3-1-1-23-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-23-10

Otsuse kuupäev

16. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Oliver Läätse (Lääts) ja Tõnu Silvese (Silves)

süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. novembri 2009. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-09-6338

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Oliver Läätse kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau

ja Tõnu Silvese kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

26. mai 2010

Istungil osalenud isikud

Oliver Läätse kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau,

Tõnu Silvese kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, riigiprokurör

Andres Ülviste

RESOLUTSIOON

1. Tühistada

Harju

Maakohtu

15. juuli

2009.

a

ja

Tallinna

Ringkonnakohtu

24. novembri 2009. a kohtuotsused kriminaalasjas Oliver Läätse ja Tõnu Silvese süüdistuses

KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Harju

Maakohtule.

2. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

3. Tõnu Silvese kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari kassatsioon rahuldada, Oliver Läätse kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 15. juuli 2009. a otsusega tunnistati süüdi Tõnu Silves, Oliver Lääts, Aivo Ojasalu

ja Priit Mererand.

1.1 T. Silves tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kolm aastat

vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendati tema karistust Harju Maakohtu

18. aprilli 2008. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, ühe aasta ja kolme kuu võrra ning

talle mõisteti liitkaristuseks neli aastat ja kolm kuud vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks

määrati 28. november 2008. Karistusseadustiku § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti T. Silveselt tema

elukohast läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud sularaha summas 7320 Rootsi krooni ja

12 000 Eesti krooni.

1.2 O. Lääts tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks kolm aastat

vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendati tema karistust Harju Maakohtu

19. septembri 2008. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 11 kuu ja 25 päeva võrra ja talle

mõisteti liitkaristuseks 3 aastat 11 kuud ja 25 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks

määrati 28. november 2008. Karistusseadustiku § 832 lg 1 alusel konfiskeeriti O. Läätselt

kahtlustatavana kinnipidamisel leitud ja ära võetud sularaha summas 2500 Eesti krooni.

1.3 Sama kohtuotsusega süüdi tunnistatud A. Ojasalu ja P. Mereranna suhtes ei ole kohtuotsust

kassatsiooni korras vaidlustatud.

1.4 T. Silves ja O. Lääts mõisteti KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi järgnevas. 28. novembril 2008

leppisid O. Lääts ja P. Mererand telefoni teel kokku, et P. Mererand annab O. Läätse vahendusel

T. Silvesele üle suure koguse psühhotroopset ainet gammahüdroksübutüraati (GHB). P. Mererand

näitas O. Läätsele ette Viimsi vallas Varju tänava ja Miiduranna tee ristmiku juures asuva parkla äärse

põõsastiku, kuhu oli peidetud 551,5 grammi GHB-d, millest puhast GHB-d oli 198,51 grammi. Samal

päeval viis O. Lääts T. Silvese kõne all olevasse parklasse ja näitas T. Silvesele ette GHB asukoha. T.

Silves võttis GHB peidikust endaga kaasa. Seejärel vedasid O. Lääts ja T. Silves grupis GHB O.

Läätse kasutuses olnud sõiduautoga Grand Cherokee parklast Viimsi vallas XXXXX XX asuvasse

AS-i XXXXXXX tanklasse, kus T. Silves koos GHB-ga sõidukist väljus. T. Silves istus AS-i

XXXXXXX tanklas teda oodanud A. Ojasalu kasutuses olnud sõiduautosse BMW, millega vedas

GHB aadressil Tallinnas Oru 4 asuva maja juurde. Seal andis T. Silves 122,8 grammi GHB-d üle A.

Ojasalule. Ülejäänud osa O. Läätse vahendusel P. Mererannalt omandatud GHB-st hoidis T. Silves

oma valduses seni, kuni Keskkriminaalpolitsei ametnikud ta 28. novembril 2008 koos A. Ojasaluga

Tallinnas Oru 4 asuva maja juures kinni pidasid. Kohtuotsuse kohaselt pani T. Silves oma tegevusega

toime suures koguses GHB ebaseadusliku omandamise, valdamise, veo grupis O. Läätsega ja

edasiandmise, O. Lääts aga lisaks GHB veole grupis T. Silvesega selle aine vahendamise P.

Mererannalt T. Silvesele.

1.5 Samuti tunnistati T. Silves süüdi selles, et ta omandas eeluurimisel kindlakstegemata ajal enne

28. novembrit 2008 tuvastamata isikult ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet -

10 metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) tabletti kogumassiga 2,53 grammi, mis sisaldas

1,26 grammi puhast MDMA-d. T. Silves hoidis omandatud MDMA tablette oma elukohas, kuni need

28. novembril 2008 politseiametnike poolt teostatud läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti.

1.6 Kohus leidis, et süüdistatavate süü on tõendatud tunnistajate ütluste ja kirjalike tõenditega, sh 28.

detsembril 2009 koostatud sündmuskoha (Tallinn, Oru 4) vaatlusprotokolliga ja 13. veebruaril 2009

koostatud jälitustoimingu protokolliga KrMS §-s 115 sätestatud jälitustoiminguga kogutud teabe

kohta. Süüdistatavate A. Ojasalu ja P. Mereranna ütlusi ei pidanud kohus usaldusväärseks põhjusel, et

nende kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Süüdistatavate T.

Silvese ja O. Läätse ütluste kohta leidis kohus, et need on vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud

tõenditega ja ei ole eluliselt usutavad.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid O. Läätse kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok,

T. Silvese kaitsja vandeadvokaat Andres Gorkin, P. Mereranna kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder ja

riigiprokurör Andres Ülviste.

2.1 O. Läätse kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist O. Läätse süüditunnistamise osas ja

süüdistatava õigeksmõistmist. O. Läätse kaitsja oli seisukohal, et süüdistatava süü ei ole tõendatud.

Ta märkis, et O. Läätse ja P. Mereranna väited selle kohta, et O. Lääts soovis P. Mererannalt osta

Viagra tablette, ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega ümber lükatud.

2.2 T. Silvese kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist T. Silvese süüditunnistamise osas ja

T. Silvese õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja T. Silvese tegevuse ümberkvalifitseerimist

KarS § 184 lg 1 järgi ja tema karistamist üheaastase vangistusega. Kaitsja seadis kahtluse alla

13. veebruaril 2009 koostatud jälitusprotokolli usaldusväärsuse, märkides, et O. Läätse ja T. Silvese

kohtumine leidis aset 28. novembril kell 20.30 valgustamata kohas, kuid jälitusprotokolli kohaselt

tehnikavahendeid ei kasutatud. Kuigi protokollis on kirjeldatud süüdistatavate poolt käideldud pudeli

materjali, värvust ja pudelis oleva vedeliku värvust, ei ole eluliselt usutav, et jälitustoimingu teostajad

oleks seda saanud pimeduses näha. Parklas asuvat GHB väidetavat peidikut sündmuskohana

vaadeldud ei ole. Kuna jälitusprotokoll koostati ligi kaks ja pool kuud pärast jälitustoimingu

teostamist, on võimalik, et see vormistati hilisemate järelduste põhjal, mitte visuaalse vaatluse alusel.

Ühtlasi leidis kaitsja, et asjaolu, et O. Lääts ja T. Silves käisid psühhotroopset ainet AS-i XXXXXXX

tanklast ligi 100 meetri kaugusel olevast peidikust ära toomas autoga, mitte jala, ei tee nende sõidust

psühhotroopse aine grupilist käitlemist vedamise vormis. GHB edasine vedu A. Ojasalu autoga on

kvalifitseeritud psühhotroopse aine ebaseadusliku vedamisena üksnes T. Silvese poolt, mitte aga selle

vedamisena grupis. Seega tuleks juhul, kui kohus leiab, et GHB käitlemine T. Silvese poolt on

tõendatud, T. Silvese tegu ümber kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 järgi. Lisaks eelnevale märkis

kaitsja, et kohus on põhjendamatult KarS § 832 lg 1 alusel konfiskeerinud T. Silvese elukohast

läbiotsimise käigus leitud 7320 Rootsi krooni ja 12 000 Eesti krooni, kuna T. Silvest ei ole KarS

§ 184 lg 2 p 1 järgi karistatud üle kolmeaastase vangistusega.

2.3 Prokurör asus apellatsioonis seisukohale, et T. Silvesele, O. Läätsele ja A. Ojasalule mõistetud

karistused ei vasta nende poolt toime pandud kuritegude raskusele ja nende isikutele. Maakohus on

märkinud, et süüdistatavatele karistust mõistes tuleb arvestada, et T. Silves ja O. Lääts panid neile

inkrimineeritavad teod toime katseajal ja nende puhul ei esine karistust kergendavaid asjaolusid ning

A. Ojasalu pani uue narkokuriteo toime paar päeva pärast katseaja lõppu. Vaatamata sellele mõistis

kohus T. Silvesele ja O. Läätsele karistuse sanktsiooni alammääras ning A. Ojasalule karistuse, mis

on ligilähedane sanktsiooni alammäärale. Seega on süüdistatavatele mõistetud karistused vastuolus

otsuse põhiosas esitatud motiividega ning ei vasta toimepandud kuritegude raskusele ja süüdistatavate

isikutele. Eelnevast lähtudes taotles prokurör KrMS § 338 p 4 alusel T. Silvesele, O. Läätsele ja A.

Ojasalule mõistetud karistuste tühistamist ja süüdistatavatele raskema karistuse mõistmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 24. novembri 2009. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 15. juuli 2009. a

otsus T. Silvesele, O. Läätsele ja A. Ojasalule mõistetud karistuse osas ja rahuldati prokuröri

apellatsioon. Kaitsjate apellatsioonid jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis T. Silvesele

karistuseks neli aastat vangistust, mida suurendas varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa, ühe aasta ja kolme kuu võrra ning mõistis T. Silvesele liitkaristuseks viis aastat ja

kolm kuud vangistust. O. Läätsele mõistis ringkonnakohus karistuseks samuti neli aastat vangistust,

mida suurendas varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 11 kuu ja 25 päeva

võrra ning mõistis O. Läätsele liitkaristuseks 4 aastat 11 kuud ja 25 päeva vangistust. A. Ojasalule

mõistis ringkonnakohus karistuseks viis aastat vangistust.

3.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on süüdistatavate süüdimõistmisel arvestanud kõiki tõendeid

kogumis ja kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kohtu põhjendused veenvad.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et süüdistatavate poolt esitatud versioonidel toimunust

puudub elementaarne eluline usutavus, mistõttu ei saa rääkida kõrvaldamata kahtlustest, mis tuleb

KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatavate kasuks.

3.2 T. Silvese kaitsja märgib, et käesolevas kriminaalasjas ei ole vaadeldud sündmuskohta, Viimsi

vallas Varju tänava ja Miiduranna tee ristmiku juures asuva parkla äärseid põõsaid, mida kasutati

väidetavalt GHB peidikuna. Ringkonnakohtu hinnangul ei mõjuta psühhotroopse aine peidikuks

kasutatud põõsastiku ja selle ümbruse sündmuskohana vaatlemata jätmine tõendite hindamist ega

välista süüdistatavate süüd. Sündmuskoha vaatlusega oleks saanud koguda tõendi selle kohta, et

lumehanges on käidud, kuid midagi rohkemat mitte. Käesolevas kriminaalasjas oli varjatud jälgimist

teostavate politseiametnike eesmärk välja selgitada, kuhu ja kellele GHB viiakse, mistõttu

jälitustoimingu lõpetamine või sündmuste käiku sekkumine ei tulnud pärast GHB peidiku avastamist

kõne alla. Varjatud jälgimise kui jälitustoimingu salajasus välistab suure hulga töötajate osalemise

selles, kuna jälitustoiming peab jälitatavale jääma märkamatuks. Seega ei saa eeldada, et varjatud

jälgimises osaleb nii palju politseiametnikke, et osad saavad jätkata varjatud jälgimist, osad aga

asuvad teostama sündmuskoha vaatlust, mis ei osutu kõigi eelduste kohaselt kriminaalmenetluse

seisukohalt isegi mitte tulemuslikuks. Jälgede fikseerimine pärast jälitustoimingu lõppu, kui see lume

sulamisomadusi arvestades üldse võimalik oleks olnud, ei oleks samuti mingit tõenduslikku tulemust

omanud. Puutuvalt jälitustoimingu protokolli usaldusväärsusesse leidis ringkonnakohus, et ei ole

välistatud, et jälitustoimingu käigus kasutati tehnikavahendeid, mis võimaldasid pimedas näha.

Asjaolu, et jälitustegevuse protokollis ei ole kajastatud tehnikavahendite kasutamist, ei tähenda seda,

et tegelikult neid ei kasutatud.

3.3 Ringkonnakohus nõustus T. Silvese kaitsjaga selles, et see, kas psühhotroopset ainet viiakse ühest

kohast teise autoga, kilekotis või mantlitaskus, ei mõjuta kuritegelikule käitumisele kvalifitseeriva

tunnusena grupi omistamist, küll aga võib see mõjutada konkreetsele käitumisele antavat hinnangut

psühhotroopse aine käitlemise vormi osas. Kui O. Lääts ja T. Silves oleks psühhotroopset ainet

toimetanud ühest kohast teise jalgsi, oleks olnud alus rääkida mitte psühhotroopse aine vedamisest,

vaid selle edasitoimetamisest või valdamisest. Oluline ei ole seejuures, kelle käes on kott

psühhotroopse ainega, vaid asjaolu, et isikud on psühhotroopsest ainest teadlikud ja nende eesmärk

see edasi anda on ühine ja tegevus kooskõlastatud. Asjaolu, et A. Ojasalule ei inkrimineeritud

psühhotroopse aine vedamist koos T. Silvesega grupis, on nii T. Silvese kui ka A. Ojasalu olukorda

kergendav ja kinnitab seda, et prokurör ei ole pidanud tõendatuks, et A. Ojasalu oli psühhotroopse

aine olemasolust T. Silvesel teadlik enne Tallinnas Oru 4 asuva maja juurde jõudmist.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale on O. Läätse kaitsja Andrus Repnau ja T. Silvese kaitsja

Sven Sillar esitanud kassatsioonid, milles taotlevad alljärgnevat.

5. O. Läätse kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist O. Läätse süüdimõistmise osas

ja O. Läätse õigeksmõistmist.

5.1 Kaitsja on seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei lükka ümber O. Läätse ütlusi, mille

kohaselt soovis ta P. Mererannalt osta Viagra tablette. Kohtud on O. Läätse ja P. Mereranna

telefonikõnesid interpreteerinud meelevaldselt. Kaitsja märgib ka, et süüdistatava kaitseversiooni

mitteusutavaks tunnistamine ei vabasta kohtuid kohustusest hinnata teiste kriminaalasjas kogutud

tõendite usaldusväärsust. Nii näiteks nähtub 28. novembril 2008 koostatud sündmuskoha

vaatlusprotokollist, et Tallinnas Oru 4 maja juurest leiti kaks plastpudelit vedelikuga. See, mis

nendest pudelitest edasi saab, kriminaalasja materjalidest ei selgu. Seega ei ole selge, kas tegemist on

samade pudelitega, mille sisu suhtes tehti narkootilise aine ekspertiis. Märkimata ei saa jätta sedagi,

et O. Läätse ei seo nende pudelitega miski, kuna DNA ekspertiisi käigus pudelitelt O. Läätse

bioloogilist jälge ei leitud.

5.2 Lisaks eelnevale seab kassaator kahtluse alla 13. veebruari 2009. a jälitustoimingu protokolli

usaldusväärsuse. Jälitustoimingu protokoll on koostatud ligi kaks ja pool kuud pärast jälitustoimingu

teostamist. Protokollis on märgitud, et tehnikavahendeid ei kasutatud, mistõttu on arusaamatu, kuidas

on pimedas võimalik näha ja fikseerida asjaolusid nii täpselt, nagu seda on tehtud jälitusprotokollis.

Sündmuskoha vaatlust ei ole toimetatud kohas, kus jälitustoimingu protokollis kajastatu järgi toimus

GHB peitmine.

6. T. Silvese kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist T. Silvese süüdimõistmise

osas ja süüdistatava teo ümberkvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi või kriminaalasja uueks

arutamiseks saatmist ringkonnakohtule.

6.1 T. Silvese kaitsja leiab, et 13. veebruari 2009. a jälitustoimingu protokoll ei ole lubatav tõend. Ta

juhib Riigikohtu tähelepanu sellele, et jälitustoimingu protokoll on koostatud alles kaks ja pool kuud

pärast jälitustoimingu teostamist ja sellesse ei ole märgitud kasutatud tehnikavahendeid. On selge, et

jälitustoimingu teostaja ei saanud pimedal ajal ilma tehnikavahendita näha seda, mis on kirjeldatud

jälitustoimingu protokollis.

6.2 Kohtud lugesid tõendatuks, et T. Silves omandas P. Mererannalt GHB-d. T. Silvese selline

tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 järgi. Vaatamata sellele asusid kohtud seisukohale, et

pärast GHB omanikuks saamist vedas T. Silves seda koos O. Läätsega A. Ojasalu sõidukini, mistõttu

on T. Silves ja O. Lääts süüdi tunnistatud KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Kassaatori hinnangul jätsid

kohtud tähelepanuta, et asjaõigusseaduse § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja

üle. Omanikul on selle sätte järgi õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt

isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Seega on

psühhotroopse aine omandamisega kaetud ka selle valdamine ja vedu, mistõttu on põhjendamatu

võtta T. Silves eraldi vastutusele tema omandis oleva psühhotroopse aine veo eest. Kassaator viitab

seejuures võlaõigusseaduse § 774 lg-s 1 sätestatud veolepingu mõistele ja asub seisukohale, et juhul,

kui omanik toimetab talle kuuluvat kaupa ühest kohast teise, siis ei ole tegemist veoga, vaid

omandiõiguse realiseerimisega. Eelnevast lähtudes asub kassaator seisukohale, et T. Silvese

karistamine KarS § 184 lg 2 p 1 järgi on põhjendamatu. Kaitsja märgib, et kõne alla võib tulla T.

Silvese vastutus üksnes KarS § 184 lg 1 järgi, kusjuures tema teo ümberkvalifitseerimine peaks kaasa

tooma ka talle mõistetud karistuse vähendamise, arvestades asjaolu, et ta ostis GHB enda tarbeks.

7. Kassatsioonidele on vastanud riigiprokurör Andres Ülviste, kes leiab, et maa- ja ringkonnakohtu

otsused tuleks jätta muutmata ja kassatsioonid rahuldamata. Kohtud on käsitlenud kõiki tõendeid

kogumis ja asunud põhjendatult seisukohale, et süüdistatavate süü neile esitatud süüdistuses on

tõendatud ja nende versioon toimunust ei haaku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega.

7.1 Prokurör märgib, et jälitustoimingu protokollis toodud märge selle kohta, et tehnikavahendeid ei

kasutatud, on õige ja tehnikavahendeid tõepoolest varjatud jälgimisel ei kasutatud. Vaatamata sellele

ei ole asjakohane kaitsjate järeldus, et ilma tehnikavahendeid kasutamata ei saanud jälitustoimingu

teostajad pimeduse tõttu näha seda, mis on fikseeritud jälitustoimingu protokollis. Kaitsjad ei arvesta

sellega, et parkimisplatsi lähedal asus tankla, mis oli valgustatud, ja et parklas ei saanud kottpime olla

ka seetõttu, et lumi oli maas ja O. Läätse sõiduki tuled valgustasid parklat. Ühtlasi puuduvad

kaitsjatel andmed selle kohta, kui kaugel olid varjatud jälgimise teostajad jälgitavatest objektidest.

Kokkuvõttes on prokurör seisukohal, et jälitusprotokollis on kirjeldatud see osa süüdistatavate

tegevusest, mida varjatud jälgimist teostanud ametnikud nägid, ja pole alust kahelda nende poolt

fikseeritus. Asjaolu, et jälitustoimingu protokoll on koostatud ligi kaks ja pool kuud pärast

jälitustoimingu teostamist, ei sea kahtluse alla selle protokolli usaldusväärsust, kuivõrd protokoll

koostatakse jälitustoimingu käigus fikseeritud andmete põhjal.

7.2 T. Silvese ja O. Läätse tegevuse kvalifitseerimine KarS § 184 lg 2 p 1 järgi on põhjendatud.

T. Silves omandas psühhotroopse aine P. Mereranna käest O. Läätse vahendusel. O. Lääts näitas

T. Silvesele parklas ette koha, kuhu P. Mererand oli GHB peitnud. Seejärel sõidutas O. Lääts

T. Silvese koos viimasel kaasas olnud GHB-ga parklast AS-i XXXXXXX tanklani, kus ootas A.

Ojasalu oma autoga. Kohtupraktikas on isikute sellist koostegutsemist alati käsitatud tegutsemisena

grupis.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 2010. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel

seaduse

kohaldamisel

tekkinud

põhimõttelist

laadi

eriarvamuste

tõttu

läbivaatamiseks

kriminaalkolleegiumi täiskogule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. O. Läätse kaitsja on kassatsioonis esitanud väite, mille kohaselt ei lükka kriminaalasjas kogutud

tõendid ümber tema kaitsealuse ütlusi selle kohta, et P. Mererand müüs talle Viagra tablette, mitte

GHB-d. Seega taotletakse kassatsioonis sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, selline

pädevus aga Riigikohtul KrMS § 363 lg 5 kohaselt puudub. Maa- ja ringkonnakohus on veenvalt

põhjendanud, et aine, mida P. Mererand T. Silvesele O. Läätse vahendusel müüs, oli GHB. Seejuures

ei andnud O. Lääts GHB-d sisaldavat pudelit ise T. Silvesele, vaid näitas üksnes ette pudeli

peidukoha, mistõttu ei saa O. Läätse süüd välistavaks asjaoluks pidada seda, et DNA ekspertiisi

käigus pudelilt O. Läätse bioloogilist jälge ei leitud. Ringkonnakohus on põhjalikult vastanud O.

Läätse kaitsja etteheitele selle kohta, et sündmuskohana ei ole vaadeldud GHB pudeli peidukohana

kasutatud põõsastikku. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks ringkonnakohtu põhjendusi

selles küsimuses korrata.

10.1 Nii O. Läätse kui ka T. Silvese kaitsja seavad kahtluse alla 13. veebruari 2009. a jälitustoimingu

protokolli usaldusväärsuse ja tõendina lubatavuse, märkides, et protokoll koostati ligi kaks ja pool

kuud pärast jälitustoimingu tegemist ning jälitustoimingu tegemisel ei kasutatud tehnikavahendeid,

kuigi oli pime aeg. Kohtukolleegium märgib selle kohta järgmist. Kriminaalmenetluse seadustiku 3.

peatüki 8. jaos ei ole sätestatud ajalist piirangut jälitustoimingu protokolli koostamisele. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et jälitustoimingu protokollist peab

nähtuma selle koostamise aeg, mis ei pea aga kokku langema jälitustoimingu teostamise hetkega.

Tegemist on jälitustoimingu protokolli rekvisiidiga, mille abil on võimalik kontrollida tõendi

usaldusväärsust. Seadus ei kirjuta ette jälitustoimingu protokolli koostamise tähtaega, kuid

kriminaalmenetluses tõendina kasutamisel peab jälitusteave olema protokollis vormistatud (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10, p 9.3).

Eelnevast nähtub, et jälitustoimingu teinud asutuse pädevuses on otsustada, millal jälitustoimingu

protokoll koostatakse. Kohtupraktikas on aktsepteeritud isegi sellist olukorda, kus jälitustoimingu

protokoll koostati kohtueelse uurimise ajal teostatud jälitustoimingu käigus saadud teabe põhjal alles

pärast süüdistusakti kohtusse saatmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-119-09, p 26).

10.2 On selge, et KrMS §-s 115 sätestatud varjatud jälgimise protokoll koostatakse alles pärast

jälitustoimingu tegemist selle käigus tehtud märkmete või tehnikavahendi abil talletatud teabe põhjal.

Kui jälitustoimingu protokoll koostatakse mitu kuud pärast jälitustoimingu läbiviimist, nagu ka juhul,

kui protokolli pinnalt tõusetub kahtlusi selles, kas jälitustoimingu käigus kasutati tehnikavahendeid

või mitte, tuleb kohtul kaaluda jälitustoimingu protokolli usaldusväärsust. See tähendab, et kohtul

tuleb vastata küsimusele, kas on alust kahelda, et jälitustoimingu protokoll on koostatud

jälitustoimingu käigus ja protokollis kirjeldatud viisil kogutud teabe alusel. Käesolevas

kriminaalasjas on nii maa- kui ka ringkonnakohus leidnud, et 13. veebruari 2009. a jälitustoimingu

protokoll on usaldusväärne tõend, ja on seda seisukohta nõuetekohaselt põhistanud. Seejuures

nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsjate ja prokuröriga selles, et 13. veebruari 2009. a

jälitustoimingu protokollist nähtub, et varjatud jälgimise käigus tehnikavahendeid ei kasutatud, kuigi

ringkonnakohus avaldas otsuses seisukohta, et võib-olla seda siiski tehti. Sellest ei saa aga iseenesest

järeldada, et varjatud jälgimise käigus ei võidud pimeda aja tõttu näha seda, mis on kajastatud

protokollis.

11. T. Silvese kaitsja vaidlustab ka T. Silvese süüdimõistmise KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, s.o tema

süüdimõistmise suure koguse psühhotroopse aine käitlemises grupis O. Läätsega. Riigikohtu

kriminaalkolleegium märgib selle kohta järgmist.

11.1 Karistusseadustiku § 184 on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline ja formaalne kuriteokoosseis,

mille koosseisuteod on esitatud lahtise loeteluna. Üheks võimalikuks koosseisuteoks on KarS §-s 184

toodud näidisloetelu kohaselt ka vedamine. Vedu tähendab narkootilise või psühhotroopse aine

edasitoimetamist

transpordivahendiga.

Keelatud

aine

valdamine

transpordivahendis

ilma

edasitoimetamise eesmärgita ei ole samastatav veoga. Seega, kui narkootilist või psühhotroopset ainet

transpordivahendis hoidval isikul puudub selle aine edasitoimetamise eesmärk, ei saa rääkida

vedamisest ja kõne alla võib tulla isiku vastutus mõne teise narkootilise või psühhotroopse aine

käitlemise vormi eest. Märkida tuleb, et edasitoimetamise eesmärk ei ole vedamise puhul subjektiivse

koosseisu tunnus, vaid iseloomustab kõnealust tegu. See tähendab, et vedamine kui tegevus on

sihipärane käitumine, st see peab olema suunatud narkootilise või psühhotroopse aine

edasitoimetamisele.

11.2 Riigikohtu praktikas on alates kriminaalkolleegiumi täiskogu 18. jaanuari 2005. a otsusest

kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04 järjekindlalt sisustatud gruppi ehk kaastäideviimist lähtuvalt

funktsionaalse teovalitsemise teooria seisukohtadest. Funktsionaalset teovalitsemist iseloomustab

asjaolu, et tegu kui tervik realiseerub alles siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad kooskõlastatult oma

ülesannet kuriteokoosseisu realiseerimisel. Süüteo realiseerimise suhtes peab olema tegemist just

olulise teopanusega, st ei piisa ainult toetavast, teo täideviimise seisukohalt teisejärgulisest

tegevusest. Ilma teovalitsemiseta ei ole toimepanija käsitatav mitte kaastäideviijana, vaid osavõtjana,

st kas kihutajana või kaasaaitajana (vt viidatud otsuse p 21.1). Subjektiivses mõttes eeldab

kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust, mis sisaldub KarS § 21 lg 2 esimese

lause mõistes "kooskõlastatult". Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle

vastastikuses sõltuvuses - st süütegu pannakse toime teadliku ja soovitud koostegutsemisega.

Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest.

Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea

olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning

konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus (vt sama otsuse p 21.2).

11.3 Eelnevast nähtub, et kui narkootilise või psühhotroopse aine veoga on seotud kaks või enam

isikut, tuleb nende karistamiseks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi esiteks näidata tunnused, mis

iseloomustavad nende isikute tegu veona, seejärel aga eraldi välja tuua kaastäideviimise tunnused, st

näidata, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli selline, ilma milleta ei oleks tegu

vaadeldav narkootilise või psühhotroopse aine veona. Arvestada tuleb sedagi, et KarS § 184 lg-s 1

kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega

ka õiguslikult üksteisest eristada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-4-04, p 8.2). Sellisel juhul ei saa isikut iga osateo eest eraldi karistada. See ei

tähenda siiski, et juhul, kui narkootilise või psühhotroopse aine omandanud isik seda kellegagi koos

ühiselt ja kooskõlastatult veab, on välistatud narkootilise või psühhotroopse aine omandaja ja temaga

koos ainet vedanud isiku vastutus narkootilise või psühhotroopse aine vedamises isikute grupi poolt

kaastäideviimise vormis. Sellisel juhul tuleb arvestada, et kaastäideviimine on võimalik kuni teo

faktilise lõpuleviimiseni, st ka pärast teo juriidilist lõpuleviimist.

12.1 Süüdistuse kohaselt omandas T. Silves O. Läätse vahendusel P. Mererannalt suure koguse GHB-

d, mille järel T. Silves ja O. Lääts vedasid seda isikute grupis. Kohtud on süüdistatavad selles

süüdistuses ka süüdi tunnistanud. Seega on kohtud käsitanud T. Silvest psühhotroopse aine

omandamise ja O. Läätse selle aine vahendamise osas üksiktäideviijatena, asudes samas seisukohale,

et pärast selle aine omandamist T. Silvese poolt vedasid T. Silves ja O. Lääts seda kaastäideviijatena.

Seejuures tuleb märkida, et maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks T. Silvest ja O. Läätse

tuleb GHB vedamisel käsitada kaastäideviijatena KarS § 184 lg 2 p 1 mõttes. Ringkonnakohus on aga

märkinud, et kaastäideviimist iseloomustab asjaolu, et nii T. Silves kui ka O. Lääts olid

psühhotroopsest ainest teadlikud, neil oli ühine eesmärk see edasi anda ja nende tegevus oli

kooskõlastatud.

12.2 Jättes süüdistatavate teole õiguslikku hinnangut andes käsitlemata küsimused sellest, kas

süüdistuses märgitud ajal leidis aset GHB vedu KarS § 184 tähenduses (vt käesoleva otsuse p.11.1) ja

kui leidis, siis kas O. Lääts ja T. Silves tegutsesid grupis, st kas mõlema süüdistatava teopanus oli

GHB vedamisel oluline ja nad tegutsesid kooskõlastatult, on maakohus rikkunud põhistamiskohustust

KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Ringkonnakohus on aga GHB vedu ja selle kaastäideviimist

sisustanud pelgalt konstateeringuga, et nii T. Silves kui ka O. Lääts olid psühhotroopsest ainest

teadlikud, neil oli ühine eesmärk see edasi anda ja nende tegevus oli kooskõlastatud. Seejuures ei ole

ringkonnakohus näidanud ära neid faktilisi asjaolusid, mis annavad alust väita, et O. Lääts ja T. Silves

andsid kumbki kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 33).

Samuti ei ole ringkonnakohus viidanud tõenditele, mille põhjal saab järeldada, et mõlemal

süüdistataval oli teovalitsemise tahtlus. Kuna ringkonnakohus ei ole T. Silvese ja O. Läätse käitumise

kvalifitseerimisest KarS § 184 lg 2 p 1 järgi põhistanud, on ta sarnaselt maakohtuga rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Eelnevat arvestades tuleb maa- ja

ringkonnakohtu otsused tühistada ning saata kriminaalasi O. Läätse ja T. Silvese süüdistuses

KarS § 184 lg 2 p 1 järgi GHB käitlemises uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai, st

Harju Maakohtule.

13. Kassatsiooniväliselt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. T. Silves on lisaks GHB

käitlemisele süüdi tunnistatud ka selles, et ta omandas eeluurimisel kindlakstegemata ajal enne

28. novembrit 2008 tuvastamata isikult ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet - 10 MDMA

tabletti kogumassiga 2,53 grammi, mis sisaldas 1,26 grammi puhast MDMA-d. Riigikohus on

korduvalt rõhutanud, et lahendades küsimust, kas ebaseaduslikult käideldud narkootilise aine kogus

on suur, tuleb kohtul esmalt võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest

piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Nimetatud asjaolu tuleneb tõsiasjast, et

narkootilised ained on liigiti enda toimeomadustelt äärmiselt erinevad. Seejuures tuleb aluseks võtta

puhta, mitte aga segatud aine kogus. Järgneva sammuna tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist

ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. oktoobri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-09, p 8.1).

Käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtud võtnud seisukohta, milline on puhta MDMA kogus, millest

piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Samuti ei ole kohtud kontrollinud, kas T.

Silvese poolt käideldud MDMA kogusest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. Sellega on

kohtud rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, mistõttu Riigikohtu

kriminaalkolleegium tühistab KrMS § 352 lg-st 6 lähtudes T. Silvese süüdimõistmise ka MDMA

käitlemise osas.

14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium

Harju

Maakohtu

15. juuli

2009.

a

ja

Tallinna

Ringkonnakohtu

24. novembri 2009. a kohtuotsused O. Läätse ja T. Silvese süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi täies

ulatuses ning saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Hannes Kiris