3-1-1-54-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-54-10 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 18. juuni 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi A. L. vahistamise vaidlustamine Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2010. a määrus kriminaalasjas nr 1-10-3350 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. L. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Teet Veer, määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev 19. mai 2010, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 18. märtsi 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2010. a määrused. 2. Mõista Eesti Vabariigilt U. L.-i kasuks välja 12 600 (kaksteist tuhat kuussada) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 3. Määruskaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. A. L. kahtlustatakse KrK § 165 lg-s 1, KrK §-s 186, KrK § 195 lg-s 2, KrK § 107 lg 2 p-s 2 ja KrK § 1842 lg-s 1 sätestatud kuritegude toimepanemises. Kahtlustuse kohaselt pani A. L. nimetatud kuriteod toime järgmistel aegadel: KrK § 165 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ajavahemikul 30. märtsist 1999 kuni 6. aprillini 1999, KrK § 186 järgi kvalifitseeritava kuriteo alates 1999. aasta aprillist, KrK § 195 lg 2 ja KrK § 107 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo 9. oktoobril 1999 ning KrK § 1842 lg 1 kvalifitseeritava kuriteo 9. detsembril 1999. 1.1 A. L. peeti 16. novembril 1999 kinni kahtlustatavana KrK § 107 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemises. Pärnu Maakohus keeldus 18. novembril 1999 A. L.-i vahistamisest ja ta vabastati samal päeval Pärnu Politseiprefektuuri arestimajast. 19. novembril 1999 kohaldati A. L.-i suhtes tõkendina elukohast lahkumise keeldu, mis tühistati KrMK § 67 lg-st 1 lähtudes 6. detsembril 1999, sest talle ei esitatud süüdistust kümne päeva jooksul. 27. jaanuaril 2000 kuulutati A. L. tagaotsitavaks, kuna ta ei elanud tema poolt nimetatud aadressil, tema asukoht oli teadmata ning teda oli alus kahtlustada ka KrK § 1842 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemises. 28. jaanuaril 2000 andis Pärnu Maakohus loa A. L.-i vahistamiseks kuni kümneks päevaks alates tema kinnipidamisest. 6. märtsil 2002 teavitas Interpol Keskkriminaalpolitseid A. L.-i kinnipidamisest Hispaanias 26. veebruaril 2002 ja sellest, et talle on mõistetud vangistus kuni 2015. aastani. 1.2 Pärnu Maakohus kohaldas 13. märtsil 2002 A. L.-i suhtes tõkendina vahi all pidamist kümneks ööpäevaks alates tema toimetamisest Eesti Vabariigi territooriumile. 12. juunil 2008 koostas Lääne Ringkonnaprokuratuur Euroopa vahistamismääruse A. L.-i vahi alla võtmiseks ja Eesti Vabariigile loovutamiseks kriminaalmenetluse läbiviimiseks tähtajaga üks aasta. 17. märtsil 2010 anti A. L. Madridi Barajase lennujaamas Euroopa vahistamismääruse alusel ajutiselt üle Hispaania Kuningriigi poolt Eesti

Vabariigile kriminaalmenetluse läbiviimiseks üheaastase tähtaja jooksul. 18. märtsil 2010 esitas Lääne Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Küllike Kask Pärnu Maakohtule taotluse A. L.-i vahistamiseks. Prokuröri hinnangul on põhjendatud kahtlus, et A. L. jätkab vabaduses viibides uute kuritegude toimepanemist ja võib hakata karistuse raskuse kartuses kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et A. L. on Euroopa vahistamismääruse alusel Hispaania Kuningriigi poolt loovutatud Eesti Vabariigile ajutiselt ja pärast seda, kui käesolevas kriminaalasjas on lõplik otsustus tehtud, tuleb ta Hispaania Kuningriiki tagasi saata karistust kandma. 2. Pärnu Maakohtu 18. märtsi 2010. a määrusega A. L. vahistati. Kohus leidis, et kriminaalasja materjalide kohaselt on põhjendatud kuriteokahtlus KrK § 107 lg 2 p 2 (kehtiva KarS § 118 p 1) järgi. Samuti on põhjendatud kahtlus selles, et A. L. võib vabaduses viibides toime panna uusi kuritegusid. A. L.-i on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud ühel korral neljaaastase vabadusekaotusega, mille kandmiselt ta vabanes 30. märtsil 1999. Käesolevas kriminaalasjas kahtlustatakse teda vahetult pärast kinnipidamisasutusest vabanemist toime pandud eriliigilistes kuritegudes, sealhulgas KrK § 107 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava esimese astme isikuvastase kuriteo toimepanemises, mille eest oli karistusena ette nähtud vabadusekaotus viiest kuni kümne aastani. Samuti viitab uute kuritegude toimepanemise võimalikkusele asjaolu, et A. L. peeti 26. veebruaril 2002 Hispaania Kuningriigis kinni seal toime pandud kuritegude tõttu, mille eest mõistetud karistust ta käesoleval ajal Hispaania Kuningriigis kannab. 2.1 Kohus ei nõustunud A. L.-i kaitsja väitega, mille kohaselt on A. L.-i poolt toime pandud KrK § 107 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu käesolevaks ajaks aegunud. Kuriteo aegumine katkes tulenevalt KarS § 81 lg 5 p-st 1 Pärnu Maakohtu 13. märtsi 2002. a määrusega, millega kohaldati A. L.-i suhtes tõkendina vahistamist kümneks ööpäevaks alates tema Eesti Vabariigi territooriumile toimetamisest. Seega hakkas aegumine uuesti kulgema 13. märtsil 2002, millest saab järeldada, et KarS § 81 lg 1 p-st 1 tulenev kümneaastane aegumise tähtaeg ei ole möödunud. Ka ei ole esimese astme kuriteo toimepanemisest, milles A. L.-i kahtlustatakse, möödunud 15 aastat, mistõttu kohaldamisele ei kuulu KarS § 81 lg-s 6 sätestatud aegumise erisus. 2.2 Maakohus nõustus prokuröriga selles, et kuna A. L. tuleb käesolevas kriminaalasjas lõpliku otsuse tegemise järel tagasi saata Hispaania Kuningriiki karistust kandma, siis on alust arvata, et juhul, kui ta Eestis vahistusest vabastatakse, võib ta karistuse kandmise vältimiseks pakku minna või asuda kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. 3. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse A. L.-i kaitsja Teet Veer, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja A. L.-i vahi alt vabastamist. Kaitsja märkis, et käesolevas asjas on põhjust vaielda KrK § 107 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo aegumise üle; ülejäänud kuriteod, milles A. L.-i kahtlustatakse, on teise astme kuritegudena käesolevaks ajaks aegunud. Maakohtu hinnangul ei ole KrK § 107 lg 2 p-s 2 sätestatud kuritegu aegunud seetõttu, et aegumine katkes 13. märtsil 2002 seoses A. L.-i vahistamiseks loa andmisega Pärnu Maakohtu poolt. Samas on maakohus jätnud arvestamata kaitsja väite, mille kohaselt andis Pärnu Maakohus juba 28. jaanuaril 2000 loa A. L.-i vahi alla võtmiseks. Seega kohaldati 28. jaanuari 2000. a määrusega A. L.-i suhtes tõkendina vahistamist ning hilisemad sama tõkendi dubleerivad kohaldamised ei katkesta aegumistähtaega uuesti. Eelnevast saab järeldada, et KrK § 107 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu, milles A. L.-i kahtlustatakse, on käesolevaks ajaks aegunud. Kaitsja märkis, et tulenevalt KarS § 5 lg-test 2 ja 3 tuleks käeolevas asjas lahendada A. L.-le etteheidetava kuriteo aegumise küsimus hoopis KrK § 53 lg 1 p 3 ja sama sätte teise lõike, mitte KarS § 81 lg 1 p 1 ja sama sätte viienda lõike alusel. Kuna A. L.-i suhtes alustatud kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 199 lg 1 p 2 ja § 200 alusel lõpetada, puudub alus tema suhtes mistahes kriminaalmenetluslikuks piiranguks, sh vabaduse piiramiseks. Lisaks eelnevale märkis kaitsja, et puuduvad ka vahistamisalused. Ei ole usutav, et A. L. hakkab ligi kümme aastat hiljem uuesti kuritegusid toime panema. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, mille kohaselt võib A. L. asuda kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Asjaolu, et isik on loovutatud Eesti Vabariigile ajutiselt kriminaalmenetluse läbiviimiseks, ei ole õiguslik alus tema vahistamiseks. A. L.-l on Eesti Vabariigis elukoht ja talle on Eestis viibimise ajaks garanteeritud töökoht U. L.-i poolt. Seetõttu on ta menetlejatele kättesaadav ning ei pea kriminaalmenetluse läbiviimise ajal viibima vahi all. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2010. a määrusega tühistati Pärnu Maakohtu 18. märtsi 2010. a määrus.

4.1 Ringkonnakohus nõustus A. L.-i kaitsjaga selles, et A. L.-i poolt toime pandud kuriteo aegumise üle otsustamisel tuleb lähtuda KrK §-st 53, mitte KarS §-st 81. Seejuures ei olnud ringkonnakohus prokuröriga nõus selles, et aegumine peatus seoses A. L.-i kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisega, märkides, et kuivõrd A. L.-i suhtes ei olnud kehtivat tõkendit, ei olnud tal kohustust elada tema poolt menetlejale antud elukohas. Kriminaalkoodeksi § 53 lg 1 p-st 3 tulenevalt ei või isikut võtta kriminaalvastutusele, kui esimese astme kuriteo toimepanemisest on möödunud kümme aastat. Sama paragrahvi teisest lõikest tuleneb, et aegumine katkeb, kui isik paneb enne nimetatud tähtaja möödumist toime uue kuriteo. A. L. on kahtlustuse kohaselt pannud toime uue kuriteo 9. detsembril 1999, millest järeldub, et kuriteoepisood KrK § 107 lg 2 p 2 järgi on käesolevaks ajaks aegunud. 4.2 Vaatamata eelnevale ei pidanud ringkonnakohus võimalikuks A. L.-i vahi alt vabastamist, kuivõrd ta tuleb Hispaania Kuningriigile üle anda karistuse kandmise jätkamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale on esitanud kaebuse A. L.-i kaitsja T. Veer, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja A. L.-i vahi alt vabastamist. 5.1 Kaitsja on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole A. L.-i vahistamist põhjendanud. Ringkonnakohus on üksnes märkinud, et A. L. tuleb jätta vahi alla kuni tema üleandmiseni Hispaania ametivõimudele. Seejuures ei ole aga viidatud ühelegi õigusnormile, mille alusel on lubatav A. L.-i jätkuv vahi all hoidmine. Ühtlasi leiab kaitsja, et puuduvad õiguslikud alused A. L.-i vahistamiseks. Tulenevalt KrMS § 130 lg-st 2 on isiku vahistamine lubatud ainult eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel põhjendatud kuriteokahtluse ja vahistamisaluste olemasolu korral. Kriminaalmenetluse seadustiku § 131 lg-st 4 lähtuvalt otsustab ka Eestisse toimetatud isiku vahistamise Eesti Vabariigis kohus ning sama sätte viienda kõike kohaselt vabastatakse isik vahistamisaluste puudumisel viivitamata. 5.2 Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse põhjendusel, et kuritegu, milles A. L.-i kahtlustatakse, aegus 9. detsembril 2009. Seega asus ringkonnakohus seisukohale, et A. L.-i vahistamise eelduseks olev põhjendatud kuriteokahtlus puudub, kuid jättis A. L.-i hoolimata sellest vahi alla. Asjaolu, et isik on Eesti Vabariigile loovutatud ajutiselt kriminaalmenetluse läbiviimiseks, ei tähenda seda, et isik tuleks Eesti Vabariigis kindlasti vahistada. Ringkonnakohus ei põhjenda, millisel siseriiklikul või rahvusvahelise õiguse normil põhineb seisukoht, et isiku suhtes ei ole võimalik kergemaliigilisema tõkendi kohaldamine olukorras, kus isik on antud Eesti Vabariigile üle ajutiselt. Kaitsja viitab Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2002. a raamotsusele Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta ja leiab, et nimetatud määruse art 18 p-st 2 ja 24 p-st 2 tuleneb, et juhul, kui siseriiklikud alused isiku vahistamiseks puuduvad, saab isiku vahistamise aluseks vahistamismääruse teinud ja vahistamismäärust täitva õigusasutuse kokkulepe. 6. Vastuses määruskaebusele palub prokurör K. Kask jätta ringkonnakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Prokurör märgib, et Euroopa Liidu Nõukogu eelviidatud raamotsuses ega kriminaalmenetluse seadustikus ei ole detailselt sätestatud seda, kuidas toimida juhul, kui Euroopa vahistamismääruse alusel loovutatud isik kas mõistetakse Eesti Vabariigis läbiviidavas kriminaalmenetluses õigeks või tema suhtes alustatud menetlus lõpetatakse KrMS § 199 ja § 200 alusel. Tulenevalt 12. juunil 2008. a koostatud Euroopa vahistamismäärusest nõustusid Hispaania Kuningriigi õigusasutused loovutama A. L.-i ajutiselt Eesti Vabariigile kriminaalmenetluse läbiviimiseks tähtajaga üks aasta. Seega on tegemist isiku tingimusliku loovutamisega, mis tähendab, et menetlustoimingute tegemise järgselt tuleb A. L. tagasi saata Hispaania Kuningriiki. Kuna Eesti Vabariigil on kohustus täita rahvusvahelisest koostööst ja õigusaktidest tulenevaid nõudmisi, on välistatud, et isiku suhtes, kes on ajutiselt loovutatud teisele riigile, ei järgita Euroopa vahistamismääruses sätestatut ja ta vabastatakse vahistusest. Prokurör märgib ka seda, et käesolevaks ajaks on A. L. Hispaania Kuningriigile üle antud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 7. Esmalt märgib kolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2010. a määruse edasikaevatavuse küsimuses puuduvad kriminaalmenetluse seadustikus selged juhised ja üheselt ei ole see küsimus lahendatav ka senise kohtupraktika pinnalt. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-1-126-05 (määruse

p 6) KrMS § 136 ja 15. peatükki koostoimes tõlgendades märkinud, et juhul, kui ringkonnakohus jätab maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse muutmata, on ringkonnakohtu määrus KrMS § 391 mõttes lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Kui aga ringkonnakohus teeb maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud lahendist vastupidise määruse, on tegemist esmakordse vahistamise või vahistamisest keeldumise määrusega ja seda saab KrMS §-st 136 tulenevalt Riigikohtus vaidlustada. 8. Ka käesoleva kohtuasja puhul jättis ringkonnakohus maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse sisuliselt muutmata (nii maakohus kui ka ringkonnakohus leidsid, et A. L. peab jääma vahi alla). Kuid arvestades seda, et vähemalt esmapilgul muutis ringkonnakohus A. L.-i vahi all pidamise alust (isikuvabaduse riive põhjendust), peab ringkonnakohtu kõnealune määrus isikuvabaduse tõhusa kaitsmise huvides olema kolleegiumi arvates vaidlustatav. II 9. A. L.-i vahistamise lubatavusega seotud ja seega menetlusõiguslikule problemaatikale keskendunud kohtumenetluse raames tühistas ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 18. märtsi 2010. a vahistusmääruse põhjendusega, mis ei ole pelgalt menetlusõiguslik, vaid lähtepunktilt pigem materiaalõiguslik. Nimelt asus ringkonnakohus seisukohale, et A. L.-i vahistamist tingivad kuriteod on aegunud ja et seetõttu ei saa olemas olla ka vahistamise kohustuslikku eeldust - kuriteokahtlust. Kuna keegi kohtumenetluse pooltest ei ole ringkonnakohtu määrust aegumise küsimuses tehtud otsustuse osas vaidlustanud, puudub Riigikohtul pädevus lõplikult hinnata selle otsustuse sisulist õigsust - seda, kas A. L.-le omistatud kuritegusid saab ka tegelikult aegunuks lugeda. Küll aga peab kolleegium õiguse ühetaolise kohaldamise tagamiseks vajalikuks obiter dictum korras märkida, et erinevalt ringkonnakohtu vaidlustatud määruses märgitust ei ole ainuüksi tõkendi olemasolu selleks juriidiliseks faktiks, millega võiks siduda kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ja aegumistähtaja peatumist. Kolleegiumi arvates võib selliseks juriidiliseks faktiks olla ka näiteks isiku tagaotsitavaks kuulutamine. III 10. Kolleegium nõustub prokuröri poolt määruskaebuse vastuses märgituga, et ei Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2002. a vahistamismäärust käsitlevas raamotsuses (edaspidi Raamotsus) ega kriminaalmenetluse seadustikus (§ 506 lg 2) ei ole detailselt reguleeritud isiku ajutise loovutamisega seonduvat ega ka mitte seda, kuidas tuleks taotlevas riigis toimida siis, kui Euroopa vahistamismääruse alusel loovutatud ja taotletavas riigis vabadusekaotuslikku karistust kandev isik mõistetakse taotlevas riigis õigeks või kui tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Käesoleva küsimuse kontekstis ei saa siiski jätta tähelepanuta, et vastavalt Raamotsuse art 24 (Edasilükatud või tingimuslik üleandmine) teisele lõikele leiab ajutine üleandmine aset tingimustel, milles lepivad taotleva ja taotletava riigi pädevad õigusasutused kirjalikult kokku ja mis on taotleva riigi kõigile asutustele siduvad. 11. Tulenevalt 12. juunil 2008 Eestis koostatud Euroopa vahistamismäärusest leppisid Hispaania Kuningriik ja Eesti Vabariik kokku selles, et A. L. loovutatakse üheks aastaks Eesti Vabariigile kriminaalmenetluse läbiviimiseks ja et selle tähtaja möödumisel tuleb A. L. saata tagasi Hispaania Kuningriiki. Kolleegium nõustub prokuröriga, et Eesti Vabariigil tekkis kõnealuse kokkuleppe tulemina A. L.-i Hispaaniasse tagasisaatmise kohustus. Kuid teisalt tuleb nõustuda kaebuse esitajaga, et ringkonnakohus ei ole selgitanud, kuidas ning millisele õigusnormile tuginevalt tulenes kõnealusest rahvusvahelisest kohustusest otseselt A. L.- i isikuvabaduse riive õigustus (legitimatsioon tema vahi alla pidamiseks). 12. Kolleegium märgib järgnevalt, et A. L.-i Eestis vahi all pidamise legitimatsioon ei saanud tuleneda A. L.- i süüdi tunnistavast ja teda vangistusega karistavast Hispaania kohtu otsusest. Välisriigi kohtuotsuse alusel on võimalik isikult Eestis vabadust võtta vaid siis, kui Eesti on kõnealust välisriigi kohtuotsust tunnustanud. Tunnustamise vahendusel omandab välisriigi kohtuotsus kvaliteedi, mis võimaldab Eesti Vabariigi põhiseaduse § 20 lg 2 p-st 1 lähtuvalt võtta isikult vabadust. Välisriigi kohtuotsuse legitimeerimise võimalused tunnustamise kaudu on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku XIX peatüki 5. jaos. Loovutamist reguleerivas kriminaalmenetluse seadustiku XIX peatüki 8. jaos ega ka Raamotsuses ei ole aga välisriigi kohtuotsuse tunnustamise võimalust ette nähtud. Seda, et A. L.-i Eestis vahi all pidamise legitimatsioon ei saanud tuleneda Hispaania kohtu otsusest, on enda tegevusega tunnustanud ka Eesti prokuratuur, kes on astunud siseriiklikult samme A. L.-i vahistamiseks.

13. Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2010. a määruses on asutud seisukohale, et kuna A. L.-le süüksarvatud kuritegu aegus 9. detsembril 2009, oli see kuritegu 17. märtsiks 2010, st päevaks, mil A. L. toimetati vahistusmääruse alusel Eestisse, juba aegunud. Kooskõlas KrMS § 199 lg 1 p-s 2 ja § 274 lg-s 1 märgituga oleks sellise asjaolu tuvastamisele põhimenetluses pidanud järgnema kriminaalmenetluse lõpetamine. Kuna aga kõnealune asjaolu tuvastati määruskaebemenetluses, siis kooskõlas KrMS § 389 lg-ga 1 puudus ringkonnakohtul pädevus kaebuse piiridest väljumiseks ja kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Kohtueelse menetluse staadiumis on ainult prokuratuur pädev kriminaalmenetlust lõpetama ja lahendama küsimuse alusetult vahi all viibitud aja kohta. Ringkonnakohus, asudes käesolevas kriminaalasjas seisukohale, et A. L.-le süüksarvatud kuriteo aegumise tõttu puudub vahistamise alus, aga jättes samas A. L.- i vaatamata sellele vahi alla, on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Tuvastades vahistamisaluse puudumise, tulnuks ringkonnakohtul KrMS § 131 lg-s 5 sätestatust lähtudes A. L. viivitamata vabastada. Seejuures peab kolleegium vajalikuks veel kord toonitada eelnevalt p-s 10 märgitut, et isikute ajutise loovutamise küsimused vajavad seadusandjapoolset reguleerimist. 14. A. L.-i kaitsja on Riigikohtule esitanud taotluse hüvitada A. L.-i isa U. L.-ile tema poolt käesoleva kriminaalasja määruskaebemenetluses A. L.-i kaitsjale makstud tasu 12 600 krooni. Kriminaalmenetluse seadustiku § 187 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse lahendamise menetluses kohtumääruse tühistamise korral menetluskulud riik. Vastavalt KrMS § 173 lg 1 p-le 1 ja § 175 lg 1 p-le 1 kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kriminaalasja keerukust ja koostatud määruskaebuste mahtu arvestades põhjendatud U. L.-ile hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu täies ulatuses. 15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 18. märtsi 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2010. a määrused. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg