3-3-1-22-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-22-10

Määruse kuupäev

22. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Andres Sarapuu kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse 30. oktoobri 2007. a korralduse nr 13.2-1/24228

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2010. a määrus haldusasjas

nr 3-09-2984

Menetluse alus Riigikohtus

Andres Sarapuu määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Andres Sarapuu määruskaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. detsembri 2009. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu

2. veebruari 2010. a määrus haldusasjas nr 3-09-2984.

Vabastada Andres Sarapuu riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-09-2984 ja

saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andres Sarapuu esitas 11. detsembril 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti

Põhja maksu- ja tollikeskuse 30. oktoobri 2007. a korralduse nr 13.2-1/24228 tühistamiseks. Selle

korraldusega kohustati A. Sarapuud tasuma maksuvõlga 14 414 krooni (füüsilisest isikust ettevõtja

(FIE) tähtpäevaks tasumata jäetud sotsiaalmaks 12 177 krooni ja sellelt arvestatud intress 2 237

krooni). Kaebuse esitaja väitis, et septembris 2005 võttis ta end Maksu- ja Tolliametis FIE-na arvele,

7. novembril 2005 ta vahistati ning aprillis 2006 mõisteti karistuseks kolm aastat vangistust. Vanglas

viibimise ajal pöördus ta korduvalt Maksu- ja Tolliameti poole, et end registrist kustutada, kuid

sellele kas ei vastatud või nõuti tema isiklikku kohaleilmumist. Neid asjaolusid arvestades poleks

sotsiaalmaksuvõlga tohtinud koguneda. Pöördumisi Maksu- ja Tolliameti poole A. Sarapuu tõendada

ei suuda. Pärast vanglast vabanemist läks kaebuse esitaja kohe Maksu- ja Tolliametisse ning sulges

oma registreeringu FIE-na. Kaebuse esitaja märkis ka, et viibis korralduse andmise ajal kolmeaastast

vangistust kandmas ning nägi korraldust esmakordselt siis, kui halduskohus kohustas 17. novembril

2009 Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskust esitama kohtule kirjaliku seletuse kaebuse

kohta haldusasjas nr 3-09-2029.

Kaebuse esitaja taotles enda vabastamist riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu.

2. Tallinna Halduskohtus rahuldas 28. detsembri 2009. a määrusega riigilõivu tasumisest

vabastamise taotluse osaliselt. Kohus leidis, et riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 13 kohaselt tuleks

kaebuse esitajal tasuda kaebuselt riigilõivu 720 krooni. A. Sarapuu vanglasisesel isikuarvel on

28. detsembri 2009. a seisuga vabu vahendeid 171 krooni ja 90 senti. Halduskohtule kaebuse

esitamise päeval (11. detsembril 2009) oli isikuarve jääk aga 101 krooni ja 90 senti, kusjuures kaks

päeva varem oli kaebuse esitaja teinud vangla kaupluses 180-kroonise väljamineku. Sellest rahast ei

jätku riigilõivu tervikuna tasumiseks. Samas ei saa kaebuse esitajat pidada ka täiesti maksejõuetuks,

sest vanglas tagatakse temale rõivad ja toitlustus ning ta ei vaja vanglas viibimise ajal toimetulekuks

täiendavat raha. Seepärast tuleb kaebuse esitaja vabastada riigilõivu tasumisest osaliselt ja kohustada

teda tasuma riigilõivu 125 krooni, mis tal on olemas hetkel ning oli olemas ka vahetult kaebuse

esitamisele eelnenud ajal. Kaebuse esitaja otsus teha riigilõivu tasumise asemel vangla kauplusest

sisseoste ei mõjuta tasumisele kuuluva riigilõivu suurust.

3. A. Sarapuu esitas määruskaebuse, milles taotles enda täielikku vabastamist riigilõivu tasumisest.

Määruskaebuse kohaselt ei muuda 171 krooni olemasolu kaebuse esitajat maksejõuliseks, sest

Tallinna Vangla on tema isikuarvel broneerinud 142 krooni elektri eest tasumiseks ja kohtud nõuavad

kaebuse esitajalt riigilõivu tasumist kolmes haldusasjas.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. veebruari 2010. a määrusega A. Sarapuu määruskaebuse

rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et ka maksejõuetu isiku võib jätta riigilõivu tasumisest vabastamata, kui

kaebus on perspektiivitu. A. Sarapuu kaebus ei ole perspektiivikas. Sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2

lg-test 5 ja 6 tulenevalt on FIE kohustatud maksma sotsiaalmaksu aastas mitte vähem kui

maksustamisperioodi kuude eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud summalt ja seda

proportsionaalselt FIE-na registreeritud kuude arvuga. Sotsiaalmaksu maksmine toimub SMS § 9 lg 3

kohaselt avansiliste maksetena, mida on isik SMS § 9 lg 5 kohaselt kohustatud maksma

proportsionaalselt kuude arvuga, mille kestel isik oli registreeritud FIE-na. Eeltoodud sätetest

tulenevalt sõltub sotsiaalmaksu ja selle avansiliste maksete tasumise kohustus sellest, kas isik on FIE-

na registreeritud. FIE-na registreeritud isiku mittetegelemine ettevõtlusega mõjutas vaadeldaval

perioodil SMS § 2 lg 8 ja § 9 lg 51 kohaselt sotsiaalmaksu ja avansiliste maksete tasumise kohustust

juhul, kui isik oli vastavalt maksukorralduse seaduses sätestatule teatanud Maksu- ja Tolliameti

piirkondlikule struktuuriüksusele ettevõtluse peatamisest või ajutise või hooajalise ettevõtlusega

tegelemise algus- ja lõppkuupäeva vastavalt maksukorralduse seaduse kuni 1. jaanuarini 2009

kehtinud § 20 lg-le 2. Käesoleval juhul möönab kaebuse esitaja, et ta ei saa tõendada väiteid Maksu-

ja Tolliameti poole pöördumisest. Eeltoodud põhjustel ei oleks A. Sarapuu riigilõivust täies ulatuses

vabastamine põhjendatud ja kaebuse esitaja väited tema maksejõuetusest ei oma taotluse

lahendamisel määravat tähtsust.

Ringkonnakohus nõustus siiski ka halduskohtu hinnanguga kaebuse esitaja maksevõimele. Kaebuse

esitaja ei väida, et ta oleks tasunud või tasub oma isikuarvel olevatest vabadest rahalistest vahenditest

riigilõive veel muudes haldusasjades esitatud kaebustelt. A. Sarapuu isikuarvel broneeritud

summadega on halduskohus kaebuse esitaja vabade rahaliste vahendite kindlakstegemisel arvestanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. A. Sarapuu esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

2. veebruari 2010. a määrus ja vabastada ta riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu. Määruskaebuse

kohaselt oli A. Sarapuul tõepoolest 171 krooni ja vahetevahel on isikuarvele laekunud väiksemaid

toetusi, kuid neid vajab kaebaja esmavajaduste rahuldamiseks. Põhjendamatu on väita, et vanglas

viibides on isik täielikult riigi ülalpidamisel. Nii tekib "surnud ring," kus vähese isikuarvele laekunud

raha tõttu jätab kohus kaebaja riigilõivust vabastamata ja vangla omakorda ei võimalda

hügieenitarbeid, riideid või muud esmavajalikku, sest kaebajal oli isikuarvel raha olemas.

6. Riigikohtu 28. mai 2010. a määrusega peatati A. Sarapuu määruskaebuse menetlus kuni Riigikohtu

määruse jõustumiseni haldusasjas nr 3-3-1-20-10. Riigikohus uuendas menetluse 22. juuni 2010. a

määrusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Asjas on vaidlus selle üle, kas kohtud on õigesti jätnud A. Sarapuu riigilõivu tasumisest

vabastamise taotluse rahuldamata.

HKMS § 91 lg 1 1. lause sätestab, et isiku taotlusel võib kohus määrusega vabastada isiku täielikult

või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu.

Halduskohus leidis, et A. Sarapuul on võimalik tasuda riigilõivu 125 krooni ja seda ületavas osas

tuleb kaebaja maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest vabastada. Ringkonnakohus asus seisukohale,

et kaebaja täies ulatuses riigilõivust vabastamine oleks põhjendamatu ainuüksi kaebuse

perspektiivituse tõttu. Kuigi kaebaja väited tema maksejõuetuse kohta ei omanud ringkonnakohtu

arvates määravat tähtsust, nõustus ringkonnakohus siiski halduskohtu hinnanguga kaebaja

maksevõimele.

8. Halduskolleegium ei jaga ringkonnakohtu arvamust, et A. Sarapuu kaebus on perspektiivitu.

A. Sarapuu on Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse korralduse vaidlustanud väitega, et

perioodi eest, mille kestel kaebaja ei saanud vangistuses viibimise tõttu ettevõtlusega tegeleda, ei saa

temalt nõuda ka FIE sotsiaalmaksu. Ringkonnakohtu arvates sõltub sotsiaalmaksu ja selle avansiliste

maksete tasumise kohustus FIE-na registreerimisest ning ettevõtlusega mittetegelemine välistab

maksukohustuse vaid siis, kui isik on maksuhaldurit teavitanud ettevõtluse peatamisest või ajutise või

hooajalise ettevõtlusega tegelemise algus- ja lõpukuupäevast.

Halduskolleegium leidis 28. juuni 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-37-01, et FIE sotsiaalmaksuga

maksustamisel on oluline reaalne ettevõtlusega tegelemine ja registrikanne on selle kohta vaid üks

võimalik tõend. Sotsiaalmaksuga maksustamisel ei ole lõppkokkuvõttes oluline, kas isik teatas

õigeaegselt ettevõtlusega tegelemise lõpetamisest. Oluline on maksustamisperioodil ettevõtlusest tulu

saamine või maksumaksja reaalne majandustegevus, mis on suunatud tulu saamisele. Samal

seisukohal oli Riigikohus ka 16. septembri 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-35-03 (p 10). Kuigi

viidatud lahendites oli vaidluse all enne 1. jaanuari 2001 kehtinud sotsiaalmaksuseaduse redaktsioon,

saab halduskolleegiumi arvates nimetatud lahendites väljendatud põhimõtetest lähtuda ka

sotsiaalmaksuseaduse hilisema redaktsiooni kohaldamisel.

Vaidlustatud korraldusega hõlmatud perioodil kehtinud SMS § 2 lg 1 p 5 kohaselt makstakse

sotsiaalmaksu füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulult tulumaksuseaduse § 14

tähenduses, millest on tehtud tulumaksuseaduses lubatud ettevõtlusega seotud mahaarvamised,

arvestades sama paragrahvi lõigetes 5, 7 ja 8 sätestatut, kuid mitte rohkem kui maksustamisperioodi

kuude palga alammäärade 15-kordselt summalt aastas. Tulumaksuseaduse § 14 lg 2 peab

ettevõtluseks isiku iseseisvat majandus- või kutsetegevust, mille eesmärgiks on tulu saamine. SMS

§ 2 lg 5 sätestab, et füüsilisest isikust ettevõtja maksab sotsiaalmaksu aastas üldjuhul mitte vähem kui

SMS §-s 21 nimetatud kuumäära 12-kordselt summalt. Seega tuleb sotsiaalmaksu maksta ka neil

ettevõtlusega tegelevatel füüsilistel isikutel, kes ei saanudki ettevõtlusest tulu. Sellest saab järeldada,

et sotsiaalmaksu objektiks pole mitte üksnes tulu, vaid ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku puhul ka

tema ettevõtlus, mis on suunatud tulu saamisele. Seetõttu leiab kolleegium, et FIE

sotsiaalmaksukohustus eeldab ettevõtlusega tegelemist. Ringkonnakohtu määruses osundatud SMS

§ 9 reguleerib sotsiaalmaksu maksmise korda ega muuda §-s 2 sätestatud maksuobjekti.

Kuna A. Sarapuu kaebus põhineb väitel, et tal puudus vanglas viibimise tõttu võimalus ettevõtlusega

tegeleda, ei saa halduskolleegiumi arvates pidada A. Sarapuu kaebust perspektiivituks.

9. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu hinnanguga kaebaja maksevõimele. Halduskohus on

tuvastanud, et kaebuse esitamise päeval oli A. Sarapuu isikuarve jääk 101 krooni ja 90 senti,

kusjuures kaks päeva varem oli kaebuse esitaja teinud vangla kaupluses 180-kroonise väljamineku.

Halduskohtu määruse tegemise ajal oli A. Sarapuu isikuarvel 171 krooni ja 90 senti. Halduskohtu

arvates oli kaebaja esitajal võimalik tasuda 125 krooni riigilõivu, sest vanglas tagatakse temale rõivad

ja toitlustus ning ta ei vaja vanglas viibimise ajal toimetulekuks täiendavat raha.

10. Riigikohus leidis 22. juuni 2010. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-20-10 (p 15) järgmist: "HKMS

§ 15 lg-st 3, § 16 lg-st 2 ja § 91 lg-st 1 tulenevalt on maksejõuetuse tõendamise kohustus eelkõige

kaebajal (vt Riigikohtu 16. veebruari 2006. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-80-05, p 7). Seetõttu peab

kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusele lisama teatise enda ja oma perekonnaliikmete

isikliku ja majandusliku seisu kohta ning võimaluse korral muud tõendid, mis kinnitavad tema

maksejõuetust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 185 lg 2).

Kui taotlusest, majandusliku seisu teatisest ja muudest kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et isikul ei

olnud kaebust (või kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus esitatakse pärast kaebuse esitamist,

siis nimetatud taotlust) esitades riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu

tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata vaid siis, kui õigust, mida

kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu.

Kui kohtul tekib siiski põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta

maksejõuetuks, võib kohus taotlejalt nõuda täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda

tõendeid omal algatusel. Halduskolleegium märgib, et enne oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei

pea isik ette nägema halduskohtusse pöördumise vajadust ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu

tarbeks raha säästma. Seetõttu peaks kohus hindama üksnes neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis

jäävad kaebaja õigusi piiravast haldusaktist või toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse või

riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise vahelisse perioodi. Arvestades HKMS § 9 lg-tes

4-6 sätestatud kaebuse esitamise tähtaegu peab halduskolleegium mõistlikuks piiritleda kohtu

hindamisruumi selliselt, et arvesse ei tuleks võtta enam kui kaebuse või taotluse esitamise hetkele

eelnenud nelja kuu sissetulekuid ja väljaminekuid. Kolleegium jääb oma senise praktika juurde, et

kohtul tuleb maksejõuetuse põhjuste hindamisel arvestada, et kaebajal, sealhulgas kinnipeetaval, keda

peetakse ülal riigieelarvest, võib esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud. Ka pärast

riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud

kulutuste tegemiseks.

Kui kohtu põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, leiab

kinnitust, tuleb riigilõivust vabastamise taotlus jätta rahuldamata. Kui kahtlus kinnitust ei leia, tuleb

isiku taotlus üldjuhul rahuldada, välja arvatud juhul, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei

saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu.

Halduskolleegium selgitab, et kohtul puudub vajadus koguda täiendavaid tõendeid ja hinnata

põhjalikumalt taotleja majanduslikku seisu, sealhulgas tuvastada, kas taotleja on muutnud end ise

mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus tuleks igal juhul jätta

rahuldamata põhjusel, et õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks

oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu."

11. Halduskohus on tuvastanud, et A. Sarapuu isikuarvel ei olnud kaebuse ja ühes sellega riigilõivu

tasumisest vabastamise taotluse esitamise hetkel piisavalt raha ka osalise (125 krooni suuruse)

riigilõivu tasumiseks. Seega tuleb eeldada, et kaebuse esitamise hetkel oli kaebaja maksejõuetu.

Kohus võib riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamiseks nõuda kaebajalt täiendavate

põhjenduste või tõendite esitamist või koguda tõendeid omal algatusel, kui kohtul on põhjendatud

kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks. Selles asjas ei ole kohtud

põhjendanud kahtlust, et A. Sarapuu on viinud end mõjuva põhjuseta olukorda, kus riigilõivu

tasumiseks raha ei jätku. Halduskolleegium on seisukohal, et põhjendatud kahtluseks ei piisa pelgalt

selle tuvastamisest, et kaks päeva enne kaebuse esitamist on kaebaja kulutanud vangla kaupluses 180

krooni. Kuigi kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest, võib neil esineda selliseid väljaminekuid,

mis ei ole põhjendamatud (vt nt Riigikohtu 21. novembri 2007. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-55-07).

Halduskohus ei ole ka nõudnud kaebuse esitajalt täiendavaid selgitusi või tõendeid ega tõendeid ise

kogunud. Samuti on halduskohus taotluse lahendamisel ebaõigesti arvestanud A. Sarapuu isikuarvel

pärast kaebuse ja ühes sellega riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamist toimunud

sissetulekute ja väljaminekutega.

12. Eespool toodud põhjustel rahuldab halduskolleegium A. Sarapuu määruskaebuse ning tühistab

Tallinna Halduskohtu 28. detsembri 2009. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2010. a

määruse. Halduskolleegium vabastab A. Sarapuu riigilõivu tasumisest antud asjas ja saadab asja

halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann