3-4-1-4-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-4-10

Määruse kuupäev

10. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Jüri Põld ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

Tom Osa esindaja vandeadvokaat Jüri Leppiku taotlus kontrollida

kriminaalmenetluse seadustiku, sealhulgas § 136 lg 3 põhiseadusele

vastavust; tunnistada põhiseadusvastaseks kriminaalmenetluse seadustiku

regulatsiooni puudumine, mis annaks kaitsjale õiguse tutvuda vahistamisel

ja vahistatuse põhjendatuse kontrollil vahistamise eelduse ja aluste

tuvastamiseks vajalike tõenditega; tuvastada Tom Osa kaitseõiguse

põhiseadusvastane piiramine ja vabadusõiguse riive

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tom Osa kaitsja taotlus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Tom Osa peeti kahtlustatavana kinni 19. novembril 2009. Harju Maakohus kohaldas 20. novembri

2009. a määrusega kriminaalasjas nr 09221000043/1-09-19085 Tom Osa suhtes tõkendina

vahistamist. Kohus leidis, et kriminaalasjas on kogutud piisavalt tõendeid (kahtlustatavate ja

tunnistajate ütlused, asitõendite vaatlusprotokoll, jälitusprotokoll), mis tõendavad, et Tom Osa

tegevuses võivad esineda temale inkrimineeritava kuriteo tunnused. Kahtlustatavat on varem

korduvalt karistatud väärteokorras. Kindel elu- ja töökoht, perekonna olemasolu ning alaealise lapse

ülalpidamise kohustus ei takistanud teda käitumast viisil, mis tingis tema kahtlustamise I astme

kuriteo toimepanemises. Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt kuritegude

puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika kohaselt suur. Sellelaadseteks

kuritegudeks on ka varavastased kuriteod. Kohus leidis, et kriminaalmenetluse sellises staadiumis

võib kahtlustatav vabaduses viibides mõjutada tunnistajaid, hävitada tõendeid ning sekkuda

menetluse tavapärasesse kulgu.

20. jaanuaril 2010 esitas Tom Osa kaitsja Harju Maakohtule taotluse vahistatuse põhjendatuse

kontrollimiseks ning palus vabastada Tom Osa vahi alt. Lisaks sellele palus kaitsja kohtul kohustada

prokuröri esitama kaitsjale tutvumiseks vahistamise eelduse ja aluse tuvastamiseks vajalikud

materjalid. Kaitsja taotles, et vahistamise põhjendatuse kontrollimisel esitataks kriminaaltoimiku

materjalid, millest oleks võimalik tuvastada karistamise eelduse olemasolu, s.o et eksisteerib

põhjendatud kuriteokahtlus. Kaitsja oli taotluses seisukohal, et isikult vabaduse võtmist otsustada

ning vahistamise põhjendatust kontrollida ei saa sellisel viisil, et kaitsjal ei ole võimalik kontrollida

asjas tähtsaid asjaolusid. Taotluse kohaselt oli kaitsja pöördunud materjalide esitamise sooviga ka

asja menetleva prokuröri poole, kes oli asunud seisukohale, et kohtueelne uurimine toimub

salastatuse põhimõttel.

27. jaanuari 2010. a määruses leidis eeluurimiskohtunik, et Tom Osa vahistamine on jätkuvalt

põhjendatud ning vahistamise alus ei ole ära langenud. Eeluurimiskohtunik ei kohustanud prokuröri

esitama kaitsjale vahistamise eelduse ja aluse olemasolu tõendavaid kriminaaltoimiku materjale.

Kohus viitas määruses kriminaalmenetluse seadustiku § 137 lg-le 3, mille kohaselt tutvub

vahistamise põhjendatuse kontrolli taotluse lahendamiseks kriminaaltoimikuga eeluurimiskohtunik.

11. veebruaril 2010 esitas Tom Osa kaitsja Riigikohtule taotluse, milles palus:

1) kontrollida kriminaalmenetluse seadustiku, sealhulgas § 137 lg 3 põhiseadusele vastavust;

2) tunnistada põhiseadusvastaseks kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooni puudumine

(õigustloova akti andmata jätmine), mis annaks kaitsjale õiguse tutvuda vahistamisel ja vahistatuse

põhjendatuse kontrollil vahistamise eelduse ja aluste tuvastamiseks vajalike tõenditega;

3) tuvastada Tom Osa kaitseõiguse põhiseadusvastane piiramine ja vabadusõiguse riive.

MENETLUSOSALISE PÕHJENDUSED

Kaitsja leiab, et prokurör ega kohus pole kaitsjale ega vahistatule esitanud mitte mingit

informatsiooni, millele prokurör ja kohus vahistamisaluse olemasolu hindamisel tuginevad. Kaitsja

väitel selgitas eeluurimiskohtunik vahistuse põhjendatuse kontrollimisel, et seadus ei anna kaitsjale

õigust materjalidega tutvuda ja menetlejal ega kohtul pole kohustust tutvustada kaitsjat kriminaalasja

materjalidega. Kohus väljendas seisukohta, et menetlejal peab olema võimalus ennast ette valmistada

võistlevaks menetluseks.

Kaitsja arvates on põhiseadusvastane olukord, kus kriminaalmenetluse seadustiku § 137 lg 3 või

ükskõik milline muu säte ei anna kaitsjale õigust nõuda, et esitatakse tõendid vähemalt vahistamise

aluseks olevate asjaolude kohta. Kaitsja on seisukohal, et vahistamise aluseks olevad asjaolud ei ole

hõlmatud tõendamisesemega ja peavad olema esitatud kaitsjale. Olukord, kus taotluse lahendamiseks

tutvub kriminaaltoimikuga vaid eeluurimiskohtunik, jätab kaitse formaalseks. Kaitsjal puudub

võimalus kaitset realiseerida, sealhulgas hinnata, kas asjaolud, mis on esile toodud vahistamise

alustena, on sellise kaaluga, et võimaldada isiku põhiõiguste olulist riivet vabaduse võtmise näol.

Kaitsja leiab, et kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon riivab põhiseadusvastaselt vahistatud

isiku kaitseõiguse garantiid, üldist vabadusõigust ja süütuse presumptsiooni.

Kaitsja taotleb oma kaitsealuse põhiõigusi rikkuvate kriminaalmenetluse seadustiku sätete ja tema

kaitseõiguse riivamise põhiseaduslikkuse kontrolli, samuti vahistatuse põhjendatuse sisulist

kohtulikku kontrolli viisil, et kaitseõigus oleks realiseeritav. Kaitsja on seisukohal, et vahistatul

puudub tõstatatud küsimustes muu tõhus viis talle põhiseaduse §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse

õiguse kasutamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Tom Osa kaitsja on esitanud Riigikohtule individuaalkaebuse, milles taotleb Tom Osa põhiõiguste

riive ning riive kaasa toonud õigustloova akti - kriminaalmenetluse seadustiku - põhiseadusele

vastavuse kontrollimist.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses (PSJKS) ei sätestata otsesõnu võimalust

esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski - tulenevalt põhiseaduse

(PS) §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

kohaldamispraktikast - pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes

juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule

kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane

kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui

isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on

lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku

kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal

kasutamata (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. detsembri 2009. aasta otsus

kohtuasjas 3-4-1-22-09, p 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Eeltoodust lähtudes on Riigikohus

pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole

olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest.

Kaitsja arvates on kriminaalmenetluse seadustiku vahistamise ja vahistatuse põhjendatuse kontrolli

menetlus toonud kaasa Tom Osa põhiõiguste rikkumise, sest ei kohusta esitama kaitsjale tõendeid

vahistamise eelduse ja aluse kohta. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha, kas Tom Osal ja tema

kaitsjal oli tõhus võimalus taotleda kohtult kaitset kriminaalmenetluse seadustiku väidetavast

põhiseadusvastasusest tingitud põhiõiguste rikkumise eest.

PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt on isikul õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu

õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist "oma kohtuasja läbivaatamisel". Sellest

tulenevalt saab isik taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh

kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, milles

vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Kui isiku arvates piirab mingi kohtumenetluse norm

põhiseadusvastaselt tema õigusi, näiteks õigust tõhusale õiguskaitsele, saab ta kohtult taotleda, et

viimane jätaks konkreetse kohtuasja menetlemisel selle normi kui põhiseadusvastase kohaldamata.

PS § 15 lg 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab põhiseadusvastaseks mis tahes seaduse,

muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil

põhiseadusega vastuolus. PS § 152 lg-s 1 sätestatakse, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel

kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Nendest

sätetest tulenevalt peab kohus kas isiku taotlusel või omal algatusel tunnistama asjassepuutuvas osas

põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa

isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlus Riigikohtus (PS § 152 lg 2; PSJKS § 4 lg 3).

Senises kohtupraktikas on olnud mitmeid juhtumeid, kus kohus on kohtuasja menetlusse võtmisel või

selle menetlemise käigus tunnistanud põhiseadusvastaseks ja jätnud kohaldamata protsessinormi, mis

on piiranud isiku õigust tõhusale õiguskaitsele (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-1-04; 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-20-07

ja Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas

nr 3-1-1-88-07). Lisaks on Riigikohus asunud seisukohale, et kui kohus leiab, et seadusandja ei ole

loonud mingi põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku

õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi,

lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt

selliseks olukorraks kehtestama (vt Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-19-07,

p 32). Seega on kohtul konkreetse kohtuasja menetlemise raames - sh talle esitatud kaebuse

lubatavuse hindamisel - ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide

põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadusvastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus

kohtulik õiguskaitse.

Ühtlasi märgib kolleegium, et PS § 15 lg 1 teises lauses sätestatud õigus nõuda oma kohtuasja

läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks

tunnistamist ei tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada

kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. PS § 15 ning § 152

sõnastuse ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse

põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka Riigikohtu üldkogu 8. juuni

2009. a otsus asjas nr 3-4-1-7-08, p 21). Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral

konkreetses kohtuasjas kohaldamisele tulevate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete

kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule.

Kolleegium leiab, et Tom Osal ja tema kaitsjal oli kriminaalmenetluses võimalus kriminaalmenetluse

seadustiku põhiseadusele vastavus vaidlustada ning vahistatu põhiõigusi kaitsta.

Kaitsja taotles vahistatuse põhjendatuse kontrolli menetluses, et kohus kohustaks prokuröri esitama

kaitsjale vahistamise eeldust ja alust tõendavad materjalid. Taotluses toodud väidete kohaselt oli

kaitsja samasisulise sooviga esmalt pöördunud asja menetleva prokuröri poole, kuid prokurör kaitsja

soovi ei täitnud.

Kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos on sätestatud uurimisasutuse ja prokuratuuri

tegevuse peale kaebamise kord. Selle kohaselt tuleb prokuratuuri toimingu või määruse

vaidlustamiseks esitada kaebus Riigiprokuratuurile; Riigiprokuratuuri määruse peale on õigus esitada

kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule. Kaebuses eeluurimiskohtunikule saab isik taotleda, et kohus

tunnistaks kriminaalmenetluse regulatsiooni, mis ei anna kaitsjale õigust tutvuda vahistamise eelduse

ja aluse tuvastamiseks vajalike tõenditega, põhiseadusvastaseks ning jätaks selle kohaldamata.

Tulenevalt PS § 15 lg-st 2 ja § 152 lg-st 1 on maakohtu eeluurimiskohtunikul õigus tunnistada

kriminaalmenetluse seadustiku vastav regulatsioon põhiseadusevastaseks ning kohustada prokuröri

väljastama kaitsjale vahistamise alust ja eeldust tõendavad materjalid. Sellisel juhul algataks

maakohtu eeluurimiskohtunik ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus.

Kolleegium on seisukohal, et vahistamise põhjendatuse kontrolli taotluses kaebas kaitsja sisuliselt

prokuröri tegevuse peale. Sellega jättis kaitsja aga eelneva kaebemenetluse Riigiprokuratuuris

läbimata. Eeluurimiskohtunik jättis kaebuse prokuröri tegevuse peale sisuliselt läbi vaatamata ega

võtnud seisukohta kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooni põhiseadusele vastavuse kohta. See

aga ei tähenda, et vahistatul või kaitsjal oleks puudunud tõhus võimalus taotleda kohtult kaitset

kriminaalmenetluse seadustiku väidetavast põhiseadusvastasusest tingitud põhiõiguste rikkumise

eest, järgides selleks kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetluskorda.

Kaebusest tulenevalt vaidlustab kaitsja kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooni põhjusel, et

kaitsjal puudub õigus tutvuda vahistamise aluseks olevate tõenditega nii vahistamisel kui ka

vahistamise põhjendatuse kontrollimisel. Kolleegium leiab, et samamoodi oleks vahistatul või kaitsjal

olnud võimalus taotleda kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooni põhiseadusvastaseks

tunnistamist ja kohaldamata jätmist vahistamise määruskaebe korras vaidlustamisel ringkonnakohtus.

Kolleegiumi hinnangul on Tom Osale olnud eelmistes punktides kirjeldatud viisil tagatud piisavalt

tõhus võimalus taotleda kohtulikku kaitset kriminaalmenetluse seadustiku võimalikust

põhiseadusvastasusest tingitud põhiõiguste rikkumise eest. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et

Tom Osa kaitsja taotluse läbivaatamine ei ole Riigikohtu pädevuses. Lähtudes PSJKS § 11 lg-st 2,

tuleb taotlus jätta läbi vaatamata ja tagastada esitajale.

Märt Rask, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Jüri Põld, Julia Laffranque