3-3-1-69-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-69-09

Määruse kuupäev

15. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea

Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld,

Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Vaike Õiglase (Õiglane) kaebus Rahandusministeeriumi

kohustamiseks hüvitada kaebajale mittevaraline kahju ja saamata

jäänud tulu osas, mis jäi hüvitamata Rahandusministeeriumi

15. augusti 2007. a kirja nr 4-4/10236 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2009. a otsus haldusasjas nr 3-

07-1817

Menetluse alus Riigikohtus

Vaike Õiglase kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Kaasata halduskohtumenetlusse vastustajana Justiitsministeerium.

2. Kaasata

põhiseaduslikkuse

järelevalve

menetlusse

Riigikogu,

õiguskantsler

ja

justiitsminister.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. Õiglase kriminaalasjas alustati menetlust 3. novembril 2003. Menetlus lõppes 29. jaanuaril 2007

Harju Maakohtu õigeksmõistva otsusega (kriminaalasi nr 1-05-50). Kohtuotsuse resolutsiooni p 10

kohaselt viibis V. Õiglane alusetult vahi all 4. novembrist 2003 kuni 22. aprillini 2004, s.o 171 päeva,

ning kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 190 p 3 alusel on tal õigus saada riigilt hüvitist.

Tõkend vahistamine muudeti alates 22. aprillist 2004. a tõkendiks elukohast lahkumise keeld, mis

tühistati samuti eelnimetatud õigeksmõistva kohtuotsusega.

2. V. Õiglane esitas 26. juulil 2007 taotluse, milles soovis, et riik määraks ja maksaks

Rahandusministeeriumi kaudu välja õiglase hüvitise alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud

tulu ja sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Rahandusministeerium teatas 15. augusti

2007. a kirjaga nr 4-4/10236 taotluse rahuldamisest ning 76 560 krooni suuruse hüvitise, millest on

kinni peetud tulumaks 21 594 krooni, ülekandmisest 16. augustil 2007.

3. V. Õiglane esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a

haldusakti nr 4-4/10236 peale. Kaebaja leidis, et Eesti Vabariiki Rahandusministeeriumi kaudu tuleb

kohustada hüvitama V. Õiglasele mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu osas, mis jäi

Rahandusministeeriumi eelnimetatud akti alusel hüvitamata. Kaebaja leidis, et riigi poolt isikule

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 5 lg-d 1, 2 ja 4 tuleb

tunnistada vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12 ja 25. Kaebaja taotles jätta kohaldamata

AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 kui põhiseadusega vastuolus olevad normid. Kaebuse põhjenduste

kohaselt:

1) Rahandusministeeriumi tasutud summa ei hüvita täielikult alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

mittevaralist kahju ja saamata jäänud tulu, mis rikub subjektiivset õigust saada õiglast hüvitist

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu eest;

2) AVVKHS § 5 lg-st 1 tulenevalt makstakse isikule hüvitist seitsme päevamäära suuruses summas

iga tööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud; sama paragrahvi lg 2 kohaselt on

päevamäära arvutamise aluseks isiku vabastamise otsuse jõustumise päeval kehtinud Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär; AVVKHS § 5 lg 4 järgi loetakse selle paragrahvi lg-s 1

sätestatud hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud

tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju;

3) juhul, kui kahju ei hüvitata täielikult, on tegemist PS §-s 25 sätestatud õiguse piiramisega;

Riigikohtu halduskolleegium on 15. mai 2006. a lahendis asjas nr 3-3-1-32-06 asunud seisukohale, et

AVVKHS § 5 lg 4 ei saa võtta isikult PS §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda kohtusse ja nõuda

hüvitist lisaks sellele, mis ta oli juba Rahandusministeeriumi kaudu saanud;

4) riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses fikseeritud

hüvitise suurus ei ole proportsionaalne PS §-s 20 nimetatud vabaduspõhiõigusesse sekkumise

tagajärjega, mistõttu AVVKHS § 5 lg-d 1 ja 4 on vastuolus PS §-ga 20 ja PS §-s 11 sätestatud

proportsionaalsuse põhimõttega;

5) AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega;

seaduse nimetatud sätte järgi määratakse kõigile samasugune hüvitis nii mittevaralise kahju kui ka

saamata jäänud tulu hüvitamiseks; seega ei eristata kahju hüvitamisel isikuid sõltuvalt nende

sissetulekust ning kahte ebavõrdset isikute gruppi koheldakse võrdselt; selline ebavõrdsete isikute

meelevaldne võrdne kohtlemine ilma mõistliku põhjuseta on vastuolus PS §-s 12 sätestatud

võrdsuspõhimõttega;

6) AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-dega 12, 20 ja 26 ning Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 5 lg-ga 5, artikli 6 lg-ga 1 ning artikliga 13;

7) kaebajal on õigus saada PS § 25 ja AVVKHS § 1 lg 1 p 1 kohaselt hüvitist alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu eest;

8) mittevaralise kahju suuruse peaks määrama kohus; Riigikohtu tsiviil-

kolleegiumi 12. märtsi 1998. a otsusest asjas nr 3-2-1-32-98 tulenevalt ei vaja vabaduse võtmisega

tekitatud mittevaraline kahju eraldi tõendamist; Riigikohtu halduskolleegiumi 8. juuni 2006 .a otsuses

asjas nr 3-3-1-18-06 leiti, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 6 järgi juhtudel, kui kahju täpset

suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus;

9) saamata jäänud tulu tuleneb kaebaja 6. jaanuaril 2003 OÜ-ga Advokaadibüroo Kuklase ja

Partnerid sõlmitud patroonilepingust, milles oli ette nähtud maksta tulemustasu 40% käsundiandja

kinnitatud majandusaasta puhaskasumist. Kuivõrd kaebaja viibis patroonilepingu kehtivuse ajal vahi

all, siis polnud võimalik täita lepingust tulenevaid kohustusi ja nõuda lepingujärgset tasu;

arvestuslikult oli kaebajal õigus saada tulemustasu 2003. a eest 243 859 krooni 60 senti ja 2004. a

eest 180 300 krooni, kokku 424 159 krooni 60 senti.

4. Rahandusministeeriumi vastuses leiti, et kaebus ei ole tähtaegne, kaebaja ei ole lisanud tõendit,

millele tema nõue tugineb, ning kaebusest ei selgu, millega on ministeerium rikkunud kaebuse esitaja

õigusi. Esitatud taotlusest ei tulenenud vihjet täiendava moraalse kahju taotlemise kohta ega viidet

saamata jäänud tulu tõendava lepingu olemasolule. Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a kirja

vaidlustamine ei laienda kaebeõigust kahjunõudele ulatuses, milles kahju hüvitamist ministeeriumilt

ei soovitud. Mittevaralise kahju osas on kaebaja hüvitist saanud riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt ning kaebusest ei tulene ühtegi argumenti,

millest võiks järeldada, et seaduse alusel tasutud hüvitis ei korva kaebajale tekitatud kahju. Saamata

jäänud tulu suurusele ei ole ministeeriumil võimalik hinnangut anda enne seda tõendava lepingu

saamist. Rahandusministeeriumi väitel ei ole vaidlustatud kiri käsitatav haldusaktina ega ka

menetlustoiminguna, mida saaks kohtus vaidlustada; kiri on vaid teavitus, millega informeeriti

kaebuse esitajat tema taotluse rahuldamisest. Rahandusministeerium on vaid hüvitise väljamaksja,

kellel ei ole õigust otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Sisuliselt taotletakse kaebusega

avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. Avalik-õiguslikus suhtes ei ole vastustaja kaebaja

õigusi rikkunud.

5. V. Õiglane ei nõustunud vastustaja väidetega ja leidis, et kaebus on esitatud tähtaegselt, enne

kuuekuulise tähtaja möödumist. Kaebaja rõhutas, et ka ministeeriumile esitatud taotluses palus ta

kahju eest õiglast hüvitist ja soovis, et hüvitataks saamata jäänud tulu. PS § 15 annab igale isikule

õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kaebuse esitaja oli seisukohal,

et rikutud on tema PS §-s 25 sätestatud õigust saada kahju eest hüvitist ning isik peab saama tõstatada

kohtus küsimuse, kas seadusega kindlaksmääratud hüvitise suurus on proportsionaalne PS §-s 20

nimetatud vabaduspõhiõigusesse sekkumise tagajärjega. Vabaduse võtmise tagajärjel on säilinud

kahtlus tema kuritegelikkuse osas, on keeldutud viisa väljastamisest, rikutud on kaebaja

usaldusväärsus krediidiasutuste silmis ja kaebaja on pidanud loobuma lootusest rajada oma kodu;

erilisi kannatusi tekitas vabaduse võtmine, arvestades kaebaja õigusharidust: kaebaja oli sunnitud

alustama uut karjääri. Kaebaja soovib patroonilepingu originaaleksemplari väljanõudmist kohtu

kaudu. Vahistamise tõttu ei ole patroonilepingut lõpetatud, vaid selle täitmine osutus võimatuks.

Leping samuti ei peatunud sarnaselt töölepinguga. Advokatuurist astus kaebuse esitaja välja patrooni

palvel. Kaebaja on seisukohal, et tema õigusi on rikkunud Eesti Vabariik, kes on märgitud kaebuses

ka vastustajaks. Kohtupraktikas on sellistes asjades Eesti Vabariiki esindanud Rahandusministeerium.

6. Tallinna Halduskohus luges 18. jaanuari 2008. a määrusega asjas nr 3-07-1817 kaebuse esitatuks

tähtaegselt. Kohus leidis, et kaebaja tahe on suunatud sellele, et talle hüvitataks mittevaraline kahju ja

saamata jäänud tulu osas, mis jäi vastavalt Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a kirjale

hüvitamata. Kohus leidis, et selles osas ei saa Rahandusministeerium vastustaja olla ja nimetatud

nõuet ei saa esitada riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise

seaduse alusel, vaid seda tuleb teha riigivastutuse seaduse alusel. Riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 12 lg 1 järgi on kahju kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju

tekitati. Kaebuses jääb ebaselgeks, kas V. Õiglase arvates tekitati kahju politsei või prokuratuuri

tegevusega või hoopis kohtulahendiga. Kaebuse esitajal tuleb viia oma kaebus kooskõlla seaduse

nõuetega.

7. V. Õiglase täpsustatud kaebuse kohaselt on vastustajaks Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi

kaudu. Kaebuse esitaja väidab, et vaidlus ei käi hüvitatava kahju muude liikide üle, vaid ainuüksi

Rahandusministeeriumi välja makstud saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju hüvitise määra üle.

Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus on eriseaduseks

riigivastutuse seaduse suhtes, mida kohaldatakse ainuüksi alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju

kahe liigi - saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju - hüvitamisel ning seega ei kuulu need kahju

liigid alusetult vabaduse võtmise kahjude hüvitamise määramisel riigivastutuse seaduse

reguleerimisalasse.

8. Rahandusministeerium leidis 11. märtsi 2008. a täiendavas vastuses, et PS § 25 kaitsealas on vaid

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise võimaldamine. Kriminaalmenetluse toimingute

õigusvastasust ei näita üksnes fakt, et kriminaalmenetlus lõpetati õigeksmõistva kohtuotsusega.

Kriminaalmenetluses isikult vabaduse võtmise õiguspärasust tuleks eeldada juhul, kui selleks on

PS § 20 ammendavasse loetellu kuuluv meede, ja eksisteerib vastav õiguslik alus seaduse tasemel.

Kriminaalmenetluse toimingute ebaseaduslikkus saab tuleneda vaid toimingu tegemiseks ette nähtud

menetlusreeglite rikkumisest, mitte aga pärast toimingute tegemist selguvatest asjaoludest

(õigeksmõistvast kohtuotsusest).

9. Rahandusministeerium nõustus 12. mai 2008. a täiendavas vastuses, et kaebus on esitatud

tähtaegselt. Vastustaja selgitas, et põhiseaduslikkuse küsimus taandub kaheks: kas riigi poolt isikule

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätted on kooskõlas PS § 25

regulatsiooniga ja kas on tagatud PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine.

AVVKHS § 5 lg 4 ei võta ega saagi võtta isikult PS §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda kohtusse ja

nõuda lisahüvitist lisaks sellele, mis oli saadud Rahandusministeeriumi kaudu. Kui isik leiab, et

Rahandusministeeriumi makstud hüvitis ei leevenda kannatusi, mis talle kriminaalmenetluse käigus

tekitati, siis võib isik pöörduda kohtusse, kuid vastav nõue ei tugine riigi poolt isikule alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätetele. Seetõttu pole ka riigi poolt isikule

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse nimetatud sätted asjassepuutuvad.

RVastS § 16 reguleerib õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist, sätestades

lõike 2 punktis 4, et hüvitist ei saa nõuda ulatuses, milles hüvitise maksmise küsimus on reguleeritud

muude seadustega. Kaebaja nõuab hüvitist ulatuses, milles talle riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel ei ole hüvitist makstud. Juhul kui kaebus

esitatakse põhiseaduse või riigivastutuse seaduse alusel, ei saa Rahandusministeerium olla

vastustajaks, kuna ministeerium ei ole kaebuse esitaja õigusi rikkunud. Rahandusministeerium ei

nõustu ka kaebaja esitatud saamata jäänud tulu arvestusega.

10. Tallinna Halduskohus kohustas 6. juuni 2008. a määrusega asjas nr 3-07-1817 V. Õiglast kaebust

täpsustama ja vastustajat esitama täiendavalt oma seisukoht. V. Õiglane esitas oma seisukohad

25. juunil 2008. Nimetatud seisukohtades väidab kaebaja, et saamata jäänud tulu suuruse osas jääb

kaebuse esitaja varem kohtule esitatud arvamuse juurde. Vastustaja leidis, et VÕS § 629 lg 1 sätestab,

et kui käsundisaajale tuleb tasu maksta pärast käsundi täitmist või käsundi täitmiseks antud tähtaja

möödumist ja käsundileping lõpeb enne käsundi täitmist või selle täitmiseks antud tähtaja

möödumist, on käsundisaajal õigus mõistlikule osale tasust. Juba osutatud õigusteenuse eest tuleb

käsundiandjal tasuda mõistlikus ulatuses. Kaebuse esitaja väide, et 2004. a osas oleksid pooled

lepingut pikendanud, on oletuslik. Alles pärast maksude mahaarvamist oleks võimalik leida summa,

mille võrra on isiku varaline seis halvenenud. Lepingu kohaselt ei oleks kaebuse esitaja riiklike

maksude osas tulu saanud, kuna maksude kinnipidamise kohustus oli käsundiandjal.

11. Tallinna Halduskohus jättis 18. novembri 2008. a otsusega V. Õiglase kaebuse täielikult

rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) Rahandusministeerium ei ole kuidagi kehtivate õigusnormide järgi rikkunud V. Õiglase

subjektiivseid õigusi; Rahandusministeerium täidab kahju hüvitamisel piiratud rolli, kontrollides

üksnes esitatud dokumentide õigsust ja avalduse esitamise tähtaegsust, ning hüvitise saamiseks

kehtestatud eelduste täitmisel maksab välja ettenähtud suuruses hüvitise;

2) V. Õiglase subjektiivsed õigused võiksid siiski olla rikutud juhul, kui riigi poolt isikule alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätted ei oleks kooskõlas põhiseadusega; riigi

poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus on eriseadus juhuks, mil

isikult oli alusetult vabadus võetud. Riigivastutuse seadust saab niisuguse isiku suhtes kohaldada

üksnes otsese varalise kahju põhjustamisel. Kuivõrd V. Õiglasele sellist kahju ei ole tekitatud, siis on

välistatud kaebuse esitamine riigivastutuse seaduse alusel. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus saada

talle ükskõik kelle tekitatud moraalse ja materiaalse kahju eest hüvitist. Liialt ei saa keskenduda

sõnadele "õigusvastaselt tekitatud", kuna seadused näevad ette ka õiguspäraste haldusaktide või

toimingutega tekitatud kahju hüvitamise võimaluse. Küll aga tuleneb PS §-st 25 koostoimes §-ga 15

isiku õigus talle kahju tekitamise korral pöörduda kohtusse ning seejuures oma kohtuasja

läbivaatamisel nõuda mis tahes seaduse põhiseadusvastaseks tunnistamist. Kaebuse põhjendatuse

korral tuleks just Rahandusministeeriumil riigi esindajana maksta kaebajale välja lisahüvitis saamata

jäänud tulu ja mittevaralise kahju eest;

3) kuna kohus teeb kindlaks AVVKHS § 5 lg-te 1, 2 ja 4 kooskõla põhiseadusega, siis puudub kohtul

vajadus hinnata Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a kirja alusel väidetavalt hüvitamata jäänud

kahju tekkimist ja suurust; nimetatud sätted on kahtlemata asjassepuutuvad;

4) alusetult ja ebaseaduslikult vabaduse võtmise vahele ei saa panna võrdusmärki. Ebaseaduslikuks ei

saa pidada kohtueelse menetleja ega kohtu tegevust kriminaalmenetluse ülesannete täitmiseks, kui

see on toimunud seaduse kohaselt. Õiguspäraste kriminaalmenetluslike meetmetega põhjustatud

kahju eest ei pea tingimata järgnema kompensatsioon; juba seetõttu, et Eestis on selline

kompensatsioon ette nähtud, ei saa väita, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

kahju hüvitamise seaduses ettenähtud hüvitis on ebaproportsionaalne või ebaõiglaselt väike; ei ole

tegemist õigusvastaselt tekitatud materiaalse ja moraalse kahjuga PS § 25 tähenduses; puuduvad

tõendid, et V. Õiglase suhtes oleks tõkendit kohaldatud vastuolus kriminaalmenetluse nõuetega. PS §-

s 25 sätestatud põhiõiguse realiseerimise riigi vastu tagab eelkõige riigivastutuse seadus, mis näeb

ette nii riigi tekitatud õigusvastase kahju kui ka õiguspäraste aktide või toimingutega põhjustatud

kahju hüvitamise. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus

on eriseadus, omamoodi riigi hea tahte avaldus, mis kehtestab piirid kriminaalmenetluses õiguspärase

meetmega alusetult tekitatud kahju hüvitamiseks. Niisugusel juhul hüvitise saamine pole absoluutne

inim- või põhiõigus ning ainuüksi seetõttu on alusetu tõstatada küsimust kindlaksmääratud hüvitise

suuruse proportsionaalsusest PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riivega;

5) riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus ei kohtle isikuid

meelevaldselt. Nimetatud seadus käsitleb eelmärgitud tunnuse alusel võrdsetena isikuid, kellelt oli

seaduslikult, kuid alusetult vabadus võetud. Selle eriseaduse loogika on erinevalt riigivastutuse

üldisest regulatsioonist näha ette ühesugusel alusel ja korras kahju hüvitamine, sealjuures ilma isiku

kohustuseta tõendada mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu olemasolu ja suurust. Riigi poolt

isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel ei hüvitata isikule

tegelikult tekkinud kahju, vaid loetakse mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu kindlas suuruses

tasutud hüvitisega kompenseerituks. Mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole

võrdsusõiguse rikkumine, nagu seda pole ka mõnes osas ebavõrdsete võrdne kohtlemine. Riigi poolt

isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse regulatsioon on põhjendatud

menetlusökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega; see seadus ei keela isikul nõuda

kahjutekitajalt lisaks veel hüvitist riigivastutuse seaduse alusel;

6) V. Õiglasel puudub alus nõuda riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise seaduse järgi veel suuremat hüvitist mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu eest, kui

talle hüvitati Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a kirjas märgitu kohaselt.

12. Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2008. a otsuse peale esitas V. Õiglane apellatsioonkaebuse.

Apellant leidis, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ning et AVVKHS § 5

lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-dega 11, 12 ja 25. Kaebuse põhjenduste kohaselt:

1) AVVKHS § 5 lg 1 on vastuolus PS §-ga 11 põhjusel, et nimetatud säte piirab isiku võimalust saada

hüvitist kahju tegelikult tekkinud ulatuses;

2) AVVKHS § 5 lg 1 on vastuolus PS §-ga 12 seetõttu, et isikuid, kelle tegelik tekkinud kahju on

suurem kui seitsme päevapalga suurune summa, koheldakse võrdselt isikutega, kelle tegelik kahju on

suurem või väiksem kui seitsme päevapalga suurune hüvitis, mis on sätestatud seaduses;

3) AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-ga 25, kuna riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus ei luba suurema sissetulekuga isikutel, kellelt on

alusetult vabadus võetud, asetuda kahju hüvitamise eesmärgiks olevasse olukorda (olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, mis oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud);

4) ei saa nõustuda seisukohaga, et õigusvastaselt tekitatud kahjuks PS § 25 tähenduses ei ole alusetu

vabaduse võtmine; alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju on õigusvastaselt tekitatud kahju;

5) kahju hüvitamise eesmärk on isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui kahju poleks

tekitatud - saamata jäänud tulu fikseeritud määr ei täida PS §-s 25 sätestatud kahju hüvitamise

eesmärke;

6) fikseeritud määras saamata jäänud tulu hüvitamine ei ole kooskõlas ka PS §-s 12 sätestatud

proportsionaalsuse põhimõttega. Mõistetamatu on halduskohtu seisukoht, et riigi poolt isikule

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohane hüvitis on õigustatud

menetlusökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega;

7) ei saa pidada asjakohasteks kohtu kaalutlust, et kahju tegelikus määras väljamõistmine võib viia

selleni, et menetleja on tõkendi valikul sunnitud lisaks kriminaalmenetluse eesmärkidele arvestama

riigipoolse kahjuhüvitamise nõude ja suurusega;

8) kaebuse esitaja ei saa nõustuda kohtu põhjendustega, et kuna teised riigid ei näe alusetult vabaduse

võtmise eest ette kompensatsiooni maksmist, siis on ka Eestis alusetu nõuda selle proportsionaalsust

ja kooskõla põhiseadusega. Tulenevalt PS § 3 esimesest ja teisest lausest teostatakse riigivõimu

üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega ka riigi n-ö hea tahte avaldus,

mis on õiguskorras kirja pandud seadusena, peaks olema kooskõlas põhiseadusega.

13. Rahandusministeerium leidis vastuses apellatsioonkaebusele, et kohtuotsus on seaduslik ja

põhjendatud ning selle tühistamiseks apellatsioonkaebuses toodud väidetel puudub alus.

Rahandusministeerium väljendas oma varasemat seisukohta, mille kohaselt isik, kes leiab, et

Rahandusministeeriumi kaudu makstud hüvitis ei leevenda kannatusi, mis talle kriminaalmenetluse

käigus tekitati, võib pöörduda kohtusse, kuid vastav nõue ei tugine riigi poolt isikule alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusele. Ka varalise kahju hüvitamisel tuleks

lähtuda põhimõttest, et kui eriseadus kahju hüvitamist ei reguleeri, siis kahjukannatanul on nõude

esitamisel õigus tugineda PS §-le 25.

14. Täiendavas vastuses selgitas apellant, et tal puudub võimalus nõude esitamisel tugineda

riigivastutuse seadusele, sh RVastS § 16 sätetele. RVastS § 16 lg-d 1 ja 2 tõlgendades on selge, et

V. Õiglane ei saa tugineda nn ohverdusnõudele, kuna saamata jäänud tulu regulatsioon on toodud riigi

poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses, ning põhjused, miks

kaebuse esitaja vahi alla võeti, olid tingitud temast endast.

15. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. mai 2009. a otsusega V. Õiglase apellatsioonkaebuse

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2008. a otsuse muutmata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt:

1) apellatsioonkaebusest lähtuvalt on kaebaja loobunud mittevaralise kahju täiendava hüvitamise

nõudest; ringkonnakohus hindab seega vaid saamata jäänud tulu puudutavaid küsimusi;

2) ringkonnakohus ei nõustu väitega, et AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-ga 25.

Põhiseadus seob kahju hüvitamise üksnes õigusvastase kahju tekitamisega. Sellega pole tegemist

alusetu vabaduse võtmise korral, kuna õigusvastane tähendab seadustega vastuolu, kuid vahistamise

kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi näevad ette nii PS § 20 lg 2 kui ka KrMS § 130. Seega on

tegemist lubatava tõkendiga, mille kasutamine on seaduses toodud aluse esinemisel õiguspärane.

Vahistamist kohaldatakse kohtuniku loal, kes peab kontrollima vahistamise aluse olemasolu ja

põhjendatust. Õigeksmõistva kohtuotsusega langeb ära vahi all pidamise alus, kuid see ei muuda

vahistamist õigusvastaseks. Kuna vahistamisega tekitatud kahju ei ole tekitatud õigusvastaselt, ei

kuulu sellise kahju hüvitamine esemeliselt PS § 25 kaitsealasse;

3) õiguspärase tegevusega tekitatud kahju tuleb aga hüvitada vaid erandlikel juhtudel, eelkõige

olukorras, kus isiku põhiõigusi ja -vabadusi on erakordselt piiratud. Riigivastutuse seaduse suhtes

kehtib eriseadusena riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise

seadus, mis näeb ette isikule tema põhiõiguste ja -vabaduste piiramisega (alusetu vahistamisega)

tekitatud kahju hüvitamise. Kuna sellisel juhul hüvitatakse riigiorganite õiguspärase tegevusega

tekitatud kahju, siis ei ole seadusandja pidanud põhjendatuks hüvitada isikule kogu talle tekitatud

kahju. Kindla suurusega hüvitise ettenägemine on põhjendatav sellega, et vahistamise kohaldamisel

oleksid selle võimalikud tagajärjed riigile ettenähtavad. Nimelt võib tegeliku kahju hüvitamise

kohustus põhjustada isikute diskrimineerimist sõltuvalt nende varanduslikust seisust - isiku

vahistamise tõttu riigile tekkida võiv ülisuure hüvitise maksmise kohustus võib osutuda kaalukamaks

argumendiks kui kriminaalmenetluse teised eesmärgid. AVVKHS § 5 lg-ga 1 ette nähtud

seitsmekordse miinimumpäevapalga suurust hüvitist iga ööpäeva eest, millal isikult oli vabadus

võetud, ei saa pidada ebamõistlikult väikeseks;

4) nõustuda ei saa halduskohtuga selles, et isikul on soovi korral võimalik pöörduda täiendava

mittevaralise kahju või saamata jäänud tulu hüvitamise taotlusega kohtusse. Kuna tegemist oli

avaliku võimu kandja õiguspärase tegevusega tekitatud kahjuga, tuleks sellisele kahju hüvitamisele

kohaldada RVastS § 16 lg-t 1. Selle sätte kohaldamise välistab aga RVastS § 16 lg 2 p 4, kuna hüvitise

maksmine oli ette nähtud teise seadusega, praegusel juhul riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusega. Isikul oleks võimalik halduskohtu kaudu nõuda

RVastS § 16 lg 1 alusel vaid otsese varalise kahju hüvitamist.

16. Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2009. a otsuse peale esitas V. Õiglane kassatsioonkaebuse.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ning kohaldas valesti

materiaalõiguse norme. Kassaator taotleb Tallinna Halduskohtu 18. detsembri 2008. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 14. mai 2009. a otsuste tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks

Tallinna Halduskohtule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

17. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) kohtuotsus on jäetud olulises osas põhjendamata, kuivõrd apellandi mitmed väited on jäetud

tähelepanuta. Seetõttu jääb kassaatorile arusaamatuks, kuidas on ringkonnakohus jõudnud

seisukohale, et apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei lükka ümber halduskohtu otsust - kohus

ei võtnud seisukohta ega analüüsinud, mis võiks olla see põhiseaduslik õigustus, mille kohaselt ei

hüvitata alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju kooskõlas kahju hüvitamise eesmärkidega. Jääb

arusaamatuks, millele tuginedes väidab kohus, et apellant on nõustunud, et V. Õiglase alusetu

vahistamine on õigusvastane vabaduse võtmine;

2) kohus on tõlgendanud vääralt ja seetõttu ebaõigesti kohaldanud PS § 25 ja § 12 ning sellest

tulenevalt jätnud rahuldamata apellandi taotlused. Ringkonnakohus ei ole käsitlenud kõiki

asjassepuutuvaid norme ning on sisuliselt jätnud tähelepanuta AVVKHS § 1 lg 1;

3) kaebuse esitaja on seisukohal, et AVVKHS § 5 lg-s 1 sätestatud fikseeritud hüvitis on vastuolus PS

§-dega 11, 12 ja 25. Fikseeritud hüvitise suurus ei ole proportsionaalne PS §-ga 11 ja PS §-s 25

sätestatud kahju hüvitamise eesmärkidega ning AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-s 12

sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega;

4) kaebuse esitaja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt on alusetu vahistamine halduse

õiguspärane tegevus. Kriminaalmenetluse lõpetamise või isiku õigeksmõistmise korral kohaldatakse

AVVKHS § 1 lg 1 p 1 ja sellest tulenevalt on vahistamine alusetult vabaduse võtmine sõltumata

sellest, kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte. Kassaatori vahi all

hoidmise näol oli tegemist sellise alusetult vabaduse võtmisega, mis oma iseloomult on õigusvastane.

Õigusvastasena tuleb käsitada nii alusetut kui ka ebaseaduslikku vabaduse võtmist. Põhiseaduse

kommenteeritud väljaande kohaselt (§ 25 kommentaaride p 3.2) õigusvastase (alusetu või

ebaseadusliku) vabaduse võtmise puhul eeldatakse, et sellega kaasnevad paratamatult kannatused ja

ebamugavused ning sellega tekitatud moraalne kahju ei vaja eraldi tõendamist. Alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamine kuulub esemeliselt PS § 25 kaitsealasse;

5) üldjuhul tuleb hüvitada kogu kahju ning juhul, kui seda ei tehta, on tegemist PS §-s 25 sätestatud

õiguse piiramisega, millel peab olema põhiseaduslik õigustus. Kohus ei ole märkinud, milline see

õigustus on;

6) kohus on vääralt kohaldanud PS § 12, mis sätestab ebavõrdse kohtlemise keelu. Kohus on

põhjendanud fikseeritud suurusega hüvitise ettenägemist sellega, et vahistamise kohaldamisel oleksid

võimalikud tagajärjed ettenähtavad. Kaebaja arvates rikub saamata jäänud tulu hüvitamine kõikidele

isikutele samas päevamääras võrdsusõiguse põhimõtet, sest ebavõrdseid isikuid koheldakse võrdsel

alusel. Asjakohane ei ole väide, nagu võiks ülisuure kahjuhüvitise maksmise kohustus osutuda

kaalukamaks argumendiks kui kriminaalmenetluse teised eesmärgid;

7) riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses fikseeritud

hüvitise määr ei ole õiglane hüvitis, mis korvab isikule tekkinud nii mittevaralise kui ka otsese kahju.

Ekslik on kohtu seisukoht, et seitsmekordse päevapalga suurust hüvitist iga ööpäeva eest ei saa

pidada ebamõistlikult väikeseks, isegi kui see ei hüvita kaebajale kogu tekitatud kahju.

18. Rahandusministeeriumi vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Tallinna Ringkonnakohtu

18. novembri otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebuse väited ei ole aluseks õige

kohtuotsuse tühistamiseks. Vastustaja leiab, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel ei hüvitata isikule tegelikult tekkinud moraalset kahju ja

saamata jäänud tulu, vaid loetakse kompenseerituks mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu

kindlas suuruses tasutud hüvitisega. Sellise hüvitise eesmärk on tagada igaühele hüvitis ka riigi

õiguspärase tegevuse eest eeldusel, et see riigi tegevus piirab isiku põhiõigusi erakordselt. Kahju

kannatanud isikul ei ole vajadust ega ka subjektiivset nõudeõigust muuta AVVKHS §-s 5 toodud

hüvitise arvestamise aluseid, vaid põhjendatud juhul saab isik nõuda temale tekitatud täiendava kahju

hüvitamist. Kaebuse esitaja viitab põhjendatult Riigikohtu seisukohale, et AVVKHS § 5 lg 4 ei saa

võtta isikult PS §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda kohtusse ja nõuda hüvitist lisaks sellele, mis on

saadud Rahandusministeeriumi kaudu. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

kahju hüvitamise seaduses ei ole sätet, mis keelaks isikul kohtusse pöörduda ja lisahüvitist nõuda,

kuid selle nõude esitamisel ei ole vaja taotleda riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise seaduse regulatsiooni põhiseadusvastasuse kindlakstegemist. Vastustaja

leiab, et õigeksmõistva kohtuotsusega langeb ära isiku vahi all pidamise alus, kuid see ei muuda

vahistamist õigusvastaseks. PS §-s 25 sätestatud põhiõiguse realiseerimise riigi vastu tagab eelkõige

riigivastutuse seadus, mis näeb ette nii riigi tekitatud õigusvastase kahju kui ka õiguspäraste

haldusaktide või toimingutega põhjustatud kahju hüvitamise regulatsiooni. Riigi poolt isikule

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud hüvitise saamine ei ole

isiku absoluutne inim- või põhiõigus, mistõttu on alusetu tõstatada küsimust kindlaksmääratud

hüvitise suuruse proportsionaalsusest. Kui seadus võib välistada üldse kahju hüvitamise isikule,

kellelt vabadus on alusetult võetud, siis seda enam võib ta määratleda kahju hüvitamise piirid.

Vastustaja ei nõustu ka väitega, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise seaduse sätted on vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. Riigi

poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel soovib riik näha

ette ühesugusel alusel kahju kannatanud isikutele ka lihtsama ja ökonoomsema menetluse tulemusena

ühesugustel alustel ja korras hüvitise maksmise, sealjuures isiku kohustuseta tõendada mittevaralise

kahju ja saamata jäänud tulu olemasolu ja suurust. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise seaduse põhimõtteid on põhjendatud menetlusökonoomia, õigusselguse ja

õiguskindluse põhimõtetega. Varalise seisundi arvestamine võiks tähendada isiku suhtes, kelle

ootuspärane tulu on väiksem, kergekäelisemalt kohaldatavat tõkendit ning kokkuvõttes

diskrimineerivat kohtlemist varalise seisundi alusel, mille PS § 12 keelab.

19. Kassaator leiab täpsustavates seisukohtades, et vahistamise näol on alati tegemist põhiõiguse

olulise riivega, mis praegusel juhul oli alusetu. Kui põhiseadusliku kahju hüvitamise regulatsiooni

eesmärgiks on täielik kahju hüvitamine, mida võib piirata ainult põhiseaduslik õigustus, siis praegusel

juhul on kohtud kõrvale kaldunud kahju hüvitamise põhimõtetest ja regulatsiooni eesmärgist.

Kassaator väidab, et puudub mõistlik põhjus kohelda ebavõrdseid isikuid võrdselt ning seetõttu on

saamata jäänud tulu hüvitamine kõikidele isikutele samas päevamääras PS §-s 12 sätestatud

võrdsusõiguse põhimõtet rikkuv ning sellest tulenevalt on AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 põhiseaduse

vastased.

HALDUSKOLLEEGIUMI PÕHJENDUSED

20. Halduskolleegiumi kogu koosseis andis 15. märtsi 2010. a määrusega kohtuasja

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 70 lg 1 p 2 alusel läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule,

leides, et see on vajalik vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonide ühetaolise

kohaldamise seisukohast.

Kolleegium pidas kohtuasja lahendamiseks oluliseks hinnata, kas V. Õiglasele riigi poolt alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju on PS § 25 kaitsealas ning kas kassaatoril on muid õiguslikke

võimalusi kahju, sh mittevaralise kahju täieliku hüvitamise taotlemiseks. Kolleegium leidis, et

AVVKHS regulatsiooni alusel pole võimalik otsustada, kas ja millistel asjaoludel on alusetu

tegevusega tekitatud kahju tekitatud PS § 25 tähenduses õigusvastaselt, samas mööndes, et kahju

hüvitamise ulatus ja hüvitise määramise menetlus võivad olla seatud sõltuvusse sellest, kas tegemist

on vabaduse õiguspärase või õigusvastase võtmisega. Kolleegiumi hinnangul võib vabaduse võtmine

osutuda õigusvastaseks ka siis, kui ei järgne õigeksmõistvat kohtuotsust; algselt õiguspärane

vabaduse võtmine võib muutuda õigusvastaseks ka vabaduse võtmise käigus.

Kolleegiumi arvates puudub kehtivas õiguskorras selge regulatsioon ning ühtne kohtupraktika,

millises korras tuleks tuvastada vabaduse võtmise õigusvastasus. Kolleegium ei olnud veendunud, et

vabaduse võtmise õigusvastasuse tuvastamine on otstarbekas ja kehtiva menetluskorra raames

võimalik halduskohtumenetluses, kuivõrd tuvastamisele kuuluvad asjaolud on

kriminaalmenetluslikku laadi. Kehtiv õigus (sh AVVKHS § 1 lg 1 p 1 ja § 5 lg-d 1, 2 ja 4; RVastS § 9

lg 1 ja § 15 lg 1) ei sisalda selgeid regulatsioone, mis võimaldaksid lahendada õigusvastase vabaduse

võtmisega seotud kahju hüvitamise nõudeid.

ÜLDKOGU SEISUKOHT

21. Üldkogu möönab, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise mehhanism võib

hõlmata endas nii õigusvastaselt kui ka õiguspäraselt tekitatud kahju. V. Õiglase väitel on talle

tekitatud kahju õigusvastane PS § 25 mõttes. Üldkogu leiab, et V. Õiglase kohtuasja lahendamiseks

tuleb hinnata, kas V. Õiglaselt on vabadus võetud õiguspäraselt või õigusvastaselt. Kehtivas õiguses

puudub aga selge regulatsioon, millele tuginedes tuleb kohtul tuvastada isikult vabaduse võtmise

õigusvastasus.

22. AVVKHS § 5 lg 1 kohaselt makstakse hüvitise aluse olemasolul isikule hüvitist seitsme

päevamäära suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud.

AVVKHS § 5 lg 4 kohaselt loetakse hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks alusetult vabaduse

võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. Seega ei seo nimetatud

seadus kahju mõistet tegelikkuses tekkinud kahjuga ega võimalda ka hüvitise maksja kaalutlusõigust

õiglase hüvitise määramiseks. Samuti koheldakse AVVKHS § 5 lg 1 alusel kõiki hüvitist saama

õigustatud isikuid ühtemoodi.

23. V. Õiglane on tõstatanud küsimuse sellise hüvitise määra põhiseaduspärasusest, väites AVVKHS

§ 5 lg-te 1, 2 ja 4 vastuolu PS §-dega 11, 12 ja 25. Üldkogu arvates võib tekkida küsimus sätete

põhiseaduspärasusest juhul, kui tegemist on õigusvastase vabaduse võtmisega. Ka see, et õiguspärase

vabaduse võtmise korral on hüvitis riigi n-ö vastutulek, ei välista iseendast vajadust ja võimalust

kontrollida sellise hüvitise määra võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse aspektist.

24. Tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg-st 3 lahendab

üldkogu kolleegiumi poolt üleantud asja kõigis asjassepuutuvates küsimustes, kohaldades samal ajal

asja liigile vastavat menetlusseadustikku ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadust:

1) V. Õiglane vahistati KrMS § 130 lg 1 kohaselt kohtumääruse alusel. Juhul kui praeguses

kohtuasjas on vaja otsustada vabaduse võtmise õiguspärasuse üle, tuleb selleks leida kohane

vastustaja. RVastS § 17 lg 1 teise lause kohaselt on kohtumääruse teinud kohtu asemel vastustajaks

Justiitsministeerium, kes tuleks ka praeguses asjas kaasata haldusasja lahendamiseks teise vastustaja

ning halduskohtumenetluse poolena (HKMS § 14 lg 2 p 2);

2) kuna üldkogul tuleb V. Õiglase kassatsioonkaebuse lahendamisel võtta seisukoht ka selle kohta,

kas AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on kooskõlas PS §-des 12 ja 25 sätestatud võrdse kohtlemise ja kahju

hüvitamise põhimõttega, samuti, kas RVastS § 15 lg 1 on osas, milles see piirab õigusvastase

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist, põhiseaduspärane, kaasab üldkogu PSJKS § 10 lg 1

alusel menetlusse Riigikogu, õiguskantsleri ja justiitsministri.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik, Kergandberg,

Hannes Kiris,

Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik,

Priit Pikamäe,

Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu