada saadud kasumit, kui halvasti, tekib katmist vajav

kahjum. Seltsingut ei iseloomusta seega kokkulepitud tasu maksmine.

Seetõttu on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt algas aegumistähtaeg praegusel juhul

TsÜS § 147 lg 3 kohaselt 2004. a lõppemisest. TsÜS § 147 lg-t 3 praegusel juhul kohaldada ei saa.

Nimetatud ekslik seisukoht võis kaasa tuua ebaõige otsuse. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus

tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

16. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole tuvastanud nõude sissenõutavaks

muutumise aega. Ringkonnakohus on üldsõnaliselt märkinud, et nõue ei saanud muutuda

sissenõutavaks enne vahendustasu laekumist kostja kontole. Vahendustasu laekus kostja kontole

2004. a alguses. Kuna TsÜS § 147 lg-t 3 on kohaldatud alusetult, on vaja määrata kindlaks nõude

sissenõutavaks muutumise aeg.

17. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus nõude sissenõutavaks muutumise aja kindlaks

määrama.

Kuna pooltevahelise lepingu korral on tegemist vaikiva seltsingu lepinguga, saab hageja nõue

praegusel juhul olla suunatud seltsingu tegevuse tulemusel tekkinud kasumi jaotamisele. Seejuures on

oluline määrata poolte seltsingu lõppemise aeg. VÕS § 591 esimese lause kohaselt peavad seltsingut

juhtima õigustatud seltsinglased seltsingu lõppemisel koostama ja seltsinglastele esitama

tegevusaruande ning tegema ettepaneku jaotada kasum või katta kahjum. Tegevusaruanne tuleb

koostada ka vaikiva seltsingu lõppemisel, kuid lisaks täpsustab VÕS § 617 lg 1, et vaikiva seltsingu

lõppemise korral peab ettevõtja tagastama vaikivale seltsinglasele kahe kuu jooksul seltsingu

lõppemisest tema kasumi arvel suurenenud või kahjumi tagajärjel vähenenud panuse. Seega muutub

vaikiva seltsingu lõppemise korral hageja nõue sissenõutavaks pärast kahe kuu möödumist seltsingu

lõppemisest.

Seltsingu lõppemise aega võib aidata kindlaks teha Teeriaho 19. augustil 2004 saadetud e-kiri, mida

ringkonnakohus on pidanud kasumiosa suuruse kindlaksmääramisel kõige usaldusväärsemaks

tõendiks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgesõnaliselt hinnata, kas see tõend võimaldab tuvastada ka

seltsingu lõppemise aega, mis omakorda võimaldab kindlaks määrata nõude sissenõutavaks

muutumise aja. Kõrvalnõuete sissenõutavaks muutumise ja aegumise kohta vt otsuse p 19.

18. Järgmisena käsitleb kolleegium kassatsioonkaebuse väiteid TsÜS § 160 lg 1 kohta. Kolleegium

loeb need väited õiguslikeks ning seega lubatavaks, hoolimata sellest, et varasemas menetluses

selliseid väiteid ei esitatud.

TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude

rahuldamiseks või tunnustamiseks. Praeguses asjas tuleb lahendada õiguslik küsimus, kas 21. augusti

2007. a hagiga nõudest ühe osa esitamine peatas aegumise ka nõude algselt esitamata jäetud osa

suhtes, mis esitati 17. aprilli 2008. a hagiavalduse täiendustega.

Kolleegium vastab sellele küsimusele eitavalt. TsÜS § 160 lg 1 mõte on peatada aegumine ainult selle

nõude osas, mis on kohtule hagiga esitatud. Kolleegium möönab, et kohtumenetlusnormid

võimaldavad kohtumenetluse kestel algselt esitatud nõuet mh suurendada, kuid seejuures tuleb

hagejal arvestada riskiga, et algselt esitamata jäetud nõude osa võib olla aegunud. Sellist riski kannab

hageja ka siis, kui ta algses hagis reserveerib endale õiguse esitada osa nõudest hiljem (nagu ka

praegusel juhul, I kd, tl 19).

Kolleegium leiab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et eespool nimetatud seisukoht kehtib ka

juhul, mil kohtus pannakse hagiga maksma ainult kõrvalnõue (algse hagiavaldusega üks osa

viivisenõudest ja hilisema avaldusega ülejäänud osa). Seega muudab kolleegium seisukohta, mis on

väljendatud nt Riigikohtu 26. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-08.

Riigikohus on 7. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 leidnud, et TsÜS § 160 lg 1

järgi peatab hagi esitamine üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse. Viidatud

lahendis oli siiski tegemist olukorraga, mil menetluse kestel muudeti hagi alust, mitte ei suurendatud

nõuet.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus lähtuvalt nõude sissenõutavaks muutumise aja

määramise tulemusest kontrollima, kas hageja 17. aprilli 2008. a hagiavalduse täiendusega esitatud

nõude osa on aegunud.

Kolleegium märgib ka seda, et asja uuel läbivaatamisel tuleb mh hinnata hageja esitatud väiteid

nõude aegumistähtaja peatumise kohta pooltevaheliste läbirääkimiste tõttu ning kostja kohustuste

tahtliku rikkumise kohta, mis hageja arvates annab alust kohaldada TsÜS § 146 lg-t 4. Riigikohus on

TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise eeldusi analüüsinud nt 16. septembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09

tehtud otsuses.

19. Kõrvalnõuete (eelkõige viivise) sissenõutavaks muutumise ja aegumise kohta märgib kolleegium

järgmist.

Ringkonnakohus on määranud viivise sissenõutavaks muutumise ajana 29. augusti 2004, kuna hageja

on taotlenud viivise väljamõistmist arvates sellest kuupäevast. Eraõiguse normid ei tunne siiski

võimalust määrata viivise sissenõutavus kindlaks ainult hageja soovist ja tema taotletud kuupäevast

lähtudes, sellel peab olema ka materiaalõiguslik alus.

Seetõttu tuleb asja uuel läbivaatamisel seaduses sätestatud alusel kindlaks määrata ka viivise

sissenõutavaks muutumise aeg ning seejärel hinnata, kas ja milline osa viivisest võib olla aegunud.

Seejuures on oluline see, et 21. augusti 2007. a hagis ei nõudnud hageja viivist, vaid üksnes osa

põhinõudest. Seetõttu ei peatunud aegumistähtaja kulgemine viivisenõude osas, põhinõude esitamine

ei peata esitamata jäetud kõrvalnõude aegumistähtaega. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos

põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel

aegunud. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et 17. aprilli 2008. a hagiavaldusega esitatud

põhinõude osa on aegunud, on aegunud ka sellele nõude osale vastav viivisenõue.

Viivise korral tuleb arvestada ka TsÜS §-s 154 sätestatut, mille kohaselt on korduvate kohustuste

täitmise nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab

selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Selle normi

kohaldamine võib mh viia tulemusele, et kui mingi osa viivisest muutus sissenõutavaks 2004. a ja

kolme aasta pikkune aegumistähtaeg algas järelikult 2004. a lõppemisest, siis on see osa

viivisenõudest aegunud, kuna esimest korda nõuti viivist hagiavalduse 17. aprilli 2008. a täiendustes.

Viivis muutub VÕS § 113 lg 1 kohaselt sissenõutavaks rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.

Kolleegium märgib ka seda, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendav osa on vastuolulised.

Resolutsioonis on ringkonnakohus mõistnud viivise välja VÕS §-s 94 sätestatud määras. Otsuse

põhjendavas osas on ringkonnakohus viidanud hageja taotlusele mõista viivis välja VÕS § 113 lg 1

alusel, mille kohaselt lisandub VÕS §-s 94 sätestatud määrale 7% aastas.

20. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited Soome õiguse kohaldamise kohta tuleb jätta

tähelepanuta, sest kumbki pool ei ole varasemas menetluses tuginenud sellele, et vaidlus on võimalik

lahendada ka Soome õiguse alusel. Kogu menetluse kestel on pooled tuginenud Eesti õiguse

kohaldatavusele.

21. TsMS § 688 lg-tes 3-5 sätestatud asjaolude hindamise keelu tõttu ei saa kolleegium hinnata kostja

väidet, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Ringkonnakohus on tuvastanud suulise lepingu

sõlmimise hageja ja kostja vahel.

Kolleegiumi hinnangul ei ole võõrkeelse dokumendi tõlgendamine erinevalt esitatud tõlkest

praegusel juhul poolte võrdsuse põhimõtet rikkunud. Ringkonnakohtu 17. detsembri 2009. a istungi

protokollist (II kd, tl 46 jj) nähtub, et hageja esindaja on ringkonnakohtu tähelepanu juhtinud

ebaõigele tõlkele. Seega ei tulnud selle asjaolu käsitlemine ringkonnakohtu otsuses kostjale

üllatuslikult ega ole poolte võrdsuse põhimõtte rikkumine. Kostja ei ole väitnud, et soomekeelne

isikunimi kujul "Arille" tähendaks eesti keeles midagi muud kui "Arile". TsMS § 33 lg 2 kohaselt ei

ole kohtul kohustust nõuda, et tõlke kinnitaks vandetõlk või notar. Seega võib kohus tõlkes leiduva

ilmse ebatäpsuse ka ise parandada.

Kolleegiumi hinnangul ei anna kassatsioonkaebuse ülejäänud väited alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamisele.

22. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel kindlaks asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

23. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel kostjale tagastada. Kostja eest on kautsjoni tasunud Tapani Ensio Teeriaho. TsMS § 149 lg 8

kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle

tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse

esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele

pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Seetõttu tuleb kostjal kautsjoni tagastamiseks teatada

Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu