3-3-1-51-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-51-10

Määruse kuupäev

4. oktoober 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Jüri Põld

Kohtuasi

Ellen Treufeldti kaebus Pärnu Linnavalitsuse kohustamiseks

taastama Pärnus Pikk 8 ja Pikk 10 kinnistute vahel 8. mail 2009

toimunud ehitustööde eelne olukord, paigaldades tagasi ära

võetud sissesõitu keelav liiklusmärk, taastades raudaia ja

haljasala ning kustutades tee äärelt parkimist keelavad kollased

jooned

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2010. a määrus haldusasjas

nr 3-09-1307

Menetluse alus Riigikohtus

Ellen Treufeldti määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Ellen Treufeldti määruskaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2010. a määrus haldusasjas nr 3-09-1307 osas,

millega jäeti rahuldamata Ellen Treufeldti riigi õigusabi taotlus, ja Tallinna Halduskohtu

26. jaanuari 2010. a määrus samas asjas.

Teha selles osas uus määrus, millega rahuldada Ellen Treufeldti taotlus riigi õigusabi saamiseks

käesoleva haldusasja menetluses kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi

kulud.

Ülejäänud osas jätta Ellen Treufeldti määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

määrus muutmata.

Tagastada kautsjon.

Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ellen Treufeldt esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles märkis, et vaidlustab toimingu, mis

seisneb Pärnu Linnavalitsuse ametnike poolt alustatud kinnistute Pikk 8 (kus asub kaebajale kuuluv

korter) ja 10 vahelise tupiksissesõidutee tänavaks ehitamises. Kaebaja taotleb ehitustöödele eelnenud

olukorra taastamist, mis seisneb kaebaja sõnul liiklusmärgi "Sissesõidu keeld" paigaldamises

tupiksissesõidutee algusesse ja raudaia ning haljasala taastamises, mis eraldab tupiksissesõiduteed

Põhja tänavast, mille osana linnavalitsus tupiksissesõiduteed kaebaja hinnangul ebaõigesti käsitab.

Lisaks taotleb kaebaja "kollase värvi kustutamist sissesõidutee äärtelt".

Kaebuse kohaselt on ala Põhja tänava hulka kuuluvaks arvatud ilma seadusliku aluseta, seaduslikult

kinnitatud projektita ja seaduses ettenähtud huvitatud isikuid kaasamata. 1960-ndatel ehitatud Pikk 8

ja 10 majade vaheline ala kuulus nimetatud majade juurde ja majaelanikud tasusid selle eest

maamaksu. Maa riigistati eesmärgiga moodustada kinnistutele ühine tupiksissesõidutee, mida on

elanikel kompensatsiooniks riigi omandisse jätmise eest võimalik kasutada isiklike autode

parkimiseks, prügikonteinerite paigaldamiseks ja tühjendamiseks jm olmevajadusteks. 2007. aastal

selgus, et linn on maa omandanud riigilt vale abil, nimetades munitsipaliseerimise taotluses

kinnistutele kuuluvat eramaad koos riigile kuuluva tupiksissesõiduteega Põhja tänavaks. Elanikud ei

vaidlusta tee kuulumist linnale või riigile, kuid mõlemad on kohustatud kaitsma elanike õigust

elamisväärsetele tingimustele. Tupiksissesõiduteest läbisõidutee kujundamine on ohtlik Pikk 8 ja 10

elanike elule ja tervisele ning hävitab inimväärse elukeskkonna. Tupiksissesõidutee taastamine on

ainus võimalus elanikele ohutu kojujõudmise ning elanike ja kinnistute teenindamiseks vajalike

sõidukite (kiirabi- ja prügiveoautod) juurdepääsu ning ohutu manööverdamise tagamiseks. Kaebajale

kuuluva korteri väärtus kaotab palju, kui ta ei oma enam õigust parkida tasuta talle ette nähtud

sissesõiduteel. Kaebaja viitas 25. aprillil 2009 linnavalitsusele saadetud Pikk 8 ja 10 osade elanike

kirjale, kus väideti, et kuna puudub Pika tänava kortermajade ja nende lähiümbruse detailplaneering,

ei ole õigust rajada elamute vahel teid ja lahendada liikluskorraldust. Linnavalitsuse ametnike

2005. aastal eemaldatud liiklusmärk oli paigaldatud linnavalitsuse komisjoni otsuse alusel.

Liiklusmärgi eemaldamine on põhjustanud kaks õnnelikult lõppenud otsasõitu kaebajale.

2. Pärnu Linnavalitsus märkis, et kinnistu Põhja tänav omanikuna on kinnistusraamatusse kantud

Pärnu linn. Pärnu Linnavolikogu 20. novembri 2003. a otsuse nr 132 alusel esitatud taotlusel anti

maaüksus Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005. a korraldusega nr 45 maareformi seaduse (MaaRS)

§ 28 lg 2 alusel Pärnu linna munitsipaalomandisse avalikult kasutatava Põhja tänava ehitamiseks.

Asendiplaanist ja Maa-ameti kaardiserveri väljavõttelt on näha, et kinnistute Pikk tn 8 ja 10 vaheline

ala on Põhja tänava osa. Viidatud Vabariigi Valitsuse korraldus avaldati Riigi Teatajas ja seda ei

tulnud teha eraldi teatavaks Pikk 8 ja 10 elanikele.

3. Tallinna Halduskohus jättis 11. novembri 2009. a määrusega haldusasjas nr 3-09-1307

E. Treufeldti kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata.

Kohus põhjendas määrust järgnevalt:

a) vastuseks Pikk 8 ja 10 elanike, sh kaebaja 25. aprilli 2009. a taotlusele selgitas Pärnu Linnavalitsus

28. mail 2009, et olemasolevad hooned ja rajatised rekonstrueeritakse vastavalt detailplaneeringule

või projekteerimistingimustele ning rekonstrueerimistööde aluseks on ehitusluba, mis on väljastatud

vastavalt ehitusprojektile, ning Pikk 8 ja 10 vaheline ala on Pärnu linna tänavate koosseisu kuuluv

tänav;

b) Pikk tn 8 kinnistu plaanilt on näha, et Pikk 8 ja 10 vaheline ala ei kuulu korruselamumaa juurde,

vaid on eraldi maaüksus. Ka katastriüksuse plaanilt nähtub, et Pikk 8 ja 10 vaheline ala moodustab

ühtse katastriüksuse nimetusega Põhja tänav, mille omanikuna on kinnistusraamatusse kantud Pärnu

linn;

c) kohtule esitatud materjalidest selgub, et kaebuses käsitletud liiklusmärk "Sissesõidu keeld" oli

omavoliliselt paigaldatud avalikult kasutatavale teele. Liiklusmärk paluti likvideerida või paigaldada

korteriühistu kinnistule. Kuna liiklusmärki tähtaegselt ei demonteeritud, tehti seda Pärnu

Linnavalitsuse majandusosakonna korraldusel ja paigutati hoiule majandusosakonda. Kaebajal

puudub õiguslik alus nõuda liiklusmärgi paigutamist Pikk 8 ja 10 vahelisele alale;

d) kohtu infopäringule saadud vastusest selgub, et kaebaja nimele ei ole registreeritud sõidukeid.

Seega ei saa vaidlustatud toiming rikkuda kaebaja kui sõidukiomaniku õigust parkida tasuta

vaidlusalusel maa-alal. Samuti nähtub kohtu kogutud kaardimaterjalist, et sõidukeid on võimalik

parkida ja ka pargitakse nii Pikk tn 8 kui ka Pikk tn 10 juurde kuuluval maa-alal. Pikk 8 elanike

sõidukite parkimine elamu juurde kuuluval maa-alal tuleb lahendada elanike endi poolt;

e) arvestades, et Pikk 8 ja 10 majad asuvad intensiivse liiklusega Pika tänava ääres, korruselamute

vahel ja ümber, sõidukite liiklemist ka enne vaidlusaluse ala rekonstrueerimist, liikluskorraldusega

hõlmatud maa-ala suurust ja elanikele kuuluvate sõidukite tasuta parkimise võimalust elamu juurde

kuuluval maa-alal, ei saanud Põhja tänava rekonstrueerimine muuta korrusmajade elanike seniseid

elamistingimusi kaebuses kirjeldatud määral. Kui kaebaja hinnangul ei ole vaidlusalusel maa-alal

tagatud liiklejatele ohutus, on tal võimalik pöörduda linnavalitsuse või politsei poole liiklusseaduse

(LS) § 2 lg 4 alusel;

f) Vabariigi Valitsuse korraldus nr 45 on kehtiv. Samuti kehtivad kinnistusraamatu kanded Pikk tn 8

ja Põhja tänava osas. Ehitusregistri kannetest nähtuvalt on Põhja tänava ehitamiseks väljastatud

ehitusluba, mida asjas esitatud tõendite kohaselt vaidlustatud ei ole. Seetõttu ei kaitse kaebuse

läbivaatamine kaebaja subjektiivseid õigusi ega vii teda soovitud eesmärgini - taastada Pikk 8 ja 10

vahelise ala remondieelne olukord, paigaldada äravõetud liiklusmärk ja taastada raudaed ning

haljasala. Järelikult ei saa kaebajal ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust HKMS § 23 lg 3

p 1 mõttes.

4. Tallinna Halduskohus jättis 26. jaanuari 2010. a määrusega asjas nr 3-09-1307 rahuldamata

E. Treufeldti riigi õigusabi taotluse määruskaebuse esitamisel Tallinna Halduskohtu 11. novembri

2009. a määrusele. Kohus leidis, et riigi õigusabi andmiseks puudub riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7

lg 1 p 1 kohaselt alus, kuna taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kuna halduskohtus kehtib

uurimisprintsiip, siis tuleb halduskohtul teha kõik võimalik, et selgitada välja nii kaebuse sisu kui ka

kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Kaebuse esitaja on suutnud kohtule esitada

menetluskõlbuliku kaebuse ja määruskaebuse. Kohus on asja lahendamiseks kogunud täiendavaid

tõendeid. Taotleja oskab ise anda selgitusi selle kohta, kuidas rikub kaevatav toiming tema õigust

elamisväärsetele elamistingimustele.

5. E. Treufeldt taotles määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2009. a määruse peale

halduskohtu määruse tühistamist ja asja saatmist halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse kohaselt on kohus jätnud tähelepanuta osa kaebuse põhjendusi, tõlgendanud kaebaja

esitatud tõendeid ebaõigesti tema vastu ning toetanud vastustaja sisult ebaõigeid väiteid. Halduskohus

jättis kaebaja hinnangul ebaõigesti tähelepanuta tema palved, milles ta on soovinud endale riigi kulul

õigusabi (22. ja 27. juuli ning 22. septembri 2009. a kirjad kohtule). Selle asemel, et kaebust

korduvalt käiguta jätta, oleks kohus pidanud tegema määruse kaebajale riigi õigusabi määramise või

sellest keeldumise kohta.

Kaebuse kohaselt on Pärnu Linnavalitsus andnud kaebajale erinevates kirjades vastukäivat infot,

mistõttu kohtul puudub alus uskuda vastustaja väiteid. Vaidlusaluse ala nimetamine teeks, tänavaks

või tupikteeks ei muuda õiguspäraseks majadevahelise tänavalõigu ebaseaduslikku rekonstrueerimist.

Üldkasutatava tänava staatusele vaatamata on Pärnu linnas analoogsed 20-30 m pikkused

tupiktänavad varustatud kas autode lausliikluse keelumärgiga, keelatud on veoautode ja busside

sisenemine või on lubatud sissesõit ainult kohalike majade elanikele. Samuti ei ole sellistel

tänavajuppidel keelatud külgnevate majade elanike autode parkimine. Tupikteelt keelumärgi

eemaldamine on loonud ohtliku olukorra, kuivõrd tee on nii kitsas, et kõnniteele sõitmata ei ole seal

võimalik ümber pöörata. Kuna tee ääres on ka parkimine keelatud, ei ole majadevahelise tee avamine

liikluseks ühegi linnaelaniku huvides. Kohus on vääral seisukohal, et vaidlusalune liiklusmärk on

paigaldatud omavoliliselt. Kaebaja väitel on linnavalitsuse sellekohane väide vale.

Kohus on asjatult selgitanud, et vaidlusalune maa-ala ei kuulu korruselamu juurde, vaid on eraldi

maaüksus - kaebaja ei olegi vastupidist väitnud. Samas on tee Pika tänava poolsetele korteritele

ainukeseks parkimisvõimaluseks, sest majade esine eramaa on nii kitsas, et autode möödasõit murule

sõitmata on võimatu. Väär on kohtu seisukoht, et tiheda liiklusega kesklinnas ei saa kaebajal tekkida

õiguspärast ootust, et liikluse ümberkorralduste tõttu tema elukeskkonda ei halvendataks. Liikluse

ümberkorraldamise ainsaks eesmärgiks peaks olema liiklusolukorra ja -ohutuse parandamine. Arukalt

juhitud linnades kesklinna liikluskoormust hoopis vähendatakse või keelatakse.

Kaebusega kaitseb E. Treufeldt oma õigusi kodurahule, tervisele ja elule, samuti on uus

liikluskorraldus vähendanud kaebaja korteri väärtust ja rikub õigust eraomandi kasutamisele. Korteri

väärtus sõltub parkimisvõimalusest korteri juures ning see ei ole seotud küsimusega, kas korteri

omanikul on auto. Rikutud on ka võrdse kohtlemise põhimõtet, sest kaebaja kinnistust mõnisada

meetrit eemal asuvas analoogilises Pühavaimu tupiktänavas on liiklus korraldatud loogiliselt,

õiglaselt ja ohutult - tänav on ühetasapinnaline, ainult jalakäijatele, kusjuures ainult kinnistute

omanikel on lubatud sisse sõita ja parkida.

6. Pärnu Linnavalitsus vaidles määruskaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Vastustaja

märkis, et vaidlusalune maa-ala ei kuulu Pikk tn 8 ja 10 kinnistute koosseisu ja tegemist on Vabariigi

Valitsuse poolt Pärnu linna omandisse avalikult kasutatava Põhja tänava ehitamiseks antud

maaüksusega. Liiklusmärk "Sissesõidu keeld" oli paigaldatud avalikult kasutatavale teele

omavoliliselt. Vastustaja hinnangul ei ole rikutud kaebaja õigust elamisväärsetele elamistingimustele.

Korteriühistul on võimalik parkimist korraldada korrusmaja juurde kuuluval eramaal. Arvestades

hoonete Pikk 8 ja 10 asumist intensiivse liiklusega tee ääres, ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast

ootust, et liikluskorraldust ega parkimiskorraldust hoonete ümbruses ei muudeta. Autoga on tagatud

juurdepääs Pikk 8 ja 10 hoonete kinnistutele ning kohas, kus enne asus aed, on läbipääs autodele

endiselt suletud. Kaebaja soovile vastu tulles on vaidlusalusel alal tähistatud jalakäijate rada

jalakäijate ohutuks liiklemiseks. Mootorsõidukite jaoks on endiselt tegemist tupiksissesõiduga.

7. E. Treufeldt leidis määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 26. jaanuari 2010. a määruse peale, et

riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmine oli ebaõige. Kohus ei ole küsinud kaebajalt täiendavaid

tõendeid. Kaebaja ei ole võimeline oma õigusi ilma õigusabita kaitsma M. Viisitamme vastu, kes võib

endale kaitsjateks valida parimad juristid.

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 8. märtsi 2010. a määrusega haldusasjas nr 3-09-1307 Ellen

Treufeldti määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2009. a määruse peale osaliselt ja

tühistas viidatud määruse osas, milles jäeti läbi vaatamata E. Treufeldti kaebus Pärnu Linnavalitsuse

kohustamiseks paigaldada Pärnus Pikk tn 8 ja 10 kinnistute vahel asuva sissesõidutee algusesse

sissesõitu keelav liiklusmärk ning kustutada sissesõidutee äärtelt parkimist keelav märgistus.

Ringkonnakohus saatis selles osas kaebuse halduskohtule läbivaatamise jätkamiseks. E. Treufeldti

määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 26. jaanuari 2010. a määruse peale jättis kohus rahuldamata.

Ringkonnakohus esitas järgmised põhjendused:

a) õige on halduskohtu järeldus, et vaidlusalune tupiksissesõidutee ei kuulu Pikk tn 8 ja 10 kinnistute

alla, vaid Põhja tänava koosseisu, mis on Pärnu linna omandis. Sellest ei saa siiski veel järeldada,

nagu puuduks kaebajal käesolevas asjas kaebeõigus;

b) kohaliku omavalitsuse poolt LS § 2 lg 4 ja § 45 lg 2 alusel liikluse korraldamine kohalikel teedel ja

tänavatel võib riivata üksikisikute seadusega kaitstud õigusi ja huve. Välistada ei saa isikute õiguste

puutumust liikluskorraldusega tema kinnistuga piirneval tänaval. Selline liikluskorraldus võib

kinnistule juurdepääsu võimaluste ja muude liiklusolude (müra, heitgaaside hulk, ohutus) kaudu

mõjutada kinnisasja kasutamist ja turuväärtust. Korteriomandi turuväärtust ei mõjuta auto olemasolu

korteriomanikul, vaid lähiümbruse parkimistingimused. Kaebuses esitatud selgitustest nähtuvalt

soovib kaebaja Pärnu Linnavalitsuselt liikluse korraldamist nii, et mootorsõidukite sissesõitu Põhja

tänava viidatud osasse piirataks selliselt, et see õigus säiliks üksnes tupiktee ääres paiknevate

korrusmajade elanikel ja samaaegselt oleks neil võimalik kasutada seda tänavaosa parkimiseks;

c) HKMS § 23 lg 3 p 1 kohaselt võib halduskohus jätta kaebuse läbi vaatamata juhul, kui kaebuse

esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetud asjaolud

on tõendatud. Halduskohus võib jätta HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel kaebuse läbi vaatamata siis, kui

kaebuse esitaja väidetud faktiliste asjaolude õigsust eeldades ei ole tal puutumust vaidlustatud akti

või toiminguga. Kuna E. Treufeldti kaebuse esemeks on liikluskorraldus tänaval, mis piirneb vahetult

kinnistuga, kus asub kaebaja eluruum, ei saa kaebuse esitajal kaebeõiguse puudumist pidada

ilmselgeks. Ennatlik on halduskohtu seisukoht, et kaebuse esitajal ei saa olla õigust vaidlustada

liikluskorralduse muutmist. Liikluskorralduse muutmise õiguspärasuse hindamine eeldab asjaolude

hindamist, mis saab toimuda kaebuse sisulise läbivaatamise käigus;

d) halduskohus viitas 11. novembri 2009. a määruses sellele, et kuna ehitusregistri kannetest

nähtuvalt on Põhja tänava ehitamiseks väljastatud ehitusluba, mida asjas vaidlustatud ei ole, ei saa

kaebaja nõuded viia teda eesmärgile. Samas ei ole viidatud ehitusluba käesoleva haldusasja

materjalide hulgas, mistõttu pole teada ehitusloa ega selle lisaks oleva projekti sisu ega see, kuidas ja

millises ulatuses on ehitusloaga määratud vaidlusaluse ala liikluskorraldus. Järelikult ei ole hetkel

võimalik võtta seisukohta selles, kas kehtiv ehitusluba välistab kaebaja õiguse nõuda Põhja tänava

liikluskorralduse muutmist tema soovitud viisil. Juhul kui ehitusluba välistab kaebuse rahuldamise,

peaks kohus uurimisprintsiibist lähtudes juhtima kaebaja tähelepanu vajadusele täiendada kaebust

ehitusloa tühistamise taotlusega;

e) sõltumata eeltoodust puudub kaebajal õigus taotleda vaidlusalusel maatükil paiknenud raudaia ja

haljasala taastamist - need rajatised asuvad Põhja tänava kinnistul ega ole Pikk tn 8 kinnistu osaks.

Järelikult ei riiva nende rajatiste kõrvaldamine või ümberehitamine Pikk 8 korruselamu

korteriomanike omandiõigust. Vaidlusaluse maa-ala liikluskorraldusega puudub neil rajatistel

õiguslik seos;

f) kohus selgitab kaebajale, et haldusorgan, kelle vastu kaebus on suunatud, on Pärnu Linnavalitsus,

mitte Pärnu endine linnapea M. Viisitamm. Linnavalitsuse liikme volitused minetanud M. Viisitamme

ei saa halduskohus kohustada linnavalitsuse pädevuse kohaselt Pärnu linna tänaval kaebaja soovide

kohaselt liiklust korraldama;

g) praeguseks kujunenud olukorras, kus vaidluse ese on selgemaks saanud, on kaebaja võimalused

oma õigusi kohtumenetluses kaitsta paranenud. Lisaks tuleb tähelepanu pöörata RÕS § 7 lg 1 p-le 9,

mille kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse asjas, milles taotlejal on ilmne ühine huvi

isikuga, kellel ei ole õigust riigi õigusabi saada. Sätte eesmärk on vältida olukorda, kus riigi kulul

osutatakse õigusabi seetõttu, et paljude isikute hulgast on nende ühist huvi kohtusse kaitsma

pöördunud maksejõuetu isik. Kaebaja poolt ajalehele "Pärnu Postimees" avaldamiseks pakutud

artiklist (tl 62) nähtuvalt tegutseb kaebaja kõigi lähinaabrite, st Pikk 8 ja 10 korruselamute

korteriomanike huvides. Liiklusohutus elamute vahetus naabruses ja mootorsõidukite

parkimisvõimalused ei saa olla üksnes ühe eaka pensionäri ja mootorsõidukit mitteomava Pikk tn 8

elaniku mure.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. E. Treufeldt esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub täiendada ringkonnakohtu määruse

sõnastust selliselt, et kaebus tagastatakse halduskohtule läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus;

muuta määrust selliselt, et halduskohtule suunataks kaebus asja lahendamiseks täies algses mahus,

uurides muu hulgas ka Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005. a korralduse nr 45 õiguspärasust,

tunnistada vastustajaks käesolevas kohtuvaidluses Mart Viisitamm, mitte Pärnu Linnavalitsus, ja

rahuldada kaebaja õigusabi taotlus. E. Treufeldt põhjendas määruskaebust järgmiselt:

a) halduskohus rakendas uurimisprintsiipi ebaõigesti, uurides küll omal algatusel välja, et kaebajal

autot ei ole, kuid samas jättes kontrollimata kaebaja väited selle kohta, et liiklusmärk oli paigaldatud

linnavalitsuse komisjoni otsuse alusel. Sellest võib järeldada, et halduskohtul kas puudusid vajalikud

õigusteadmised või et kohus ei olnud erapooletu. Kaebaja ei tea, kuidas saavutada, et tema kaebuse

vaataks läbi erapooletu halduskohtunik;

b) Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005. a korraldus võib olla saadud Pärnu Linnavalitsuse poolse

pettuse teel, mistõttu selle tuvastamise korral muutuks korraldus kaebaja arvates õigustühiseks.

Korralduse õigusvastaseks tunnistamise osas on kaebajal olemas kaebeõigus ning kuigi see ei olnud

algselt kohtuvaidluse objektiks, on see kaebuse otsese objektiga tihedalt seotud, mistõttu seda võiks

vaadata koos käesoleva kaebusega;

c) elamistingimuste halvendamise eest vastutab M. Viisitamm, mitte Pärnu Linnavalitsus;

d) kuigi ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kaebaja õigusteadmised on kohtuprotsessi käigus

paranenud ja ta suudab paremini (mitte täielikult) oma õigusi kaitsta, puuduvad tal siiski varasemalt

omandatud õigusteadmised. Kaebuse tegelik sisu ja mõte on kaebusest küll välja loetav, kuid ilmselt

juriidiliselt nõrgalt vormistatud, kui halduskohus sellest üldse aru ei saanud ja ringkonnakohus alles

aimama hakkas;

e) ringkonnakohtu viide RÕS § 7 lg 1 p-le 9 on ekslik. Kaebus on esitatud eelkõige E. Treufeldti enda

huvides. Kaebaja tunneb isiklikult ainult osa majaelanikest, kes samuti on kõik pensionärid.

Jõukamate autot omavate elanike arvates ei pruugi nende õigused olla rikutud, sest nad pargivad auto

normaalsete parkimisvõimaluste puudumisel lihtsalt maja ees olevale muruplatsile. Mõned korterid

Pikk 8 ja 10 elamutes kuuluvad ka linnale, kes on samas hoopis vastustaja rollis. Kui kohus leiab, et

kaebajal on ilmne ühine huvi isikuga, kellel ei ole õigust õigusabi saada, tuleks see isik konkreetselt

nimetada. Kaebaja kinnitab, et tal ei ole ärilisi suhteid ühegi asjassepuutuva kinnistu omanikuga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub E. Treufeldt muuta ringkonnakohtu määrust selliselt,

et kaebuse vaataks halduskohtus läbi teine kohtukoosseis. Kolleegium juhib E. Treufeldti tähelepanu

asjaolule, et juhul, kui menetlusosaline on seisukohal, et asja menetlev kohtunik ei ole erapooletu, on

tal HKMS § 15 lg 1 ja HKMS § 5 lg 1, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 23 p 7 ja TsMS

§ 24 lg 1 alusel õigus nõuda kohtuniku taandamist. Taandamise avaldus esitatakse vastavalt TsMS

§ 24 lg-le 2 kohtule, mille koosseisu taandatav kohtunik kuulub. TsMS § 24 lg 3 kohaselt tuleb

taandamise alust avalduses põhistada. Eeltoodud põhjustel ei rahulda kolleegium määruskaebuses

esitatud taotlust muuta ringkonnakohtu määrust selliselt, et kaebuse vaataks halduskohtus läbi teine

kohtukoosseis. Juhul kui kaebaja peab kohtuniku taandamist vajalikuks, on tal õigus esitada

kohtuniku taandamise avaldus Tallinna Halduskohtule.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega selles osas, milles jäeti rahuldamata

E. Treufeldti määruskaebus Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2009. a määruse peale haldusasjas

nr 3-09-1307 ega pea vajalikuks neid korrata. Kaebajal puudub õigus taotleda vaidlusalusel maatükil

paiknenud raudaia ja haljasala taastamist.

12. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub kaebaja, et kohus kontrolliks käesoleva kohtuasja

raames ka Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005. a korralduse nr 45 õiguspärasust ja kehtivust. HKMS

§ 19 lg 8 sätestab, et kaebuses esitatud taotlust võib kaebuse esitaja muuta kuni kohtuvaidluseni

halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja

möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda

otstarbekaks. Kuivõrd käesolevas menetlusetapis on vaidlus alles kaebeõiguse üle ning kohtuvaidlust

ei ole halduskohtus veel toimunud, on kaebajal võimalik oma kaebust täiendada. Kaebuse

täiendamise lubatavuse üle otsustab halduskohus.

13. Kaebaja taotlusele tunnistada käesolevas asjas vastustajaks Pärnu endine linnapea Mart

Viisitamm on ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega vastanud. Kolleegium ei

pea vajalikuks sellel küsimusel pikemalt peatuda.

14. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub E. Treufeldt tühistada Tallinna Halduskohtu

26. jaanuari 2010. a määruse täies ulatuses ja Tallinna Ringkonnakohtu määruse osas, milles jäeti

rahuldamata kaebaja taotlus tühistada halduskohtu määrus, millega keelduti kaebajale riigi õigusabi

määramast.

15. Sellega seoses peab kolleegium kõigepealt vajalikuks märkida, et halduskohus lahendas

E. Treufeldti riigi õigusabi taotluse ekslikult alles pärast määruskaebuse esitamist kohtu 11. novembri

2009. a määrusele. Juba 22. juunil 2009 halduskohtule esitatud puuduste kõrvaldamise avalduses

taotles kaebaja tasuta õigusabi advokaadi poolt. Sama soovi kordas kaebaja ka 27. juulil 2009 ning

22. septembril 2009 esitatud avaldustes. Kaebaja põhjendas oma taotlust sellega, et kuna ta on

pensionär, ei võimalda tema majanduslik seisund tal õigusabi eest tasuda. Taotleja viitas asjaolule, et

halduskohus jättis tema kaebuse korduvalt käiguta ja leidis, et see kinnitab tema juriidilist

ebakompetentsust ja vajadust advokaadi järele.

HKMS § 94 kohaselt toimub riigipoolse menetlusabi andmine tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatud tingimustel ja korras, kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 180 lg 1

p 3 sätestab ühe menetlusabi liigina kohtu võimaluse määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma

tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies

ulatuses. RÕS § 15 lg 1 kohaselt lahendab kohtumenetluse käigus esitatud taotluse riigi õigusabi

saamiseks asja menetlev kohus määrusega kohtumenetluse seaduses sätestatud korras. Kolleegium

leiab, et Tallinna Halduskohus jättis ebaõigesti kaebaja varasemad riigi õigusabi taotlused

tähelepanuta. Kui halduskohus leidis, et taotlused ei olnud korrektselt vormistatud või ei olnud

piisavalt põhistatud, pidanuks kohus RÕS § 14 lg 5 alusel nõudma taotlejalt või teistelt isikutelt või

asutustelt täiendavat teavet E. Treufeldti majandusliku seisundi kohta. Käesolevas asjas kulus riigi

õigusabi taotluse esitamisest selle lahendama hakkamiseni halduskohtu poolt üle poole aasta. Selline

viivitus riigi õigusabi taotluse lahendamisel oli antud juhul ebamõistlik.

16. Kolleegium peab vajalikuks selgitada edasikaebeõigust riigi õigusabi andmist puudutava määruse

peale. RÕS § 15 lg 8 sätestab, et riigi õigusabi andmise või sellest keeldumise määruse peale võib

esitada määruskaebuse kohtumenetlust reguleerivates seadustes sätestatud korras.

HKMS § 94 kohaselt toimub riigipoolse menetlusabi andmine tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatud tingimustel ja korras, kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti.

TsMS § 191 lg 1 kohaselt võib maakohtu või ringkonnakohtu menetlusabi andmise või sellest

keeldumise määruse peale menetlusabi taotleja esitada määruskaebuse, kuid sama lõike teise lause

kohaselt ei saa maakohtu menetlusabi määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud

ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata.

HKMS § 741 lg 1 alusel võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule esitada

üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud või kui määrus takistab asja

edasist menetlust.

Seega selleks, et E. Treufeldt saaks vastavalt HKMS § 741 lg-le 1 vaidlustada Tallinna

Ringkonnakohtu määrust osas, millega jäeti kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata, peab selline

võimalus olema ette nähtud seaduses või peab see määrus takistama asja edasist menetlust.

Niisiis tuleb lahendada küsimus, kas tsiviilkohtumenetluses kehtiv määruskaebuse esitamise keeld

laieneb ka halduskohtumenetlusele või kas määruskaebuse esitamiseks annab aluse HKMS § 741

lg 1, mille kohaselt on edasikaebamine lubatud, kui määrus takistab asja edasist menetlust.

29. aprilli 2009. a määruse kohtuasjas nr 3-3-1-19-09 punktis 12 leidis Riigikohtu halduskolleegium,

et HKMS § 741 lg-s 1 sätestatut "määrus takistab asja edasist menetlust" tuleb tõlgendada laiendavalt.

See säte hõlmab nii juhtumeid, kus tegemist on kohtuasja menetluse edasise takistamisega kui ka

juhtumeid, kus takistatud on kohtuasja menetluse mõistliku aja jooksul lõpetamine. HKMS § 741 lg 1

laiendava tõlgendamise vajadusele viitas kolleegium ka 19. juuni 2009. a määruses kohtuasjas nr 3-3-

1-47-09 punktis 16, kus Riigikohtu halduskolleegium asus seisukohale, et HKMS § 741 lg-s 1

sätestatu hõlmab ka juhtumeid, kus määrus takistab kohtuasja ökonoomset ning efektiivset

menetlemist.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et juhul, kui on tegemist olukorraga, kus on võimalik, et isik ei

ole võimeline ise kohtus oma õigusi kaitsma, võib menetlusabi andmata jätmine takistada asja edasist

sisulist kohtumenetlust. Seetõttu peab kolleegium põhjendatuks, et halduskohtu poolt riigi õigusabi

andmisest keeldumises on võimalik esitada määruskaebus ka ringkonnakohtu määruse peale

Riigikohtuni välja.

Järelikult on Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2010. a määruse peale haldusasjas nr 3-09-1307

määruskaebuse esitamine lubatud.

17. Tallinna Halduskohus keeldus kaebajale riigi õigusabi andmast, viidates RÕS § 7 lg 1 p-le 1,

mille kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kohus leidis, et

kuivõrd kaebaja on ise suutnud kohtule esitada menetluskõlbuliku kaebuse ja määruskaebuse, on ta

võimeline ise oma õigusi kaitsma. Lisaks viitas kohus uurimisprintsiibile, mille alusel halduskohtul

tuleb teha omalt poolt kõik võimalik, et selgitataks välja nii kaebuse sisu kui ka kõik asja õigeks

lahendamiseks vajalikud asjaolud. Ringkonnakohus lisas, et olukorras, kus vaidluse ese on selgemaks

saanud, on kaebuse esitaja võimalused oma õigusi kohtumenetluses kaitsta paranenud. E. Treufeldt

märkis Riigikohtule esitatud määruskaebuses, et kuigi kohtumenetluse käigus on kaebaja

õigusteadmised paranenud, ei suuda ta täielikult oma õigusi kaitsta.

18. Arvestades kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuse, hilisemate avalduste ja ka Riigikohtule

esitatud määruskaebuse sisu, samuti asjaolu, et E. Treufeldt on 83-aastane pensionär, kellel

kolleegiumi arvates puuduvad piisavad õigusalased teadmised, on kolleegiumil põhjendatud kahtlus,

et kaebaja ei ole võimeline ise oma õigusi kohtus kaitsma ja et ta vajab kvalifitseeritud õigusabi.

E. Treufeldt on kohtule esitatud dokumentides korduvalt viidanud oma vähestele teadmistele

halduskohtumenetluse põhimõtete kohta.

19. Ringkonnakohus põhjendas riigi õigusabi andmisest keeldumist ka RÕS § 7 lg 1 p-ga 9, mille

kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse asjas, milles taotlejal on ilmne ühine huvi isikuga,

kellel ei ole õigust riigi õigusabi saada. Ringkonnakohtu hinnangul võib kaebaja poolt ajalehele

"Pärnu Postimees" avaldamiseks pakutud artiklist järeldada, et kaebaja tegutseb kõigi lähinaabrite, st

Pikk 8 ja 10 korruselamute korteriomanike huvides. Kohus märkis, et liiklusohutus elamute vahetus

naabruses ja elanike omandis olevate mootorsõidukite parkimisvõimalused ei saa olla üksnes ühe

eakast pensionärist ja mootorsõidukit mitteomava Pikk tn 8 elaniku mure.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu selle seisukohaga. Kui isik vaidlustab oma õiguste kaitseks

haldusakti või toimingut, mis puudutab ka teiste isikute õigusi, siis oleks tema kohtusse pöördumise

õigus ebaproportsionaalselt piiratud, kui tema võimalus saada menetlusabi sõltuks ka teiste

puudutatud isikute käitumisest ja majanduslikust seisundist. Ainuüksi asjaolu, et teised kortermaja

elanikud ei soovi oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, ei saa välistada kaebaja võimalust oma

õigusi kohtus kaitsta. RÕS § 7 lg 1 p 9 kohaldamine on võimalik ainult olukorras, kus kohtul on

tekkinud põhjendatud kahtlus, et riigi õigusabi saamise võimalust püütakse kuritarvitada. Sel juhul

peab kohus tuvastama konkreetsed isikud, kellel on kaebajaga ühine huvi, samuti tuleb need isikud

puudutatud isikutena kohtumenetlusse kaasata.

20. Halduskohus möönis oma 26. jaanuari 2010. a määruses, et kuna taotleja on pensionär, kelle

ainsaks sissetulekuks on pension suurusega 4987 krooni kuus, ei ole ta suuteline õigusabi eest ise

maksma.

21. Eelnevalt esitatud põhjustel puudub alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Seetõttu rahuldab

kolleegium E. Treufeldti määruskaebuse osas, mis puudutab riigi õigusabi taotluse lahendamist,

tühistab ringkonnakohtu määruse vastavas osas ja halduskohtu 26. jaanuari 2010. a määruse täies

ulatuses. Riigikohus teeb selles osas uue määruse, millega rahuldab E. Treufeldti taotluse riigi

õigusabi saamiseks. E. Treufeldtile tuleb RÕS § 4 lg 3 p 5, § 6 lg 1 ja § 8 p 1 alusel anda riigi

õigusabi kaebaja esindamiseks käesoleva haldusasja menetluses kohustuseta hüvitada riigi õigusabi

tasu ja riigi õigusabi kulud. Ülejäänud osas jätab kolleegium E. Treufeldti määruskaebuse

rahuldamata.

Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld