3-3-1-41-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-41-10

Otsuse kuupäev

17. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Marko Lillemetsa (Lillemets) kaebus Viru Vangla tekitatud

mittevaralise kahju 30 000 krooni hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-

1354

Menetluse alus Riigikohtus

Marko Lillemetsa ja Viru Vangla kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Viru Vangla kassatsioonkaebus.

Jätta rahuldamata Marko Lillemetsa kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-09-1354 täies

ulatuses ning Tartu Halduskohtu 27. oktoobri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-1354 tervise

kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas.

Jätta Marko Lillemetsa kaebus tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas

läbi vaatamata.

Teha väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas uus otsus, millega jätta

Marko Lillemetsa kaebus rahuldamata.

Tagastada Viru Vangla tasutud kautsjon. Marko Lillemetsa kassatsioonkaebuse esitamisel

tasutud kautsjon arvata riigituludesse.

Poolte menetluskulud jätta nende enda kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marko Lillemets esitas 7. aprillil 2009 Viru Vanglale taotluse, milles palus hüvitada talle seoses

katkise aknaga kartserikambrisse paigutamisega tekitatud mittevaraline kahju. Taotluse kohaselt

alandati kinnipeetava nõuetele mittevastavas kambris hoidmisega tema väärikust ja tekitati seeläbi

mittevaralist kahju. Katkise akna tõttu tekkis kambris tuuletõmbus ning kuna aknaklaasis oli läbiv

mõra ja aken asus voodi kohal, ei võimaldanud hirm klaasi allakukkumise ees tal korralikult magada.

Viru Vangla jättis 27. mai 2009. a otsusega nr 6-25/260-1 M. Lillemetsa kahjunõude rahuldamata.

2. M. Lillemets esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles talle Viru Vangla õigusvastaste

toimingutega tekitatud 75 000 krooni suuruse mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja väitel

põhjustati katkise aknaga kambrisse paigutamisel kahju tema tervisele, sest tekkinud tõmbetuul

põhjustas ägeda suulae-, kurgumandli- ja keskkõrvapõletiku. Nõuetele mittevastavas kambris

hoidmisega alandati ka kinnipeetava väärikust ja tekitati seeläbi mittevaralist kahju. Kaebaja voodi

kohal paiknenud katkine aknaklaas tekitas kinnipeetavas hirmu ning ei võimaldanud tal korralikult

magada. Kaebuse kohaselt paigutati M. Lillemets pärast vangla direktorile esitatud avaldust mõneks

päevaks ümber teise kambrisse, kuid viidi seejärel tagasi katkise aknaga kambrisse. Kaebaja märkis,

et kahju tekkis talle ka seeläbi, et kartserisse paigutamise tõttu ära jäänud pikaajaline kokkusaamine

abikaasaga tõi kaasa peresuhete purunemise.

Halduskohus jättis 30. juuni 2009. a määrusega rahuldamata M. Lillemetsa taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks. Seejärel vähendas kaebaja nõude suurust 30 000 kroonini.

3. Tartu Halduskohus jättis 27. oktoobri 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1354 kaebuse

rahuldamata. Osutades vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-le 8, märkis kohus, et vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks on kinnipeetaval õigus kohtusse pöörduda vaid pärast kohustusliku kohtueelse

menetluse läbimist. Seetõttu on kahju hüvitamise nõudena käsitletav vaid katkise aknaga seonduv.

Kohtul pole alust arutleda väidete üle, mis on esitatud seoses pikaajalise kokkusaamise ärajäämise

tõttu väidetavalt tekkinud kahjunõudega. M. Lillemetsa väidete kohaselt tekitati talle kahju tervise

kahjustamise ja väärikuse alandamisega. Kaebajal on diagnoositud küll äge kurgumandli- ja

keskkõrvapõletik, kuid ravimine on toimunud riigi kulul ning asja materjalidest ei nähtu püsivate

tervisekahjustuste tekkimist. Katkise aknaga ruumis viibimine võib küll haigestumist soodustada,

kuid märtsi lõpus ja aprilli alguses on külmetus- ja viirushaigused Eestis tavalised. Asjaolu, et

kaebaja sidus oma kahjunõude tervisekahjustusega alles halduskohtule esitatud kaebuses ning ei

maininud haigestumist ega diagnoosi kohtueelses menetluses, viitab tagantjärele otsitud põhjustele.

Kaebaja väited akna olukorra ja tema terviseseisundi kohta pole usaldusväärsed, kuna need on

vastuolulised ega lange kokku kohtule esitatud teiste väidete ja tõenditega. Praegusel juhul pole alust

väärikuse alandamisega tekitatud kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja paigutamine

katkise aknaga kambrisse ja tema seal hoidmine olukorda leevendamata on küll ebaõige, kuid vangla

pole tahtlikult valinud kaebaja jaoks kõige kurnavamat või kahjustavamat distsiplinaarkaristuse

kandmise aega ja kohta.

4. M. Lillemets esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus

otsus, millega rahuldada kaebus ja mõista vastustajalt välja mittevaralise kahju hüvitis 30 000 krooni.

Apellant leidis, et asjas on piisavalt tõendatud, et vastustaja õigusvastane tegevus põhjustas kaebaja

haigestumise ning füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Kohus ei pea hindama, kas kinnipeetava hoidmine

nõuetele mittevastavas kambris oli pahatahtlik ja eesmärgipärane, sest RVastS § 9 lg 1 kohaldamine ei

eelda tahtluse tuvastamist.

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 4. märtsi 2010. a otsusega M. Lillemetsa apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas M. Lillemetsa

kaebuse osaliselt ning mõistis Viru Vanglalt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 3500

krooni.

Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) kuigi esialgses kaebuses soovis M. Lillemets ka kahju hüvitamist seoses sellega, et kartserisse

paigutamise tõttu jäi ära pikaajaline kokkusaamine, on ta halduskohtu istungil kinnitanud, et jääb

üksnes nõuetele mittevastavas kambris viibimisest tuleneva kahjunõude juurde;

2) kohus saab menetleda nõuetele mittevastavas kambris viibimisega põhjustatud kahju hüvitamise

kaebust vaid perioodi osas, milles on läbitud kohtueelne menetlus (st 28. märts 2009 - 31. märts 2009

ja 2.-6. aprill 2009 osas). Nimetatud perioodil kambris viibimine on tõendatud kirjavahetuse

registreerimise raamatu andmetega. Viru Vangla pole põhjendanud, millest tulenevad erinevused

vangiregistri ja kirjavahetuse registreerimise raamatu kannete vahel;

3) vaidlust pole selles, et kambri aken oli katki, kuid pooled on erineval seisukohal purustuse ulatuse

osas. Viru Vangla möönab, et 5 m2 suurune kamber võis katkise akna tõttu külmaks muutuda.

Aastaaega (märtsi lõpp ja aprilli algus) arvestades on usutav nii tõmbetuule tekkimine kui ka

temperatuuri alanemine;

4) väär on vastustaja seisukoht, et kuna M. Lillemets on varem ka halvemates tingimustes karistust

kandnud, ei saanud kirjeldatud ruumis viibimine talle kannatusi põhjustada;

5) kartserikaristuse kandmisega kirjeldatud kambris üheksa päeva jooksul kaasnes väärikuse

alandamine. Kartser peab vastama eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, sh tuleb tagada

elutegevuseks vajalik temperatuur. Tuvastatud asjaoludel isiku kinnipidamine ületab ilmselgelt

kinnipidamisega paratamatult kaasnevate kannatuste määra (vt EIÕK lahend Kudla vs. Poola,

nr 30210/96);

6) läbiv mõra aknaklaasis ei ole tuvastatud, kuid isegi selle tõendatuse korral poleks tõenäoline

seeläbi väärikuse alandamisena käsitatav hirmutunne, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist;

7) tõendatuks saab lugeda põhjusliku seose tuuletõmbuse ja külma kambri ning tervise kahjustamise

vahel;

8) vangla tegevus on tekitanud mittevaralise kahju väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise näol.

Arvestades nõuetele mittevastavates tingimustes viibimise aega ja rikkumise intensiivsust on

põhjendatud välja mõista 3500 krooni suurune hüvitis.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Marko Lillemets palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti

osaliselt välja mõistmata tema poolt taotletud hüvitis, ning taotleb uue otsuse tegemist, millega

mõistetaks välja taotletav 30 000 krooni suurune hüvitis kogu ulatuses. Kassaator taotleb ka alama

astme kohtutes kantud menetluskulu (riigilõiv) väljamõistmist. Kassaator leiab, et väljamõistetud

summa (3500 krooni) ei ole tekitatud kahju suhtes proportsionaalne ega taga kahju hüvitamise

eesmärki. Kohus on tuvastanud, et kahju tekkis nii väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise

tõttu. Väljamõistetav hüvitis peab olema mõistlik ja õiglane ning arvestama kahju tekitamise

asjaolusid ja mittenõuetekohases kartserikambris viibitud aega.

7. Kirjalikus vastuses M. Lillemetsa kassatsioonkaebusele leiab Viru Vangla, et tervise

kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse osas on läbimata kohustuslik

kohtueelne menetlus. Vastustaja ei nõustu järeldustega, et kambris võis olla tuuletõmbus ning et

tuuletõmbuse ja kambri temperatuuri ning tervise kahjustamise vahel võiks olla põhjuslik seos.

Selleks et kvalifitseerida vangla tegevust inimväärikuse alandamisena, peab väärkohtlemine ületama

teatud minimaalse raskusastme, kuna vangistusega kaasneb paratamatult mingil määral ebamugavusi.

8. Viru Vangla kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus täies ulatuses ning

jätta M. Lillemetsa kaebus läbi vaatamata. Viru Vangla esitab järgmised väited:

1) kaebaja pole läbinud kohtueelset menetlust kaebuse osas, millega ta nõuab tervise kahjustamisest

tuleneva kahju hüvitamist;

2) kohtud on ebaõigesti tõendanud mittenõuetekohases kambris viibimise üheksa päeva jooksul.

Vangiregistri andmetel viibis M. Lillemets kõnealuses kambris vaid neli päeva (28.-31. märtsil).

Vangiregistri infosüsteem kajastab kinnipeetavate paigutamist ja on usaldusväärne. Samavõrd

usaldusväärne pole kaebaja poolt halduskohtule esitatud kirjade registreerimise kaart, mis on vaid

vanglaametniku töödokument, millel kajastatakse kinnipeetava kirjavahetus;

3) ringkonnakohus on vääralt tuvastanud põhjusliku seose kambri puuduste ja tervise kahjustamise

vahel;

4) Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt kaasneb vangistusega paratamatult teatud

ebamugavustunne ning väärikuse alandamisega on tegemist, kui ületatakse minimaalne raskusaste.

Sellise taseme tuvastamisel arvestatakse kohtlemise kestust, füüsilist ja vaimset mõju isikule, ka isiku

sugu, vanust ja tervislikku seisundit;

5) isegi juhul, kui põhjuslik seos vangla tegevuse ja kahju tekkimise vahel osutub põhjendatuks, on

väljamõistetud summa põhjendamatult suur. Hüvitis peab olema proportsionaalne rikkumisega ning

kahjustatud hüvega.

9. M. Lillemets märgib kirjalikus vastuses Viru Vangla kassatsioonkaebusele, et nõustub

ringkonnakohtu otsusega vastustaja poolt edasi kaevatud osas ning ükski kassatsioonkaebuses

esitatud väidetest ei ole ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. M. Lillemetsa ja Viru Vangla kassatsioonkaebuste lahendamiseks peatub kolleegium esmalt

küsimusel, kas kõigi kaebuses esitatud taotluste osas on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus (I),

seejärel analüüsib väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmise

põhjendatust (II) ning lõpuks võtab seisukoha kassatsioonkaebuste taotluste osas (III).

I

11. Viru Vangla väidab kassatsioonkaebuses, et kaebaja pole läbinud kohtueelset menetlust osas,

milles taotletakse tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist. Vangla on seda väidet

järjekindlalt esitanud ka varasemas menetluses: vastus kaebusele (tl 25) ja vastus M. Lillemetsa

apellatsioonkaebusele (tl 94).

Taotlusest vanglale (tl 27-29) ja vastusest sellele (tl 6) nähtub, et kahju hüvitamist taotleti seoses

väärikuse alandamisega. Tervise kahjustamist ega soovi taotleda vastava kahju hüvitamist taotluses ei

mainitud. M. Lillemets märkis alles halduskohtule esitatud kaebuses, et vangla tegevusega (hoidmine

katkise aknaga kartserikambris) kahjustati tema tervist ning taotles ka tervise kahjustamisega

tekitatud kahju hüvitamist.

12. VangS § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu

poole pöörduda tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju

hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi

vaatamata jätnud.

Kolleegium on varasemas praktikas (11. novembri 2008. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-68-08, p 9)

rõhutanud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses,

milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul

kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning

kohtule esitatud kahjunõude vastavust.

13. Nii väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise tõttu väidetavalt tekitatud kahju, mille

hüvitamist kaebaja halduskohtus nõuab, on põhjustatud sama tegevusega. Kolleegiumi hinnangul ei

välista see aga vajadust kontrollida, kas kahju hüvitamist taotletakse ulatuses, mida hõlmas vanglale

kohtueelses menetluses esitatud taotlus.

Kahju hüvitamise taotluse lahendamisel tõendamist vajavad asjaolud on erinevad, olenevalt sellest,

kas soovitakse tervise kahjustamise või väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist. Praegusel

juhul on vangla talle esitatud taotluse lahendamiseks saanud analüüsida vaid väärikuse alandamisega

seonduvaid asjaolusid ning teinud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale viidates otsustuse, et

kinnipeetavale ei põhjustatud rohkem kannatusi ega ebameeldivusi, kui vangistusega paratamatult

kaasneb, ning seega polnud tegemist väärikuse alandamisega. Kahju hüvitamise taotlus jäeti seetõttu

rahuldamata.

Ei saa välistada, et olukorras, kus kinnipeetav oleks juba vanglale esitatud taotluses toonud välja

tervise kahjustamise aspekti ning esitanud taotluse tervise kahjustamisega tekitatud kahju

hüvitamiseks, võinuks vangla vastavate asjaolude väljaselgitamise tulemusena taotluse rahuldada

ning taotlejal puuduks vajadus kohtusse pöörduda.

14. Sellist lähenemist toetab ka kolleegiumi 12. mai 2010. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-12-10

(p 10) väljendatud seisukoht. Nimetatud lahendis leidis kolleegium, et kuna riigilõivuseaduse § 22

lg 1 p-s 11 on sätestatud riigilõivuvabastus terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebustele, on

oluline kaebuse puhul, kus väidetakse kahju tekitamist nii tervise kahjustamise tõttu kui ka muudel

alustel (nt väärikuse alandamisega), eristada tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise

taotlust ülejäänust.

15. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium Viru Vanglaga selles, et tervise kahjustamisega

põhjustatud kahju hüvitamise taotluse osas oli läbimata VangS § 11 lg-s 8 ette nähtud kohustuslik

kohtuväline menetlus. M. Lillemetsa kaebus tuleb selles osas jätta HKMS § 23 lg 1 p 1 alusel läbi

vaatamata.

Kolleegium märgib, et juhul kui kaebus jäetakse eelnimetatud alusel läbi vaatamata, on kaebajal

õigus HKMS § 84 lg 4 p-st 3 ja lg-st 7 tulenevalt taotleda kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu

tagastamist.

16. Kuna M. Lillemetsa kaebus jäetakse tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamise taotluse

osas läbi vaatamata, puudub vajadus analüüsida Viru Vangla kassatsioonkaebuse väiteid, mille

kohaselt puudub põhjuslik seos kambri tingimuste ja tervise kahjustamisega tekitatud kahju vahel.

II

17. Viru Vangla väidab kassatsioonkaebuses, et kohtud on ebaõigesti tuvastanud mittenõuetekohases

kambris viibimise üheksa päeva jooksul.

Toimikus on väljatrükk vangiregistri infosüsteemist (tl 35), mille kohaselt viibis M. Lillemets

kambris nr 1287 vaid 28. märtsist 1. aprillini. Tagasi kambrisse nr 1287 on ta viidud alles 9. aprillil,

kuid see periood pole hõlmatud kaebusega praeguses asjas. Toimikus on ka koopia kirjade

registreerimise kaardist (tl 45), millest nähtub, nagu oleks kinnipeetav kõnealuse perioodi vältel ühe

päeva (1. aprill) olnud teises kambris, kuid kogu ülejäänud aja katkise aknaga kambris nr 1287.

Ringkonnakohus märkis, et Viru Vangla pole põhjendanud, millest tulenevad erinevused vangiregistri

ja kirjavahetuse registreerimise kaardi kannete vahel.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kirjavahetuse registreerimise kaardi kanded on

piisavaks aluseks, et tuvastada kinnipeetava viibimine kõnealusel perioodil kambris nr 1287. Vangla

peetavad andmebaasid ja koostatud dokumendid ei tohiks sisaldada vastukäivaid andmeid selle kohta,

millises kambris kinnipeetav viibib. Kohtul pole vastuoluliste andmete korral põhjust pidada

registriandmeid usaldusväärsemaks. Vangla pole suutnud tõendada, et kaardil märgitud käsikirjalised

andmed oleksid väärad või ebausaldusväärsed.

Kolleegium märgib veel, et kuigi toimikusse (tl 35) on lisatud 2009. a "vangiregistri infosüsteemi"

väljatrükk, peetakse silmas kinnipeeturegistri andmeid. Justiitsministri 19. septembri 2000. a

määrusega nr 34 kehtestatud "Vanglas kinni peetavate isikute andmekogu põhimäärus" alusel peeti

vangiregistrit ajani, mil Vabariigi Valitsuse 13. juuli 2004. a määrusega nr 246 asutati riiklik

kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute register, mida põhimääruse § 1 kohaselt nimetatakse

kinnipeeturegistriks.

18. Viru Vangla on seisukohal, et ringkonnakohus on vääralt sisustanud väärikuse alandamise

kinnipeetava puhul ning alusetult tuvastanud põhjusliku seose vangla tegevuse ning kaebajale

väidetavalt tekkinud kahju vahel.

19. Osutades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, märgib ringkonnakohus õigesti, et vangistuse

täideviimisel tuleb tagada, et isikule ei põhjustataks kannatusi määral, mis ületaks kinnipidamisega

paratamatult kaasneva taseme.

20. VangS § 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama kinnipeetava kambrile kehtestatud tingimustele.

VangS § 45 lg-st 1 ja § 651 lg-st 1 koosmõjus tuleneb, et kambris peab olema tagatud ka

elutegevuseks vajalik temperatuur.

Ringkonnakohus leidis, et kambri madal temperatuur ja tuuletõmme tähendavad isiku jaoks

ilmselgelt täiendavaid kannatusi ning tegemist on inimväärikust alandava kohtlemisega. Samas asus

ringkonnakohus seisukohale, et mõra aknaklaasis, isegi kui see osutuks tuvastatuks, ei saanud

põhjustada kinnipeetavale väärikuse alandamisena käsitatavat hirmutunnet, mis õigustaks rahalise

hüvitise väljamõistmist.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid

kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kolleegiumi

hinnangul kujutab normaalsest madalama temperatuuriga kambris viibimine endast vaieldamatult

mõnevõrra suurema ebamugavuse talumist, kui vangistusega paratamatult kaasneb. Vaidlus on aga

selles, kas käesoleval juhul oli tegemist kannatusega, mis kujutab endast väärikuse alandamist

väljakujunenud kohtupraktika tähenduses.

21. Riigikohus on 22. märtsi 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 (p 13) leidnud, et olulised

puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad, et pidada kartseris hoidmist

inimväärikust alandavaks. Kolleegium on ka leidnud, et õigusvastane kartserisse paigutamine võib

olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei

ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks (15. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-

1-93-09, p 11).

22. Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb

arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut

konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz

vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs.

Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64).

Kannatuste taseme tuvastamisel arvestatakse lisaks kohtlemise kestusele ka füüsilist ja vaimset mõju

isikule, isiku sugu, vanust, tervislikku seisundit (vt näiteks Iirimaa vs. Ühendkuningriik, nr 5310/71,

punkt 162).

23. Ringkonnakohus pidas kinnipeetava väärikust alandavaks tema kinnipidamist katkise aknaga

kambris üheksa päeva jooksul, arvestades vaid puuduse olemasolu ja kinnipidamise kestust. Vangla

on omaks võtnud, et kambriaknas oli auk, kuid pole tuvastatud selle suurust ning poolte väited selles

osas lahknevad. Samuti on pooled erineval seisukohal tuuletõmbuse võimalikkuses. Asjas pole ka

välja selgitatud, milline oli temperatuur katkise aknaga kambris. Nimetatud asjaolusid pole võimalik

tagantjärele tuvastada ega välja selgitada, mil määral oli kinnipidamistingimusi rikutud. Samas pole

kambri nõuetele vastavuse osas muid etteheiteid ning vaidlust pole selles, et tegemist oli köetava

kambriga. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks väärikust alandava kohtlemise hindamisel analüüsinud

kambri puuduse olulisust.

Samuti ei tulene otsusest, et kohus oleks tuvastanud muid ülalnimetatud tegureid, mida Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikas ja Riigikohtu viidatud lahendites on peetud oluliseks kinnipidamisega

kaasnevate kannatuste määratlemisel väärikust alandavatena.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi:

täielik sotsiaalne isolatsioon (vt näiteks Messina vs. Itaalia (nr 2), nr 25498/94; erivajaduste

ignoreerimine (Price vs. Ühendkuningriik, nr 33394/96); arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad

rasked vigastused või surm (Ilhan vs. Türgi, nr 22277/93); põhjendamatu jõu kasutamine (Ilhan vs.

Türgi, nr 22277/93); sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta (Nevmerzhitsky vs. Ukraina,

nr 54825/00); ülerahvastatus kambris (Korobov ja teised vs. Venemaa, nr 67086/01); alasti

kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul (Valasinas vs. Leedu,

nr 44558/98); paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta

(I.I vs. Bulgaria, 44082/98) jm. Samuti on leitud, et väärikust alandavaks võivad osutuda halvad

sanitaartingimused kogumis (Valasinas vs. Leedu, nr 44558/98).

24. Käesolevas vaidluses tuvastatud ja arvesse võetud asjaolude pinnalt ei ole kolleegiumi hinnangul

põhjust järelduseks, et kinnipeetava viibimine üheksa päeva jooksul katkise aknaga kartserikambris

tõi kaasa väärikuse alandamisena käsitatavaid kannatusi.

Eeltoodu põhjal leiab kolleegium, et Viru Vangla ei ole põhjustanud kaebajale väärikuse alandamise

läbi mittevaralist kahju ning ringkonnakohus on põhjendamatult välja mõistnud hüvitise.

25. Kuna kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus põhjendamatult välja mõistnud hüvitise

väärikuse alandamisega tekitatud kahju eest ning tervise kahjustamisega tekitatud väidetava kahju

hüvitamise taotluse osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata, puudub vajadus hinnata M. Lillemetsa

kassatsioonkaebuse väiteid, mille kohaselt ta soovib hüvitise väljamõistmist kogu taotletavas

ulatuses.

III

26. Eeltoodust lähtuvalt tuleb Viru Vangla kassatsioonkaebus rahuldada ja jätta M. Lillemetsa

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsus tühistatakse täies ulatuses ning halduskohtu otsus tervise kahjustamisega

tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas. Tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse

osas tuleb M. Lillemetsa kaebus jätta HKMS § 23 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Väärikuse

alandamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas teeb kolleegium uue otsuse, millega jäetakse

kaebus rahuldamata.

27. Viru Vangla kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 esimese lause

alusel tagastada ning M. Lillemetsa tasutud kautsjon arvata vastavalt HKMS § 90 lg 2 teisele lausele

riigituludesse. Poolte menetluskulud tuleb jätta nende enda kanda.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann