3-2-1-64-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-64-10

Määruse kuupäev

Tartu, 16. juuni 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Lea Laarmaa ja Villu Kõve

Kohtuasi

M. S avaldus korraldada E. M. S ja M. S suhtlemist

korraldava määruse rikkumise kõrvaldamiseks

lepitusmenetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 15. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-07-52615

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. S määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja M. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Indrek Lillo

Puudutatud isik E. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja advokaat

Meelis Masso

Puudutatud isik E. M. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

advokaat Eve Laine

Eestkosteasutus Tartu linnavalitsus, esindaja Tiina Kruuse

Eestkosteasutus Tartu vallavalitsus

Asja läbivaatamise kuupäev

7. juuni 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 15. veebruari 2010. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-07-

52615 muutmata, kuid muuta selle põhjendusi.

2. Jätta M. S määruskaebus rahuldamata.

3. Arvata M. S määruskaebuselt 2. märtsil 2010 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni

riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. S (edaspidi avaldaja või isa) esitas 17. detsembril 2007 avalduse, milles palus korraldada

lepitusmenetluse enda ja E. M. S (lapse) suhtlemist korraldava määruse rikkumise kõrvaldamiseks.

Avalduse kohaselt kinnitas Tartu Maakohus 27. juuni 2007. a määrusega avaldaja ja E. S (edaspidi

puudutatud isik või ema) kompromissi, millega menetlusosalised määrasid kindlaks, et nende ühise

lapse elukoht on ema juures ja avaldajal on õigus suhelda lapsega kaks korda kuus reedest

esmaspäevani, kahel korral nädalas tööpäeva õhtuti, kaks korda kaks nädalat suvevaheajal ning

vanemate kokkuleppel ka jõulude ja aastavahetuse ajal vastavalt lapse huvidele. Menetlusosalised

leppisid samuti kokku, et nad ei takista teineteisel lapsega reisida ning et ärajäänud kohtumised tuleb

asendada.

Avaldaja palus korraldada lepitusmenetluse, sest ema ei täida maakohtu määrust, keelab lapsel

avaldajaga suhelda ning kasvatab last avaldaja vihkamise vaimus. Kuna nad ei ole suutelised

lahendama asja kokkuleppel, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 563 lg 6 alusel muuta

Tartu Maakohtu 27. juuni 2007. a määrust ja määrata lapse elukohaks avaldaja elukoht.

2. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta maakohtu määruse muutmata. Ta leidis, et

pole takistanud avaldajal pärast kohtumääruse jõustumist lapsega suhelda. Avaldaja ise ei ole

soovinud määrust täita ega ole võtnud selleks temaga ühendust.

3. Tartu Maakohus võttis 19. veebruari 2008. a määrusega avalduse menetlusse ja otsustas 18. märtsi

2008. a kohtuistungi lõppedes saata vanemad perenõustaja K. Järve juurde. Avaldaja pöördus

perenõustaja poole ja määrati kindlaks nõustamise aeg. Kokkulepitud päeval ilmus nõustamisele

ainult avaldaja.

4. Tartu Maakohus hoiatas 27. juuni 2008. a määrusega nii avaldajat kui ka puudutatud isikut, et kui

nad ei ilmu perenõustaja määratud ajal perenõustaja juurde, on kohtul õigus määrata TsMS § 563 lg 6

p 1 alusel iga ilmumata jätmise eest rahatrahv kuni 200 miinimumpäevamäära ulatuses.

Trahvihoiatuse tegemise järel osalesid avaldaja ja puudutatud isik perenõustamisel.

5. 8. detsembri 2008. a kohtuistungil leidis avaldaja, et perenõustaja juures käimine ei ole andnud

tulemusi ja ta soovis avalduse tagasi võtta. Kohus ei võtnud avaldaja loobumist vastu ning otsustas

määrata lapsele esindaja ja kuulata lapse ära, märkides mh, et suhtlemiskorda reguleerivat

kohtumäärust tuleb täita. Lisaks selgitas kohus kohtuistungil, et kuulutab lepitusmenetluse praegu

lõpetatuks. Kohtuistungi lõpus selgitas kohus, et kuulab lapse ära ja teeb siis määruse selle kohta,

milliseid sanktsioone ja kelle suhtes rakendada, et suhtlemist korraldavat kohtumäärust täidetaks.

6. Tartu Maakohus kuulas 4. veebruaril 2009 lapse ära ja hoiatas 19. veebruari 2009. a määrusega

ema, et kohtul on õigus määrata avaldaja ja lapse kokkusaamise korra iga võimaliku rikkumise eest

talle rahatrahv kuni 50 000 krooni.

7. 18. märtsil 2009 esitas avaldaja maakohtule täiendava avalduse, milles palus trahvida puudutatud

isikut Tartu Maakohtu 27. juuni 2007. a määruse jätkuva rikkumise eest, muuta Tartu Maakohtu

27. juuni 2007. a määrust ja määrata lapse elukoha tema juurde, kuna ema kohtumäärust suhtlemise

korra kohta ei täida. Lapse elukoha muutmiseks palus avaldaja küsida eestkosteasutuste arvamust.

8. Tartu vallavalitsus avaldas arvamust, et juhul, kui sõlmitakse toimiv lapsega suhtlemise kokkulepe,

võiks lapse elukohaks jääda tema harjumuspärane elukoht, kuid vanemate tõsiste erimeelsuste

jätkumisel ja lapsega suhtlemise korra jätkuva rikkumise korral tuleb kaaluda

sunnivahendite kohaldamist vanema suhtes, kes suhtlemise korda rikub. Kui nimetatud abinõud ei ole

piisavad, tuleks kaaluda lapse elukoha määramist avaldaja juurde. Lapse ema ei ole teinud kõike

endast olenevat, et suhtlemiskord toimiks ning lapse ja avaldaja kohtumised toimuksid.

9. Tartu linnavalitsuse arvates peaks lapse elukohaks jääma ema elukoht, mis on lapsele

harjumuspärane elukeskkond. Laps peab saama regulaarselt avaldajaga suhelda, mille aluseks on ema

toetus isa ja lapse suhete tugevdamisele.

10. Puudutatud isik palus jätta lapse elukoha muutmata ja kinnitas, et soovib täita Tartu Maakohtu

27. juuni 2007. a kohtumäärusega kinnitatud suhtlemiskorda. Lapse elukoha määramisel avaldaja

juurde tuleks laps temast eraldada, milleks ei ole põhjust. Avaldaja saaks sellisel juhul teostada oma

vanema õigusi ema ja lapse sideme lõhkumise hinnaga.

11. Tartu Maakohus määras 15. mai 2009. a määrusega emale TsMS § 563 lg 6 p 1 ja § 46 alusel

rahatrahvi 3000 krooni, sest ta ei täida maakohtu määrust, millega määrati kindlaks avaldaja ja lapse

suhtlemiskord, kuid Tartu Ringkonnakohus tühistas 23. septembri 2009. a määrusega maakohtu

määruse.

12. Puudutatud isik esitas 7. augustil 2009 maakohtule avalduse, milles palus muuta Tartu Maakohtu

27. juuni 2007 määrust, arvestades lapse soove, väljakujunenud suhtlemise korda ja eestkosteasutuste

arvamust. Ta palus arvestada uue suhtlemiskorra määramisel lapse jalgpallitreeningute ja -

võistlustega ning jätta avaldaja korraldada kõik nende treeningute ja võistlustega seonduv, sh avaldaja

kanda jalgpallitreeningutega seotud kulutused. Tema enda kanda jääks kõik ujumistreeningute ja -

võistlustega seonduv. Kuna ta ise hakkab sügisest end täiendama kaugõppes, võiks avaldaja ka sellel

ajal (üks kord kuus nädalavahetustel) veeta lapsega koos aega. Arvestada tuleb lapse soovi ööbida

kodus. Avaldaja ja lapse suhte arenedes saab kohtumiste arvu suurendada ja kaaluda avaldaja juures

ööbimist.

13. 24. augusti 2009. a kohtuistungil leidis lapse esindaja, et vanemate konfliktsuse tõttu ei ole õige

muuta lapse elukohta, kuid muuta tuleb lapsega suhtlemise korda, et see toimiks. Tartu valla esindaja

avaldas arvamust, et lõpmatuseni ei saa lapsega suhtlemise korda kindlaks määrata ja lapse elukoht

tuleks määrata avaldaja juurde. Isa ei ole saanud lapsega vabas õhkkonnas kohtuda, mistõttu on isa ja

lapse suhe katkemas. Tartu linna esindaja arvates võiks lapse elukoht olla isa juures, sest ema ei soosi

lapse suhtlemist avaldajaga ja on oht, et laps kaotab sideme isaga kogu eluks.

14. Tartu Maakohus määras 14. septembri 2009. a määrusega lapse elukohaks avaldaja elukoha ning

lapse ja ema suhtlemise korra samadel alustel, nagu oli see avaldaja ja lapse suhtes kindlaks määratud

Tartu Maakohtu 27. juuni 2007. a määruses. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste enda

kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja

kohustused, mis tähendab eelkõige seda, et vanem ei või takistada teist vanemat vanema õiguste

teostamisel. Lastekaitseseaduse § 28 järgi on ühest või mõlemast vanemast lahutatud lapsel õigus

säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul,

kui see kahjustab last. Kohus ei pea perekonnaseaduse (PKS) § 52 lg 2 alusel vanema ja lapse

suhtlemiskorda kindlaks määrates tagama vanematele võrdset õigust lapsega suhelda. Küll tuleb lapse

huvidest lähtudes tagada lapsele õigus suhelda temast lahus elava vanemaga. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 138 lg 1 ja PKS § 50 lg-te 2 ja 4 järgi peab vanem oma õigusi teostades pidama alati silmas

lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks

detailse lapsega suhtlemise korra. Lapse õiguste konventsiooni artikli 13 järgi peavad riiklikud või

era sotsiaalhoolekandeasutused, kohtud, täidesaatvad või seadusandlikud organid seadma lastega

seotud tegevuses esikohale lapse huvid.

Kuna vanemate suhted on väga halvad, ei suuda nad suhtuda adekvaatselt lapse kasvatamisse.

Maakohtu 27. juuni 2007. a määrusega kinnitatud vanemate kompromiss ei toimi. Laps ei ole saanud

avaldajaga suhelda, kuigi kohus on korraldanud lepitusmenetluse ja vanemad on käinud perenõustaja

juures. Ema väide, et kokkulepe ei toimi sellepärast, et laps ei soovi isa juures ööbida, ei ole

asjakohane. Avaldaja on kinnitanud, et ta ei pea last enda juurde ööseks jätma, kui laps seda ei soovi.

Vaatamata sellele, et avaldaja oli nõus näitama üles paindlikkust lapsega suhtlemise korraldamisel, ei

ole ta saanud lapsega Tartu Maakohtu 27. juuni 2007. a määruses sätestatud aegadel kohtuda. Lapse

ema on üles näidanud suhtumist, et ta ei võta kohtus suhtlemiskorra määramist tõsiselt.

Lapsega kooselaval vanemal on lapse suhtes suurem mõjuvõim ja selle tasakaalustamiseks peab

lapsega koos elav vanem vajadusel mõjutama last, et ettenähtud kokkusaamised lahuselava vanemaga

lapsest tingitud subjektiivsetel põhjustel ära ei jääks. Lapsega kooselav vanem peab lapsele selgitama

ja veenma last, et lahus elaval vanemal on ettenähtud kordadel õigus lapsega kohtuda. Laps on

kohtule avaldanud, et ta sooviks avaldajaga suhelda ning et ema on keelanud tal avaldaja juurde

minna. Tõendatud on, et ema ei ole toetanud ega tugevdanud lapse ja avaldaja suhet. Samuti ei ole

ema täitnud Tartu Maakohtu 27. juuni 2007. a määrust ega ole kahe aasta jooksul teinud ettepanekuid

kohtumääruse muutmiseks.

Olukorras, kus mõlema vanema materiaalsed võimalused on võrdsed, ning arvestades

lastekaitsespetsialistide arvamust, mille kohaselt on tekkinud olukord, kus laps võib jääda ilma ühest

vanemast, tuleb määrata lapse elukohaks isa elukoht, kuna selline elumuutus tagab lapsele suurema

vaimse rahulolu ja oleks lapsele parim lahendus. Lapse emal tuleb võimaldada lapsega suhelda

samadel tingimustel, nagu varasema määruse järgi oli õigus lapsega suhelda isal.

15. Puudutatud isik esitas määruskaebuse ringkonnakohtule, milles palus tühistada maakohtu

määruse ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus jättis lapse elukohta muutes

arvestamata lapse soovi ega teinud määrust lapse huvides. Lapse elukoha muutmine ei ole

põhjendatud. Vastavalt kujunenud olukorrale tuleb muuta avaldaja ja lapse suhtlemise korda, mida

puudutatud isik taotles ka maakohtus, kuid tema taotlus on jäetud tähelepanuta. Samuti ei ole

maakohus tunnistanud lepitusmenetlust ebaõnnestunuks.

16. Lapse esindaja esitas samuti maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu

määruse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest lapse elukoha muutmine ei

ole kooskõlas lapse huvidega. Kui kohus leidis, et kohtumäärusega kindlaksmääratud suhtlemiskord

ei toimi, oleks ta pidanud vajakajäämiste kõrvaldamiseks kasutama muid meetmeid, mis riivavad

lapse huve vähem kui elukoha muutus. Kuna kohus ei ole võtnud seisukohta lepitusmenetluse

lõpetamise kohta, ei olnud põhjendatud lapse elukohta muuta.

17. Avaldaja vaidles määruskaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata.

18. Tartu linnavalitsuse arvamuse kohaselt on lapse huvides taastada lapse tavapärane stabiilne

elukorraldus ja tagada korrapärane suhtlemine lahus elava vanemaga. Laps on väljendanud soovi

avaldajaga pärast kohtumenetluse möödumist suhelda.

19. Tartu vallavalitsuse arvamuse kohaselt lähtus maakohus õigesti lapse huvidest ja õigusest suhelda

mõlema vanemaga, sest laps on ärakuulamisel avaldanud, et soovib avaldajaga suhelda, kuid ema ei

luba. Ka Tartu valla lastekaitsetöötajatele on laps kinnitanud, et tahab avaldajaga suhelda, kui see

kohtumenetlus oleks lõppenud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

20. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 15. veebruari 2010. a määrusega määruskaebused, tühistas

maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

PKS § 49 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Sellest tulenevalt ei

või üks vanem teha teisele vanemale takistusi oma õiguste teostamisel. Asjas tuvastatu, et lapse ema

soovib otsustada ainuisikuliselt lapse kasvatamise üle, ei anna alust määrata lapse elukohaks teise

vanema elukohta. Vanema õiguste teostamise tagamine on vajalik, kuid olulisem on lähtuda lapse

huvidest. Laps ei ole avaldajaga koos elanud pärast seda, kui avaldaja pere juurest lahkus. Laps oli

siis üheaastane. Samuti ei soovi laps avaldaja juurde elama asuda ning on oma arvamust kindlalt ja

korduvalt avaldanud. Laps soovib avaldajaga suhelda ja kohtuda, kuid ei soovi avaldaja juures elada

ega seal ööbida. Vanemad peavad põhjendatud ulatuses lapse soovidega arvestama.

Lapsele on mõlema vanema juures tagatud vajalikud tingimused ja mõlemad vanemad soovivad ja on

võimelised last kasvatama. Lapse elukohaks peaks jääma ema elukoht. Asjas puuduvad alused, mille

tõttu tuleks laps senisest harjumuspärasest elukeskkonnast tema soovi vastaselt eraldada. Kui

vanemad ei sea menetluse kestel lapse huve oma huvidest kõrgemale, on võimalik ka teistsugune

järeldus. Avaldaja taotlus määrata lapse elukohaks tema elukoht tuleb jätta rahuldamata, kuna pooled

võivad asja uuel läbivaatamisel jõuda lapse elukohas kokkuleppele. Kui vanemad kokkuleppele ei

jõua, tuleb maakohtul määruse tegemise ajal valitsevat olukorda arvestades otsustada, kumma

vanema juurde lapse elukoht määrata.

Mõlemal vanemal on õigus osaleda lapse kasvatamist puudutavate küsimuste lahendamisel, sh on ka

lahuselaval vanemal õigus osaleda otsuste tegemises, mis puudutavad lapse koolivalikut ning vaba

aja veetmise võimalusi. Vanemal, kes elab lapsega koos, ei ole õigust teha selliseid otsuseid üksi.

Otsused peavad rajanema vanemate konsensusel ja otsuste tegemisel tuleb lähtuda lapse huvidest

ning mõistlikus ulatuses ka lapse soovidest. Lapsega koos elav vanem peab soodustama lapse

suhtlemist teise vanemaga ning vajaduse korral on põhjendatud piirata kas lapse harrastuste mahtu

või suhtlemist tema valitud suhtlusringkonnaga, et tagada lahus elavale vanemale lapsega kohtumise

võimalus.

Maakohtus korraldatud lepitusmenetlus ei olnud piisav ega tulemuslik. TsMS § 563 lg 4 järgi peab

kohus püüdma saavutada vanemate kokkulepet lapsega suhtlemise kohta. Lapse vanemad ei ole aru

saanud oma rollist ning vastastikustest õigustest ja kohustustest. Lapsega suhtlemise korra

kindlaksmääramiseks tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vajaduse ja võimaluse korral

tuleks määrata asjas uus lepitusmenetlus. Selleks saab kohus lepitusseaduse (LepS) § 11 lg 2 alusel

saata lapsevanemad lepitaja juurde. Ema esindaja pakkus ringkonnakohtu istungil välja isiku, kelle

poole vanemad lepitusmenetluse korraldamiseks võiksid pöörduda. Eestkosteasutuse väitel ei ole

Tartus isikut, kes oleks pädev lepitusmenetlust korraldama. Seega peavad kohus ja vanemad leidma

isiku, kes on võimeline lepitusmenetluse toiminguid tegema. Vajaduse korral saab selleks

lepitusseaduse kohaselt olla ka eralepitaja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

21. Avaldaja esitas määruskaebuse Riigikohtule, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja

jätta jõusse maakohtu määruse.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud.

Ringkonnakohus asus põhjendamata seisukohale, et maakohus ei ole kasutanud lepitusmenetluses

kõiki võimalikke abinõusid ja et maakohtu lepitusmenetlus ei olnud piisav ega tulemuslik.

Lepitusmenetlus ei saa alati lõppeda kompromissiga ja sellisel juhul tuleb tunnistada lepitusmenetlus

ebaõnnestunuks, mida praeguses asjas maakohus ka 8. märtsi 2008. a kohtuistungil tegi.

Saates asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, keeldus ringkonnakohus õigusemõistmisest ja

kohustusest lahendada asi mõistliku aja jooksul. Asja maakohtule uue lepitusmenetluse

korraldamiseks saates on ringkonnakohus tekitanud olukorra, kus vanematel ei ole teada, mitu korda

tuleb lapsega suhtlemiskorra rikkumisel lepitusmenetlust läbida. Seadusest ei tulene, et kohus peaks

lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral alustama uut lepitusmenetlust.

Nüüdseks juba neli aastat kestnud kohtuvaidlus rikub vanema õigust osaleda lapse kasvatamisel ja

õigust lapsega suhelda. Maakohus määras õigesti lapse elukoha isa juurde, lähtudes lapse huvist

säilitada isaga kontakt, kuna ema on senini takistanud isal lapsega suhelda.

22. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu

määruse muutmata.

Ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et

lepitusmenetlus ei olnud piisav ega tulemuslik, sest selle toiminguid ei tehtud TsMS § 563 lg 4

kohaselt. Määruskaebusest ei nähtu, milliseid maakohtu toiminguid saanuks ringkonnakohus lugeda

piisavaks. Maakohtu määrusest ei nähtu, milliseid tulemusi andis lepitusmenetlus ning millal ja

kuidas see lõppes. Maakohus ei ole tunnistanud lepitusmenetlust ebaõnnestunuks. Seda ei ole

võimalik teha suulise kohtumäärusega kohtuistungil.

Lapse elukoha muutmata jätmine vastab lapse huvidele ja soovile. Puudutatud isik on nõus sellega, et

lepitusmenetlus jätkub. Enne avaldaja ja lapse suhtlemist tuleb lepitada lisaks vanematele ka

avaldajat ja last.

Kui lapse huvidest lähtudes on vaja korraldada mitu lepitusmenetlust, võib kohus seda ka teha. Kohus

on kohustatud vanemaid lepitama. Ringkonnakohus ei keeldunud õigusemõistmisest, kui saatis asja

maakohtule uue lepitusmenetluse korraldamiseks. Pikalt kestnud kohtumenetlus ei riku avaldaja

õigusi, sest see on tingitud avaldaja enda käitumisest.

23. Lapse esindaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Maakohtu

määrusest ei nähtu, kuidas lepitusmenetlus lõppes. Selle kohta ei ole maakohus teinud nõuetekohast

määrust. Kuna maakohtu lepitusmenetlus ei olnud piisav ja tulemuslik, saatis ringkonnakohus õigesti

asja maakohtule võimalusel uue lepitusmenetluse korraldamiseks. Õige on ka lapse elukoha

muutmata jätmine, sest laps on väljendanud korduvalt arvamust, et ei soovi avaldaja juures elada.

24. Tartu linnavalitsus jäi ringkonnakohtule esitatud arvamuse juurde.

25. Tartu vallavalitsus ei ole Riigikohtule oma arvamust edastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

26. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 695, § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel jätta

rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu

määruse põhjendusi.

27. Menetlusosalised vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas maakohtus toimunud

lepitusmenetlus avaldaja ja lapse suhtlemist reguleeriva määruse täitmiseks oli piisav, et tunnistada

lepitusmenetlus ebaõnnestunuks, kas lepitusmenetlus tunnistati ebaõnnestunuks ja kas

lepitusmenetluse ebaõnnestumise tõttu on alust muuta lapse elukohta või pidi kohus kohaldama

lepitusmenetluse ebaõnnestumise tõttu muid, lapse huve vähem riivavaid meetmeid.

28. Esmalt käsitleb kolleegium lapsega suhtlemist korraldava kohtumääruse rikkumise tõttu

TsMS § 563 alusel algatatud lepitusmenetluse seost lepitusseaduses sätestatud kohtuvälise

lepitusmenetlusega (I). Seejärel selgitab kolleegium, mida peab kohus tegema efektiivse

lepitusmenetluse korraldamiseks TsMS § 563 järgi ja millal võib kohus tunnistada lepitusmenetluse

ebaõnnestunuks (II). Edasi käsitleb kolleegium lepitusmenetluse ebaõnnestumise tõttu TsMS § 563

lg 6 p-des 1-3 nimetatud meetmete, eelkõige vanema õiguste muutmisega seonduvat, arvestades nii

kehtiva kui ka 1. juulil 2010 jõustuva perekonnaseaduse regulatsiooni (III), ning lahendab

kassatsiooniastme menetluslikud küsimused (IV).

I

29. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 563 järgi toimub vanema ja lapse suhtlemist korraldava

jõustunud kohtumääruse rikkumise korral rikkumise kõrvaldamiseks vanema palvel kohtus

lepitusmenetlus. Kuna TsMS § 563 lg 7 järgi võib lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse

rikkumise kõrvaldamiseks teha täitemenetluse seadustiku § 179 alusel lapsega suhtlemise

võimaldamiseks täitemenetluse toiminguid üldjuhul üksnes lepitusmenetluse ebaõnnestunuks

tunnistamise ja vastavate abinõude kohaldamise määruse alusel, on vanem enne lapsega suhtlemist

korraldava kohtumääruse sundtäitmise taotlemist kohustatud läbima lepitusmenetluse.

Lepitusmenetlust alustatakse TsMS § 563 lg 1 esimese lause järgi juhul, kui vanem teatab kohtule, et

teine vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või raskendab selle täitmist.

Lepitamiseks võib kohus sama sätte järgi kutsuda vanemad enda juurde last puudutava lahkheli

kokkuleppel lahendamiseks. Kohus arutab vanematega TsMS § 563 lg 3 järgi lapsega suhtlemise

võimatuse tagajärgi lapse heaolule ja juhib tähelepanu võimalikele sunnivahenditele määrust täitma

sundimiseks ja suhtlemisõiguse kitsendamise või äravõtmise võimalusele, samuti võimalusele lasta

end nõustada perenõustajal. Kohus peab TsMS § 563 lg 4 järgi püüdma saavutada vanemate

kokkulepet lapsega suhtlemise kohta. Seega on kohus TsMS § 563 järgi vanema ja lapse suhtlemist

reguleeriva kohtumääruse täitmisel tekkinud probleemide korral lepitusorgan, kes peab lepitama

vanemaid lapsega suhtlemisel tekkinud probleemide lahendamisel ja aitama leida lahendusi

kohtumääruse vabatahtlikuks täitmiseks ning lapsega suhtlemise edasiseks korraldamiseks.

Lepitusmenetluse esmane eemärk on saavutada kohtumääruse nõuetekohane täitmine. Kui vanemad

ei ole määruse edasises täitmises ühel meelel, kuid saavutavad kokkuleppe kohtumääruses sätestatust

erinevas suhtlemise korralduses ja see ei ole vastuolus lapse huvidega, protokollitakse TsMS § 563

lg 5 järgi kokkulepe kui kohtulik kompromiss ja kohus kinnitab selle määrusega, mis asendab senist

kohtumäärust. Kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole

pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu, teeb kohus TsMS § 563

lg 6 järgi määruse, millega tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab, milliseid

sunnivahendeid tuleb rakendada, millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust või

milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes. Seega võib lepitusmenetlus lõppeda

edu korral sellega, et vanemad asuvad suhtlemist reguleerivat kohtumäärust täitma või muudavad

suhtlemise korda ja asuvad muudetud suhtlemiskorda täitma. Teisalt on võimalik ka see, et

lepitusmenetluse käigus ei saavutata positiivset tulemust, mistõttu tuleb tunnistada, et lepitusmenetlus

on ebaõnnestunud, ning otsustada, milliseid samme tuleks astuda selleks, et oleks tagatud lapse õigus

suhelda lahuselava vanemaga.

30. Lisaks näeb TsMS § 4 lg 4 ette, et kohus peab igasugust tsiviilasja lahendades tegema kogu

menetluse ajal kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil

poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Kohus võib selleks muu hulgas esitada

pooltele kompromissilepingu kavandi. Alates 1. jaanuarist 2010 võib kohus TsMS § 4 lg 4 lisanduse

järgi ka kohustada pooli osalema lepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluses.

Kohtuväline lepitusmenetlus on LepS § 1 lg 2 järgi poolte vabatahtlikkusel põhinev tegevus, mille

käigus erapooletu lepitaja, kelleks võib LepS § 2 järgi olla kas füüsiline isik, kelle pooled on palunud

lepitajaks (sh juriidilise isiku kaudu), advokaat, notar või riigi või kohaliku omavalitsuse

lepitusorgan, toetab lepitusosaliste suhtlust eesmärgiga aidata neil leida vaidlusküsimusele lahendus.

Seejuures võib lepitaja lepituse asjaolude ja lepitusmenetluse kulgemise põhjal esitada pooltele

omapoolse lahendusettepaneku.

Kohtuväline lepitusmenetlus algab LepS § 11 lg 1 järgi eelkõige juhul, kui lepitusosalised on jõudnud

kokkuleppele asja lahendamises lepitaja juures ning lepitaja on alustanud lepitusmenetlust. Seega

toimub lepitusmenetlus üldjuhul siis, kui pooled soovivad omavahelise vaidlusküsimuse lepitaja

vahendusel lahendada. Samas loetakse lepitusmenetlus LepS § 11 lg 1 järgi alanuks ka siis, kui kohus

on saatnud isikud asja lahendamiseks lepitaja juurde. Seega saab kohus TsMS § 4 lg 4 ja LepS § 11

lg 1 järgi saata menetlusosalised vaidluse kokkuleppel lahendamiseks kohtuvälise lepitaja juurde.

Lepitusmenetluse esmaseks eesmärgiks on lahendada lepitusosaliste vaidlus nende kokkuleppel.

31. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega lepitusseadus ei sätesta, missuguste tsiviilasjade

lahendamisel peaks kohus kohustama menetlusosalisi lisaks kohtumenetlusele osalema ka

kohtuvälises lepitusmenetluses, ega seda, kas kohus saab ka kohtus toimuva lepitusmenetluse raames

saata menetlusosalisi kohtuvälise lepitaja juurde.

Kolleegiumi arvates võib kohus vajadusel kohustada vanemaid osalema kohtuvälises

lepitusmenetluses juhul, kui vanemad vaidlevad kohtus vanema õiguste määramise või lapsega

suhtlemise korraldamise üle TsMS § 550 lg 1 p 2 mõttes, kuid ei saa seda teha juhul, kui vanem ei

täida suhtlemist korraldavat kohtumäärust ja selle tõttu on vähemalt ühe vanema avalduse alusel

algatatud TsMS § 563 alusel kohtulik lepitusmenetlus.

Lapsega suhtlemist korraldava jõustunud kohtumääruse rikkumise tõttu algatatud lepitusmenetluse

toiminguid saab TsMS § 563 mõtte kohaselt teha üksnes kohus ning sellest sättest tulenevalt peab

kohus ise menetlusosalisi lepitama ja eelkõige veenma määrust täitma. Kui vanemad ei mõista

suhtlemist korraldava kohtumääruse täitmise vajalikkust, saab kohus TsMS § 563 lg-te 3 ja 6 järgi

saata vanemad vajadusel perenõustaja juurde. Kuna kohtule on TsMS § 563 järgi antud samasugused

võimalused vanemate lepitamiseks, nagu seda on lepitusseaduse järgi kohtuvälisel lepitajal, ei

võimaldaks vanemate kohtuvälise lepitaja juurde saatmine viia mõistliku aja jooksul läbi tõhusat

kohtulikku lepitusmenetlust.

Ülaltoodust tulenevalt on väär ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus peab asja uuel läbivaatamisel

saatma vanemad vajadusel ja võimalusel LepS § 11 lg 1 teise lause järgi kohtuvälise lepitaja juurde

ning selleks lepitajat otsima. Kolleegiumi arvates peab maakohus tegema asja kiire lahendamise

tagamiseks lepitusmenetluse toiminguid ise.

II

32. Hindamaks, kas maakohtus toimunud lepitusmenetlus oli piisav, et tunnistada lepitusmenetlus

ebaõnnestunuks, tuleb esmalt selgitada, millised on lepitusmenetlust korraldava kohtu ülesanded.

Kohtu funktsioonid lapsega suhtlemist korraldava kohtumääruse rikkumise tõttu toimuvas

lepitusmenetluses on sätestatud TsMS § 563 lg-tes 3 ja 4. Viidatud sätetest tulenevalt peab kohus

vanemate lepitamiseks arutama vanematega lapsega suhtlemise võimatuse tagajärgi lapse heaolule ja

juhtima tähelepanu võimalikele sunnivahenditele määrust täitma sundimiseks, samuti

suhtlemisõiguse kitsendamise või äravõtmise võimalusele, aga ka võimalusele lasta end nõustada

perenõustajal.

Eelkõige peab kohus vanemaid lepitades püüdma saavutada vanemate kokkulepet lapsega suhtlemise

kohta. Ülalmärgitu ei tähenda aga seda, et kohus võib lepitusmenetluse lõpetada üksnes siis, kui

vanemad on saavutanud kokkuleppe. Mõnel juhul ei suuda vanemad ka lepitusmenetluse käigus ühele

meelele jõuda ja lepitusmenetlus luhtub. Ka sellisel juhul on kohtul õigus lepitusmenetlus lõpetada.

TsMS § 563 lg 6 järgi saab kohus tunnistada lepitusmenetluse ebaõnnestunuks juhul, kui vanemad ei

saavuta ei kohtus ega perenõustaja juures kokkulepet või üks vanem ei ilmu kohtusse. Kuna kohus

peab suunama vanemaid lapse huvides kokkuleppeid sõlmima, saab kolleegiumi arvates lugeda

lepitusmenetluse kokkuleppe saavutamatuse tõttu ebaõnnestunuks juhul, kui kohus on teinud

kokkuleppe saavutamiseks kõik endast sõltuva, sh selgitanud vanematele lapsega suhtlemist

korraldava kohtumääruse täitmise kohustust ja rikkumise tagajärgi, samuti seda, milliseid meetmeid

võib kohus kohaldada lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral, aidanud vanematel kokkuleppele

jõuda, pakkudes lapse huvidega kooskõlas olevaid alternatiive lapsega suhtlemist korraldava määruse

muutmiseks, ning saatnud vanemaid isiklike konfliktide lahendamiseks perenõustaja juurde.

Ringkonnakohtu arvates ei olnud lepitusmenetlus maakohtus piisav ja tulemuslik ning maakohus ei

kasutanud lepitusmenetluses kõiki võimalusi vanemate kokkuleppe saavutamiseks.

Asja materjalide kohaselt toimus lepitusmenetluse raames esimene kohtuistung 18. märtsil 2008

(I kd, tl 23-27), kus kohus selgitas vanematele võimalust osaleda perenõustamisel. Seejärel saatis

maakohus vanemad nende nõusolekul perenõustaja juurde (I kd, tl 28). Kuna puudutatud isik

perenõustaja juurde ei ilmunud, tegi kohus vanematele 27. juunil 2008 trahvihoiatuse (I kd, tl 33).

Pärast trahvihoiatust osalesid vanemad perenõustamisel (I kd, tl 39). Järgmine kohtuistung toimus

8. detsembril 2008. Kohtuistungil avaldas avaldaja, et perenõustamine ei ole tulemusi andnud, sest ta

ei ole lapsega ikka suhelda saanud. Puudutatud isiku arvates on perenõustamine olnud tulemuslik,

sest avaldaja on aru saanud, mida ta kuue aasta jooksul halba on teinud. Sellel kohtuistungil selgitas

maakohus vanematele, et lapsel on õigus isaga kohtuda ja kohtumäärust tuleb täita. Samuti juhtis

maakohus tähelepanu sellele, et lapsega koos elav vanem peab soodustama lapse ja avaldaja

suhtlemist ja et suhtlemise korda on võimalik muuta. Kuna vanemad lähtusid kohtu arvates eelkõige

enda huvidest, jättes lapse huvid tagaplaanile, selgitas maakohus vanematele ka seda, milliseid

meetmeid võib kohus kohaldada lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral. Ühtlasi otsustas maakohus

lapse enne vastavate meetmete kohaldamist ära kuulata (I kd, tl 47-53). 4. veebruaril 2009 kuulas

kohus lapse ära ja laps avaldas, et soovib avaldajaga vähemalt kord nädalas suhelda, kuid viimasel

ajal ei ole ta avaldajaga kohtunud, sest ema ei luba (I kd, tl 57). 19. veebruari 2009. a määrusega tegi

maakohus puudutatud isikule lapsega suhtlemise korra rikkumise eest trahvihoiatuse (I kd, tl 58).

18. mai 2009. a kohtuistungil juhtis maakohus ema tähelepanu veekord sellele, et ta ei ole täitnud

kohtumäärust, ja selgitas, millised on selle tagajärjed (I kd, tl 107-109). 24. augusti 2009. a

kohtuistungil arutati, kas lapse elukohta tuleks muuta (I kd, tl 146-158).

Seega nähtub toimiku materjalidest, et maakohus astus samme vanemate lepitamiseks ja

lepitusmenetlus kestis peaaegu kaks aastat, kuid ei andnud tulemusi. Kuigi ringkonnakohus asus

seisukohale, et lepitusmenetlus ei olnud maakohtus piisav, ei ole ta märkinud, mida saanuks

maakohus veel teha vanemate lepitamiseks ning millised seaduses sätestatud võimalused jättis

maakohus kasutamata.

33. Kui lepitusmenetlus ei anna tulemusi, sh vanemad ei saavuta kokkulepet, teeb kohus TsMS § 563

lg 6 järgi määruse, millega tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab, milliseid

sunnivahendeid tuleb rakendada, millises ulatuses muuta suhtlemist puudutavat määrust või milliseid

muudatusi teha vanema õigustes lapse suhtes. Viidatud sättest tuleneb, et kohus peab

lepitusmenetluse ebaõnnestumise fikseerima seaduses sätestatud korras, s.o määrusega.

Avaldaja arvates tunnistas kohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks 8. märtsi 2009. a kohtuistungil,

mille protokollist nähtub: "Kohus selgitab, et kuulutab praegu lepitusmenetluse lõpetatuks."

Kohtulikku lepitusmenetlust ei saa tunnistada ebaõnnestunuks sel viisil tehtud määrusega.

TsMS § 464 lg 2 järgi võib küll kohus teha kohtuistungil suulise või kirjaliku määruse, kuid kui

kohtumääruse võib seaduse kohaselt edasi kaevata, tuleb määrus teha kirjalikult eesti keeles ja

allkirjastada. Kuna TsMS § 563 lg-s 6 nimetatud määrusega lõpetab kohus lepitusmenetluse

lepitamise ebaõnnestumise tõttu ja TsMS § 660 lg 3 järgi saab maakohtu menetlust lõpetava määruse

peale hagita menetluses esitada määruskaebuse, pidi maakohus tunnistama lepitusmenetluse

TsMS § 464 lg 2 järgi ebaõnnestunuks kirjaliku allkirjastatud määrusega. Seetõttu ei saa pidada

maakohtu 8. märtsi 2009. a istungil tehtud avaldust lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamise

määruseks. Samuti ei saa maakohtu avaldusest ega edasisest menetlusest ühemõtteliselt järeldada, et

maakohus pidas lepitusmenetlust juba 8. märtsi 2009. a kohtuistungil ebaõnnestunuks, sest pärast

seda lepitusmenetlus jätkus.

TsMS § 563 lg 6 järgi tuli tunnistada lepitusmenetlus ebaõnnestunuks koos viidatud sättes nimetatud

meetmete kohaldamisega. Seega lõpetas maakohus lepitusmenetluse 14. septembril 2009, kui tegi

määruse, millega muutis lapse elukohta. Kuigi maakohus ei märkinud selles kohtumääruses, et

tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, on maakohus viidatud kohtumäärusega seda sisuliselt

teinud. Maakohus rikkus küll menetlusõiguse normi (TsMS § 464 lg-t 2), sest ei põhjendanud, miks

tuleb lepitusmenetlus ebaõnnestunuks tunnistada, ega märkinud lepitusmenetluse ebaõnnestunuks

tunnistamist määruse resolutsioonis, kuid kolleegiumi arvates ei ole see oluline menetlusõiguse normi

rikkumine, mis annaks alust maakohtu määrus tühistada. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel

leiab, et lepitusmenetlus tuleb tunnistada ebaõnnestunuks, tuleb seda teha TsMS § 563 lg-s 6

märgitud meetmeid kohaldava määruse resolutsioonis.

III

34. Kuigi lepitusmenetluse eesmärgiks on lepitada vanemaid ja saavutada seeläbi vanemate

kokkulepe selle kohta, kuidas lapsest lahus elav vanem saab lapsega suhelda, on vaja tagada lapsega

suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmine ka siis, kui vanemad kokkulepet ei saavuta. Kui

lepitusmenetlus luhtub, määrab kohus TsMS § 563 lg 6 järgi, milliseid sunnivahendeid tuleb

rakendada, millises ulatuses muuta suhtlemist puudutavat määrust või milliseid muudatusi teha

vanema õigustes lapse suhtes.

Nii võib kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel TsMS § 563 lg 6 p 1 järgi rakendada

sunnivahendeid jõustunud kohtumääruse täitmiseks, sh määrata kohtumäärust rikkuvale vanemale

pärast hoiatuse tegemist rahatrahvi. Sunnivahendite kohaldamine on kolleegiumi arvates õigustatud

eelkõige juhul, kui kohtumääruses sätestatud suhtlemiskord vastab kohtu hinnangul lapse huvidele ja

selles ei tuleks teha muudatusi, kuid on vaja sundida kohtumäärust rikkuvat vanemat määrust täitma.

Edasi võib kohus TsMS § 563 lg 6 p 2 järgi otsustada suhtlemist reguleerivat määrust muuta ja

sätestada lapse huvide ning vanemate võimalustega paremas kooskõlas oleva suhtlemiskorra.

Viidatud sätte alusel saab kohus kehtiva PKS § 52 või 1. juulil 2010 jõustuva PKS § 143 alusel anda

lapsest lahus elavale vanemale varasemas suhtlemist reguleerivas kohtumääruses sätestatust kas

suuremas või väiksemas mahus suhtlemisõiguse teostamise õiguse.

TsMS § 563 lg 6 p 3 näeb ette võimaluse vanema õiguste mahu muutmiseks. Selle sätte alusel ei

otsusta kohus mitte üksnes lahus elava vanema suhtlusõiguse üle, vaid võib teha ulatuslikke

muudatusi kummagi vanema õigustes lapse suhtes. Kehtiva perekonnaseaduse järgi võib kohus

määrata eelkõige lapse elukoha PKS § 51 alusel lahuselava vanema juurde. 1. juulil 2010 jõustuva

perekonnaseaduse järgi on kohtul õigus otsustada hooldusõiguse kuuluvuse üle, sh lõpetada

PKS § 137 alusel vanemate ühine hooldusõigus või anda PKS § 138 alusel ühe vanema

ainuhooldusõiguse üle teisele vanemale.

35. Praeguses asjas taotles avaldaja lepitusmenetluse alustamise avalduses TsMS § 563 lg 6 p 3 alusel

lapse elukoha muutmist. Sama soovi kordas avaldaja maakohtule 18. märtsil 2009 esitatud täiendavas

avalduses.

Kolleegiumi arvates on õige, et kui üks vanem rikub lapsega suhtlemise korda reguleerivat jõustunud

kohtumäärust, tuleb alustada lepitusmenetlust kohtumääruse täitmiseks ega ole õige esitada kohtule

avaldust lapse elukoha muutmiseks. Lapse elukoha muutmise üle otsustatakse lepitusemenetluse

ebaõnnestumise korral lepitusmenetlust lõpetavas määruses. Seega ei ole õige maa- ja

ringkonnakohtu arusaam, et lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral lahendab kohus üksnes vanema

taotluse lapse elukoha muutmiseks.

Kolleegium selgitab, et lapse elukoha muutmise üle otsustades tuleb kehtiva PKS § 58 järgi lähtuda

lapse huvidest, arvestades seejuures vähemalt 10-aastase lapse soovi. Kohus võib arvestada ka

noorema lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab. Kuigi praeguses asjas on laps noorem kui

10-aastane, kuulas maakohus õigesti enne lapse elukoha muutmist lapse ära ja selgitas välja lapse

soovi, kuid jättis põhjendamatult tähelepanuta lapse korduvalt väljendatud arvamuse, et ta soovib küll

avaldajaga suhelda, kuid ei soovi avaldaja juures ööbida. Iseenesest ei saa lapse, sh alla 10-aastase

lapse elukoha üle otsustada üksnes lapse arvamuse alusel. Arvestada tuleb kõiki asjaolusid, et tagada

lapse huvidele vastav lahend. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kaaluda, kas lapse elukoha

muutmine on lapse huvides põhjendatud. Lapse elukoha muutmiseks lapse põhjendatud soovi

vastaselt peab olema oluline põhjus. Maakohus ei ole sellist põhjust välja toonud. Üksnes asjaolu, et

vanem ei saa muul viisil lapsega suhelda, ei ole küllaldane põhjus lapse elukoha muutmiseks lapse

soovi vastaselt.

Arusaamatu on ringkonnakohtu põhjendustes märgitu, et lapse elukoha muutmise taotlus tuleb jätta

rahuldamata, kuigi asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

36. Kuna ringkonnakohus saatis õigesti asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb maakohtul asja

uuel läbivaatamisel lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral otsustada, milliseid meetmeid

TsMS § 563 lg 6 alusel kohaldada. Maakohtul tuleb seejuures arvestada asjaolu, et 1. juulil 2010

jõustuv perekonnaseadus ei võimalda enam lapse elukohta määrata. Kohus saab alates 1. juulist 2010

määrata TsMS § 563 lg 6 p 3 alusel hooldusõiguse kuuluvuse 1. juulil 2010 jõustuva PKS §-de 137-

138 järgi, sest 1. juulil 2010 jõustuva PKS § 210 lg 1 kohaselt laieneb uus seadus üldjuhul kõigile

perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks. TsMS § 463 lg 2 ja

§ 438 lg 1 järgi otsustab kohus hagita asja lahendades ise, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

Lisaks tuleb asja lahendades arvestada sellega, et 1. juulil 2010 jõustuva PKS § 214 lg 1 järgi

loetakse, et alates uue seaduse jõustumisest kuulub vanema hooldusõigus üldjuhul lapse vanematele

ühiselt. Kui aga kohus on enne 1. juulit 2010 määranud lapse elukohaks ühe vanema elukoha,

loetakse 1. juulil 2010 jõustava PKS § 214 lg 3 järgi, et vanema hooldusõigus kuulub alates uue

perekonnaseaduse jõustumisest sellele vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud.

Praeguses asjas kinnitas Tartu Maakohus 27. juuni 2007. a määrusega vanemate kompromissi,

millega määrati lapse elukohaks puudutatud isiku elukoht. Seega kuulub alates 1. juulist 2010 lapse

ainuhooldusõigus puudutatud isikule ja avaldaja saab lisaks lapsega suhtlemise õiguse tagamisele

taotleda ainuhooldusõiguse üleandmist 1. juulil 2010 jõustuva PKS § 138 alusel.

Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et lapse elukoha määramine kehtiva PKS § 51 mõttes

ja ainuhooldusõiguse üleandmine 1. juulil 2010 jõustuva PKS § 138 mõttes on siiski erinevad

materiaalõiguslikud nõuded ja neil on osaliselt erinevad õiguslikud tagajärjed. Seetõttu peab

maakohus asja uuesti läbi vaadates selgitama vanematele, milliseid meetmeid ta kavatseb

lepitusmenetluse ebaõnnestumisel kohaldada ja milliseid õiguslikke tagajärgi nende meetmete

kohaldamine endaga kaasa toob.

37. Puudutatud isik esitas 7. augustil 2009 avalduse, milles palus muuta lapsega suhtlemise korda

selliselt, et see arvestaks lapse uut väljakujunenud elurütmi. Senises kohtumenetluses ei ole selle

avalduse kohta seisukohta võetud, kuigi TsMS § 563 lg 6 p 2 järgi võib kohus lepitusmenetluse

ebaõnnestumise korral muuta ka lapsega suhtlemist reguleerivat määrust. Asja uuel läbivaatamisel

peab maakohus lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral võtma seisukoha ka ülalmärgitud

suhtlemiskorra muutmise taotluse kohta.

IV

38. Kuna ringkonnakohtu määruse resolutsioon jääb muutmata ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

39. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata avaldaja

tasutud kautsjon riigituludesse.

Jaak Luik, Lea Laarmaa, Villu Kõve