3-1-1-72-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-72-10

Otsuse kuupäev

27. september 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi V. V. süüdistuses KarS § 209 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. mai 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 1-09-3717

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

26. august 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. mai 2010. a ja Harju Maakohtu 18. veebruari

2010. a otsused V. V. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 1 järgi, samuti V. V.

sundraha väljamõistmises.

2. Lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu V. V.

suhtes KarS § 209 lg 1 järgi toimuv kriminaalmenetlus.

3. Kassatsioon jätta läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 18. veebruari 2010. a otsusega tunnistati V. V. süüdi KarS § 209 lg 1 järgi ja teda karistati

6-kuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg 1 järgi tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele

pööramata. Sama kohtuotsusega mõisteti V. V. KarS § 345 lg 1 järgi õigeks.

2. V. V. tunnistati KarS § 209 lg 1 järgi süüdi järgmise teo toimepanemises.

15. märtsil 2001. a esitas V. V. Tallinna Pensioniameti Tallinna osakonnale teadvalt ebaõigeid andmeid

sisaldava avalduse talle pensioni määramiseks ja seda kinnitavad dokumendid, mis olid võltsitud. Võltsitud

dokumentidega soovis V. V. pensioniametile tõendada, et ta töötas RAS-s O 14. novembrist 1973

12. augustini 1996 ja AS-s I 12. augustist 1996 31. detsembrini 1998. Tegelikult oli V. V-l väljateenitud

aastate pensionile õigust andvat tööstaaži üksnes RAS-s O ja seda vaid 26. novembrist 1988 6. maini 1990

ning 27. detsembrist 1990 2. veebruarini 1992.

V. V. esitatud valeandmete alusel otsustas Tallinna Pensioniamet 20. märtsi 2001. a otsusega maksta V. V-le

alates 15. märtsist 2001 eluaegselt väljateenitud aastate pensioni, millele V. V-l tegelikult õigust ei olnud. Sel

moel sai V. V. ajavahemikul 15. märtsist 2001 31. maini 2007 tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige

ettekujutuse loomise teel varalist kasu kokku 111 973 krooni.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe,

kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja V. V. õigeksmõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 7. mai 2010. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja väidetega, nagu oleks V. V-le esitatud süüdistus tõendamata ja et

maakohus rikkus V. V. süüdi tunnistades oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. V. kaitsja M. Allikmäe, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist V. V. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 1 järgi ning selles

osas kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist.

Kassaator põhjendab oma taotlust kokkuvõtlikult sellega, et senine kriminaalmenetlus on olnud puudulik,

kohtuotsused on põhistamata ja V. V. süü KarS § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises

tõendamata.

6. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Maria Sutt, et kassatsioon on

ilmselt põhjendamatu ja selle rahuldamiseks alust ei ole.

7. Vastuses Riigikohtu kirjalikule küsimusele V. V. teo võimaliku aegumise kohta märgib V. V. kaitsja

M. Allikmäe esmalt, et V. V. tegu on osutunud aegunuks, ja kinnitab, et V. V. ei taotle kriminaalmenetluse

jätkamist.

Vastuse põhistavas osas märgib kaitsja muu hulgas, et KarS § 81 lg-st 6 tulenev absoluutne kümneaastane

aegumistähtaeg mööduks V. V. teo puhul küll alles 15. märtsil 2011, kuid kuna iga karistusõigusliku meetme

kohaldamine peab olema proportsionaalne, tuleks aegumistähtaja möödumine vähem kui poole aasta pärast

lugeda eriliseks asjaoluks, mis tingib menetluse lõpetamise.

Ühtlasi esitab kaitsja oma kirjalikus vastuses taotluse hüvitada KrMS § 183 alusel V. V-le käesoleva

kriminaalasja menetluses kaitsjale makstud tasu 10 800 krooni. Kirjalikule vastusele on lisatud

Advokaadibüroo Uno Feldschmidt OÜ arve V. V-le summas 10 800 krooni. Arve selgituses on märgitud

"Õigusabi, konsultatsioonid, apellatsiooni, kassatsiooni ja arvamuse koostamine".

8. Prokurör M. Sutt leiab vastuses Riigikohtu küsimusele, et V. V-le süüksarvatav tegu ei ole kuriteona

aegunud.

V. V. süüdistatakse varalise kasu saamises. Tallinna Pensioniameti 15. märtsi 2001. a otsuse alusel maksis

riik V. V-le 2007. a maikuu lõpuni pensioni. See tähendab, et riik tegi pettuse tulemusel varakäsutusi, mille

arvel vähenes riigi vara ja suurenes V. V. vara, kuni 31. maini 2007.

V. V. süüdistatakse vältavas kelmuses. V. V. viis Tallinna Pensioniameti oma pensioniõigusliku staaži

olemasolus eksimusse 15. märtsil 2001 ja jättis pensioniameti sellesse eksimusse kuni 31. maini 2007, mil

pettus avastati. Teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine (eksimusse viimine ja selles hoidmine) kestis

31. maini 2007. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 25 lg 2 kohaselt on pensionär kohustatud pensioni

vähendamist tingivatest asjaoludest kirjalikult teatama elukohajärgsele pensioniametile kümne päeva jooksul

asjaolude tekkimisest arvates. V. V-l oli võimalus kuue aasta vältel esitada Tallinna Pensioniametile avaldus,

millega loobub õigusest pensionile. Ekslik oleks ka seisukoht, nagu tingiks selline samm igal juhul

süüdistatava enesesüüstamise. Süüdistataval oli võimalus pensionist loobuda ka ilma motiive välja toomata.

KarS § 209 ei ole tavaline tagajärjedelikt, ja seda tulenevalt normi grammatilisest ülesehitusest. Kelmuse

puhul on teoks varalise kasu saamine. Lähtudes KarS §-de 10 ja 209 koosmõjust tuleb järeldada, et tegu oli

toime pandud ajal, mil isik sai pettuse teel varalist kasu. Varalise kasu saamise hetke lõppemisest on kuritegu

lõpule viidud ning hakkab kulgema aegumine. KarS § 10 teine lause on asjakohane selliste kuritegude puhul

nagu nt KarS § 118, 2172 jne, kus tagajärg on küll koosseisuline tunnus, kuid ei moodusta iseenesest tegu kui

sellist.

Tõlgendus, et kelmus on toime pandud enne viimase varakäsutuse tegemist, jätab kannatanute huvid

täielikult kaitseta ja on prokuratuuri arvates õiguskorra kaitsmise seisukohalt lubamatu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Käesolevas kriminaalasjas tuleb kõigepealt leida vastus küsimusele, kas V. V-le süüksarvatav tegu on

kuriteona aegunud.

10. V. V. süüdistatakse KarS § 209 lg 1 järgi kelmuses, mis KarS § 4 lg 3 järgi on teise astme kuritegu. KarS

§ 81 lg 1 p 2 kohaselt ei tohi kedagi teise astme kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui

kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. KarS

§ 81 lg-s 5 sätestatakse küll kuriteo aegumise katkemise tingimused, kuid aegumine saab katkeda üksnes

juhul, kui mõni KarS § 81 lg-s 5 nimetatud asjaoludest leiab aset enne KarS § 81 lg-st 1 tuleneva üldise

aegumistähtaja möödumist.

11. Selleks, et otsustada, kas V. V-le süüksarvatav tegu on aegunud, tuleb esmalt määratleda kuriteo

toimepanemise aeg, s.o aeg, millest KarS § 81 lg 1 kohaselt aegumistähtaega arvestatakse. Teo

toimepanemise aega reguleerib KarS § 10, mis sätestab: "Tegu on toime pandud ajal, mil isik tegutses või oli

õiguslikult kohustatud tegutsema. Tagajärje saabumise aega ei arvestata."

12. KarS § 209 (kelmus) näeb ette vastutuse varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt

ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse näol on tegemist tagajärjedeliktiga, mille puhul koosseisutegu on

petmine. Seega tuleb kelmuse toimepanemise ajaks lugeda aeg, mil leidis aset pettuslik tegu. Varalise kasu

saamine (ehk süüdlase varalise seisu paranemine) ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid selle tunnusega

kirjeldab seadusandja kelmuse koosseisulist tagajärge, mille saabumise ajal KarS § 10 teise lause kohaselt

kelmuse toimepanemise aja seisukohalt tähtsust pole.

Väär on prokuröri seisukoht, nagu ei oleks KarS § 209 "tavaline tagajärjedelikt" ja et kelmuse puhul on

koosseisuteona käsitatav varalise kasu saamine. Varalise kasu saamist KarS § 209 mõttes ei ole

põhimõtteliselt võimalik käsitada teona karistusõiguslikus tähenduses. Tegu karistusõiguslikus mõttes saab

seisneda üksnes konkreetses inimkäitumise aktis (tegevuses või tegevusetuses). Varalise kasu saamine

kelmuse koosseisutunnusena ei kirjelda aga süüdlase käitumisakti, vaid (selle tagajärjel) tekkinud muudatust

välismaailmas. Teatavasti eeldab KarS §-s 209 nimetatud varalise kasu saamine muu hulgas kannatanul või

kolmandal isikul eksimuse tekkimist ja sellest tingituna varakäsutuse tegemist (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-98-09 p 13 ja 10. novembri 2009. a otsus

asjas nr 3-1-1-87-09 p 12). Kannatanul või kolmandal isikul eksimuse tekkimine ja sellest tingitud

varakäsutuse tegemine ei saa kuidagi olla käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle

käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena.

Prokurör leiab muu hulgas, et KarS § 10 teine lause on asjakohane selliste kuritegude puhul nagu nt KarS

§ 118, 2172 jne, kus tagajärg on küll koosseisuline tunnus, kuid ei moodusta iseenesest tegu kui sellist.

Viidatud seisukohast võib järeldada, justkui oleks prokuröri arvates olemas ka selliseid süüteokoosseise,

mille puhul koosseisuline tagajärg moodustab ühtlasi koosseisuteo. Kolleegium märgib, et KarS § 12 lg 2

kohaselt on tegu (tegevus või tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse

süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda. Järelikult ei ole

ühegi tagajärjedelikti puhul võimalik samastada tegu ja teost ajaliselt ning ruumiliselt eraldatud tagajärge,

mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse

ärajäämisena (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-61-06 p 17).

13. Süüdistuses ja kohtuotsustes heidetakse V. Valijevile KarS § 209 lg 1 järgi kokkuvõtlikult ette seda, et ta

esitas 15. märtsil 2001. a Tallinna Pensioniametile teadvalt valeandmeid, millele tuginedes tehtud Tallinna

Pensioniameti 20. märtsi 2001. a otsuse alusel maksti V. V-le ajavahemikul 15. märtsist 2001 31. maini 2007

igakuiselt alusetult väljateenitud aastate pensioni (vt lähemalt käesoleva otsuse punktist 2). Käesoleva otsuse

punktides 11-12 toodud põhjustel leiab kolleegium, et V. V. väidetava kuriteo toimepanemise aeg on

15. märts 2001, s.o aeg, mil V. V. pani süüdistuse kohaselt toime pettusliku teo - valeandmete esitamise

Tallinna Pensioniametile. Pensionimaksete (varalise kasu) saamise aeg on käsitatav kelmuse koosseisulise

tagajärje saabumise ajana, millel KarS § 10 teise lause kohaselt V. V. kuriteo toimepanemise aja

määratlemisel tähtsust ei ole.

14. Ühtlasi ei nõustu kolleegium prokuröri kirjalikus vastuses märgituga, nagu tuleks V. V. teo

toimepanemise aja kindlaksmääramisel lähtuda sellest, et V. V. väidetav pettuslik tegu ei seisnenud mitte

üksnes valeandmete esitamisega Tallinna Pensioniameti eksimusse viimises, vaid ka pensioniameti

eksimuses hoidmises, s.t selles, et V. V. ei teavitanud pensioniametit enda esitatud andmete ebaõigsusest või

vähemalt ei loobunud alusetult saadavast pensionist. Esmalt märgib kolleegium, et prokuröri selline käsitlus

väljub V. V-le esitatud süüdistuse ja seega ka kohtuliku arutamise piiridest (KrMS § 268). V. V-le esitatud

süüdistuses on pettusliku teona kirjeldatud üksnes süüdistatava tegevust - valeandmete esitamist Tallinna

Pensioniametile. Süüdistuse tekstis ei ole tuginetud asjaolule, et V. V. rikkus õiguslikku kohustust teavitada

Tallinna Pensioniametit talle pensioni maksmise aluseks olevate asjaolude ebaõigsusest. Kuid sõltumata

eelmärgitust osutab kolleegium ka sellele, et kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev

suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks - s.t sarnaselt teistele süütegudele ei muuda aktiivse teoga

kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks.

15. V. V. poolt 15. märtsil 2001. a toime pandud kelmuse fakti suhtes alustati kriminaalmenetlust 19. aprillil

2007. a (kriminaaltoimiku I kd, tl 2), s.o pärast KarS § 81 lg 1 p-s 2 ette nähtud viieaastase aegumistähtaja

möödumist. Järelikult ei saanud V. V. väidetava kuriteo aegumistähtaeg ühelgi KarS § 81 lg-s 5 sätestatud

alusel katkeda ega KarS § 81 lg 7 alusel peatuda. Seetõttu on väär V. V. kaitsja M. Allikmäe kirjalikus

vastuses märgitu, nagu mööduks V. V. väidetava kuriteo puhul aegumistähtaeg alles 15. märtsil 2011.

Kolleegium leiab, et tegelikult aegus V. V. väidetav kuritegu juba 15. märtsil 2006. V. V. väidetav kuritegu

tulnuks 15. märtsil 2006 aegunuks lugeda ka sel ajal kehtinud KarS § 81 redaktsiooni kohaselt.

16. Kuna V. V. ei taotle KrMS § 274 lg 2 p 1 alusel kriminaalmenetluse jätkamist, tuleb Riigikohtul KrMS

§ 361 p-st 4 juhindudes kriminaalmenetlus V. V. süüdistuses KarS § 209 lg 1 järgi KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel

aegumise tõttu lõpetada. Seetõttu ei saa kolleegium ka anda sisulist hinnangut V. V. kaitsja kassatsiooni

põhjendatusele ja kassatsioon tuleb jätta läbi vaatamata.

17. Väljaspool käesoleva kriminaalasja lahendamise piire osutab kolleegium sellele, et olukord, kus KarS

§ 81 kohaselt hakkab ka tagajärjedeliktide aegumistähtaeg kulgema süüteo toimepanemisest, võib teatud

juhtudel viia kriminaalpoliitiliselt ebasoovitavate tulemusteni. Vastuse andmine küsimusele, kas aegumise

kord vajaks selles osas muutmist, on seadusandja pädevuses. Pelgalt viide õiguskorra kaitsmise vajadusele ei

saa olla aluseks kehtiva seaduse contra legem tõlgendusele.

18. V. V. valitud kaitsja esitas Riigikohtu kirjalikule küsimusele saadetud vastuses taotluse hüvitada KrMS

§ 183 alusel V. V-le senises kriminaalmenetluses kaitsjale makstud tasu 10 800 krooni. Taotlusele on lisatud

Advokaadibüroo Uno Feldschmidt OÜ arve V. V-le summas 10 800 krooni (sh käibemaks).

Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus tuleb jätta rahuldamata ja seda järgmistel põhjustel. Nähtuvalt

kriminaalasja materjalidest ei ole süüdistatav ega kaitsja ei esimese ega teise astme kohtule esitanud nendes

kohtuastmetes tekkinud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlust ega kuludokumente. Samuti ei

esitanud kaitsja käesoleva kriminaalasja Riigikohtus läbivaatamise ajaks (26. august 2010) taotlust selleks

hetkeks tekkinud kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks. Seega on kaitsja taotlus enne 26. augustit 2010

tekkinud kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks esitatud hilinenult ning seda rahuldada ei saa (vt lähemalt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p-d 33-38 ja

30. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08).

Mis puudutab võimalikku menetluskulu seoses kaitsja poolt Riigikohtu kirjalikule küsimusele esitatud

vastusega, siis osutab kolleegium esmalt, et selle vastuse koostamisega seotud kulu pole taotluses ega arves

eraldi välja toodud. Samas ei pea kolleegium vajalikuks ega võimalikuks kõnealuse kulu tuvastamist

hinnanguliselt. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks üksnes valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu. Tasu mõistlikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvesse võtta kaitsja töö mahtu ja kvaliteeti.

V. V. kaitsja vastus Riigikohtule hõlmab veidi enam kui ühe lehekülje jagu teksti, milles valdavalt

refereeritakse kriminaalmenetluse senist käiku ning seaduse teksti, ning seejärel jõutakse järelduseni, et V. V.

tegu aegub alles 15. märtsil 2011, s.t eksitakse aegumistähtaja arvestamisel V. V. kahjuks viie aastaga. Seega

arvestades kirjaliku vastuse mahtu ja kvaliteeti ei saa selle eest eraldi tasu maksmist pidada KrMS § 175 lg 1

p 1 mõttes mõistlikuks. Järelikult puudub ka alus seda kulu V. V-le hüvitada.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi