3-1-1-118-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-118-09

Otsuse kuupäev

7. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi P. G. süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. septembri 2009. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-08-11485

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P. G. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

12. mai 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 6. mai 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 23. septembri 2009. a

kohtuotsused kriminaalasjas nr 1-08-11485 osaliselt, s.o P. G. süüditunnistamises KarS § 422 lg 1 järgi

liikluseeskirja § 76 p 1 rikkumise eest ja KarS § 65 lg 2 alusel talle liitkaristuse mõistmise osas.

2. Mõista P. Grebin süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi osaliselt õigeks, s.o liikluseeskirja § 76 p 1

rikkumises ehk mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobe seisundis.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 6. mai 2009. a otsusega mõisteti P. G. süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja teda karistati 2-

aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu 10. novembri

2004. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 11 kuud ja 14 päeva vangistuse võrra ja

liitkaristuseks mõisteti talle 3 aastat 11 kuud ja 14 päeva vangistust. Samuti võeti P. G.-lt lisakaristusena 3

aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus.

P. G. tunnistati süüdi selles, et ta 14. mail 2005 kell 21.00 alkoholijoobes juhtis mootorsõidukit Renault 19TS

registreerimismärgiga XXX XXX. Sõiduauto liikus Tallinnas mööda R. teed kiirusega 83-94 km/h. Alkoholi

tarvitamise tagajärjel olid P. G. kehalised funktsioonid häiritud. Sellest tulenevalt ei kohandanud ta

sõidukiirust teele ja sõiduki seisundile vastavaks selliselt, et ta suudaks peatada sõiduki nähtavusulatuse

piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. P. G. ei tulnud sõiduki juhtimisega toime, kaldus X maja

juures paremale teepeenrale ja tegi intensiivse manöövri vasakule. Sõiduauto kaotas juhitavuse, läks

külglibisemisse, paiskus vastu vasakut äärekivi ja tänavavalgustuse posti ning rullus üle katuse. P. G. oli

teadlik, et sõiduauto on vana, ja ta pidi teadma, et autol puudus tehniline ülevaatus. Eeltooduga rikkus

P. Grebin LE § 13 lg 1, § 76 p 1, § 123 ja § 124 p 1 nõudeid. Sõiduauto tagaistmel istunud M. H. sai

eluohtliku tervisekahjustuse. J. M. sai tervisekahjustuse, mis ei olnud tema elule ohtlik.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P. G. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, kes palus

süüdistatava tõendite puudumise tõttu õigeks mõista. Kaitsja väitis, et õnnetuse põhjustas sõiduauto tagaratta

ootamatu eraldumine ja P. G. alkoholijoove on tõendamata. Alternatiivselt palus kaitsja kergendada P. G.-le

mõistetud karistust.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 23. septembri 2009. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus kõikide maakohtu järeldustega, märkides omalt poolt järgmist.

3.1 P. G. LE § 76 p 1 rikkumine on nõuetekohaselt tõendatud. Sündmuskohal tuvastati alkoholijoove

indikaatorvahendiga. Alkoholijoobe tuvastamise protokollist nähtub, et P. G. kõne oli häiritud, kõnnak

kergelt taaruv, silmad punetasid ja tema suust tuli alkoholilõhna. Nimetatud asjaolud kinnitavad, et P. G.-l

olid alkoholijoobe tunnused.

3.2 Kaitsja väide, et õnnetuse põhjustas tagaratta ootamatu eraldumine, on maakohtu otsuses

argumenteeritult ümber lükatud.

3.3 Karistuse mõistmisel on kohus lähtunud õigetest eeldustest, karistuse kergendamiseks alust ei ole. KarS §

65 lg 2 sätete kohaldamine on seaduslik.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P. G. kaitsja O. Ladva, kes palub P. G. õigeks mõista

järgmistel põhjustel.

4.1 P. G. süü õnnetuse põhjustamises on tõendamata. Sõiduauto kaotas juhitavuse tagaratta eraldumise tõttu.

Seda väidet toetab ka tunnistaja T. K. ütlus kohtus.

4.2 P. G. juhitud mootorsõiduki liikumiskiirus enne liiklusõnnetust on usaldusväärselt tõendamata ja eksperdi

selgitused kohtus vastuolulised.

4.3 KarS § 5 lg 2 kohaselt tuleb P. G. sõiduki juhtimise eest alkoholijoobes õigeks mõista, sest alkoholijoobe

tuvastamisel ei kasutatud tõenduslikku alkomeetrit. Sellest tulenevalt tuleb P. G. teole ja karistusele anda uus

õiguslik hinnang. Mõistetud 2-aastane vangistus on põhjendamata.

4.4 KarS § 82 lg 1 p 2 sätestab, et teise astme kuriteo puhul ei asuta kohtuotsust täitma, kui selle jõustumisest

on möödunud kolm aastat. KarS § 82 lg 2 p 2 kohaselt peatub kohtuotsuse täitmise aegumine KarS § 73 ja §

74 alusel määratud katseajaks. P. G. eelmine kohtuotsus tehti 10. novembril 2004, see jõustus 17. novembril

2004. Nimetatud otsusega mõisteti P. G.-le liitkaristuseks 2 aastat vangistust, mille kandmisest ta KarS § 74

lg 1 alusel tingimisi vabastati. Katseajaks määrati 1 aasta ja 6 kuud. Seega oli otsuse täitmise aegumine

peatunud kuni 10. maini 2006, s.o kuni katseaja lõpuni. Seega on pärast Harju Maakohtu otsuse tegemist

käesolevaks ajaks möödunud eelmise kohtuotsuse täitmisele pööramise tähtaeg ja seetõttu on KarS § 65 lg 2

alusel liitkaristuse kohaldamine välistatud.

4.5 Kaitsja leiab, et kriminaalasja menetlemise mõistlik aeg on möödunud. Liiklusavarii toimus 14. mail

2005, kriminaalasi aga saadeti kohtusse alles septembris 2008. Tegemist on üheepisoodilise süüdistusega.

Kaitsja arusaama kohaselt aegub kriminaalasi lähiajal.

5. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur leiab kassatsioonivastuses, et kohtud on

järginud

kriminaalmenetlusõigust

ja

õigesti

kohaldanud

materiaalõigust.

Prokurör

märgib

kassatsioonivastuses järgmist.

5.1 Kohtuliku uurimisega on tuvastatud mootorsõiduki tagumise ratta eraldumise asjaolud. Kohtu järeldus

selles küsimuses tuleneb uuritud tõenditest. Mootorsõiduki liikumiskiirus enne õnnetust on üheselt

tuvastatud.

5.2 P. G. alkoholijoobe tõendamisel on järgitud üldisi tõendamisreegleid.

5.3 Liitkaristuse mõistmine kohtuotsuste kogumi eest KarS § 65 lg 2 alusel on seaduslik. P. G. pani KarS §

422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime eelmise kohtuotsusega kohaldatud katseajal. KarS § 74 lg-st 5

tulenevalt tuli kohtul moodustada liitkaristus KarS § 65 lg 2 sätete järgi. Eelmine kohtuotsus on täidetud, sest

selle otsusega mõistetud katseaeg on möödunud. Sellepärast ei ole liitkaristuse moodustamise juures enam

asjakohane rääkida eelmise kohtuotsuse täitmise aegumisest KarS § 82 mõttes.

5.4 Mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele ja isikule. P. G. on pärast liiklusõnnetust jätkanud

liiklusalaste süütegude toimepanemist.

5.5 Prokurör ei nõustu kaitsja väitega, et P. G. kuritegu KarS § 422 lg 1 järgi aegub lähiajal. Prokurör

selgitab, et nii teo toimepanemise ajal kehtinud aegumise regulatsiooni kui ka kehtiva KarS § 81 lg 5 järgi

aeguks P. G.-le süüksarvatud kuritegu alles 6. augustil 2013. Kriminaalmenetluse mõningane viibimine on

tingitud ka sellest, et P. G. on püüdnud kogu menetluse vältel jätta menetlejale muljet, et tema autot ei

juhtinud. Neid asjaolusid arvestades ei ole möödas kriminaalasja menetlemise mõistlik aeg.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel

läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas asjas ei ole rikutud süüdistatava õigust kohtuasja menetlemisele

mõistliku aja jooksul Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 mõttes. Euroopa

Inimõiguste Kohus on oma lahendis Zimmermann ja Steiner versus Šveits selgitanud, et menetluse pikkuse

mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste

Kohtu praktikaga on Riigikohus selgitanud, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad

menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest

asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri

2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-08). Arutatavas asjas on kriminaalmenetlust alustatud 14. mail

2005. Toimiku materjalidest nähtub, et 14. maist 2005 kuni 27. jaanuarini 2006 määrati ja teostati

kriminaalasjas kaks kohtuarstlikku ekspertiisi (I kd, tlk 23-25 ja tlk 28-29), autotehniline ekspertiis (I kd,

tlk 32-33) ja liiklustehniline ekspertiis (I kd tlk 44-45). P. G. kuulati kahtlustatavana üle 6. veebruaril 2006,

mil ta väitis, et tema õnnetuse hetkel roolis ei olnud (I kd, tlk 51). 7. veebruaril 2006 kuulati kannatanuna üle

autos viibinud J. M., kes tunnistas, et hoopis tema juhtis mootorsõidukit (I kd, tlk 53). 16. märtsil 2006 esitati

J. M.-le kahtlustus KarS § 422 lg 1 järgi. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri 10. juuli 2008. a

määrusega lõpetati kriminaalmenetlus J. M.-i kahtlustuse osas ja leiti, et sõiduautot juhtis siiski P. G.

(I kd, tlk 88-89). Kolleegium tõdeb, et toimikust ei ole võimalik aru saada, miks seisis kriminaalasi menetleja

käes kaks aastat. P. G. kuulati kahtlustatavana üle alles 6. augustil 2008. Kriminaalasi saadeti Harju

Maakohtusse 4. septembril 2008. P. Grebin anti kohtu alla 9. detsembril 2008. Harju Maakohus tegi

süüdimõistva kohtuotsuse 6. mail 2009.

8. Tegemist on üheepisoodilise kuriteoga, mis oma keerukusega ei ületa keskmist kriminaalasja.

Menetlusosaliste hulk on pigem väike. Kohtueelne menetlemine, s.o kriminaalmenetluse alustamisest kuni

kriminaalasja kohtusse saatmiseni, on kestnud ligikaudu kolm aastat ja neli kuud. Harju Maakohus tegi

süüdimõistva kohtuotsuse ligikaudu viie kuu möödumisel kohtu alla andmisest. Kriminaalmenetlus tervikuna

kuni käesoleva otsuse tegemiseni on kestnud viis aastat. Ent kolleegium leiab, et menetluse mõistliku aja

küsimuse üle otsustamisel tuleb eelmärgitu kõrval hinnata ka seda, millisest hetkest alates saab rääkida

kriminaalmenetlusest ja sellega kaasnevast kohustusest taluda kriminaalmenetlusega seonduvaid kitsendusi

ja piiranguid konkreetselt P. G. puhul. Kriminaalkolleegium tõdeb, et käesolevas asjas saab

kriminaalmenetluse sisulisest toimetamisest P. G. suhtes rääkida alles pärast seda, kui 10. juulil 2008 lõpetati

kriminaalmenetlus avariis kannatada saanud J. M.-i osas ja P. G. kuulati 6. augustil 2008 üle kahtlustatavana

KarS § 422 lg 1 järgi. P. G. anti nelja kuu pärast kohtu alla ja maakohtu süüdimõistev otsus tehti viis kuud

pärast kohtu alla andmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 2010. a määrusega lükati

kassatsiooni läbivaatamine kaitsja taotluse alusel edasi, sest ta oli vahepeal esitanud Harju Maakohtule

taotluse Tallinna Linnakohtu 10. novembri 2004. a kohtuotsusega mõistetud karistuse asendamiseks.

Kassatsiooni läbivaatamine lükati edasi vastava lahendi jõustumiseni. Kassatsioonimenetlus jätkus

Riigikohtus 31. märtsil 2010. Käesoleva otsuse tegemiseni on kohtumenetlus kestnud kokku ligi aasta ja

kümme kuud. Eeltoodut arvestades leiab kriminaalkolleegium kokkuvõtteks, et P. G. suhtes ei ole rikutud

tema õigust menetlemisele mõistliku aja jooksul.

II

9. Puutuvalt kaitsja kassatsiooni P. G. süüküsimuses märgib kolleegium järgmist. Vastavalt KrMS § 362 lg-le

5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid

kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja

kohtuotsuse põhistamise nõuet (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-15-10, p 7). Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab

seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see,

et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele

tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-21-10, p 8). Käesolevas asjas on kohtud nõuetekohaselt ja veenvalt põhjendanud,

milliste tõendite alusel leitakse, et P. Grebin rikkus LS § 13 lg 1 ja LE § 123 ja § 124 p 1 nõudeid ja kuidas

nimetatud rikkumised on põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kohtud on põhjendanud, miks ei saa

lugeda avarii põhjuseks auto juhitavuse kaotamist auto parema tagaratta eraldumise tõttu. Ka on tuvastatud,

et auto kaotas juhitavuse ja sattus õnnetusse eelkõige P. G. poolt LE § 123 ja § 124 p 1 nõuete rikkumise

tõttu (II kd, tlk 64 ja 93-94).

III

10. P. G. süüdistusest KarS § 422 lg 1 järgi tuleb aga välja jätta liiklusnõude rikkumine LE § 76 p 1 järgi,

mille kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis. 14. mail 2005 koostatud alkoholijoobe tuvastamise

protokollist nähtub, et P. G.-l mõõdeti alkoholijoovet indikaatorvahendiga LION SL nr 59, mille näiduks on

märgitud "punane". Alates 1. juulist 2009 kehtima hakanud LS § 20 lg 3 ja § 20 lg 31 järgi on alkoholijoobe

olemasolu seotud konkreetse numbrilise näiduga. Just lähtuvalt sellest, et alkoholijoove eeldab vältimatult

teatud kindlat alkoholikontsentratsiooni veres, ei ole võimalik lugeda isikut alkoholijoobes olevaks ilma, et

tema kehas olev alkoholi hulk oleks kindlaks tehtud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. jaanuari 2010. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-09). Arvestades eeltoodut ja KarS § 5 lg 2 sätteid mõistab

kriminaalkolleegium P. G. süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi osaliselt õigeks LE § 76 p 1 rikkumises ehk

mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobe seisundis. Muutmata jääb P. G. süüdimõistmine KarS § 422 lg 1

järgi teiste talle süüksarvatud liiklusnõuete rikkumises, millega põhjustati ettevaatamatusest süüdistuses

märgitud tagajärg. KarS § 422 lg 1 järgi mõistetud karistus jääb muutmata, sest see vastab endiselt süü

suurusele.

IV

11. Puutuvalt kaitsja kassatsiooni P. G.le KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse kohaldamise küsimuses märgib

kriminaalkolleegium järgmist.

12. P. G.-t on karistatud Tallinna Linnakohtu 10. novembri 2004. a kohtuotsusega KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi ja

KrK § 215 lg 2 p 2 järgi KarS § 64 lg 1 alusel 2-aastase vangistusega. KarS § 74 lg 1 alusel vabastati ta

karistuse kandmisest tingimisi katseajaga 1 aasta ja 6 kuud. Tallinna Linnakohtu otsus jõustus 17. novembril

2004. Kõnesolevad kuriteod on KarS § 4 lg 3 kohaselt teise astme kuriteod. Eeltoodud katseaega rikkudes

pani P. G. 14. mail 2005. a toime käesolevas asjas arutatava kuriteo KarS § 422 lg 1 järgi. Harju Maakohtu 6.

mai 2009. a otsusega mõisteti ta selles kuriteos süüdi ja teda karistati vangistusega kaheks aastaks. KarS 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu 10. novembri 2004. a kohtuotsusega mõistetud

karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 11 kuud ja 14 päeva vangistuse võrra ja kohtuotsuste kogumi eest

mõisteti talle liitkaristuseks 3 aastat 11 kuud ja 14 päeva vangistust.

13. Harju Maakohus mõistis 6. mail 2009 P. G.-le liitkaristuse KarS § 65 lg 2 alusel õigesti. Tallinna

Ringkonnakohtu 23. septembri 2009. a otsus, millega jäeti P. G.-le KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud

liitkaristus muutmata, on aga ebaseaduslik. Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks oli P. G.-le KarS § 65 lg 2

alusel kohtuotsuste kogumi eest liitkaristuse kohaldamine ebaõige, sest tulenevalt KarS § 82 lg 1 p-st 2 ja lg

2 p-st 2 oli liitkaristuse ühe liidetava, s.o Tallinna Linnakohtu 10. novembri 2004. a kohtuotsusega mõistetud

tingimusliku vangistuse reaalne täideviimine muutunud aegumise tõttu võimatuks.

14. Prokuratuuri kassatsioonivastuses leitakse, et KarS § 73 lg-s 4 ja § 74 lg-s 5 kirjeldatud tingimuste

esinemise korral tuleb kohtul moodustada liitkaristus KarS § 65 lg-s 2 toodud reeglite järgi ning KarS §-s 82

sätestatud otsuse täitmise regulatsioon siinkohal ei kohaldu. P. G. suhtes tehtud eelmine kohtuotsus on

täidetud, sest selle otsusega mõistetud katseaeg on möödunud. Kolleegium sellist seisukohta ei toeta. KarS §

82 lg 1 p 2 sätestab, et otsust ei asuta täitma, kui otsuse jõustumisest teise astme kuriteo asjas on möödunud

kolm aastat. Nimetatud paragrahv sätestab otsuse täideviimise aegumise, mille sisuks on karistatava teo ja

selle eest mõistetud karistuse sideme katkemine. Kriminaalkolleegium on 11. juuni 2008. a määruses

kriminaalasjas nr 3-1-1-20-08 asunud seisukohale, et otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi

jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele

järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest, vangistuse puhul süüdimõistetu

paigutamisest kinnipidamiskohta. Seadus näeb ette, et nimetatud aegumistähtaeg hakkab kuriteo puhul

kulgema süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest. Seejuures ei tee KarS § 82 lg 1 vahet sellel, kas isikut

karistatakse reaalse või tingimisi karistusega.

15. KarS § 82 lg 2 sätestab kohtuotsuse täitmise aegumise peatumise alused. Nimetatud lõike punkt 2 näeb

ette kohtuotsuse täitmise aegumise peatumise reeglid tingimisi mõistetud karistuse korral. Nii sätestabki

KarS § 82 lg 2 p 2, et kohtuotsuse täitmise aegumine peatub KarS §-s 73 või §-s 74 sätestatu alusel määratud

katseajaks. Osutatust tuleneb otsesõnu, et KarS § 82 lg-s 1 sätestatud otsuse täitmise aegumistähtajad

kulgevad iseseisvalt ka nende otsuste puhul, millega süüdlane on karistuse kandmisest KarS § 73 või § 74

alusel tingimuslikult vabastatud. KarS § 73 või § 74 sätteid ettenägeva otsuse täitmisest KarS § 82 mõttes on

põhjust rääkida vaid siis, kui isik rikub selle otsusega määratud katseaja tingimusi. Katseaja raskeim

rikkumine on uue kuriteo toimepanemine, kuid see asjaolu ei väära katseaega ettenägeva otsuse täitmise

aegumistähtaja kulgu, sest seadus ei näe ette otsuse täitmise aegumise katkemist. Kokkuvõtteks tõdeb

kolleegium, et ka KarS § 73 ja § 74 alusel tingimisi kohaldamata jäetud karistuse reaalseks täitmiseks, st

karistuse hilisemaks liitmiseks on ette nähtud kindlad ajalised piirid, mis on sätestatud KarS §-s 82. KarS §

82 lg 2 p-s 2 märgitud peatumisaluse esinemise korral, tuleb kohtuotsuste kogumisse kuuluva eelmise

kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse täitmise aegumistähtaega hakata lugema peatumisaluse

äralangemisest, s.o katseaja lõppemisest. Liitkaristuse hilisema mõistmise puhul eelmise otsuse täitmise

aegumine lõpeb uue kuriteo osas tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel.

16. Eeltoodut arvestades tuleb käesolevas kriminaalasjas asuda seisukohale, et eelmise, s.o Tallinna

Linnakohtu 10. novembri 2004. a otsuse täitmise 3-aastane aegumistähtaeg KarS § 82 lg 1 p 2 järgi hakkas

kulgema selle jõustumisest 17. novembril 2004. Otsuse täitmise aegumine oli aga kuni 10. maini 2006, s.o

kuni katseaja lõppemiseni peatunud. Seega tuleb käesolevas asjas liitkaristuse küsimuse otsustamise juures

hakata eelmise otsusega mõistetud karistuse täitmise aegumistähtaega arvestama KarS §-s 82 lg 2 p-s 2

sätestatud peatumise aluse äralangemisest, s.o alates 10. maist 2006. Seega Tallinna Linnakohtu 10.

novembri 2004. a otsuse täitmine tingimisi mõistetud karistuse osas aegus 10. mail 2009 ning pärast seda ei

ole P. G.-le KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse kohaldamine enam võimalik.

V

17. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 6. mai 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 23. septembri 2009. a

kohtuotsused osaliselt, s.o P. G. süüditunnistamises KarS § 422 lg 1 järgi LE § 76 p 1 rikkumise eest ja KarS

§ 65 lg 2 alusel talle liitkaristuse mõistmise osas. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, raskendamata P. G.

olukorda. Kolleegium loeb P. G. KarS § 422 lg 1 järgi karistatuks vangistusega kaheks aastaks. Muus osas

jäävad kohtuotsused muutmata, kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi