3-4-1-33-09 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele põhiseaduslikkuse järelevalve

asjas nr 3-4-1-33-09, millega on ühinenud riigikohtunikud Jüri Ilvest, Jaak Luik ja Märt Rask

Olen seisukohal, et õiguskantsleri taotlus tulnuks rahuldada. Riigikogu valimise seaduses, kohaliku

omavalitsuse volikogu valimise seaduses ja Euroopa Parlamendi valimise seaduses olevad

välireklaami kogu aktiivse agitatsiooni ajal täielikult keelavad sätted tulnuks tunnistada

põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks.

I

Olen seisukohal, et valimisseaduste regulatsioon, mille kohaselt poliitiline välireklaam on kogu

aktiivse agitatsiooni perioodil täielikult keelatud, kujutab endast Riigikogu valimiste ja kohaliku

omavalitsuse volikogu valimiste puhul ebaproportsionaalset sekkumist põhiseaduse §-dega 57, 60 ja

156 tagatud valimisõigustesse ning põhiseaduse §-ga 45 tagatud väljendusvabadusse. Ükski nende

õiguste piiramiseks üldkogu poolt otsuse punktis 51 nähtud eesmärk ei õigusta valimisõigustesse ja

väljendusvabadusse sekkumist.

Arvan, et valitud viisil pole võimalik langetada valimiskampaania kulusid ja vähendada raha osakaalu

erakondade poliitilise võimu omandamisel. Mõistlik on eeldada, et konkureerivad erakonnad

kasutavad valimiskampaanias ära kõik saadaolevad ressursid, ka rahalised. Raha, mida pole võimalik

kasutada aktiivse agitatsiooni perioodil välireklaamiks, kasutatakse eelduslikult sel perioodil

valimiskampaanias muul otstarbel.

Tundub, et tänu aktiivse agitatsiooni perioodil poliitilise välireklaami keelamisele tehakse Eestis

erakondade poliitilist välireklaami ja järelikult ka kulutusi poliitilisele välireklaamile enne aktiivse

agitatsiooni perioodi. Viimasel juhul nihkub poliitilise välireklaami kulutuste tegemine lihtsalt

varasemasse perioodi ning aktiivse agitatsiooni perioodil poliitilise välireklaami täielik keelamine

eelduslikult ei saa vähendada raha osakaalu poliitikas. Pigem võib raha osakaal poliitilise võimu

saavutamiseks sellisel juhul isegi suureneda, sest periood, mille kestel end valijatele aktiivse

välireklaami ja muude vahendite abil tutvustatakse, pikeneb poliitilise välireklaami eksponeerimise

aja ettepoole nihkumise tõttu.

Valimiskampaania kulude ning poliitikas raha osakaalu vähendamiseks on võimalik kehtestada

valimiskampaania kuludele mõistlik ülempiir.

Nimetatud keelu eesmärgina näeb üldkogu ka avaliku ruumi vabastamist liigsest poliitilisest

välireklaamist, mis võib tekitada avalikkuse vastumeelsust poliitilise reklaami ja poliitika vastu.

Arvan, et selle eesmärgi saavutamiseks on aktiivse agitatsiooni perioodiks poliitilise välireklaami

totaalse keelu asemel võimalik kasutada palju leebemaid vahendeid, näiteks lubada poliitilist

välireklaami aktiivse agitatsiooni perioodil, kuid piirates sel perioodil poliitilise välireklaami välja

paneku kestust, piirata kasutatavate reklaamipindade suurust ja välja paneku kohti jne.

Arvan, et aktiivse agitatsiooni perioodil poliitilise välireklaami täielik keelamine sunnib otsima muid

võimalusi välitingimustes valija mõjutamiseks, mis võib kaasa tuua poliitilise välireklaami mõiste,

samuti seadusega lubatu ja keelatu hägustumise ning lõpptulemusena ka õiguskorra autoriteedi

languse.

Mulle jääb arusaamatuks, miks on vaja vabastada avalikku ruumi poliitilisest välireklaamist just

aktiivse agitatsiooni perioodil, kuid võimaldada poliitilist välireklaami enne seda perioodi. Poliitilise

välireklaami poliitikasse vastumeelsust tekitav mõju, kui see on olemas, peaks eelduslikult olema

ühesugune, sõltumata välireklaami esitamise ajast. Ma ei ole ka veendunud selles, et praegu

seadusega vastuolus olev poliitiline välireklaam, erinevalt teistest, praegu mitte keelatud avalikest

poliitilisest reklaamidest, saab tekitada valijates vastumeelsust poliitika vastu. Arvan, et kui

mõistetakse, et mingi poliitilise reklaami liik tekitab valijaskonnas vastumeelsust, siis hakkab

toimima poliitikas tegutsevate jõudude eneseregulatsioon - niipea kui saadakse aru, et valijate

mõjutamise mingi vahend tekitab valijates vastumeelsust mõjutajasse, loobutakse vastumeelsust

tekitava mõjutusvahendi kasutamisest.

Üldkogu näeb valitud vahendi eesmärgina ka poliitilise argumentatsiooni suurendamist. Eesmärk

suurendada poliitilist argumentatsiooni on kiiduväärne. Kuid seni, kuni argumenteerimata

propagandaga on eelduslikult võimalik saavutada valijate soovitud suunas mõjutamist, ei aita

poliitilise välireklaami keelamine kaasa valimisprotsessis poliitilise argumentatsiooni

suurendamisele. Loosunglik reklaam ja paljasõnalised lubadused lihtsalt kanduvad suuremas mahus

teise inforuumi, näiteks trükiajakirjanduselt ostetud reklaamipindadele, televisiooni, raadiosse,

postkastidesse, supermarketite siseruumidesse. Poliitilise argumentatsiooni osatähtsus saab

suureneda, kui valimisprotsessis osalevad poliitilised jõud ise leiavad, et seisukohtade

argumenteeritult esitamine on reklaamist efektiivsem. Seepärast pean valimiskampaanias poliitilise

argumentatsiooni suurendamiseks aktiivse agitatsiooni perioodil välireklaami täielikku keelamist

sobimatuks vahendiks ja soovitud sihile mitteviivaks põhiõigustesse sekkumiseks.

Kuna välireklaami täielik keelamine aktiivse agitatsiooni perioodil ei suuda tagada poliitilise

argumentatsiooni suurenemist ning argumenteerimata poliitiline agitatsiooni läheb suure

tõenäosusega teistesse infokanalitesse, siis minu arvates ei saa üldkogu enamuse poolt

põhiseaduspäraseks peetud vahend vähendada valijate kohatut mõjutamist (valijate tahtega

manipuleerimist, poliitilise programmi ja kavatsuste kohta valijatele sisulise teabe andmata jätmist).

Üldkogu enamus viitab otsuses, et Riigikohus on varem näinud aktiivse agitatsiooni perioodil

poliitilise välireklaami keelamise eesmärgina erakondade, üksikkandidaatide ja valimisliitude

võrdsuse tagamist selle kaudu, et vähendatakse erakondade kulutusi valimiskampaaniale ja raha

osakaalu poliitilise võimu saavutamisel. Eelpool põhjendasin, miks ma arvan, et valitud vahend

erakondade puhul raha osakaalu ja kulutusi ei vähenda. Seega ei saa see vahend minu arvates kaasa

aidata ka erakondade ja teiste kandideerijate võrdsuse saavutamisele.

Erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide võrdsuse hindamisel tuleb silmas pidada ka nende

tegelikku võimalust oma vaateid tutvustada. Oma vaadete tutvustamise võimaluste poolest on

erakond, valimisliit ja üksikkandidaat juba olemuslikult ebavõrdses olukorras. Erakond eksisteerib

juba enne valimisnimekirjade registreerimist ning saab erakonnana poliitilise välireklaami abil end

teatavaks teha enne aktiivse agitatsiooni perioodi. Valimisliidud ja üksikkandidaadid tekivad alles

nende registreerimisel valimiskomisjonis.

Kohalikel valimistel ei pruugi üksikkandidaadil või valimisliidul oma programmi kui dokumenti

üldse olla võimalik efektiivselt tutvustada teisiti kui aktiivse agitatsiooni perioodil välireklaami

kaudu. Kohalikke avalik-õiguslikke telekanaleid üldjuhul pole. Kohalikku eraõiguslikku raadiosse ja

trükimeediasse, kui ka viimased on olemas, pääs ei pruugi olla tagatud.

Arvan, et aktiivse agitatsiooni perioodil poliitilise välireklaami keelamine annab eelise "vanadele

poliitikas olijatele" ja võib pärssida nendega konkureerivate uute poliitikute esile kerkimist.

Erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide faktilist ebavõrdsust ei saa seepärast kõrvaldada

poliitilise välireklaami täielik keelamine kogu aktiivse agitatsiooni perioodil. Selline keeld pigem

süvendab nende faktilist ebavõrdsust.

Üldkogu enamuse seisukohta, et praegusel juhul on valimisõigusi ja väljendusvabadust, mille

olemasoluta ei oleks demokraatlik riigikorraldus võimalik, valimisseadustega piiratud samade õiguste

kasutamise huvides demokraatlike otsustusprotsesside parema toimimise tagamiseks (vt otsuse punkt

67) pean ma ebaveenvaks.

II

Nõustun üldkogu enamusega selles, et Euroopa Liidu õigus ei takista Riigikogul poliitilise

välireklaami keelamist Euroopa parlamendi valimiste kampaania ajaks ning et selle keelu

põhiseaduspärasuse kontrollimine on Riigikohtu pädevuses (vt otsuse punktid 42 ja 43).

Olen seisukohal, et selle keelu põhiseaduspärasust saab Euroopa Parlamendi valimiste puhul hinnata

üksnes läbi põhiseaduse § 45, mis sätestab väljendusvabaduse. Euroopa Parlamendi valimise seaduse

§-s 51 sätestatud piirang on minu arvates ebaproportsionaalne sekkumine põhiseaduse §-ga 45

tagatud väljendusvabadusse üldjoontes samadel põhjendustel, mis on esitatud käesoleva eriarvamuse

esimeses osas.

Erinevalt üldkogu enamusest arvan, et põhiseaduse §-dele 57 ja 60 tuginemine Euroopa Parlamendi

valimise seaduse § 51 põhiseaduspärasuse hindamisel pole võimalik. Põhiseaduse §-d 57 ja 60

reguleerivad valimisõigusi üksnes Eesti riigivõimu teostamisel. Põhiseaduse täiendamise seaduse § 2

mille kohaselt Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades

liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi, ei toonud muudatusi põhiseaduse §-de 57 ja 60

kohaldamisse. Euroopa Parlamenti Eestist valitud isikud ei teosta Eesti riigivõimu. Õiguslikus mõttes

nad esindavad Euroopa Liidu ühishuvi, nagu ka Eestist pärit Euroopa Komisjoni liige ning Euroopa

Kohtu ja esimese astme kohtu kohtunik.

Minu arvates saab ja tuleb valimisõigustesse sekkumise õiguspärasust Euroopa Parlamendi valimistel

hinnata läbi üldkogu otsuse punktides 36, 37 ja 42 nimetatud Euroopa Liidu õigusaktide, jättes

Euroopa Liidu õiguse kohaldamise ülimuslikkuse põhimõttest tulenevalt kohtuasja lahendamisel

kohaldamata Eesti õiguse sätte, mis on vastuolus Euroopa Liidu õigusega.

III

Ma tunnustan erakonna tegevusvabadust kui põhiseadusega kaitstud vabadusõigust. Õigus koonduda

erakonda oleks sisutühi, kui erakonnal poleks õigust tegutseda. Arvan, et erakonna tegevusvabadus

on tuletatav põhiseaduse § 48 lg-test 1, 3 ja 4.

Erinevalt üldkogu enamusest ei näe ma valimisseaduste vaidluse all olnud sätete puhul sekkumist

erakonna tegevusvabadusse. Arvan, et erakonna tegevusvabadus ei hõlma väljendusvabadust.

Väljendusvabadus on erakondade ja teiste mittetulundusühingute, samuti nagu füüsiliste isikute ja

äriühingute puhul kaitstud põhiseaduse §-ga 45.

Väljendusvabadust kaitseb kõigi põhiõiguste kandjate puhul põhiseaduse § 45, milles sätestatakse

seaduse kvalifitseeritud reservatsiooniga põhiõigus. Põhiseaduse mõttega ei oleks kooskõlas kui

näiteks ettevõtlusega tegeleva ajakirjandusväljaande väljendusvabadust kaitseb põhiseaduse § 31,

milles sätestatakse seaduse lihtsa reservatsiooniga põhiõigus.