3-3-1-20-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-20-10

Määruse kuupäev

22. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia

Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Andres Sarapuu kaebus Tallinna Vangla tegevuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2010. a määrus haldusasjas

nr 3-09-2495

Menetluse alus Riigikohtus

Andres Sarapuu määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Andres Sarapuu määruskaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 2. detsembri 2009. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu

7. jaanuari 2010. a määrus haldusasjas nr 3-09-2495.

Vabastada Andres Sarapuu riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-09-2495 ja

saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vahistatu Andres Sarapuu esitas 2. novembril 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna

Vangla tegevuse peale. Kaebuse kohaselt ostis A. Sarapuu vangla kaupluse vahendusel teleri, mis

väljastati talle 25. augustil 2009. Kaebaja arvates anti talle vale teler ning ta palus vanglal olukorra

lahendada. 10. septembril 2009 võeti teler ära põhjendusega, et kaebaja vaatas seda pärast öörahu ja

teleri originaalpistiku juurde olid ühendatud juhtmed, mis teleri juurde ei kuulu. Teleri äravõtmise

kohta A. Sarapuule ühtki dokumenti ei antud, kuid 12. oktoobril 2009 tutvustati kaebajale vangla

õiendit, mille kohaselt on kaebajat karistatud teleri vaatamise keeluga. A. Sarapuu esitas 13. oktoobril

2009 õiendi peale vaide ja taotles teleri tagastamist. Vangla jättis vaide tähtaegselt lahendamata.

Koos kaebusega esitas A. Sarapuu taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja lisas taotlusele

vanglasisese isikuarve väljavõtte, mille kohaselt oli kaebajal 20. oktoobri 2009. a seisuga raha 45

senti. Pärast seda kuupäeva laekus tema isikuarvele veel 500 krooni, kuid taotluse kohaselt kulus see

hügieenitarvete soetamiseks.

2. Tallinna Halduskohus tõlgendas 2. detsembri 2009. a määruses kaebust nii, et A. Sarapuu

taotleb Tallinna Vangla 9. oktoobri 2009. a otsuse (teleri kasutamise loa peatamine) tühistamist ja

teleri kambrisse tagastamist.

Halduskohus jättis riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata järgmiste põhjendustega. Kaebaja

vanglasisese isikuarve väljavõtte kohaselt on arvele 25. juulil 2009 laekunud 3990 krooni, 27. juulil

2800 krooni ning 30. augustil 300 krooni. 10. septembril 2009, kui kaebajalt teler ära võeti, oli arvel

vabaks kasutamiseks 2582,7 krooni. Pärast seda on toimunud järgmised väljaminekud: 11. septembril

2009 on tasutud vangla kaupluses 943,15 krooni, 15. septembril elektrienergia eest 38,2 krooni,

22. septembril paljundamise eest 18 krooni, 28. septembril vangla kaupluses 783 krooni ja

paljundamise eest 9 krooni, 14. oktoobril on tasutud vangla kaupluses 664,4 krooni ning 15. oktoobril

2009 elektrienergia eest 55,5 krooni. Kontol on väljavõtte esitamise seisuga vabaks kasutamiseks

raha 0,45 krooni. Seega kaebajal puuduvad rahalised vahendid 250 krooni suuruse riigilõivu

tasumiseks. Samas ei saa lugeda kaebajat maksejõuetuks olukorras, kus tema ülalpidamiskulud katab

riik ning tema kontole on laekunud enne kaebuse esitamist piisavalt raha riigilõivu tasumiseks.

Riigilõivu tasumisest vabastamisel ei oma tähtsust asjaolu, et kaebaja eelistab kulutada oma raha

muul otstarbel ning on kulutuste tegemisega kaupluses viinud ennast olukorda, kus ta ei ole

võimeline kaebuselt riigilõivu tasuma. Samuti ei ole kambris teleri kasutamine käsitatav sellise

olulise küsimusena, millest arvestataval määral sõltub isiku jaoks oluliste huvide realiseerumine või

tema elukorraldus.

3. A. Sarapuu esitas määruskaebuse, milles rõhutas, et kaebusega kaitstav huvi on tema jaoks

oluline, kuid raha riigilõivu tasumiseks puudub. Tähendust ei oma asjaolu, et kolm kuud varem oli

kaebaja vanglasisesel arvel raha olemas. Kaebaja ei saa regulaarset sissetulekut. Kontol oleva raha

pidi A. Sarapuu kulutama esmatarbekaupadele, sest vangla keeldus talle hügieenitarbeid väljastamast

põhjendusega, et kaebaja kontol oli nende soetamiseks raha olemas. Kulutused elektrile on

põhjendatud, sest kaebaja vajab sooja vett.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. jaanuari 2010. a määrusega A. Sarapuu määruskaebuse

rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et teleri äravõtmise ja

tagasisaamisega seotud vaidlus on kaebaja jaoks oluline, kuid nõustus halduskohtuga, et kaebajat ei

saa pidada maksejõuetuks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 91 lg 1 tähenduses.

Kaebusele lisatud Tallinna Vangla õiendi kohaselt oli kaebaja vanglasisesele arvele laekunud juulis-

augustis 2009 raha kokku 7090 krooni, millest 20. oktoobri 2009. a seisuga oli vabaks kasutamiseks

alles 45 senti, mis on ilmselgelt ebapiisav riigilõivu tasumiseks. Sellises olukorras saab kohus arvesse

võtta kaebaja valikuid tema isikuarvel oleva raha kulutamisel ja hinnata, kas tegemist pole

maksejõuetust tahtlikult esilekutsuvate väljaminekutega. A. Sarapuu esitas kaebuse kohtule

2. novembril 2009. Samal kuupäeval esitatud riigilõivust vabastamise taotlusest järeldub, et pärast

20. oktoobrit 2009 on kaebaja arvele laekunud veel 500 krooni, mis kulus kaebaja väitel hambapasta,

dušigeeli, hambaharja, seebi jne ostmiseks. Hügieenitarvete ostmist, samuti vanglas tarbitud teenuste

(nt elektri) eest tasumist ei saa pidada põhjendamatuks ja maksejõuetust tahtlikult tekitavaks

kulutuseks. Tallinna Vangla õiendist nähtub samas, et kaebaja on septembris-oktoobris 2009 ostnud

vangla kauplusest kaupu kokku kolmel korral - 2009. a 11. septembril 943 krooni, 28. septembril 783

krooni ning 14. oktoobril 664,4 krooni eest. Seega oli kaebajal riigilõivu tasumiseks nõutavas

suuruses raha olemas ja seda mitte kolm kuud enne kaebuse esitamist, nagu ta määruskaebuses

märgib, vaid kaks nädalat enne kaebuse esitamist ning selle kahe nädala jooksul laekus tema enda

sõnul arvele veel 500 krooni. Kinnipeetav peab küll hoolitsema oma isikliku hügieeni eest

(vangistusseaduse § 50), kuid usutav ega tõendatud pole, et kaebaja kulutas 14. oktoobrist 2009 kuni

kaebuse esitamiseni 2. novembril 2009 üle tuhande krooni hügieenitarvete ostmiseks või et see raha

kulus kõik muude hädavajalike kulutuste katteks. Kaebaja käitumist raha kulutamisel tuleb seega

lugeda maksejõuetust tahtlikult esile kutsuvaks.

5. A. Sarapuu esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. jaanuari

2010. a määrus ja vabastada ta riigilõivu tasumisest maksejõuetuse tõttu.

6. Riigikohtu halduskolleegiumi 27. mai 2010. a määrusega anti asi HKMS § 67 lg 1 alusel

läbivaatamiseks halduskolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Asjas on vaidlus selle üle, kas kohtud on õigesti jätnud A. Sarapuu riigilõivu tasumisest

vabastamise taotluse rahuldamata.

Enne A. Sarapuu määruskaebuse taotluste lahendamist peab halduskolleegium vajalikuks selgitada

kaebuse tagastamise võimalikkust HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel (I) ja peatuda HKMS § 91 lg 1 lause 1

kohaldamise üldistel probleemidel (II). Seejärel analüüsib kolleegium vaidlustatud määrust ja võtab

seisukoha määruskaebuse taotluste osas (III).

I

8. HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse või protesti määrusega selle esitajale,

kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et

tema väidetavad asjaolud on tõendatud.

9. Riigikohtu senise praktika kohaselt tuleb HKMS § 11 lg 31 p 5 sisustada lähtudes HKMS §-st 7.

Kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa

ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kui kohus möönab kaebaja õiguste

rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel, siis on tal kohustus asja menetleda (Riigikohtu

15. mai 2008. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-08, p-d 14-15; 8. septembri 2008. a määrus

haldusasjas nr 3-3-1-38-08, p 13; 11. septembri 2008. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-34-08, p 9;

30. oktoobri 2008. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-45-08, p 11; 23. oktoobri 2008. a määrus

haldusasjas nr 3-3-1-53-08, p 8).

10. Halduskolleegium peab vajalikuks eespool toodud tõlgendust muuta ja HKMS § 11 lg 31 p 5

kohaldamisala laiendada.

Põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise

korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema

piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Seda põhiõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on

legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse

mõningane kitsendamine on õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks

vajalik (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 6. septembri 2007. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-40-07,

p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist

(Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 28). Halduskohtumenetluse

seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse seletuskirja kohaselt on HKMS § 11

lg 31 p 5 eesmärk eelkõige vähendada halduskohtute töökoormust, kõrvaldades menetlusest

ilmselgelt põhjendamatud kaebused ehk lihtsalt sisutud haldusasjad. Neid kaalutlusi, eelkõige

kohtusüsteemi efektiivse toimimise eesmärki silmas pidades on halduskolleegiumi arvates võimalik

laiendada HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaldamisala ka kaebusele, mis on ilmselgelt perspektiivitu.

Kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks lugeda ennekõike siis, kui soovitud eesmärgi saavutamine

esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. Eespool toodud tõlgendus ei välista aga kohtu kohustust

kontrollida, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased

taotlused, ja teha vajaduse korral kaebuse esitajale ettepanek kaebust muuta (HKMS § 11 lg 1 p 3),

samuti vajaduse korral kaebuse käiguta jätmist ja kaebajalt täiendavate põhjenduste nõudmist (vt

Riigikohtu 12. mai 2010. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-8-10, p 10). See tõlgendus ei hõlma ka õigust

tagastada kaebus põhjusel, et kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks.

11. Halduskolleegium rõhutab, et kaebuse tagastamise korral HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel on kohtul

kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleks eelistada

kaebuse menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud

halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud.

12. Halduskolleegium märgib, et HKMS § 11 lg 31 p-le 5 eespool antud tõlgendus on kohaldatav ka

juhul, kui kohus jätab kaebuse HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata või tagastab

apellatsioonkaebuse HKMS § 33 lg 3 p 5 alusel, sest nimetatud sätetel on ühine eesmärk (vt

Riigikohtu 15. mai 2008. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-08, p 12).

II

13. HKMS § 91 lg 1 1. lause sätestab, et isiku taotlusel võib kohus määrusega vabastada isiku

täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu.

14. Riigikohtu senise praktika kohaselt peab kohus riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse

lahendamisel esmalt tuvastama, kas isik on maksejõuetu. Maksejõuetuks ei saa pidada isikut, kes on

viinud ennast kaebuse esitamise ajaks mõjuva põhjuseta olukorda, kus riigilõivu tasumiseks raha

enam ei jätku. Kohtul tuleb siiski arvestada, et kaebajal, sealhulgas kinnipeetaval, keda peetakse ülal

riigieelarvest, võib esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksejõuetust

tahtlikult esile kutsuvad (vt nt Riigikohtu 21. novembri 2007. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-55-07,

p 8 ja 19. jaanuari 2010. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-81-09, p 8). Lisaks on halduskolleegium

leidnud, et kaebajale peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma arvele mõistlikul määral raha juhuks,

kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2007. a määrus

haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p 8 ning 6. veebruari 2008. a määrused haldusasjades nr 3-3-1-91-07, p 8

ja 3-3-1-93-07, p 14). Kohtul tuleb hinnata ka kulutusi, mis jäävad riigilõivu tasumisest vabastamise

taotluse ning kohtumääruse tegemise päeva vahele. Kui kaebuse esitaja on viinud ennast

kohtumääruse kättesaamise hetkeks teadlikult olukorda, kus riigilõivu tasumiseks raha enam ei jätku,

tuleb jätta riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus rahuldamata (Riigikohtu 6. veebruari 2008. a

määrus haldusasjas nr 3-3-1-93-07, p 13).

Kui kohus on kindlaks teinud, et isik on maksejõuetu, tuleb kaaluda, kas tema vabastamine riigilõivu

tasumisest on põhjendatud. Maksejõuetu isiku võib jätta riigilõivu tasumisest vabastamata, kui õigust,

mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselgelt

perspektiivitu (nt Riigikohtu 11. detsembri 2007. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-83-07, p 11 ja

19. jaanuari 2010. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-81-09, p 11).

15. Menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades peab kolleegium vajalikuks muuta ka HKMS § 91

lg 1 lause 1 kohaldamise praktikat.

HKMS § 15 lg-st 3, § 16 lg-st 2 ja § 91 lg-st 1 tulenevalt on maksejõuetuse tõendamise kohustus

eelkõige kaebajal (vt Riigikohtu 16. veebruari 2006. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-80-05, p 7).

Seetõttu peab kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusele lisama teatise enda ja oma

perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisu kohta ning võimaluse korral muud tõendid, mis

kinnitavad tema maksejõuetust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 185 lg 2).

Kui taotlusest, majandusliku seisu teatisest ja muudest kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et isikul ei

olnud kaebust (või kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus esitatakse pärast kaebuse esitamist,

siis nimetatud taotlust) esitades riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu

tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata vaid siis, kui õigust, mida

kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu.

Kui kohtul tekib siiski põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta

maksejõuetuks, võib kohus taotlejalt nõuda täiendavate põhjenduste või tõendite esitamist või koguda

tõendeid omal algatusel. Halduskolleegium märgib, et enne oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei

pea isik ette nägema halduskohtusse pöördumise vajadust ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu

tarbeks raha säästma. Seetõttu peaks kohus hindama üksnes neid sissetulekuid ja väljaminekuid, mis

jäävad kaebaja õigusi piiravast haldusaktist või toimingust teadasaamise ja halduskohtule kaebuse või

riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise vahelisse perioodi. Arvestades HKMS § 9 lg-tes

4-6 sätestatud kaebuse esitamise tähtaegu peab halduskolleegium mõistlikuks piiritleda kohtu

hindamisruumi selliselt, et arvesse ei tuleks võtta enam kui kaebuse või taotluse esitamise hetkele

eelnenud nelja kuu sissetulekuid ja väljaminekuid. Kolleegium jääb oma senise praktika juurde, et

kohtul tuleb maksejõuetuse põhjuste hindamisel arvestada, et kaebajal, sealhulgas kinnipeetaval, keda

peetakse ülal riigieelarvest, võib esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud. Ka pärast

riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud

kulutuste tegemiseks.

Kui kohtu põhjendatud kahtlus, et isik on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, leiab

kinnitust, tuleb riigilõivust vabastamise taotlus jätta rahuldamata. Kui kahtlus kinnitust ei leia, tuleb

isiku taotlus üldjuhul rahuldada, välja arvatud juhul, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei

saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu.

Halduskolleegium selgitab, et kohtul puudub vajadus koguda täiendavaid tõendeid ja hinnata

põhjalikumalt taotleja majanduslikku seisu, sealhulgas tuvastada, kas taotleja on muutnud end ise

mõjuva põhjuseta maksejõuetuks, kui riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus tuleks igal juhul jätta

rahuldamata põhjusel, et õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks

oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu.

III

16. A. Sarapuu esitas halduskohtule kaebuse 2. novembril 2009 ja taotles, vastavalt halduskohtu

tõlgendusele, Tallinna Vangla 9. oktoobri 2009. a otsuse (teleri kasutamise loa peatamine) tühistamist

ja 10. septembril 2009 äravõetud teleri kambrisse tagastamist. Ühes kaebusega esitas A. Sarapuu

taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja lisas isikuarve väljavõtte ajavahemikust 1. jaanuar

kuni 20. oktoober 2009. Taotluses kinnitas A. Sarapuu, et pärast nimetatud kuupäeva, kuid enne

kaebuse esitamist laekus tema isikuarvele veel 500 krooni, kuid selle kulutas kaebaja

hügieenitarvetele.

17. Halduskohus hindas 2. detsembri 2009. a määruses A. Sarapuu maksejõuetuse tuvastamisel tema

isikuarvele laekunud sissetulekuid ja väljaminekuid ajavahemikus 25. juulist 20. oktoobrini 2009.

Ringkonnakohus arvestas täiendavalt A. Sarapuu väidet, et pärast 20. oktoobrit 2009 laekus kaebaja

arvele veel 500 krooni. Kohtud tuvastasid, et A. Sarapuul ei olnud 20. oktoobri 2009 seisuga

vanglasisesel isikuarvel riigilõivu tasumiseks piisavalt raha, kuid jätsid A. Sarapuu taotluse

rahuldamata põhjusel, et kaebaja oli enda maksejõuetuse tahtlikult põhjustanud ega olnud seega

maksejõuetu HKMS § 91 lg 1 tähenduses.

18. Halduskolleegium leiab, et kohtud ei ole tuvastanud, kas A. Sarapuul oli halduskohtule kaebuse ja

ühes sellega riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamise hetkel võimalik riigilõivu tasuda,

kuid lähtunud siiski eeldusest, et riigilõivu tasumiseks vajalikku raha kaebajal sel hetkel isikuarvel ei

olnud. Seega on kohtud sisuliselt möönnud, et kaebuse esitamise hetkel oli A. Sarapuu maksejõuetu.

Vastavalt käesoleva määruse p-s 15 toodud selgitusele hindab kohus kaebaja maksejõuetuse põhjusi

üksnes siis, kui kohtul on põhjendatud kahtlus, et kaebaja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta

maksejõuetuks. Seejuures tuleks kohtul arvestada, et enne oma õiguste rikkumisest teadasaamist ei

pea isik ette nägema kohtusse pöördumise vajadust ega kaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu

tarbeks raha säästma. Samuti tuleb arvestada, et ka kinnipeetaval võib olla põhjendatud kulutusi.

Eeltoodut arvestades on kohtud A. Sarapuu taotluse lahendamisel ebaõigesti arvestanud kaebaja

isikuarvele enne 10. septembrit 2009 laekunud rahaga. Halduskohus on lisaks siiski tuvastanud, et

10. septembril 2009, kui kaebajalt teler ära võeti, oli tema isikuarvel vabaks kasutamiseks 2582,7

krooni. Ringkonnakohus on kindlaks teinud, et kaebaja ostis septembris-oktoobris 2009 vangla

kauplusest kaupu kokku kolmel korral - 2009. a 11. septembril 943 krooni, 28. septembril 783 krooni

ning 14. oktoobril 664,4 krooni eest ja pärast seda, kuid enne kaebuse esitamist laekus A. Sarapuu

arvele veel 500 krooni. Kolleegium nõustub, et kinnipeetava sellised kulutused võivad anda aluse

põhjendatud kahtluseks, et kaebaja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksejõuetuks. Kohtud ei

ole aga kogunud ja hinnanud oma kahtluse kinnituseks täiendavaid tõendeid ega kontrollinud, kas

A. Sarapuu kulutused olid põhjendamatud. Halduskolleegiumi arvates ei saa põhjendatud kahtlust

rajada pelgalt oletusele. Seetõttu tuleb selles haldusasjas asuda seisukohale, et kohtute kahtlus, et

A. Sarapuu muutis end ise mõjuva põhjuseta maksjõuetuks, ei ole leidnud kinnitust.

19. Kolleegium märgib täiendavalt, et nõustub ringkonnakohtu põhjendustega, mille kohaselt teleri

äravõtmise ja tagasi saamisega seotud vaidlust saab pidada A. Sarapuu jaoks oluliseks küsimuseks.

20. Eespool toodud põhjustel rahuldab halduskolleegium A. Sarapuu määruskaebuse ning tühistab

Tallinna Halduskohtu 2. detsembri 2009. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2010. a

määruse haldusasjas nr 3-09-2495. Halduskolleegium vabastab A. Sarapuu riigilõivu tasumisest

käesolevas haldusasjas ja saadab asja halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann