3-1-1-51-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-51-10

Otsuse kuupäev

21. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi A. A. süüdistuses KarS § 329 ja § 348 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 2. veebruari 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-08-16327

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

26. mai 2010

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 20. novembri 2009. a ja Tartu Ringkonnakohtu 2. veebruari 2010. a

kohtuotsused A. A. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 348 järgi, samuti talle liitkaristuse

mõistmises. Mõista A. A. KarS § 348 järgi õigeks.

2. Osas, milles A. A.-le mõistetud liitkaristust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Pärnu Maakohtu 26.

oktoobri 2005. a otsusega mõistetud ärakandmata vangistuse võrra, saata kriminaalasi Tartu

Maakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

3. Kaitsja kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 20. novembri 2009. a otsusega tunnistati A. A. süüdi KarS § 329 järgi ja talle mõisteti

karistuseks kuus kuud vangistust. Samuti tunnistati A. A. süüdi KarS § 348 järgi 25. mail 2006 toime pandud

teos ja mõisteti karistuseks kolm kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest

raskeimat ja liitkaristuseks mõisteti üheksa kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 järgi suurendati mõistetud

liitkaristust Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2005. a otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse 5 kuu ja 27

päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 2 kuud ja 27 päeva vangistust. Samuti tunnistati A.

A. süüdi KarS § 348 järgi 26. oktoobril 2004 toime pandud teos ja mõisteti karistuseks kolm kuud vangistust.

KarS § 65 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 5 kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 järgi arvati

karistusaja hulka KrMS § 217 järgi kahtlustatavana kinnipidamine, Soome Vabariigis väljaandmisvahistuses

viibitud aeg ning eelvangistuses viibitud aeg ja lõplikuks karistuseks mõisteti A. A.-le 11 kuud ja 22 päeva

vangistust. KarS § 424 järgi esitatud süüdistuses mõisteti ta õigeks.

1.1 KarS § 348 järgi süüdistati A. A.t selles, et 26. oktoobril 2004 Tartu linnas juhtis ta sõiduautot ja kandis

mootorsõidukiga sõites teadvalt kaasas võltsitud tähtsat isiklikku dokumenti KarS § 350 tähenduses, s.o Eesti

Vabariigi mootorsõiduki juhiluba. Selle dokumendi võttis politseiametnik A. A.-lt ära kahtlustatavana

kinnipidamisel. Samuti 25. mail 2006 kella 10.55 ajal juhtis A. A. Jõgeva vallas sõiduautot ja esitas teadvalt

tema sõiduki kontrollimiseks peatanud politseiametnikule isikuttõendava dokumendina Eesti Vabariigi passi,

mille vahelt leidis kontrolli teostav politseiametnik võltsitud Eesti Vabariigi mootorsõiduki juhiloa, s.o tähtsa

isikliku dokumendi. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud KarS § 329 ega § 424 puudutavas osas, mistõttu

selles osas kassatsioonimenetlust ei toimu.

1.2 Maakohus leidis, et on välistatud enda teadmata võltsitud juhilubade kaasaskandmine, kui see toimub

kahel korral. Kuigi A. A. ei esitanud kummalgi juhul võltsitud juhiluba teda kinni pidanud politseinikule,

vaid juhiluba oli tal sõidukit juhtides kaasas, ei vabasta see süüdistatavat vastutusest KarS § 348 alusel, mis

näeb ette karistuse võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise eest. Liiklusseaduse (LS) § 17 lg 1

kohaselt peavad juhil mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav

dokument. LS § 24 lg 1 kohaselt on juhtimisõigust tõendav dokument kehtiv juhiluba või seaduses

ettenähtud juhtudel juhiluba asendav dokument. Igal isikul võib olla ainult üks kehtiv juhiluba. Juhiluba on

tähtis isiklik dokument KarS § 350 tähenduses. Kuna tähtsa isikliku dokumendi ülesanne on võimaldada

isiku tuvastamist, tuleb dokumendi kasutamise all mõelda ka selle kaasaskandmist, ilma et seda oleks

kellelegi esitatud. Mootorsõiduki juhiloa kasutamine tähendab selle kaasaskandmist mootorsõidukiga sõites.

Riigikohtu 4. mai 1994 otsusest kriminaalasjas nr III-1/1-24/94 tuleneb, et juhilubade kasutamine on

spetsiifiline tegevus, mis algab autosse istumisest ja sellega paigalt liikumisest.

1.3 A. A. kriminaalasja menetlemisel koostati Euroopa vahistamismäärus, milles taotleti Soome Vabariigilt

tema loovutamist. Vahistamismäärus sisaldas käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuses kirjeldatud A.

A. tegusid, mis on kvalifitseeritud KarS § 348, § 424 ja § 329 järgi. Kuigi A. A.-le karistuse mõistmisel

liideti tema karistusele Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2005. a otsusega mõistetud vangistus, puudus vajadus

taotleda laiendatud loovutamist KrMS § 493 lg 1 tähenduses. Pärnu Maakohtu otsusega vabastati A. A.

vangistuse kandmisest tingimisi ning prokuratuurile ei olnud loovutamise taotlemise hetkel teada, kas A. A.

vahistamismääruses nimetatud kuritegudes ka süüdi mõistetakse, mis tingiks karistuste liitmise.

2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki

Kuningas, kes taotles süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 348 järgi. Samuti vaidlustas kaitsja otsuse A. A.-

le liitkaristuse mõistmise osas.

3. Tartu Ringkonnakohtu 2. veebruari 2010. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu otsus osaliselt, s.o karistuse

mõistmise osas. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus, see on KarS § 348 järgi (25. mail 2006 toime

pandud tegu) mõistetud kolm kuud vangistust kaetuks raskeima karistusega ehk KarS § 329 järgi mõistetud

kuuekuulise vangistusega. Liitkaristuseks loeti kuus kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati

mõistetud liitkaristust Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2005 otsusega mõistetud ärakandmata karistuse (5 kuud

ja 27 päeva vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõisteti 11 kuud ja 27 päeva vangistust, lugedes KarS § 65

lg 1 alusel selle kui raskeima karistusega kaetuks talle KarS § 348 järgi (26. oktoobril 2004 toime pandud

episood) mõistetud karistuse kolm kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka maakohtu

otsuses näidatud 6 kuud ja 5 päeva ning loeti A. A. ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 kuud ja 22 päeva

vangistust. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt.

3.1 Maakohtu põhjendustega on ümber lükatud kaitsja väide, et juhiloa kasutamine eeldab selle esitamist

oma isiku või juhtimisõiguse tuvastamiseks, mistõttu selle kaasaskandmine või autos hoidmine ei moodusta

süüteokoosseisu. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kuna tähtsa isikliku dokumendi ülesanne on

võimaldada isiku tuvastamist, siis tuleb dokumendi kasutamise all mõelda ka selle (nt passi või ID kaardi)

kaasaskandmist ilma, et seda oleks kellelegi esitatud. Mootorsõiduki juhiloa kasutamine tähendab kooskõlas

Riigikohtu praktikaga eelkõige selle kaasaskandmist mootorsõidukiga sõites. A. A. kandis võltsitud juhilube

kaasas autoga sõites ja see moodustabki KarS § 348 ettenähtud süüteokoosseisu.

3.2 Maakohus ei ole rikkunud KrMS §-s 493 sätestatud nõudeid, suurendades KarS § 65 lg 2 alusel A. A.-le

mõistetud üheksakuulist liitkaristust talle Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2005. a otsusega mõistetud

ärakandmata karistuse 5 kuu ja 27 päeva vangistuse võrra. Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2005. a otsusega

karistati A. A.-d KarS § 424 järgi kuuekuulise vangistusega 18 kuu pikkuse katseajaga. Käesolevas

kriminaalasjas tuvastati, et A. A. pani mitu kuritegu toime katseajal, mais 2006. KarS § 74 lg 5 esimese lause

kohaselt tuleb sellisel juhul mõista liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg 2 sätetele, mida maakohus ka tegi.

Karistuste liitmist ei välista Helsingi esimese astme kohtu 22. veebruari 2008. a otsus (I kd lk 136-138),

millega A. A. loovutati Eesti Vabariigile seoses käesolevas kriminaalasjas talle süüks pandud kuritegudega.

KarS §-de 74 lg 5 ja 65 lg 2 sätete kohaldamine tuleneb siseriiklikust seadusest.

3.3 Karistuste liitmisel liitis maakohus kõik A. A.-le mõistetud karistused täiel määral, kuid seda ei ole

otsuses põhjendatud. KarS §-de 64 lg 1, 65 lg 2 ja 65 lg 1 alusel A. A.-le mõistetud liitkaristused ei vasta

kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule, mistõttu tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada ja mõista uus

liitkaristus.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. A. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki

Kuningas, kes taotleb otsuse tühistamist osas, milles tema kaitsealust mõisteti süüdi KarS § 348 järgi, samuti

talle liitkaristuse mõistmise osas, põhjendades seda järgmiselt.

4.1 KarS § 348 näeb ette vastutuse teadvalt võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise või kasutada

andmise eest. Nii Tartu Maakohus kui ka Tartu Ringkonnakohus asusid seisukohale, et tähtis isiklik

dokument on mõeldud isiku tuvastamiseks, mistõttu selle kasutamise all tuleb mõista ka dokumendi

kaasaskandmist. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu 4. mai 1994. a otsusele kriminaalasjas nr III-1/1-24/94,

kus on muu hulgas öeldud, et juhiloa kasutamine erinevalt näiteks passi kasutamisest on spetsiifiline tegevus,

mis ei saa alata enne autosse istumist ja sellega paigalt liikumist.

4.2 Riigikohtu lahend on tehtud kriminaalkoodeksi kehtimise ajal. KrK § 186 nägi ette vastutuse passi, muu

ametliku dokumendi, pitsati või stambi võltsimise eest kasutamise eesmärgil, samuti teadvalt võltsitud passi,

muu ametliku dokumendi, pitsati või stambi kasutamise eest eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda

kohustusest. KrK § 186 koosseis eeldas dokumendi kasutamisel õiguste omandamise või kohustusest

vabanemise eesmärki. Kui süüdlasel oli selline eesmärk, siis on mõistetav, et süüteokoosseis oli realiseeritud

hetkest, kui võltsitud juhiloaga isik autosse istus ja seda juhtima asus.

4.3 KarS § 348 ei nõua küll otsesõnu dokumendi kasutamisel mingit eesmärki, kuid juhul, kui juht võltsitud

juhiluba kasutada ei soovi ega kasuta, ei saa teda karistada pelgalt dokumendi omamise eest. Karistada saab

teo eest, mis kahjustab mingit õigushüve. Kui võltsitud dokumendiga isikusamasust ei tuvastatud, siis

puudub kahjustatud hüve. Käesolevas asjas tuvastati, et 26. oktoobril 2004 peeti süüdistatav kinni

kahtlustatuna narkosüüteos. Tema läbiotsimisel leiti ja võeti ära võltsitud juhiluba. Selle dokumendi alusel

süüdistatava isikut ei tuvastatud ning tema seda dokumenti ei esitanud. 25. mail 2006 kontrollis politsei

süüdistatava isikut ning juhtimisõigust. Süüdistatav eitas juhtimisõiguse olemasolu ning esitas isiku

tuvastamiseks passi. Passi vahelt leidis politsei võltsitud juhiloa. Süüdistatava isik tuvastati passi alusel.

Mõlemal juhul puudus süüdistataval eesmärk võltsitud juhiloa kasutamiseks. Samuti selgitas süüdistatav

kohtus, et ta ei mäletanud ega teadnud, kus võltsitud juhiluba asus. Teadmata sõiduki juhtimise ajal, kas

võltsitud juhiluba on kaasas, puudub süüdistataval tahtlus ja ühtlasi ka eesmärk sellise dokumendi

kasutamiseks.

4.4 Kohtud kohaldasid ebaõigesti KrMS § 493 lg 1 sätteid. Tartu Maakohtu määrusega kriminaalasjas nr 1-

07-14666 anti luba süüdistatava vahistamiseks süüdistuses toime pandud süütegude eest seoses tõkendi

rikkumisega ja viibimisega välismaal. Euroopa vahistamismääruse alusel loovutati süüdistatav käesoleva

kriminaalmenetluse esemeks olevate KarS §-de 329, 424 ja 348 järgi kvalifitseeritud kuritegude

menetlemiseks. Samal ajal oli süüdistatava suhtes jõus Pärnu Maakohtu 26. oktoobri 2005. a otsus, mille

kohaselt vabastati teda karistuse kandmisest tingimisi. Harju Maakohtu 19. juuli 2006. a määrusega asjas nr

1-06-9006 vahistati süüdistatav Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse täitmisele pööramise

tagamiseks. Eelnevast tuleneb, et vahistamismäärus pidi kajastama ka Pärnu Maakohtu otsust, mille

täitmiseks muu hulgas süüdistatav loovutati. Kuna seda ei tehtud, siis kassaatori arvates ei ole käesoleval

juhul õiguslikku alust Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse liitmiseks.

5. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et maa- ja ringkonnakohtu otsused on seaduslikud ja põhjendatud.

5.1 Maa- ja ringkonnakohus kohaldasid õigesti materiaalõigust A. A. süüdimõistmisel KarS § 348 järgi.

Kuigi A. A. ei esitanud kummalgi korral võltsitud juhiluba teda kinni pidanud politseiametnikule, vaid

juhiluba oli tal sõidukit juhtides kaasas, ei vabasta see süüdistatavat vastutusest võltsitud tähtsa isikliku

dokumendi kasutamise eest. Tulenevalt LS § 17 lg-st 1 ja § 24 lg-st 1 ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga

tähendab juhiloa kasutamine selle kaasaskandmist sõidukit juhtides ka siis, kui seda ei ole kellelegi esitatud.

5.2 Samuti ei nõustu prokurör kassaatori seisukohaga, et A. A. karistusele ei saa liita Pärnu Maakohtu

otsusega KarS § 424 järgi mõistetud karistust. KrMS § 493 käsitleb loovutamise laiendamist, milleks puudus

vajadus, kuna Pärnu Maakohtu otsusega mõisteti A. A.-le mitte reaalne, vaid tingimisi vangistus ja

prokuratuurile ei olnud loovutamise taotlemise hetkel teada, kas A. A. talle etteheidetavates kuritegudes

süüdi mõistetakse, mis oleks tinginud liitkaristuse mõistmise. Oluline on KrMS § 493 lg 1 eesmärk - isiku

suhtes saab kriminaalmenetlust läbi viia ja karistada või karistust täitmisele pöörata nende tegude eest, milles

loovutamist taotleti ehk mille suhtes välisriik nõusoleku andis. Need tingimused olid käesolevas asjas

täidetud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Esmalt analüüsib kolleegium KarS § 348 kohaldamist (I), seejärel lahendab liitkaristuse mõistmisega

seonduvat (II) ja lõpuks kujundab seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (III).

I

7. KarS § 348 näeb ette vastutuse teadvalt võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise või kasutada

andmise eest. KarS § 350 kohaselt on ka juhiluba tähtis isiklik dokument KarS 19. peatüki 2. jao tähenduses.

Käesolevas kriminaalasjas tuvastasid maa- ja ringkonnakohus, et kummaski A. A.-le KarS § 348 järgi

etteheidetud teos süüdistatav politseiametnikule juhiluba ei esitanud, küll aga oli see temal sõiduki juhtimisel

kaasas. Kohtud leidsid samas, et kuna tähtsa isikliku dokumendi ülesanne on võimaldada isiku tuvastamist,

siis tuleb juhiloa kasutamise all mõelda ka selle kaasaskandmist mootorsõidukit juhtides ilma, et seda oleks

kellelegi esitatud.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et selline seisukoht on väär ja A. A. süüditunnistamisel KarS § 348

järgi kohaldasid maa- ning ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. Erinevalt KarS §-s 345 sätestatust ei

pea tähtsa isikliku dokumendi kasutamisel tuvastama täiendavalt õiguste omandamise või kohustustest

vabanemise eesmärki, kuna selline dokument täidab reeglina isiku tuvastamise ja juhiloa puhul ka isikul

juhtimisõiguse olemasolu kindlakstegemise ülesannet. Samas leiab kolleegium, et juhiloa kasutamine on

võimalik vaid selle dokumendi esitamisega teisele isikule, kui sellega kaasneb kas otseselt või konkludentselt

väide, et tegemist on tõelise, mitte võltsitud dokumendiga. Näiteks on tegemist juhiloa kasutamisega, kui

seda esitatakse politseiametnikule sõiduki juhil juhtimisõiguse olemasolu või tema isiku kontrollimise

käigus. Ka LS § 17 lg-s 1 sisalduv sõiduki juhi kohustus juhiluba kaasas kanda on vahetult tingitud nõudest

esitada juhiluba kontrolli teostavale ametnikule. Kolleegium ei pea õigeks ega põhjendatuks võltsitud

dokumendi kasutamise võrdsustamist dokumendi kaasaskandmise ehk valdamisega.

9. Kolleegium nendib, et maa- ja ringkonnakohtu otsuses viidatud Riigikohtu varasemas lahendis on

märgitud vaid seda, et juhiloa kasutamine ei saa alata enne sõidukisse istumist ja sellega paigalt liikumist,

mis ei ole iseenesest vastuolus eelpool väljendatud seisukohaga. Arvestades aga isikut tõendava dokumendi

seaduse sätteid võib praegusel ajal kujunenud õiguslikus olukorras olla juhiloa kasutamisega tegemist ka

väljaspool sõidukit, kui seda esitatakse teisele isikule enda isiku tõendamiseks. Juhiluba on LS § 24 lg 1

kohaselt juhtimisõigust tõendav dokument, kuid oma tunnuste poolest vastab ta ka isikut tõendava

dokumendi määratlusele. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lg 1 järgi on isikut tõendav dokument

riigi poolt väljaantud dokument, kuhu on kantud kasutaja nimi ja sünniaeg või isikukood ning foto või

näokujutis ja allkiri või allkirjakujutis, kui seadus või selle alusel kehtestatud õigusakt ei sätesta teisiti.

II

10. A. A. kaitsja on vaidlustanud ka oma kaitsealusele mõistetud liitkaristuse osas, milles käesoleva

kriminaalmenetluse esemeks olnud KarS § 348 (25. mai 2006 toimepandud tegu) ja KarS § 329 järgi

kvalifitseeritud kuritegude eest mõistetud liitkaristust suurendati KarS § 65 lg 2 järgi Pärnu Maakohtu 26.

oktoobri 2005. a otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse 5 kuud ja 27 päeva võrra ning liitkaristuseks

mõisteti 1 aasta 2 kuud ja 27 päeva vangistust. Pärnu Maakohtu otsust ja selle alusel mõistetud vangistust,

mis jäeti tingimisi kohaldamata, ei olnud Soome Vabariigile esitatud Euroopa vahistamismääruses märgitud.

11. KrMS § 493 reguleerib loovutamise laiendamist ja selle esimene lõige näeb ette, et Eestile loovutatud

isiku suhtes ei või alustada kriminaalmenetlust, kohaldada vabadust piiravaid abinõusid ega täita kohtuotsust

muu enne loovutamist toimepandud kuriteo eest, välja arvatud see kuritegu, mille eest isik loovutati. Säte

lähtub

Euroopa

Nõukogu

13. juuni

2002.

a

raamotsusest

Euroopa

vahistamismääruse

ja

liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (edaspidi Raamotsus), mille art 27 lg 2 kohaselt ei tohi

üleantavat kohtu alla anda, määrata talle karistust või võtta talt muul viisil vabadust süüteo eest, mis on toime

pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.

11.1 Esmalt tuleb lahendada küsimus, kas liitkaristuse mõistmisel on tegemist KrMS § 493 lg-s 1 kirjeldatud

olukorraga ehk enne loovutamist toimepandud kuriteo suhtes tehtud kohtuotsuse täitmisega. Kriminaalasjas

nr 3-1-1-118-09 7. juunil 2010. a tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kohaselt tuleb kooskõlas

KarS §-ga 82 arvestada liitkaristuse mõistmisel otsuse täitmise aegumist. Sellest järeldub, et liitkaristuse

mõistmist ehk karistuse suurendamist varasema karistuse ärakandmata otsuse võrra loetakse sisuliselt

varasema otsuse täitmise osaks. Kui lähtuda Raamotsuse art 27 lg 2 sõnastusest, on tegemist vabaduse

võtmisega enne üleandmist toime pandud süüteo eest, kuna käesolevas asjas tehtud kohtuotsuse tulemusena

pööratakse vangistus reaalselt täitmisele.

11.2 Praegusel juhul ei esinenud ka KrMS § 493 lg-s 2 (Raamotsuse art 27 lõiked 1 ja 3) nimetatud erandeid,

mille olemasolul KrMS § 493 lg-s 1 sisalduv keeld ei rakendu. A. A.-l ei olnud võimalik Eestist lahkuda (p

1); nagu eespool märgitud, on karistuse täitmise pööramisel tegemist vabaduse võtmisega (p-d 2-4); A. A. ei

olnud loovutamisega ega varasema kohtuotsuse täitmisega nõus (p 5). Soome Vabariigi kohtuotsuses,

millega väljaandmine otsustati, on viidatud sellele, et Eesti peab järgima raamotsuse artikli 27 sätteid (p 6).

Seetõttu leiab kolleegium, et varasema kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramise võimalus

kui vabaduse võtmisega seotud tagajärg pidi sisalduma vahistamismääruses. Kolleegium märgib, et ka

prokuröri kassatsioonivastuses esitatud seisukoht, mille kohaselt vahistamismääruse tegemisel ei olnud

teada, kas liitkaristus mõistetakse, ei välista sellise tagajärje kui vabaduse võtmisega suunatud meetme

võimalikkusest teisele riigile teadaandmist. Vangistuse täitmisele pööramise võimalikkus nähtus ka Harju

Maakohtu 19. juuli 2006. a määrusest, millega A. A. võeti vahi alla Pärnu Maakohtu kohtuotsuse täitmise

tagamiseks.

11.3 Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et A. A.-le KarS § 348 (25. mai 2006 toimepandud tegu) ja KarS § 329

järgi kvalifitseeritud kuritegude eest mõistetud liitkaristuse suurendamisel Pärnu Maakohtu 26. oktoobri

2005.

a

otsusega

mõistetud

vangistuse

võrra

rikkusid

maa-

ja

ringkonnakohus

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis tingib kohtuotsuste tühistamise A. A.-le KarS §

65 lg 2 liitkaristuse mõistmise osas.

11.4 Samas leiab kolleegium, et selle rikkumise kõrvaldamine on võimalik asja uuel arutamisel. KrMS § 493

lg 2 p 6 näeb ette, et isiku loovutanud liikmesriik võib anda nõusoleku täiendava süüdistuse esitamiseks.

Kolleegium leiab, et arvestades Raamotsuse eesmärke on loovutamise laiendamine võimalik ka kohtuotsuse

täitmiseks. KrMS § 493 lg 3 kohaselt esitatakse vastav taotlus täitva riigi pädevale õigusasutusele. Kuigi

KrMS § 507 lg 2 kohaselt on jõustunud kohtuotsuse täitmiseks Euroopa vahistamismäärust pädev esitama

Justiitsministeerium, leiab kolleegium, et liitkaristuse mõistmise vajaduse korral on selline pädevus kohtul

vastavalt KrMS § 507 lg-le 1, mille kohaselt on kohtumenetluses Euroopa vahistamismäärust pädev esitama

kohus. Kuna rikkumise kõrvaldamine on võimalik asja uuel arutamisel ja rikkumine sai alguse maakohtust,

saadab kolleegium A. A. kriminaalasja KarS § 65 lg 2 liitkaristuse mõistmise osas maakohtule uueks

arutamiseks.

III

12. Juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja

ringkonnakohtu otsused isiku süüditunnistamises ja karistamises KarS § 348 järgi ja mõistab teda selles

süüdistuses õigeks. Samuti tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused A. A.-le mõistetud

liitkaristuse osas. Osas, milles A. A.-le mõistetud karistust suurendati KarS § 65 lg 2 kohaselt 5 kuu 27 päeva

võrra, saadab kolleegium kriminaalasja Tartu Maakohtule uueks arutamiseks. Muus osas jätab kolleegium

kohtuotsused muutmata. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse.

Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Lea Kivi