3-3-1-3-10

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-3-10 Otsuse kuupäev 20. september 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld Kohtuasi Vladimir Moskovtsevi kaebus Tallinna Vangla poolt tekitatud kahju hüvitamiseks summas 70 000 krooni Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-1706 Menetluse alus Riigikohtus Tallinna Vangla kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Vangla kassatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2009. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-08- 1706 muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Arvata kautsjon riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Vangla direktori 14. veebruari 2008. a käskkirjaga nr 128-d karistati kinnipeetavat V. Moskovtsevi vangistusseaduse § 67 p-de 1 ja 3 ning vangla sisekorraeeskirja § 64/1 p 10 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Tallinna Vangla direktori 10. märtsi 2008. a käskkirjaga nr 222-d muudeti eelnimetatud käskkirja, muutes karistamise õiguslikku alust ja vähendades karistuse määra 10 ööpäevani. Justiitsministeeriumi 16. aprilli 2008. a vaideotsusega nr 11-7/2780 tunnistati käskkirjad kehtetuks. Vaideotsuse kohaselt ei ole distsiplinaarmenetluse käigus tõendatud, et vanglas keelatud ese kuulus V. Moskovtsevile. 2. Distsiplinaarkaristust kanti 29. veebruarist kuni 7. märtsini 2008, s.o 7 ööpäeva. 3. Tallinna Vangla jättis 8. augusti 2008. a kirjaga nr 1-13/23276-1 rahuldamata V. Moskovtsevi 18. juuli 2008. a taotluse talle ebaseadusliku distsiplinaarkaristuse kandmisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks summas 70 000 krooni. Taotluses väideti, et kamber ei vastanud nõuetele, kartserikambris viibimise ajal ei osutatud meditsiinilist abi ning ignoreeriti kaebaja avaldusi. Tallinna Vangla vastuse kohaselt ei saa ainuüksi käskkirjade tühistamine olla aluseks, et lugeda kahju tekkinuks. Kartserikambris viibimist ei saa iseendast käsitada isikule füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi tekitavana. Kartserikamber vastas seaduses kehtestatud nõuetele. Kartseris viibimise perioodil ei ole kaebaja esitanud avaldust arsti vastuvõtule pääsemiseks. 4. V. Moskovtsev esitas kaebuse Tallinna Halduskohtule, taotledes talle Tallinna Vangla poolt tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Kaebuse kohaselt viibis isik kartseris seadusliku aluseta, oli sunnitud taluma isikliku vabaduse piiramist võrreldes tavarežiimiga. Samas alandati ka kaebaja

väärikust, kuna teda süüdistati tõsises vanglarežiimi rikkumises, mida ta aga toime ei olnud pannud. Kartserisse paigutamine on väärikust alandav ka seetõttu, et tualeti kasutamine toimub kambrikaaslase nähes, kambris antakse sellist toitu, mida ei saa haige maksaga süüa. Karistuse aja jooksul ei saanud kaebaja ka vajalikku meditsiinilist abi. 5. Tallinna Halduskohtu 19. märtsi 2009. a otsusega jäeti V. Moskovtsevi kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et kaebajat hoiti normidele mittevastavas kambris. Meditsiinikaardi andmetel ei ole kartserisse paigutamise perioodil kaebaja esitanud avaldusi arsti vastuvõtule. Asja materjalidest ei nähtu, et lühiajalise kartseris viibimise kestel sai kannatada kaebaja psüühika või tervis. Distsiplinaarkaristuse käskkirja kehtetuks tunnistamisega on kaebaja au ja väärikus taastatud ning see vahend on piisav, et vabastada kaebaja süüdistustest, mis võiksid muu hulgas edaspidi mõjutada hüvede ja soodustuste andmist. 6. Apellatsioonkaebuses taotles V. Moskovtsev halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldada. 7. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt. Kohus mõistis Tallinna Vanglalt V. Moskovtsevi kasuks õigusvastase kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei saa kartseritingimuste nõuetele vastavusest ja tervise kahjustamise tõendamatusest teha järeldust, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei kuulu üldse rahuldamisele. Tuginedes Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 2006. a otsusele nr 3-3-1-2-06 ning 28. märtsi 2006. a otsusele nr 3-3-1-14-06, kahjustatakse ainuüksi isiku õigusvastaselt kartseris hoidmisega kinnipeetava inimväärikust, mis kuulub moraalse kahjuna hüvitamisele. Hüvitise suuruse kindlakstegemisel on aga oluline, et kartseris viibimise aeg ei olnud pikk, õppetöö läbiviimine osutus hiljem võimalikuks ning muid tagajärgi peale kartseris õigusvastaselt viibimisega tekitatud väärikuse alandamise ei ole tuvastatud. Ringkonnakohtu arvates on sellises olukorras piisav hüvitis 1000 krooni. 8. Tallinna Ringkonnakohtu otsusele esitas Tallinna Vangla kassatsioonkaebuse, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning Tallinna Halduskohtu otsuse jõussejätmist. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja väited mittevaralise kahju tekkimise osas kohtumenetluses tõendatud. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud Riigikohtu 22. märtsi 2006. a lahendit haldusasjas nr 3-3-1-2-06 ning pole arvestanud ka Riigikohtu 28. märtsi 2006. a otsuse nr 3- 3-1-14-06 faktilisi asjaolusid. Kassaator leiab, et juhul kui kohus leiab, et tegemist on inimväärikust alandava toiminguga, tulnuks kohtul seda põhjendada ning sisustada kooskõlas kehtivate õigusnormidega, sh Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium on 15. märtsi 2010. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-93-09 muutnud oma seisukohti osas, mis puudutab kinnipeetavate õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud kahju hüvitamist. Nimetatud otsuse punktis 11 leidis kolleegium järgmist: "RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kolleegium on haldusasja nr 3-3-1-14-06 otsuse p-s 12 asunud seisukohale, et kinnipeetava kartseris hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Kolleegium peab vajalikuks oma varasemat seisukohta muuta. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Kolleegium leiab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. VangS § 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama kinnipeetava kambrile kehtestatud tingimustele. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks." Eeltoodud seisukohad kuuluvad kohaldamisele ka käesolevas asjas. Seetõttu on õiged kassatsioonkaebuses esitatud väited seoses kinnipeetavate väärikuse alandamisega kartserisse paigutamisega. Käesoleva kohtuasja materjalidest ei nähtu, et V. Moskovtsevi kartserikambrisse paigutamisega oleks kaasnenud tema väärikuse alandamine. 10. Eelnevast ei tulene aga järeldust, et õigusvastase kartseris hoidmisega tekitatud kahju hüvitamise õiguslikud alused hoopiski puuduksid. Kolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsuse punktis 12 on kolleegium leidnud järgmist: "RVastS § 9 lg-s 1 on ette nähtud isiku õigus nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas juhul, kui kahju on tekitatud vabaduse võtmisega. Vangistuse ajal on piiratud isiku põhiseaduse §-st 20 tulenev õigus vabadusele, samuti võimalus teostada vabadusõigusega olemuslikult seotud õigusi. Vangistusega kaasnevate piirangute määr on sätestatud vangistusseaduse 2. ja 3. peatükis. VangS §-s 651 on sätestatud kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud. Näiteks ei ole kinnipeetavale kartseris lubatud isiklikud asjad ning tal ei ole lubatud liikuda vangla territooriumil. Samuti võib vangla piirata VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kartserisse paigutamisega piiratakse seega oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga. Kolleegium leiab, et kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena, millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel. Kolleegiumi hinnangul kujutab kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmine niivõrd olulist isiku põhiõiguse rikkumist, et sellise käitumise õigusvastasuse tuvastamine ei ole üldjuhul kohane vahend

tekitatud ebaõigluse heastamiseks. Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis." Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et V. Moskovtsevi paigutamine kartserisse oli õigusvastane. Nendel asjaoludel ning arvestades kolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsuse seisukohti asjas nr 3-3-1-93-09, on kaebajal õigus rahalisele hüvitisele ning ringkonnakohtu otsus rahalise hüvitise väljamõistmise osas on lõppjäreldusena õige. 11. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kolleegium muudab Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2009. a otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Kautsjon tuleb arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld