3-2-1-63-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-63-10

Määruse kuupäev

Tartu, 22. juuni 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

STAVILOR GRUPP OÜ ja Demit osaühingu avaldused

menetluskulude kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-

08-4888

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

STAVILOR GRUPP OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja STAVILOR GRUPP OÜ (registrikood 10974298),

esindaja juhatuse liige Igor Kotðurov

Kostja Demit osaühing (registrikood 10211531)

Asja läbivaatamise kuupäev

7. juuni 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-4888 muutmata.

2. Jätta STAVILOR GRUPP OÜ määruskaebus rahuldamata.

3. Arvata STAVILOR GRUPP OÜ määruskaebuselt Igor Kotðurovi poolt 22. märtsil 2010. a

tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. STAVILOR GRUPP OÜ (hageja) esitas 8. veebruaril 2008 Tartu Maakohtule hagi Demit

osaühingu (kostja) vastu 129 210 krooni võlgnevuse, 12 921 krooni viivise, 18 290 krooni

kahjuhüvitise ja kahjuhüvitise tasumisega viivitatud aja eest 548 krooni 70 sendi viivise

väljamõistmiseks. Tartu Maakohus mõistis 6. juuni 2008. a otsusega kostjalt hageja kasuks välja

129 210 krooni, põhinõudelt 12 921 krooni viivist, kahjuhüvitise 9440 krooni ja kahjuhüvitisnõudelt

283 krooni 20 senti viivist. Hageja kohtumenetluses kantud õigusabikuludest jättis maakohus 4/5

kostja kanda. Riigilõivu jättis maakohus kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Tartu

Ringkonnakohus rahuldas 10. novembri 2008. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati. Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu

otsuse menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega

rahuldas hagi kostja vastu osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 44 415 krooni võlgnevuse

ja 4441 krooni 50 senti viivise katteks, kokku 48 856 krooni 50 senti. Maakohtus ja ringkonnakohtus

kantud menetluskuludest jättis ringkonnakohus 70% hageja ja 30% kostja kanda. Riigikohus jättis

9. veebruari 2009. a määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

2. Hageja esitas 3. märtsil 2009 Tartu Maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse.

Hageja avalduse kohaselt on tsiviilasjas hageja menetluskuluks lepingulise esindaja kulu

26 500 krooni, millest hageja kanda peab jääma 70%, s.o 18 550 krooni. Hageja palus määrata, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

3. Tartu Maakohus märkis 5. märtsi 2009. a määruses, et kostjal on hageja avaldusele vastuväidete

esitamiseks aega kümme päeva alates avalduse kättetoimetamisest.

4. Kostja esitas 18. märtsil 2009 vastuväited hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele.

Kostja vastuväidete kohaselt sai ta maakohtu määruse kätte 9. märtsil 2009, mistõttu on vastus

esitatud tähtaegselt.

Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise taotluse esitamisel jätnud arvestamata asjaolu, et

ringkonnakohus on jätnud hageja õigusabikulud kohtueelses menetluses, lähtudes hageja esitatud

16. oktoobri 2007. a arve-saatelehest nr M-67, rahuldamata. Ka 30. septembri 2007. a arve-saateleht

nr M-60 kohtueelsete õigusabikulude kohta tuleb jätta arvestamata - see ei kajasta õigusabi, mis

puudutab nõuet kostja vastu. Kostja pidas hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks

8500 krooni, millest 70% hageja kanda jätmisel tuleb hageja menetluskuludest kostjalt välja mõista

2550 krooni.

Kostja märkis, et maakohus lähtus 5. märtsi 2009. a kohtumääruses muu hulgas tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) §-st 176. TsMS § 176 lg 1 kohaselt toimetab menetluskulude kindlaksmääramise

avalduse kohus viivitamata koos menetluskulude nimekirja ja tõenditega kätte vastaspoolele ja annab

talle aega vähemalt seitse päeva avalduse kättetoimetamisest alates sellele vastuväidete esitamiseks.

Tähtaeg ei või olla lühem menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtajast.

TsMS § 176 lg 2 kohaselt, kui menetluskulud jagati täielikult või osaliselt murdosade või protsentide

järgi, nõuab kohus pärast kulude kindlaksmääramise avalduse talle esitamist, et vastaspool esitaks

sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul ka oma menetluskulude nimekirja ja vajaduse

korral ka seda tõendavad dokumendid. Kuna ringkonnakohtu otsusega jagati menetluskulud täielikult

protsentide järgi ja kohus on määruses õiguspäraselt lähtunud TsMS §-st 176, siis on kostjal vastuses

õigus ja kohustus esitada oma menetluskulude nimekiri.

Kostja sai Riigikohtu 9. veebruari 2009. a lahendist hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata

jätmise kohta teada hageja esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja maakohtu

5. märtsi 2009. a kohtumääruse kättesaamisel 9. märtsil 2009. Kostja taotles menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtaja pikendamist. Samas on kostja seisukohal, et ka

TsMS § 176 lg 2 alusel on asjas põhjendatud kostja menetluskulude kindlaksmääramine ja hagejalt

väljamõistmine. Kostja menetluskulud kokku on 41 000 krooni (ilma käibemaksuta), millest 30%

kostja kanda jätmisel tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 28 700 krooni.

5. Hageja vaidles kostja väidetele vastu. Hageja leidis, et kuivõrd 16. oktoobri 2007. a arve-saatelehe

nr M-67 sisuks on muu hulgas asja analüüs, tõendite ja taustinformatsiooni kogumine ning

konsultatsioonid, tuleb sellel arvel-saatelehel kajastuvad õigusabikulud välja mõista. Arusaamatu on

ka kostja väide selle kohta, et 30. septembri 2007. a arve-saateleht nr M-60 ei kajasta õigusabi, mis

puudutab nõuet kostja vastu. Arve-saatelehe nr M-60 sisuks on õigusabi tasu vastavalt

käsunduslepingule. Hageja sõlmis esindajaga käsunduslepingu selleks, et esindaja tegeleks hageja

nõudega kostja vastu. Seega tuleb ka arve-saatelehest nr M-60 tulenevad õigusabikulud välja mõista.

Kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtaja pikendamiseks ei ole

põhjendatud. Alates hageja esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja maakohtu

5. märtsi 2009. a kohtumääruse kättesaamisest 9. märtsil 2009 kuni kostja kirjaliku vastuväite

esitamiseni 18. märtsil 2009 oli kostjal piisavalt aega esitada menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus ning kostja taotlus avalduse esitamise tähtaja pikendamiseks on ilmselgelt põhjendamatu.

Kuivõrd TsMS § 174 lg-st 1 tulenevalt on tegemist seadusliku tähtajaga, siis seda ei saa kohus

määrusega pikendada. Kostja väljavaated oma menetluskulude kindlaksmääramiseks oleksid olnud

suuremad, kui ta esitanuks tähtaja ennistamise taotluse. Seda pole kostja teinud. Kostja on omaks

võtnud, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jäi tähtaegselt esitamata.

6. Tartu Maakohus rahuldas 21. septembri 2009. a määrusega hageja avalduse osaliselt ja kostja

avalduse täielikult ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2550 krooni ning kohustas

määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni kostjat tasuma viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud

28 700 krooni.

Maakohtu määruse kohaselt sätestab TsMS § 176 lg 2, et kui menetluskulud jagati täielikult või

osaliselt murdosade või protsentide järgi, nõuab kohus pärast kulude kindlaksmääramise avalduse

talle esitamist, et vastaspool esitaks sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud tähtaja jooksul ka

oma menetluskulude nimekirja ja vajaduse korral ka seda tõendavad dokumendid. Kohtuotsus jõustus

Riigikohtu määrusega 9. veebruaril 2009. Hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse

3. märtsil 2009. Nimetatud avaldus edastati 5. märtsil 2009 määrusega kostjale. Kostja esitas vastuse

koos menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega 18. märtsil 2009. Seega on mõlemad avaldused

esitatud tähtaegselt. Avaldustele on lisatud arved. Hageja menetluskulud on 26 500 krooni, millest

70%, s.o 18 500 krooni, jääb hageja enda kanda. Ringkonnakohtu 10. novembri 2008. a otsuse p-s 7.3

on põhjendatud, miks jäeti hageja kohtueelses menetluses kantud õigusabikulu (arve nr M-67, tl 17)

välja mõistmata. Samuti ei ole põhjendatud hageja arve nr M-18 (tl 162).

7. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada

osas, millega hagejalt mõisteti kostja kasuks välja menetluskulud 28 700 krooni ning millega jäeti

kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 5400 krooni. Hageja palus rahuldada enda menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse ning jätta kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus ja

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtaja pikendamise taotlus rahuldamata.

8. Kostja palus jätta maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus tühistas 1. märtsi 2010. a määrusega maakohtu määruse ning tegi uue

määruse, millega rahuldas poolte taotlused osaliselt. Ringkonnakohus määras hageja kasuks

väljamõistetavate menetluskulude suuruseks 2550 krooni ning kostja kasuks väljamõistetavate

menetluskulude suuruseks 15 575 krooni. Ringkonnakohus tegi poolte nõuete vahel tasaarvestuse ja

mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 13 025 krooni.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu määrusega osas, millega määrati hageja kasuks väljamõistetavate

õigusabikulude summaks 2550 krooni. Jõustunud Tartu Ringkonnakohtu otsuse p-s 7.3 on

ringkonnakohus põhjendanud, miks tuleb jätta rahuldamata hageja taotlus välja mõista õigusabikulud,

mis on kantud enne hagi esitamist. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitas hageja

4 arvet ja nendest 16. oktoobri 2007. a 15 500 krooni suurune arve nr M-67 (tl 161) ja 30. septembri

2007. a 2500 krooni suurune arve nr M-60 (tl 163) on esitatud enne hagi esitamist, mistõttu nende

alusel osutatud õigusteenuse tasu taotlus tuleb jätta arvestamata. Hageja väited, et need arved

hõlmasid ka hagimenetlust, ei ole tõendatud, samas on eraldi esitatud 4000 krooni suurune arve nr M-

18 hagiavalduse koostamise eest. Arvestades hagi keerukust ja mahtu, on nimetatud summa piisav

ning kui hageja kasutas hagi koostamiseks rohkem õigusabiteenust, siis ei saaks seda lugeda

vajalikuks ega põhjendatuks. Põhjendatud on hageja õigusabikulud arvete M-44 ja M-18 alusel ning

nendest 30% on 2550 krooni.

Hageja väide, et kostja esitas oma menetluskulude kindlaksmääramise nõude hilinemisega, ei ole

põhjendatud. Asja materjalidest nähtub, et maakohus määras 5. märtsil 2009 kostjale vastamise

tähtajaks kümme päeva arvates kättetoimetamisest (tl 167). Kostja seaduslik esindaja sai materjalid

kätte 6. märtsil 2009 (tl 170). Kostja esitas vastuväited ja taotluse oma kulude kohta 18. märtsil 2009.

Ringkonnakohus möönis, et vastus esitati pärast kümnepäevase tähtaja möödumist. Samas arvestades,

et maakohus ei saatnud materjale lepingulisele esindajale ning ei määranud kindlaks TsMS § 176 lg-

s 2 sätestatud tähtaega, tuleb lugeda taotlus tähtaegselt esitatuks. Vastus on esitatud hilinemisega,

kuid maakohtul oli TsMS § 64 lg 1 kohaselt õigus ka vaikivalt TsMS § 176 lg-s 1 toodud tähtaega

pikendada. Kuna maakohus eksis ise tähtaegade määramisel, on see põhjendatud.

Hageja ei ole vaidlustanud kostja menetluskulude suurust põhjendatuse ja vajalikkuse aspektist.

Kostja märkis taotluses, et õigusabikulusid on kantud 41 000 krooni ja sellest tuleb hagejalt välja

mõista 70%, s.o 28 700 krooni. Ringkonnakohus leidis, et kostja kulud ei ole deklareeritud summas

TsMS § 175 lg 1 alusel vajalikud ja põhjendatud. Ringkonnakohtu arvates on kostja kuludest

põhjendatud 7250 krooni riigilõivu. Arvestades kostja esitatud dokumente, kostja vastust ja

apellatsioonkaebust ning kolmel kohtuistungil osalemist, on põhjendatud menetluskulude suuruseks

15 000 krooni. Kuna hageja kanda jäi kohtulahendiga 70% menetluskuludest, siis on kostja nõudest

põhjendatud 15 575 krooni. Kostja ei ole taotlenud TsMS § 177 lg 2 alusel viivise väljamõistmist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus

tühistada, hageja esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldada ning jätta kostja

18. märtsil 2009 maakohtule esitatud kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kui

hilinenult esitatu rahuldamata.

Hageja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuivõrd arved nr M-67 ja nr M-60 on esitatud enne

hagi esitamist, tuleb nende alusel osutatud õigusteenuse tasu taotlus jätta arvestamata. Arve nr M-67

sisuks on muu hulgas asja analüüs, tõendite ja taustinformatsiooni uurimine, konsultatsioonid. Kõik

nimetatud toimingud on seotud hageja ja kostja vahelise vaidlusega. Kuna tegemist on keerulise ja

spetsiifilise vaidlusega, ei saanud lepinguline esindaja piirduda üksnes hagi koostamisega, vaid hagi

koostamisele pidi eelnema töövõtulepingu analüüs, tõendite uurimine, kostja tausta uurimine ja

konsultatsioonid kliendiga selleks, et langetada otsus hagi esitamise otstarbekuse üle. Arved nr M-60

ja nr M-67 tuleb lugeda hageja menetluskulude hulka. Poolte lepingulised esindajad on õigusbüroo

juristid, kelle tunnitasu ei saa olla märkimisväärselt erinev, seetõttu ei ole õiglane olukord, kus kostja

põhjendatud menetluskuludeks loetakse 22 250 krooni ning hageja põhjendatud menetluskuludeks

üksnes 8500 krooni.

Ringkonnakohus on rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet (TsMS § 7), lugedes kostja

menetluskulude dokumentide hilisema esitamise tähtaegseks. Maakohus pole määruses ei vaikivalt

ega põhjendatult lugenud kostja avaldust tähtaegseks ega peatunud kostja tähtaja pikendamise

taotlusel. Ringkonnakohus on täiesti põhjendamatult omistanud maakohtu tegevusele (kostja tähtaja

rikkumise tähelepanuta jätmine) vaikiva ning kostjat soodustava tähenduse, milles seisnebki poolte

ebavõrdne kohtlemine.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ning

ringkonnakohtu määrus muutmata.

12. Hageja leiab, et ringkonnakohus jättis tema esitatud arved nr M-60 ja nr M-67 hageja

menetluskulude kindlaksmääramisel põhjendamatult arvestamata. Kolleegium selle hageja

seisukohaga ei nõustu. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja

nõustajate kulud. Menetluskuludeks TsMS-i mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate

kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise

kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda TsMS-i

menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel. Praegusel juhul on ringkonnakohus õigesti leidnud,

et kuivõrd ei ole tõendatud, et arvetes nr M-60 ja nr M-67 kajastatud õigusabiteenus hõlmas ka

praeguse asja hagimenetlust, tuleb need arved jätta arvestamata.

13. Teiseks leiab hageja, et kostja esitas oma menetluskulude taotluse hilinemisega. Kolleegium ei

nõustu selle hageja seisukohaga.

Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust

ettenägevas kohtulahendis. Ringkonnakohtu otsus, milles jagati poolte menetluskulud protsentides,

jõustus Riigikohtu 9. veebruari 2009. a määrusega, millega Riigikohus jättis hageja

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse

3. märtsil 2009.

TsMS § 176 lg 1 kohaselt toimetab kohus menetluskulude kindlaksmääramise avalduse viivitamata

koos menetluskulude nimekirja ja tõenditega kätte vastaspoolele ja annab talle aega vähemalt seitse

päeva avalduse kättetoimetamisest alates sellele vastuväidete esitamiseks. Tähtaeg ei või olla lühem

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtajast. TsMS § 176 lg 2 kohaselt, kui

menetluskulud jagati täielikult või osaliselt murdosade või protsentide järgi, nõuab kohus pärast

kulude kindlaksmääramise avalduse talle esitamist, et vastaspool esitaks TsMS § 176 lg-s 1 sätestatud

tähtaja jooksul ka oma menetluskulude nimekirja ja vajaduse korral ka seda tõendavad dokumendid.

Maakohus andis 5. märtsi 2009. a määrusega kostjale kümnepäevase tähtaja hageja avaldusele

vastuväidete esitamiseks. Kostja seaduslik esindaja sai määruse kätte 11. märtsil 2009 (tl 170), mitte

9. märtsil 2009, nagu väitis kostja lepinguline esindaja, ega ka mitte 6. märtsil 2009, nagu märkis

ringkonnakohus. Kostja esitas vastuse ning oma menetluskulude kindlaksmääramise avalduse

18. märtsil 2009.

Kolleegium leiab, et kuigi TsMS § 174 lg 1 võimaldab menetlusosalisel nõuda menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude

jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest, siis TsMS § 176 lg 2 on TsMS § 174 lg 1 erisätteks

olukorras, kus kohus on jaganud menetluskulud täielikult või osaliselt murdosade või protsentide

järgi. Ka praegusel juhul jagas ringkonnakohus menetluskulud selliselt, et jättis menetluskuludest

70% hageja ja 30% kostja kanda. Kuivõrd maakohus märkis 5. märtsi 2009. a määruses, et kostjal on

hageja avaldusele vastuväidete esitamiseks aega kümme päeva alates avalduse kättetoimetamisest

(tl 167-168), kostja seaduslik esindaja sai määruse kätte 11. märtsil 2009 (tl 170) ning kostja esitas

vastuse ning oma menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 18. märtsil 2009 (tl 172-174), on

kostja esitanud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koos menetluskulusid tõendavate

dokumentidega tähtaegselt.

14. Selgituseks märgib kolleegium veel seda, et kuna kohus oli jaganud poolte menetluskulud

protsentides, siis pidanuks maakohus 5. märtsi 2009. a määrusega nõudma TsMS § 176 lg 2 kohaselt

kostjalt ka oma menetluskulude nimekirja ja vajadusel seda tõendavate dokumentide esitamist

TsMS § 176 lg-s 1 märgitud tähtaja jooksul. TsMS § 176 lg-st 1 tulenevalt tuleb anda vastaspoolele

aega vähemalt seitse päeva avalduse kättetoimetamisest alates ning menetluskulude

kindlaksmääramise avaldusele vastamise tähtaeg ei tohi olla lühem menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtajast. Seega, kui pool esitab menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse vähem kui 7 päeva enne menetluskulude kindlaksmääramise avalduse

esitamise 30-päevase tähtaja möödumist (nt 29. päeval pärast kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumist), tuleb vastaspoolele anda oma menetluskulude nimekirja ja seda tõendavate dokumentide

esitamiseks aega vähemalt 7 päeva avalduse kättetoimetamisest alates.

15. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses määruskaebuse esitamisega seotud

menetluskulusid TsMS § 178 lg 3 järgi ei hüvitata.

16. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik