3-1-1-76-10 · Riigikohus
Legislator summary
AI generatedEriarvamus Riigikoht kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2010. a määruse nr 3-1-1-76-10 juurde 1. Kõnealuse kohtumääruse punktis 6 tõdetakse igati õigesti, et kriminaalmenetluse seadustiku § 391 kohaselt on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud kohtumäärus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. 2. Samuti õigesti on määruse samas punktis märgitud, et Riigikohtu praktikas on esinenud juhtumeid, mil ebaseaduslik kohtulahend on tühistatud vaatamata sellele, et menetluskord kohtulahendi vaidlustamist ette ei näe. Sellisteks juhtumiteks on olnud olukorrad, kui määruskaebusest nähtub ilmselgelt, et ebaseadusliku kohtulahendiga on rikutud isiku põhiseaduslikke õigusi või kui määrus, mis ei ole formaalselt määruskaebe korras vaidlustatav, on sisult õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt. 3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil kõnealuse määruse kohaselt aga puudub käesoleval juhul alus sellise erandi tegemiseks, sest ringkonnakohtu ebaseaduslik määrus ei toonud kaasa süüdistatava ega teiste menetlusosaliste põhiseaduslike õiguste kahjustamist. 4. Viimatinimetatu on see, millega on mul raske nõustuda. Kui seaduse kohaselt võivad kohtukulud jääda kas riigi või süüdistatava kanda ja mingeid muid võimalusi seaduses ette ei nähta, siis ei saa kuidagi olla ka kohtu pädevuses mõista kohtukulusid välja kaitsjalt või mistahes muudelt seaduses nimetamata isikutelt. 5. Kui kohus siiski määruskaebe menetluses kohtukulude küsimust lahendades eirab seaduslike alternatiivide võimalikkust ja mõistab kohtukulud välja kolmandalt isikult (nii nagu see kahjuks juhtus käesoleva kohtuasja puhul), ei ole kohus sisuliselt enam toiminud mitte määruskaebemenetluse raames (ja enda pädevuse piires), vaid on teinud ju selle kolmanda isiku suhtes tema (varalisi) õigusi riivava esmakordse kohtulahendi. Sellise lahendi tühistamisest keeldumine, kuigi see Riigikohtu senise põhjendatud praktika kohaselt oleks olnud võimalik, ei ole minu arvates kooskõlas PS § 15 lg-s 1 ja § 24 lg-s 5 sätestatuga nende koostoimes. Eerik Kergandberg
Legislator headnote
AI generatedFull text
Eriarvamus Riigikoht kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2010. a määruse nr 3-1-1-76-10 juurde 1. Kõnealuse kohtumääruse punktis 6 tõdetakse igati õigesti, et kriminaalmenetluse seadustiku § 391 kohaselt on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud kohtumäärus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. 2. Samuti õigesti on määruse samas punktis märgitud, et Riigikohtu praktikas on esinenud juhtumeid, mil ebaseaduslik kohtulahend on tühistatud vaatamata sellele, et menetluskord kohtulahendi vaidlustamist ette ei näe. Sellisteks juhtumiteks on olnud olukorrad, kui määruskaebusest nähtub ilmselgelt, et ebaseadusliku kohtulahendiga on rikutud isiku põhiseaduslikke õigusi või kui määrus, mis ei ole formaalselt määruskaebe korras vaidlustatav, on sisult õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt. 3. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil kõnealuse määruse kohaselt aga puudub käesoleval juhul alus sellise erandi tegemiseks, sest ringkonnakohtu ebaseaduslik määrus ei toonud kaasa süüdistatava ega teiste menetlusosaliste põhiseaduslike õiguste kahjustamist. 4. Viimatinimetatu on see, millega on mul raske nõustuda. Kui seaduse kohaselt võivad kohtukulud jääda kas riigi või süüdistatava kanda ja mingeid muid võimalusi seaduses ette ei nähta, siis ei saa kuidagi olla ka kohtu pädevuses mõista kohtukulusid välja kaitsjalt või mistahes muudelt seaduses nimetamata isikutelt. 5. Kui kohus siiski määruskaebe menetluses kohtukulude küsimust lahendades eirab seaduslike alternatiivide võimalikkust ja mõistab kohtukulud välja kolmandalt isikult (nii nagu see kahjuks juhtus käesoleva kohtuasja puhul), ei ole kohus sisuliselt enam toiminud mitte määruskaebemenetluse raames (ja enda pädevuse piires), vaid on teinud ju selle kolmanda isiku suhtes tema (varalisi) õigusi riivava esmakordse kohtulahendi. Sellise lahendi tühistamisest keeldumine, kuigi see Riigikohtu senise põhjendatud praktika kohaselt oleks olnud võimalik, ei ole minu arvates kooskõlas PS § 15 lg-s 1 ja § 24 lg-s 5 sätestatuga nende koostoimes. Eerik Kergandberg