3-3-1-64-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-64-10

Määruse kuupäev

4. oktoober 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Janek Ivaste kaebus Murru Vangla 21. detsembri 2009. a

käskkirja nr 840-dm tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2010. a määrus haldusasjas

nr 3-10-350

Menetluse alus Riigikohtus

Janek Ivaste määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Janek Ivaste määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 4. märtsi 2010. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu

13. aprilli 2010. a määrus haldusasjas nr 3-10-350.

3. Vabastada Janek Ivaste riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-10-350 ja

saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Murru Vangla 21. detsembri 2009. a käskkirjaga nr 840-dm karistati kinnipeetav Janek Ivastet

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Murru Vangla kodukorra p 33 nõuete rikkumise eest neljaks

ööpäevaks kartserisse paigutamisega. VangS § 65 lg 2 alusel otsustati distsiplinaarkaristust täitmisele

mitte pöörata ja katseajaks määrati kuus kuud. Murru Vangla 3. veebruari 2010. a vaideotsusega jäeti

J. Ivaste vaie rahuldamata.

2. J. Ivaste esitas 8. veebruaril 2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse Murru Vangla 21. detsembri

2009. a käskkirja nr 840-dm tühistamiseks. Kaebaja taotles ka riigilõivu tasumisest vabastamist ja

riigi õigusabi.

3. Tallinna Halduskohtu 4. märtsi 2010. a määrusega jäeti J. Ivaste taotlused riigilõivu tasumisest

vabastamiseks ning riigi õigusabi andmiseks rahuldamata. Kohus jättis kaebuse käiguta ja määras

puuduste kõrvaldamise tähtajaks 15 päeva määruse kättesaamisele järgnevast päevast arvates.

Halduskohus märkis, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 91 lg 1 kohaselt võib kohus

vabastada isiku riigilõivu tasumise kohustusest, kui ta leiab, et isik on maksejõuetu. Kaebaja poolt

kohtule esitatud K-Raha Murru Vangla tõendilt nähtub, et kaebajal oli 18. jaanuari 2010. a seisuga

vabu rahalisi vahendeid 12,52 krooni. Murru Vangla poolt 23. veebruaril 2010 kohtule esitatud K-

Raha Murru Vangla tõendilt nähtub aga, et 10. veebruaril 2010 on J. Ivaste arvele laekunud töötasu

459,40 krooni, millest kinnipidamiste teostamise järel moodustas konto jääk 150,34 krooni. Vastavalt

Murru Vangla 23. veebruari 2010. a teatisele töötab J. Ivaste alates 11. veebruarist 2010 AS-s Eesti

Vanglatööstus töötasuga 2500 krooni. Vanglaametnikuga peetud telefonivestluses saadud kinnituse

põhjal laekub nimetatud töötasu J. Ivaste arvele hiljemalt 10. märtsiks 2010. Seega on kaebajal

võimalik tasuda seadusega ettenähtud riigilõiv 250 krooni halduskohtu määrusega antud tähtajaks.

4. Määruskaebuses ei nõustunud J. Ivaste Tallinna Halduskohtu 4. märtsi 2010. a määrusega osas,

millega ta jäeti riigilõivu tasumisest vabastamata, ja palus end riigilõivu tasumise kohustusest

vabastada. Kaebuse esitamise ajal oli kaebaja maksejõuetu ja tal oli õigus riigilõivu tasumisest

vabastamisele. Asjaolu, et 10. veebruaril 2010 laekus palk, millest jäi arvele vabaks kasutamiseks

raha 150,34 krooni, ei tähenda maksejõulisust. 15. märtsi 2010. a seisuga ei ole kaebajale laekunud

AS-lt Eesti Vanglatööstus töötasu 2500 krooni.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2010. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata põhjusel,

et kinnipeetavat, kelle vanglasisesel isikuarvel ei ole küll kaebuse esitamise kuupäeva seisuga

piisavalt vabu vahendeid riigilõivu tasumiseks, kuid kelle isikuarvele on laekunud nii enne kui ka

pärast kaebuse esitamist töötasu, pole alust pidada maksejõuetuks.

Kohus märkis, et Murru Vangla poolt ringkonnakohtule 7. aprillil 2010 esitatud K-Raha Murru

Vangla tõendilt nähtub, et J. Ivaste arvele on laekunud töötasuna 8. jaanuaril 2010 148,20 krooni,

10. veebruaril 2010 459,40 krooni, 5. märtsil 2010 1906 krooni ja 6. aprillil 2010 1866 krooni. Lisaks

on kaebaja saanud 6. aprillil 2010 stipendiumi 581 krooni. Halduskohus on põhjendatult arvestanud

asjaoluga, et riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise ja kohtumääruse täitmiseks antud

tähtpäeva vahele jääva ajavahemiku jooksul laekub kaebaja arvele teadaolevalt töötasu, millest ka

tehtavaid mahaarvestusi ning põhjendatud kulutuste tegemise vajadust arvestades peaks jätkuma

riigilõivu tasumiseks.

Halduskohtu määruse kättesaamise päeval 9. märtsil 2010 oli kaebaja arve jääk pärast mahaarvamiste

tegemist 610,86 krooni, millest saanuks teha vajalikke kulutusi ja raha jäänuks ka riigilõivu

tasumiseks. Kaebaja aga otsustas kulutada 588,90 krooni kaupluses 13. märtsil 2010 sisseostude

tegemiseks, viies end teadlikult olukorda, kus raha riigilõivu tasumiseks ei jätku. 6. aprilli 2010. a

seisuga oli kaebaja arvel vabu vahendeid 746,04 krooni. Ringkonnakohus leidis, et kirjeldatud

olukorda pole alust pidada maksejõuetuseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuses Riigikohtule palub kaebaja ringkonnakohtu otsuse tühistada, sest halduskohtusse

kaebuse esitamise ajal oli ta maksejõuetu. Isegi kaks päeva pärast kaebuse esitamist tema arvele

laekunud rahast poleks pärast mahaarvestuste tegemist riigilõivu tasumiseks piisanud. Halduskohtu

määruse kättesaamise ajaks 9. märtsil 2010 oli raha tema kontolt varasemate ostude eest juba

broneeritud ja tal polnud võimalik seda enam kasutada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. HKMS § 91 lg 1 esimene lause sätestab, et isiku taotlusel võib kohus määrusega vabastada isiku

täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu.

Halduskolleegium selgitas 22. juuni 2010. a määruses asjas 3-3-1-20-10 ning 23. septembri 2010. a

määruses asjas 3-3-1-25-10, et kui riigilõivust vabastamise taotlusest, majandusliku seisundi teatisest

ja muudest kaebaja esitatud dokumentidest nähtub, et isikul ei olnud kaebust (või kui riigilõivu

tasumisest vabastamise taotlus esitatakse pärast kaebuse esitamist, siis nimetatud taotlust) esitades

riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult

vabastada. Taotluse võib rahuldamata jätta vaid juhul, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse,

ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu. Kui kohtul tekib põhjendatud

kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, võib kohus täiendavate

põhjenduste või tõenditena hinnata kaebaja neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis jäävad kaebaja

õigusi piiravast haldusaktist või toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse või riigilõivu

tasumisest vabastamise taotluse esitamise vahelisse perioodi.

8. Halduskohus hindas 4. märtsi 2010. a määruses J. Ivaste maksejõuetuse tuvastamisel tema

isikuarvele laekunud sissetulekuid ja väljaminekuid 18. jaanuarist 10. veebruarini 2010, võttes lisaks

arvesse vanglapoolset selgitust töötasu oodatava laekumise kohta. Ringkonnakohus arvestas

täiendavalt kaebaja isikuarvele laekunud sissetulekuid ja väljaminekuid kuni 7. aprillini 2010.

9. HKMS § 91 lg 1 esimese lause eelnevalt selgitatud tõlgenduse kohaselt tuvastatakse isiku

maksevõime kaebuse või kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus esitatakse pärast kaebuse

esitamist, siis nimetatud taotluse esitamise seisuga. Vaidlust ei ole selles, et halduskohtule kaebuse

ning riigilõivust vabastamise taotluse esitamisel 8. veebruaril 2010 kaebajal riigilõivu tasumiseks

piisavalt vahendeid ei olnud. Järelikult tingis J. Ivaste kaebuse ja taotluse esitamise hetke majanduslik

olukord tema vabastamise riigilõivu tasumise kohustusest. Kohtud on ekslikult arvestanud ka

sissetulekuid, mis laekusid alles pärast kaebuse esitamist.

10. Maksejõuetu isiku riigilõivust vabastamise taotluse võib rahuldamata jätta vaid juhul, kui õigust,

mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on

perspektiivitu, samuti juhul, kui kohtul tekib põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva

põhjuseta maksejõuetuks. Selles asjas ei ole kohtud kaebuse perspektiivi ega kaitstavate õiguste

olulisust hinnanud. Kolleegium märgib siiski, et kohtupraktika kohaselt kaasneb kartserisse

paigutamisega intensiivne vabadusõiguse täiendav piirang ning kinnipeetava õigusvastaselt kartseris

hoidmine kujutab endast olulist isiku põhiõiguse rikkumist (vt ka halduskolleegiumi 15. märtsi

2010. a otsus asjas 3-3-1-93-09).

Ringkonnakohtu märkus, et kaebaja viis end teadlikult olukorda, kus raha riigilõivu tasumiseks ei

jätku, on põhjendamata. Kolleegium möönab, et riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel võib

kohtul teatud juhul tekkida põhjendatud kahtlus, et kaebaja on end ise mõjuva põhjuseta

maksejõuetuks muutnud. Sel juhul tuleb kohtul oma kahtluse kinnituseks aga koguda ja hinnata

vastavaid tõendeid ning kontrollida, kas tehtud kulutused olid põhjendamatud. Põhjendatud kahtlust

ei saa rajada pelgalt oletusele (vt ka halduskolleegiumi 22. juuni 2010. a määrus asjas 3-3-1-20-10,

p 18).

11. Ülaltoodud põhjustel rahuldab halduskolleegium J. Ivaste määruskaebuse ning tühistab Tallinna

Halduskohtu 4. märtsi 2010. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2010. a määruse

haldusasjas nr 3-10-350. Halduskolleegium vabastab J. Ivaste riigilõivu tasumisest käesolevas

haldusasjas ja saadab asja halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann