3-1-1-67-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-67-10

Otsuse kuupäev

27. september 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi P. P. süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7, § 121

ning § 266 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 1-09-14467

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P. P. kaitsja vandeadvokaat Mall Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

26. august 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2010. a otsuse põhiosa KrMS § 361 lg 1 p 3 alusel,

täpsustades dokumendis sisalduvate tunnistaja ütluste tõendina arvestamise tingimusi.

2. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

3. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Saar ja Ko kasuks välja 960 (üheksasada

kuuskümmend) krooni, sealhulgas käibemaks 160 (ükssada kuuskümmend) krooni vandeadvokaat

Mall Saare poolt P. P-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

4. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks P. P-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 960

(üheksasada kuuskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P. P. anti kohtu alla KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7, § 121 ning § 266 lg 2 p 1 järgi. KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7

järgi süüdistati P. P. selles, et tema, olles varem toime pannud röövimise, pani uuesti toime röövimise isikute

grupis. Röövimine seisnes selles, et ta peksis 06.03.2009. a kella 19.30 paiku Põlva linnas XXX X maja

juures koos M. M. tahtlikult käte ja jalgadega T. V.-i pea- ja näopiirkonda, mille tagajärjel tekkisid

kannatanul näo- ja peapiirkonda pindmised haavad, verevalumid, ninaturse, valulikud huuled ja haav suhu

ning võttis kannatanul seljas olnud jope taskust ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära mobiiltelefoni

Nokia 5320 maksumusega 3990 krooni ja kõnekaardi Diil maksumusega 25 krooni.

2. Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja 5. veebruari 2010. a otsusega mõisteti P. P. KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7

järgi õigeks tõendamatuse tõttu. P. P. tunnistati süüdi KarS § 121 järgi, sealhulgas T. V.-i kehalises

väärkohtlemises 6. märtsi 2009. a õhtul ja teda karistati vangistusega 3 aastaks. Veel tunnistati P. P. sama

otsusega süüdi § 266 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 63 lg 2 ja 64 lg 1

alusel mõistis kohus P. P-le liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust.

Sama kohtuotsusega tunnistati M. M. süüdi § 200 lg 2 p 7 järgi ja teda karistati vangistusega 3 aastaks, kuid

tema osas kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustatud ei ole.

2.1 Maakohus luges tõendatuks, et M. M. hõivas kannatanult mobiiltelefoni vahetult peale peksmist. Sellest

aga ei saa teha järeldust, et P. P. peksis õues kannatanut temalt vara hõivamise eesmärgil. Kohtus uuritud

tõendid ei kinnita usaldusväärselt, et P. P. oleks olnud teadlik M. M. kavatsusest saada endale kannatanu

mobiiltelefon. Pole tõendatud P. P. osalemine kannatanu kinnihoidmisel, kui M. M. võttis viimaselt ära

mobiiltelefoni. Samuti puuduvad tõendid, et ta oleks vägivalda rakendanud vara hõivamise eesmärgil. T. V.-i

patsiendikaarti (II kd tl 9), milles meditsiinitöötaja on märkinud patsiendi sõnade järgi, et peksjateks olid nii

P. P. kui ka M. M., ei pidanud kohus lubatavaks tõendiks. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada P. P.

kasuks. Sellest tulenevalt leidis maakohus et P. P. ei ole toime pannud varavastast, vaid isikuvastase kuriteo,

mistõttu tuleb ta röövimises (s.o. KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi) õigeks mõista.

2.2 Maakohus luges tuvastatuks, et P. P. peksis 6. märtsil 2009. a kella 19.30 paiku Põlvas XXX X majas ja

maja juures T. V.-i korduvalt rusikate ja jalgadega, millega põhjustas viimasele tahtlikult pea põrutuse, näo

kriimustused, suu limaskesta lahtise haava ja ninaluu murru, pannes sellega toime KarS § 121 järgi

kvalifitseeritava kuriteo. Selle teo osas ei tuvastanud kohus õigusvastasust ega P. P. süüd välistavaid

asjaolusid.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör Ü. Hõrak, P. P. kaitsja M. Saar ja M. M.

kaitsja P. Järve. Prokuratuur taotles maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o P. P. õigeksmõistmise osas

KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7 järgi materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise tõttu ning P. P. süüditunnistamist KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ja raskema liitkaristuse

mõistmist. P. P. kaitsja M. Saar taotles maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o P. P-le mõistetud karistuse

osas ja palus mõista P. P-le kergem karistus. M. M. kaitsja P. Järve taotles samuti maakohtu otsuse

tühistamist osaliselt, s.o M. M. süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ning palus M. M. tegu ümber

kvalifitseerida varguseks ja kergendada karistust.

4. Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2010. a otsusega jäeti P. P. kaitsja M. Saare ja M. M. kaitsja P. Järve

apellatsioonid rahuldamata. Sama otsusega rahuldati prokuratuuri apellatsioon ja Tartu Maakohtu otsus

tühistati osaliselt, s.o P. P. õigeksmõistmises KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi, P. P. süüditunnistamises KarS

§ 121 järgi 06.03.2009 õhtul T. V.-i kehalises väärkohtlemises ja KarS § 121 järgi karistuse mõistmises, KarS

§ 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises, samuti P. P-lt välja mõistetud sundraha osas. P. P.

tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ja teda karistati vangistusega 4 aastaks. KarS § 121 järgi

mõisteti P. P-le karistuseks 2 aastat vangistust. Liitkaristuseks mõistis ringkonnakohus P. P-le KarS § 64 lg 1

alusel, arvestades KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7, § 121 ja § 266 lg 2 p 1 järgi mõistetud karistusi, üksikkaristustest

raskeima suurendamise teel 5 aastat vangistust. Ringkonnakohtu seisukohad on järgmised.

4.1 Maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, mis on kaasa toonud materiaalõiguse

ebaõige kohaldamise. Nimelt toetus maakohus oma otsuses osaliselt süüdistatavate ütlustele kohtus, kuigi

luges need ebausaldusväärseteks. Seega oleks ringkonnakohtu hinnangul pidanud maakohus need ütlused

tervikuna tõendite kogumist välja arvama, mitte valikuliselt otsuse tegemisel aluseks võtma.

4.2 Kannatanu T. V.-i, tunnistajate S. S.-i ja P. P. ütluste pinnalt on maakohus õigesti lugenud tõendatuks, et

6. septembri 2009. a õhtul Põlva linnas XXX X maja koridoris nõudsid süüdistatavad kannatanult 100 krooni

raha laenuks ja P. P. lõi kahel korral kannatanut näkku. Kannatanu ja tunnistaja S. S.-i ütluste kohaselt

järgnesid kannatanu väljumisel koridorist talle P. P. ja M. M. Ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, et

tõendina ei ole lubatud patsiendikaardil meditsiinitöötaja poolt märgitu, et patsiendi sõnul oli peksjaks lisaks

P. P-le ka M. M. See seisukoht on põhjendamatu ja tõend on lubamatu vaid siis, kui on rikutud selle saamise

korda. Patsiendikaart on dokument, seega tõend KrMS § 63 lg 1 mõttes. Selle saamise korda rikutud ei ole

ning selles sisaldub teave tõendamiseseme asjaolude kohta. Patsiendikaart on maakohtu poolt ka avaldatud

ning seda tuleb lugeda lubatavaks tõendiks tervikuna, mitte ainult selles osas, mis puudutab kannatanul

tuvastatud kehavigastusi. Patsiendikaardist nähtuvalt olid kannatanu sõnade kohaselt tema peksjateks M. M.

ja P. P. (II kd, tl 9). Ringkonnakohus on seisukohal, et patsiendikaardil kajastatu on kaudseks tõendiks selle

kohta, et ka M. M. kasutas kannatanu suhtes vägivalda. Kohus rõhutab lisaks, et patsiendikaart on koostatud

6. märtsil 2009 kell 20.03, st pool tundi pärast kuriteosündmust, mistõttu kannatanu poolt sellel ajahetkel

tema peksjate kohta avaldatu on igati usutav. Otsusega sedastatakse, et tuginedes kannatanu T. V.-i ja

tunnistaja S. S.-i ütlustele ning patsiendikaardis kajastatule, on tuvastatud, et XXX X maja hoovis peksid

maas lamavat kannatanut T. V.-i käte ja jalgadega P. P. ja M. M.

4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud ka maakohtu järeldustega, et kuna puuduvad usaldusväärsed tõendid, et P.

P. oleks kasutanud vägivalda kannatanu vastupanu mahasurumiseks või selle vältimiseks vara hõivamise

eesmärgil, ei ole P. P. toime pannud mitte varavastase, vaid isikuvastase kuriteo. Arvestades asjaolu, et

vägivalda tarvitati kuni mobiiltelefoni hõivamiseni, on võimalik teha järeldus, et realiseeritud oli

kaastäideviijate eesmärk. Sõltumata sellest, et algselt kasutas P. P. kannatanu suhtes vägivalda muul

eesmärgil (omavaheline konflikt maja koridoris), oli käesoleval juhul tegemist kestva vägivallaga, mille

käigus hõivati mobiiltelefon. Kannatanu peksmine ja mobiiltelefoni hõivamine oli ajalis-ruumiliselt

omavahel seotud. Lähtudes kogu sündmuse olustikust (süüdistatavate poolt koos kannatanule järgnemine

maja hoovi, koos kannatanu peksmine) ei ole eluliselt usutav, et P. P. ei saanud näha M. M. poolt

mobiiltelefoni hõivamist. Isegi kui eeldada, et peksjaks ehk siis vägivalla kasutajaks oleks kannatanu suhtes

vaid P. P. ja M. M. hõivas vaid kannatanu vara, on tegemist siiski röövimise kaastäideviimisega. KarS § 21

lg 2 kohaselt kui vähemalt kaks isikut panevad teo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist

täideviijana (kaastäideviijad). Teovalitsemisteooria kohaselt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik

realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Oluline on, et iga kaastäideviija

lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. KarS § 200 lg 1 kohaselt moodustab

röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Röövimise objektiivset koosseisu

saab lugeda täidetuks, kui on tuvastatud, et isiku suhtes kasutati vägivalda ja vägivalda kasutati vara

hõivamiseks. Seega, maakohtu poolt toodud järeldused ja ka tuvastatuks loetud asjaolud viitavad

vaieldamatult P. P. ja M. M. poolt röövimise kaastäideviijate tegevusele.

4.4 Röövimise objektiivse kooseisuga ei ole ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas maakohtu otsuses märgitu,

et kuna M. M. seadis teadlikult ja tahtlikult endale eesmärgiks kannatanu vara ebaseadusliku omastamise P.

P. objektiivsel kaasosalusel, s.o viimase vägivallategude kaudu, siis pani ta omastamise eesmärgil ja grupis

vägivalda kasutades toime kannatanult mobiiltelefoni äravõtmise. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et

mõlemad süüdistatavad kasutasid kannatanu suhtes vägivalda ning selle käigus hõivati mobiiltelefon. Seega

oli vägivald vara hõivamise vahendiks. Maakohtu seisukoht, et M. M. poolt kannatanu suhtes toimepandu

oleks võimalik subsumeerida grupilise röövimisena kohtuotsuses käsitletud viisil, kandes ainult P. P. poolt

kasutatud vägivalla üle M. M. teokoosseisu, ei tulene seadusest. Kuna P. P. ja M. M. panid mõlemad toime

grupilise röövimise ja P. P. on varem karistatud röövimise eest, siis tuleb ringkonnakohtu hinnangul M. M.

poolt toimepandu kvalifikatsioon (KarS § 200 lg 2 p 7) jätta muutmata ja P. P. poolt toimepandu

kvalifitseerida KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2010. a otsuse peale esitas kassatsiooni P. P. kaitsja M. Saar, kes

vaidlustab kohtuotsuse P. P. süüdimõistmise osas KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi ja taotleb kriminaalasja

saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus on väär

kriminaalmenetlusõiguse ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Kassatsiooni põhjendused on

kokkuvõtvalt järgmised.

5.1 Kohtulik uurimine ringkonnakohtus ei vastanud kassaatori hinnangul kriminaalasja igakülgse, täieliku ja

objektiivse uurimise nõuetele, kuna istungil kuulati üle ainult süüdistatav P. P. ning muus osas avaldati vaid

maakohtu istungil antud kannatanute ja tunnistajate ütlused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003

kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03).

5.2 Ringkonnakohus ei ole kõrvale jätnud S. S.-i kui tõendi allikat, vaatamata sellele, et tema ütlustes on

olulised kõrvaldamata vastuolud. Ringkonnakohtul tunnistaja ütluste pinnalt tekkinud arvamus on risti

vastupidine sellele, mida tunnistaja rääkis ristküsitluse käigus kaitsja küsimustele vastates ja on vastuolus ka

maakohtu seisukohaga, kes tunnistaja vahetult üle kuulas.

5.3 P. P. süüditunnistamine röövimises on lisaks ebausaldusväärsete tunnistaja ütlustele rajatud

paljasõnalistele järeldustele, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

mõttes, mis tõi kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja seega põhjendamatu kohtuotsuse.

6. Prokuratuuri poolt esitanud kassatsioonivastuse kohaselt on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja

põhjendatud, samuti kooskõlas kohtupraktika ja Riigikohtu lahenditega ning kassatsioonis esitatud väited

alusetud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kassatsioonis viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003 kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

17-03 ei ole asjakohane, kuna käesolevas kriminaalasjas uuris maakohus tõendeid vahetult. Menetluses ei

olnud anonüümseid või välisriigis üle kuulatud tunnistajaid ega esinenud muid erandlikke asjaolusid, mis

eeldanuks tunnistajate veelkordset ülekuulamist ringkonnakohtus. Seega ei rikkunud ringkonnakohus

tõendite vahenditu uurimise osas kriminaalmenetlusõigust. Samuti ei ole ringkonnakohus rikkunud

kriminaalmenetlusõigust, hinnates kohtus uuritud tõendeid maakohtust oluliselt erinevalt, sest

ringkonnakohtu seisukohad tõendite maakohtust erineval hindamisel on küllaldaselt põhjendatud. Seega

vastab ringkonnakohtu otsus tõendite erineva hindamise osas seadusele ja Riigikohtu väljakujunenud

seisukohtadele (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. märtsi 2006. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-113-06).

8. Riigikohus möönab, et tunnistaja S. S.-i usaldusväärsuse kontrollimiseks võis olla vajalik tema

ülekuulamine ringkonnakohtus. Samas pole tunnistaja korduva ülekuulamata jätmisega menetlusõigust

rikutud oluliselt, sest tema ütlused maakohtu istungil olid riimuvad ja vastuoludeta kuni kaitsja küsimusteni

ristküsitlusel ning kaitsjal oli maakohtu istungil võimalus küsitleda tunnistajat viimaste ütluste ebaselguse

kohta.

9. Kassatsioonis on vaidlustatud P. P. süüdimõistmine KarS § 200 lg 2 p 4 ja 7 järgi. Kaitsja leiab, et

ringkonnakohus on ebaõigesti rakendanud materiaalõigust, sest P. P. ja M. M. tegevus mobiiltelefoni

hõivamisel ei olnud kooskõlastatud ja P. P. tahtlus mobiiltelefoni hõivamiseks ei ole tõendatud. Seega taotleb

kassaator Riigikohtult uute faktiliste asjaolude (tunnistada P. P. ja M. M. tegevus mobiiltelefoni hõivamisel

mittekooskõlastatuks ja lugeda P. P. tahtlus mobiiltelefoni hõivamiseks mittetõendatuks) tuvastamist.

Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada ja seetõttu jätab

kriminaalkolleegium kaitsja need väited tähelepanuta.

10. Lisaks

kassatsioonis

esitatule

peab

kriminaalkolleegium

vajalikuks

täpsustada

mõningaid

ringkonnakohtu põhjendusi patsiendikaardi kui dokumendi tõendina lubatavuse kohta. Eksitav on

ringkonnakohtu üheselt väljendatud seisukoht, et patsiendikaart kui dokument tuleb lugeda lubatavaks

tõendiks tervikuna, mitte üksnes osas, mis puudutab kannatanul tuvastatud kehavigastusi. Ringkonnakohus

on küll õigesti märkinud, et KrMS § 63 ja § 123 lg 1 kohaselt on dokument kui tõend lubatav, kui see

sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude kohta ning on saadud seaduslikult. Kummagi eelduse olemasolus

käesolevas asjas kahtlust ei ole. Samas ei ole patsiendikaardil sisalduv teave T. V.-i suhtes vägivalda

tarvitanud isikute kohta hõlmatud arsti eriteadmiste ja pädevusega. Sisuliselt kajastab see teave kannatanu

ütlusi tõendamiseseme asjaolude (teo toimepanijad ja toimepanemise viis) kohta, mille arst kandis

patsiendikaardile kannatanu poolt arstile antud seletuse järgi.

11. Võistlevas kohtumenetluses on tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel (KrMS § 15) oluline roll

kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel. Tunnistaja ütluste vahendlikule uurimisele seavad KrMS §

68 lg 5, § 296 lg 1 ja § 289 lg 1 olulisi piiranguid. KrMS § 289 lg 1 lubab kohtueelses menetluses antud

ütlusi kasutada vaid tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõtet on

selgitatud mitmes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas otsuses (vt. nt otsused asjades nr 3-1-1-89-06,

nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-3-07). Järelikult tuleb tunnistaja ütlused, mis on talletatud tunnistaja

ülekuulamise protokollis või ka dokumendis, üldjuhul jätta tõendina kõrvale, kui tunnistajat ennast on

võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta ristküsitleda kohtuistungil.

12. Oluline on siinkohal, et patsiendikaardil sisalduv teave pole mitte kohtueelses menetluses antud ütlused

menetlejale KrMS § 63 lg 1 tähenduses, vaid eravestluses arstile edastatud teave, mis on patsiendikaardi

vahendusel jõudnud kriminaalmenetlusse. Käesolevas asjas oli esiteks kaitsjal võimalik kannatanut, kelle

ütlused olid dokumendis talletatud, ka vahetult kohtus nende ütluste kohta ristküsitleda - seega oli

süüdistatava kaitseõigus tagatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjades nr 3-1-1-86-06 ja nr 3-1-1-

45-07). Teiseks oli tegemist n-ö spontaansete ütlustega (res gestae) menetlusvälisele isikule, kellel puudus

ametist tulenev huvi antud teabe vastu ja seetõttu pole reeglina alust nende ütluste usaldusväärsuses kahelda.

Lisaks ei tuginenud kohus P. P. ja M. M. süüdimõistmisel üksnes või olulisel määral T. V.-i patsiendikaardil

kajastatud ütlustele. Kolmandaks väitis kannatanu kohtus, et ta ei mäleta enam peksmise täpseid asjaolusid.

Sellest ei ole võimalik tuletada otsest vastuolu patsiendikaardil talletatud ja tema poolt kohtus antud ütluste

vahel. Samas märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et juhul, kui tunnistaja või kannatanu ütlused kohtus

on selgelt vastuolulised asjaolude suhtes, mida menetlusväliselt koostatud dokumendiga soovitakse

tõendada, saab kohus dokumendis kajastatud ütlusi arvestada ainult tunnistaja ütluste usaldusväärsuse

kontrollimiseks. Seega on menetluseväliselt saadud dokumendis (patsiendikaardil) sisalduvate tunnistaja

ütluste kasutamine tõendina lubatav vaid ülalkirjeldatud asjaoludel. Seejuures ei või aga isiku

süüdimõistmine tugineda üksnes või olulisel määral sellisele tõendile.

13. Eeltoodu alusel ja tuginedes KrMS § 361 lg 1 p-le 3 teeb Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 30. aprilli 2010. a otsuse põhiosas muudatuse dokumendis sisalduvate tunnistaja ütluste

tõendina arvestamise tingimuste osas. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kaitsja

kassatsiooni jätab kolleegium rahuldamata.

14. P. P. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks summas 960 krooni (sh käibemaks

160 krooni). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-

st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi

osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest 2 ja 21 rahuldada. Vastavalt KrMS

§186 lg-le 2 tuleb kaitsjatasu kui menetluskulu hüvitada riigile süüdimõistetul.

Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik Kergandberg