3-2-1-48-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-48-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. juuni 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

AS PHOENIX LAND hagi Kaubanduslik Vahenduslik Eesti

Toormetarne OÜ vastu omandiõiguse ja valduse rikkumise

kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks;

Kaubanduslik Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ vastuhagi

AS PHOENIX LAND vastu omandiõiguse rikkumise

lõpetamiseks ja rikkumisest hoidumiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-45344

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS PHOENIX LAND ja Kaubanduslik Vahenduslik Eesti

Toormetarne OÜ kassatsioonkaebused

Tsiviilasja hind Riigikohtus

69 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS PHOENIX LAND (registrikood 10094195), esindaja

vandeadvokaat Ants Nõmper

Kostja Kaubanduslik Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ

(registrikood 10091854), esindaja vandeadvokaat Jaan Tedder

Asja läbivaatamise kuupäev

10. mai 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-45344 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Raidla Lejins & Norcous Advokaadibüroo OÜ-le (konto nr 221001145400,

Swedbank AS) AS PHOENIX LAND eest 5. veebruaril 2010. a tasutud kassatsioonikautsjon

400 (nelisada) krooni.

4. Tagastada Kaubanduslik Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ-le (konto nr 221001166175,

Swedbank AS) 29. jaanuaril 2010 tasutud kassatsioonikautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS PHOENIX LAND (endine ärinimi Aktsiaselts Baltex 2000) (hageja) esitas 29. oktoobril 2007

Harju Maakohtule Kaubanduslik Vahenduslik Eesti Toormetarne OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus

kohustada kostjat lõpetama hageja omandiõiguse rikkumine juurdepääsu sulgemisega Paavli 10

territooriumile ja taastama valdus juurdepääsuteele üle Paavli 6c krundi ning kohustada kostjat

hoiduma edasisest hageja omandiõiguse ja juurdepääsutee valduse rikkumisest.

Hagiavalduse järgi kuulub hagejale Tallinnas Paavli 10 asuv laohoone, tegemist on tollilaoga. Ehitis

on kasutusele võetud 1976. a, hageja omandas ehitise 17. veebruaril 1995. Paavli 10 territooriumile

pääseb üksnes üle Paavli 6c krundi. Paavli 6c asuv maa on reformimata riigimaa, kostja kasuks ei ole

seatud sellele hoonestusõigust. Sellel on raudtee harutee, mida ei saa kasutada raudteena. Seni on

juurdepääsuteed lahendatud detailplaneeringutega ning tollilaol on sisemine ühendus põhikrundiga

Kopli 35d. Paavli tänav on 6 m laiune umbtee ja Paavli 10 tollilao juurde teisiti ei pääse. Ehkki

26. juuni 1997. a detailplaneering nägi ette Paavli tänava läbimurde Sõle tänavale, ei ole seda

tegelikult tehtud ja tollilao juurde pääseb läbi Kopli tänava. Kuna selliselt on juurdepääsu Paavli 10

hoonele kasutatud 30 aasta jooksul, on sisuliselt välja kujunenud tava.

Kostja sulges pääsu Paavli 10 territooriumile 2007. a juunis ning paigaldas sinna okastraadi ja

ülesõidukohale lisatõkked. Hageja saatis kostjale 9. juulil 2007 kirja, milles palus lõpetada tema

õigusi rikkuv tegevus ja juurdepääs taastada. Kostja 13. juuli 2007. a vastuse järgi ei ole talle pandud

kohustust tagada hagejale juurdepääs Paavli 10 territooriumile. Kostja väitel on hageja pannud tema

raudtee vastu 2007. a juunis toime ründe, kui kolmas isik korraldas hagejalt ostetud metalli äraveo ja

demonteeris Paavli 6c asuva raudtee rööpad, kuna pidas seda vanarauaks. See ei võimalda aga kostjal

sulgeda hagejale juurdepääsu tema ehitisele.

Kostja takistab hagejal tollialale juurdepääsu ja selle kasutamist. Sellega tekitab kostja hagejale

kahju, kuna hageja ei saa anda ladu kolmandatele isikutele üürile. Kostja rikub hageja omandiõigust

ja hageja nõuab rikkumise kõrvaldamist. Hagejal on takistatud juurdepääsutee valdamine ja

kasutamine. Hageja tugines asjaõigusseaduse (AÕS) § 40 lg-le 3, § 44 lg-le 1, § 45 lg-le 1, § 68 lg-

le 1 ja §-le 89.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja väitel ei ole ta toime pannud hageja vara vastast õigusrikkumist. Paavli 6c krunt eraldati

piirdega omaabi korras kostja vara kaitseks, kuna krunt langes 2007. a juunis rünnaku objektiks, mille

käigus hävitati osaliselt raudteeharu. Kostja informeeris hagejat ajutisest kaitserajatise püstitamisest.

Juurdepääsutee hageja krundile ei ole määratud Tallinna Linnavolikogu 1997. a kinnitatud

detailplaneeringuga. Paavli 6c krunt moodustati alles Tallinna Linnavalitsuse 21. märtsi 2007. a

korraldusega 471-k. Kostja ei ole piiranud hageja õigust kasutada ega vallata Paavli 10 territooriumit

ja hageja saab rajada uue juurdepääsu, tehes selleks vajalikud kulutused. Juurdepääsuteed ei ole

võimalik vallata, mistõttu ei saa ka nõuda juurdepääsutee valdust. Raudtee haruteel toimus liiklus

1999. a augustini ja kostja äriplaan näeb ette harutee taastamise täies pikkuses.

3. Kostja esitas 3. detsembril 2007 Harju Maakohtule vastuhagi, milles palus kohustada hagejat

lõpetama kostja omandiõiguse rikkumine ja taastama lõhutud raudtee harutee 4. juuni 2007. a ründe

eelsel kujul ning andma kinnituse, et hageja ei võimalda edaspidist rünnet enda hallatavalt

territooriumilt (Paavli 10 ja Kopli 35) kostja varale, mis asub Paavli 6c krundil.

Vastuhagi järgi ostis kostja 23. veebruaril 1995 raudtee haruteest rajatise Paavli 6c, notariaalselt

kinnitati lepingut ka 19. mail 2005. Lisaks on harutee kantud vastavasse registrisse

Raudteeinspektsiooni peadirektori 6. septembri 2004. a käskkirjaga. Harutee oli aktiivses kasutuses

kuni 1999. a juulini. Tallinna linna ja kostja vahelise lepingu alusel on raudteeliiklus sellel ajutiselt

kuni rekonstrueerimiseni peatatud. 4. juunil 2007 rünnati haruteed hageja territooriumilt ja see lõhuti

ära nii, et see on tehniliselt ekspluatatsioonikõlbmatu. Seega on oluliselt piiratud kostja kui omaniku

ekspluatatsioonilist valdusõigust. Asjas on alustatud kriminaalmenetlust. Pärast rünnet tegi Harju

Maavalitsus sündmuskohal paikvaatluse ja märkis, et objekt ei vasta maareformi seaduse (MRS) § 6

lg 31 nõuetele, ent kostjal on huvi seada maale hoonestusõigus. Kostja palus hagejat 5. juunil 2007

kõrvaldada takistused ja taastada harutee kogu ulatuses ja selle kaudu kõrvaldada ka tekitatud

takistused omandi valdusele krundil. Siiani on tegemist kestva õigusrikkumisega, kuna lõhutud asja

ei ole endisel kujul taastatud ja asja ei saa ka kasutada ega vallata. Kostja tugines AÕS § 40 lg-le 3,

§ 44 lg-le 1 ja § 68 lg-le 1.

4. Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Hageja väitel ei ole ta lõhkunud kostja vara, kriminaalmenetlus on lõppenud. Jansi Matkad OÜ

demonteeris hagejaga sõlmitud lepingu alusel kostjale kuuluva raudteeharu relsid eksituse tõttu

4. juunil 2007 ja asetas need 5. juunil 2007 tagasi. Liiprite kõdunemine või mädanemine ei ole

seostatav hagejaga. Kostjal ei ole õigust taotleda hoonestusõigust Paavli 6c krundile.

5. Harju Maakohus rahuldas 5. mai 2009. a otsusega hagi ning kohustas kostjat lõpetama hageja

omandiõiguse rikkumine juurdepääsu sulgemisega Tallinnas Paavli 10 kinnisasjale ja taastama hageja

juurdepääs kinnisasjale üle Paavli 6c krundi ja sellel asuva raudtee harutee. Samuti kohustas

maakohus kostjat hoiduma edasisest hageja omandiõiguse rikkumisest pääseda oma kinnisasja juurde

üle Paavli 6c asuva krundi ja sellel asuva raudtee harutee lõigu. Vastuhagi jättis maakohus

rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei vaielda järgmiste asjaolude üle:

hagejale kuulub kinnisasi Paavli 10 (nr 234203101), mis on kantud kinnistusraamatusse menetluse

ajal 15. augustil 2008;

kinnisasjal asub ehitis, mida hageja kasutab laona;

kostjale kuulub vallasasjana raudtee harutee lõik (270 m), mis ei ole ühenduses ühegi muu

raudteeosaga ja mis asub riigi reformimata maal;

hageja on aastaid pääsenud talle kuulunud ehitise juurde üle Paavli 6c territooriumi ja üle kostjale

kuuluva raudtee harutee;

kostja sulges hagejale juurdepääsu üle Paavli 6c raudtee harutee, paigaldades tara ja betoonist alused.

Vaatluse käigus selgus, et hageja kinnisasi on piiratud müüriga, kusjuures müür ulatub sisuliselt Sõle

tänavale ning lisaks piirneb see Paavli 6c krundiga ja kostjale kuuluvate kinnisasjadega. Paavli tänava

pikendus, mis külgneb selle müüriga, on välja ehitamata. Seega on tõendatud, et kostja on rikkunud

hageja omandiõigust pääseda juurde oma asjale. Samuti on tõendatud, et juurdepääs Paavli 10

kinnisasjale üle Paavli 6c krundi on olnud mõlemale talutav, mõistlik ja aastate jooksul

väljakujunenud ega ole olnud koormav kummalegi poolele oma õiguste teostamisel. Seega ei ole

mõistlik, kui hageja peab tegema kulutusi kinnisasja piirava müüri lõhkumiseks ja teede ehitamiseks,

sest Paavli tänava pikendus ei ole välja ehitatud ja Sõle tänava poolsest osast tuleks samuti ehitada

välja tee üle kõnnitee. Vaidluses ei oma tähtsust poolte väited selle kohta, kas detailplaneeringuga on

kehtestatud liiklusskeem või kas Paavli tänava pikendus ehitatakse välja. Seetõttu ei ole vaja hinnata

esitatud planeeringut, skeeme ega plaane. Kuna kinnisasja piiravat müüri ei ole lammutatud, puudub

Paavli tänava pikendus kui avalik tee ja puudub piisav juurdepääs Sõle tänavale, ei muuda hageja

taotlus asja lammutamiseks vajadust määrata hagejale juurdepääsuteed teisiti kui eespool tuvastatud

viisil.

Hageja saab AÕS § 156 lg 1 alusel nõuda juurdepääsu ka üle teisele isikule kuuluva vallasasja, mis

asub kolmandale isikule kuuluval maatükil, kui takistusi teeb vallasasja omanik, mitte maatüki

omanik. Kostjal on õigus oma vallasasja kaitsta AÕS § 41 lg 1 mõtte järgi edasise lõhkumise vastu

selliselt, et piirata oma vallasasjale juurdepääsu. Küll aga ei saa sellise kaitse eesmärgiks olla hageja

omandiõiguse rikkumine, st kostjal ei olnud õigust takistada hagejal viimase asjale juurdepääsu.

Seega tuleb hageja nõue, milles ta palub lõpetada kostjat omandiõiguse rikkumine juurdepääsu

sulgemisega Paavli 10 territooriumile ning taastada valdus juurdepääsuteele Paavli 10 territooriumile

üle Paavli 6c krundi, AÕS § 89 ja § 156 lg 1 alusel rahuldada. Poolte koostatud 17. septembri 2008. a

aktist nähtuvalt on kostja pidanud vaid ajutiselt võimalikuks mitte teha takistusi hagejale pääseda üle

Paavli 6c krundi ja sellel asuva raudtee harutee hageja kinnisasjale. Selle akti järgi peab hageja

teavitama kostjat ehitustööde lõppemisest. Eeltoodu alusel on hageja õigustatud nõudma AÕS § 89

järgi kostjalt, et viimane hoiduks edasisest hageja omandiõiguse rikkumisest.

Vastuhagi kohta leidis maakohus, et pooled ei vaidle, et 4. juunil 2007 lõhuti ära osaliselt

vaidlusaluse raudtee harutee lõik - võeti üles liiprid ja osaliselt relsid. Vaatluse käigus selgus, et

liiprid on endiselt lahti. Seega on kostjale kuuluv vallasasi lõhutud ega ole säilinud endisel kujul,

mistõttu ei ole see kasutatav eesmärgipäraselt. Raudteelõik demonteeriti hagejaga sõlmitud lepingu

alusel, mistõttu saab rääkida iseenesest hageja vastutusest kostja omandi rikkumise eest

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 132 lg 2 mõtte kohaselt. Kuigi ringkonnakohus on 22. aprilli

2008. a määruses, millega tühistati maakohtu vastuhagi menetlusse võtmisest keeldumise määrus,

leidnud, et kostja esitas negatoorhagi, mis on iseenesest lubatav, ei ole selle määrusega antud

hinnangut hagi aluseks olevatele asjaoludele ja nende tõendatusele ega võetud seisukohta hagi

lahendamise kohta. Asjaõigusseaduse §-st 89 tuleneva õiguskaitsevahendi ehk negatoorhagi esitamise

eelduseks on eelkõige omandi vastu suunatud selline rikkumine, mis ei kujuta endast asja lõhkumist,

vaid muu iseloomuga materiaalseid ja mõttelisi mõjutusi, nt naaberkinnisasjalt või muult asjalt

levivaid negatiivsed mõjusid, mida ei pea taluma. Kuna asi on lõhutud ja seda ei saa kasutada, ei ole

tegemist omandi rikkumisega AÕS § 89 tähenduses. Kostja ei saa oma õigusi taastada esitatud hagi

kaudu. Ta ei ole soovinud esitada kahjunõuet ega kahju tekitava tegevuse lõpetamise nõuet. Seetõttu

tuleb vastuhagi jätta rahuldamata. Tähtsust ei ole poolte väidetel, mis seisus oli ja on raudtee harutee,

milline on kohalike omavalitsusüksuste või riigiasutuste arvamus haruteest, kas kostja kasuks

seatakse hoonestusõigus või milline on raudtee väärtus.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 11. jaanuari 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu otsuse hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotamise osas. Selles osas tegi

ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi

kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu arvates ei käsitlenud maakohus poolte esiletoodud asjaolusid piisava põhjalikkusega

ega hinnanud kõiki tõendeid. Nõustudes maakohtuga, et AÕS § 156 lg-t 1 saab kohaldada ka juhul,

kui juurdepääsu soovitakse üle maatüki, mis ei ole kinnisasi, ei nõustunud ringkonnakohus, et hagi

üle otsustamisel tuleb lähtuda kujunenud olukorrast. Asjaõigusseaduse § 156 lg 1 järgi reguleeritakse

õigussuhteid, kui kinnisasjale ei ole juurdepääsu, sest see paikneb eemal avalikust teest. Praegusel

juhul on kostja avaldanud menetluse kestel korduvalt, et hageja kinnisasi külgneb avaliku teega,

mistõttu ei ole alust nimetatud sätte kohaldamiseks. Pealegi nähtub asja materjalist, et hageja

taotletud ja maakohtu otsustatud juurdepääs ühendab Paavli 10 kinnisasja teise hageja kinnisasjaga,

mitte avaliku teega. Maakohus andis esitatud tõenditele ebaõige hinnangu ja jõudis seetõttu väärale

järeldusele. Maakohtu järeldus, et kostja rikub hageja omandiõigust kinnisasjale juurdepääsu

sulgemisega, ei ole kooskõlas asja materjaliga. Tegemist ei ole juurdepääsuga AÕS § 156 lg 1

tähenduses ega omandiõiguse rikkumisega AÕS § 89 mõttes. Seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.

Pealegi ei vaielnud hageja vastu kostja väitele, et hageja soovitud viisil juurdepääs tema kinnisasjale

ei ole enam suletud.

Vastuhagi osas on maakohtu otsus seaduslik. Kostja taotles vastuhagis lõhutud raudtee harutee

taastamist lõhkumise eelsel kujul. Hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et ründe, mille käigus

raudtee lõhuti, pani toime hagejaga seotud isik, s.o Jansi Matkad OÜ töötajad, kes hageja ehitise

lammutamise käigus eemaldasid ka kostja raudtee rööpad. Seega ei vaielnud pooled, et kostja

omandit kahjustati hageja tegevuse tõttu. Kostja on lisanud tõendi, millest nähtuvalt on Harju

Maavalitsuse ametnike 19. juunil 2007 korraldatud paikvaatluse käigus mh tuvastatud, et relsid on

mitmetest ühenduskohtadest läbi lõigatud ning ca 80% ulatuses ka kinnituseta liipritel, liiprid on

mädanenud, kohati välja kaevatud ning kohati pikuti relsside all ja vahel. Asja materjalist on seega

ilmne, et tegemist ei ole olukorraga, kus saaks rääkida omandiõiguse rikkumisest kui materiaalsest

või mõttelisest mõjutusest omandile AÕS § 89 tähenduses, mille puhul saaks nimetatud sätte alusel

hagi esitada. Praegusel juhul on kahjustatud kostja omandit. Kui omanik kannatab kõnealuse

rikkumise tagajärjel kahju, saab ta nõuda hüvitust võlaõigusliku nõudega, mitte negatoorhagiga. Asja

kahjustusi ei ole võimalik esitatud hagi kaudu kõrvaldada, mistõttu ei saa kostja selle abil oma õigusi

taastada. Kahju hüvitamise ega kahju tekitava tegevuse lõpetamise nõuet ei ole kostja esitanud ega

soovinud seda ka teha. Seetõttu ei vajanud hageja süü küsimus kohtu hinnangut. Kostja viited

Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2008. a (otsuses ekslikult märgitud 2004. a) määrusele ei ole

asjakohased. Tegemist ei ole sisulise kohtulahendiga, mida tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 658 lg-s 2 silmas peetakse. Ringkonnakohus võttis seal seisukoha hagiavalduse menetlusse

võtmise küsimuses. Määruses ei ole ringkonnakohus esitanud seisukohti õigusnormi tõlgendamiseks

ega kohaldamiseks nimetatud sätte tähenduses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja jättis poolte menetluskulud nende enda kanda, ning jätta

jõusse maakohtu otsus.

Hageja arvates leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et kuna ei ole tegemist juurdepääsuga AÕS § 156

lg 1 tähenduses, ei ole ka rikutud hageja omandiõigust AÕS § 89 mõttes. Hageja ei esitanud hagi

juurdepääsu nõudes AÕS § 156 lg 1 alusel, vaid nõudis kostja õigusvastase tegevuse lõpetamist

juurdepääsu sulgemisel ja valduse taastamist juurdepääsuteele ning kostja kohustamist hoiduma

edasisest juurdepääsutee valduse rikkumisest, mis on ühtlasi omandiõiguse rikkumine.

Asjaõigusseaduse § 156 lg-t 1 ei saa kohaldada. Vaatamata sellele on väär ringkonnakohtu seisukoht,

et juurdepääsu ei saa nõuda seetõttu, et seda nõutakse oma teiselt kinnisasjalt, mitte avalikult

kasutatavalt teelt. Juurdepääsu avalikule teele saab nõuda ka üle mitme kinnisasja, mis kuuluvad

samale isikule. Väär on ka ringkonnakohtu seisukoht, et varasemad liikumisteed ei ole olulised.

Ringkonnakohus on samuti vääralt leidnud, et hageja kinnisasi külgneb avaliku teega. Kostja ei ole

seda väitnud, vaid on väitnud, et hageja saab rajada uue juurdepääsu, tehes selleks vajalikud

kulutused. Maakohus leidis õigesti, et Paavli tänava pikendus ei ole välja ehitatud ja Sõle tänava

poolsest osast tuleks ehitada välja tee üle kõnnitee, milliste kulutuste tegemine ei ole mõistlik.

Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks vaatlusprotokolli uurida, vaid on tuginenud väitele, mida

kostja ei esitanud. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et hagi tuleb jätta rahuldamata ka seetõttu, et

hageja soovitud viisil juurdepääs ei ole enam suletud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte

17. septembri 2008. a akt reguleerib juurdepääsu ajutist võimaldamist ehitustööde tegemiseks,

mistõttu võib hageja nõuda kostjalt edasisest omandiõiguse rikkumisest hoidumist.

Ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel menetlusõiguse norme (eelkõige TsMS § 654 lg-d 4 ja 5),

kui käsitles esiletoodud asjaolusid pooltest erinevalt. Kohtuotsuse põhjenduste järgi tugines

ringkonnakohus asja lahendamisel eeldusele, et hageja nõuab juurdepääsu avalikult kasutatavale

teele, samas kui hageja nõudis valduse rikkumise kõrvaldamist. Ringkonnakohus rikkus ka

TsMS § 436 lg-t 3, kuna pooled ei saanud avaldada arvamust asjaolu kohta, et kuna ühendus on

hageja teise kinnisasjaga, ei olegi võimalik nõuda ega saada juurdepääsu. Ringkonnakohus on

oluliselt rikkunud ka põhjendamise kohustust.

9. Kostja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada vastuhagi

rahuldamata jätmise osas ning teha uus otsus.

Kostja arvates jätsid kohtud tähelepanuta hagiga seatud eesmärgi ja käsitlesid selle saavutamist

võimaldavaid õiguslikke aluseid kitsendavalt. Vastuhagis viidati õigusliku alusena omandi

puutumatust sätestavatele üldistele alustele (AÕS §-d 32, 68 ja 44), mitte aga AÕS §-le 89.

Vastuhagis taotleti rikutud vara (raudteeharu) taastamist rikkumiseelsel kujul, seejuures välistamata

eesmärgi saavutamist võimaldavaid alternatiivseid õiguslikke skeeme. Ekslik on kohtu väide, et kahju

hüvitamise nõuet ei ole kostja esitanud ega soovinud seda ka teha. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 132 lg-

d 2 ja 3 võimaldavad kahju hüvitamise meetoditena kõrvuti rahalise kompensatsiooniga ka asja

asendamist või parandamist (taastamist). Kostja jäi ringkonnakohtu istungil nõude juurde taastada

lõhutud (rikutud) raudtee(haru) ja välistas tekitatud kahju hüvitamise vormina üksnes rahalise

kompensatsiooni. Kostja ei vaidle ega ole vaielnud vastu eesmärgi saavutamisele VÕS § 127, § 132,

§ 1045 lg 1 p 5, lg 4, § 1054 lg 3 ja § 1055 kohaldamise teel. Selle kohta ei ole kohtud aga kostjalt

arvamust küsinud. Asja igasugusest rikkumisest tulenev kasutusõiguse piirang on kaitstav AÕS §-

ga 89. Nõudele kohustada hagejat hoiduma edasisest rikkumisest kohalduvad nii AÕS § 89 kui ka

VÕS § 1055, aga ka vastuhagis viidatud AÕS § 44. Vastuhagis taotles kostja eelkõige AÕS § 44

rakendamist, kuna eksisteeris tegelik oht, et kolmandad isikud teisaldavad maapinnalt lahtirebitud

raudteerööpad hageja kontrollitava territooriumi kaudu. Hageja keeldus sellist võimalust välistava

garantii andmisest. Asjaõiguseaduse § 89 ja VÕS § 1055 kohaldamise taotlus oleks olnud sisuliselt

ainetu, kuna raudtee maapealset osa ei ole tehniliselt võimalik rohkem lõhkuda.

Kohtud rikkusid kostja õigustatud ootuse põhimõtet. Ringkonnakohus tühistas 22. aprillil 2008

maakohtu määruse vastuhagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta, leides, et väär on maakohtu

seisukoht, et esitatud vastuhagiga ei ole võimalik saavutada eesmärki, milleks see on esitatud.

Seejärel leidis ringkonnakohus 11. jaanuari 2010. a otsuses vastupidi, et kahjustusi ei ole võimalik

esitatud hagi kaudu kõrvaldada. Ringkonnakohtu ebakindel ja muutuv seisukoht nõude õigusliku

aluse kohta kahjustas oluliselt kostja võimalusi teha optimaalseid valikuid oma huvide kaitseks.

10. Pooled vaidlevad vastastikku teineteise kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebused rahuldatakse

osaliselt.

12. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid (I) ja seejärel kostja nõudeid (II). Lõpetuseks teeb

kolleegium menetluslikud otsused (III).

I

13. Hageja palus kohustada kostjat lõpetama hageja omandiõiguse rikkumine juurdepääsu

sulgemisega tema kinnisasjale Paavli 10 ja taastama valdus juurdepääsuteele üle Paavli 6c krundi

ning hoiduma edasisest hageja omandiõiguse ja juurdepääsutee valduse rikkumisest. Seejuures

tugines hageja AÕS § 40 lg-le 3, § 44 lg-le 1, § 45 lg-le 1, § 68 lg-le 1 ja §-le 89.

14. Haginõudega seonduvalt ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:

hagejale kuulub Tallinnas Paavli 10 kinnisasi, kus asub laona kasutatav ehitis, ning krunt on vähemalt

osaliselt piiratud müüriga;

Tallinnas Paavli 6c krundil asub kostjale kuuluv raudtee harutee lõik, mis ei ole ühenduses muu

raudteeosaga;

Paavli 6c krunt on kinnistamata; Tallinna Linnavalitsuse 21. märtsi 2007. a korraldusega nr 471-k

(tl 14) määrati Paavli 6c asuva ehitise teenindamiseks vajalik maa ning nõustuti maa riigi omandisse

jätmisega kostja kasuks hoonestusõiguse seadmise eesmärgil, kuid maad ei ole riigi omandisse jäetud

ega hoonestusõigust seatud (tl 72-73);

hageja kinnisasjale pääsemiseks on kasutatud pikemat aega üksnes juurdepääsu üle Paavli 6c krundi

(sh üle raudtee harutee), kusjuures sealt pääseb hageja teisele kinnisasjale ja sealt avalikule teele -

Kopli tänavale;

kostja sulges juurdepääsu Paavli 10 kinnisasjale 2007. a juunis, paigaldades Paavli 6c krundile tara ja

betoonist alused;

17. septembril 2008 allkirjastasid pooled akti (tl 281), mille järgi kostja lubas hagejale ajutiselt avada

juurdepääsu Paavli 10 kinnisasjale remondi ja ehitustööde tegemiseks.

15. Maakohus rahuldas haginõude, kuid ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja jättis hagi

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et asjas tuleb kohaldada AÕS § 156 lg-t 1, kuid

põhjendas hagi rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmiselt:

AÕS § 156 lg 1 ei taga juurdepääsu hageja teisele kinnisasjale;

hageja kinnisasi külgneb avaliku teega;

hageja soovitud viisil juurdepääs tema kinnisasjale ei ole enam suletud.

16. Hageja heidab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule esmajoones ette järgmist:

AÕS § 156 lg-t 1 ei oleks asja lahendamisel pidanud kohaldama;

AÕS § 156 lg 1 võimaldab nõuda juurdepääsu avalikule teele ka üle kinnisasja, mis kuulub hagejale

endale;

põhjendamatult jäeti tähelepanuta, et hageja taotletud juurdepääs kinnisasjale vastas pikaajaliselt

väljakujunenud liikumisteele;

ringkonnakohus leidis vääralt, et Paavli 10 kinnisasi külgneb avaliku teega;

ringkonnakohus leidis vääralt, et hageja soovitud viisil juurdepääs tema kinnisasjale ei ole enam

suletud.

17. Esmalt rõhutab kolleegium, et kohus ei ole seotud hageja esitatud nõude õigusliku põhjendusega,

vaid kvalifitseerib hageja nõude ja kohaldab seadust esitatud asjaolude alusel ise (TsMS § 436 lg 7,

§ 438 lg 1, § 442 lg 8). Samamoodi ei ole Riigikohus TsMS § 688 lg 2 järgi seotud

kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.

18. Hageja viitas hagi esitamisel mh valduse kaitse sätetele (AÕS §-d 44 ja 45). Oma nõude

sõnastamisel on hageja ilmselt lähtunud eeldusest, et tema väidetud juurdepääsutee, mis asub

Paavli 6c krundil ja kulgeb üle kostjale kuuluva raudtee harutee, on või vähemalt on olnud tema

valduses.

Kolleegiumi arvates on selline käsitlus põhjendamatu. Ei harutee ise ega Paavli 6c krunt ei kuulu ega

ole kuulunud hagejale ning ei ole ega ole ka olnud tema valduses AÕS § 32 mõttes. Asjas ei ole

vaidlust, et harutee on hoopis kostja omandis ja valduses. Juurdepääsutee varasem kasutamine ei

tähenda, et tee oli hageja valduses. Seega ei saa hagejal olla juurdepääsutee valduse taastamise ja

valduse rikkumisest hoidumise nõuet, mistõttu ei ole hageja nõude rahuldamine AÕS § 45 alusel

õiguslikult võimalik.

Hageja nõuet ei saa AÕS § 45 alusel rahuldada ka juhul, kui hageja pidas nõuet formuleerides silmas

Paavli 10 kinnisasja valduse kaotust. Hageja ei ole väitnud ja tuvastatud asjaoludest ei tulene, et selle

kinnisasja valdamine oleks hagejale tehtud kostja tegevuse tulemusena võimatuks, st et tema valdus

oleks ära võetud.

19. Kolleegiumi arvates nõuab hageja sisuliselt, et kostja lõpetaks juurdepääsu takistamise hageja

kinnisasjale Paavli 10 (hagi esitamisel veel krundil olevale ehitisele kui vallasasjale) ja hoiduks

sellest ka edaspidi. Kohtud kohaldasid hageja nõude lahendamisel AÕS § 156, mille esimese lõike

järgi võib omanik, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või

kinnisasja eraldi seisvalt osalt, nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja.

Kolleegiumi arvates kohaldasid kohtud AÕS § 156 asja lahendamisel ekslikult. Selle sätte

kohaldamise välistab antud juhul asjaolu, et Paavli 6c maatükk ei kuulu kostjale. Kostjale kuuluva

raudtee harutee alune maa ei ole kinnistatud ja kuulub jätkuvalt Eesti Vabariigile ning kinnisasja

TsÜS § 50 lg 1 mõttes ei ole Paavli 6c krundil moodustatud. Kostjale ei saa panna kohustusi maa

suhtes, mis talle ei kuulu. Küll ei ole välistatud AÕS § 156 järgse nõude esitamine Eesti Vabariigi kui

nn reformimata riigimaa omaniku vastu.

20. Siiski ei tähenda see, et AÕS § 156 ei saa kohaldada, seda, et hageja nõue tuleks jätta

rahuldamata. Viidatud sätte näol on tegemist erinormiga AÕS § 89 suhtes, milles on üldiselt

sätestatud nn negatoornõue, st asja omaniku nõue kolmandate isikute vastu omandi rikkumise

kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks. Erisätte puudumisel tuleb kohaldada üldsätet,

st asja lahendamisel saab kohaldada AÕS § 89. Senise ainsa juurdepääsu blokeerimine Paavli 10

kinnisasjale takistab hagejal nii oma kinnisasja valdamist kui ka kasutamist. Kostja käitumise näol

võib olla põhimõtteliselt tegemist ka hageja valduse rikkumisega AÕS § 40 lg 3 tähenduses, mis

annab hagejale kui kinnisasja valdajale AÕS § 44 lg 1 järgse nõude rikkumise kõrvaldamiseks ja

edasise rikkumise ärahoidmiseks (vt ka Riigikohtu 17. detsembri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

154-01). Hageja hoidumisnõude õiguslikuks aluseks võib olla ka VÕS § 1055 lg 1.

Seega võib hageja põhimõtteliselt valida, millisele nõude alusele (AÕS § 44 lg 1, § 89, VÕS § 1055

lg 1) ta tugineb. Seejuures juhib kolleegium tähelepanu, et kõigi nimetatud hoidumisnõuete

(sh VÕS § 1055 lg 1 järgse nõude) rahuldamise eelduseks ei ole rikkuja süü.

21. Kuna hageja soovib kasutada juurdepääsuks oma kinnisasjale kostjale kuuluvat rajatist (raudtee

haruteed) ja kostja valduses olevat maatükki, tuleb asja lahendamisel arvestada ka kostja huve.

Nimelt on kostjal kui rajatise omanikul AÕS § 68 lg 1 järgi põhimõtteliselt täielik õiguslik võim oma

asja üle ning ta võib seda vabalt vallata, kasutada ja käsutada, samuti nõuda kõigilt teistelt isikutelt

nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Omaniku õigused oma

asjale on üldjuhul eelistatud kõigi teiste isikute õigustele ning võivad AÕS § 68 lg 2 järgi olla

kitsendatud üksnes seaduse või teiste isikute õigustega. Kitsendused omaniku õigustele võivad

tuleneda vajadusest kaitsta teiste omanike õigusi või avalikkust laiemalt. Kostja valduse õiguslik alus

Paavli 6c krundile tervikuna on ebaselge, kuid tema valdus ja selle seaduslikkus ei ole olnud vaidluse

all. Pealegi eeldatakse AÕS § 34 lg 2 järgi valduse seaduslikkust. Seetõttu saab kostja AÕS § 49

alusel kaitsta enda valduses oleva krundi valdust ka kui Eesti Vabariigile kuuluva maa reaalosa

valdaja.

Kuna takistused, mis kostja on hagejale tema kinnisasja valdamiseks ja kasutamiseks seadnud,

seisnevad üksnes kostja enda rajatise ja tema valduses oleva maatüki ületamise takistamises, ei pea

hageja huvid olema tingimata eelistatud kostja huvidele. Asja lahendamine eeldab seega poolte

huvide kaalumist, et teha kindlaks, kas kostja tegevuse näol on tegemist hageja valduse omavolilise

rikkumisega AÕS § 40 lg 2 mõttes või on hageja kohustatud rikkumist taluma AÕS § 89 kolmanda

lause või VÕS § 1055 lg 2 alusel. Seejuures annab kõige üldisema talumiskohustuse piiri just

VÕS § 1055 lg 2, mida saab vastavalt kasutada ka valduse ja omandi rikkumise talumiskohustuse

piiride sisustamisel.

Üheks oluliseks valdkonnaks, kus erinevate omanike õigused "põrkuvad", on naaberkinnisasjade

omanike suhted, kus ühe omaniku tegevus omandi teostamisel võib tuua kaasa naaberkinnisasja

omaniku õiguste kahjustamise. Naaberkinnisasjade omanike õigused tasakaalustavad vastastikku

üksteist ja nendega tuleb vastastikku arvestada, et oleks võimalik inimeste mõistlik ühiselu

(vt ka Riigikohtu 11. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-05, p 13; 27. septembri 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22).

22. Kolleegiumi arvates saab AÕS § 156 põhimõtteid ja kohtupraktikat nimetatud sätte kohaldamisel

asja lahendamisel siiski arvestada ja rakendada ka AÕS § 40 lg 2 ja § 44 lg 1 ning § 89 sisustamisel,

kui analoogne vaidlus tekib kinnistamata maatükkide puhul.

Nii on Riigikohus nt leidnud, et AÕS § 156 lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik

juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata

koormatava kinnisasja omaniku huve (vt Riigikohtu 12. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-

04, p 14). Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude AÕS § 156 lg 1 alusel rahuldamise

eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava

juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi

ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste

juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 16;

26. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 25; 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

41-08, p 20). Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada poolte huvide

kaalumise teel ning kaaluda tuleb mh, milliseid kulutusi peab hageja tegema oma kinnisasjalt

avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla

hageja jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui kinnisasja omanikku vähem koormav (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 28).

23. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu tõlgendusega AÕS § 156 lg-le 1, et kinnisasja omaniku

nõudeõigus juurdepääsule on välistatud, kui ta nõuab juurdepääsu oma ühelt kinnisasjalt teisele üle

kolmanda isiku kinnisasja (või rajatise). Ringkonnakohus on tähelepanuta jätnud, et hageja väitel

jõuabki ta Paavli 10 kinnisasjalt avalikule teele (Kopli tn) üle üle Paavli 6c krundi ja seejärel oma

teis(t)e kinnisasja(de). Kolleegiumi arvates ei välista juurdepääsu nõudmist avalikult kasutatavale

teele asjaolu, et sellele teele jõudmiseks tuleb ületada ka sama omaniku, kes juurdepääsu taotleb,

mõni muu kinnisasi. Lisaks avalikule teele pääsemisele tagab AÕS § 156 lg 1 kinnisasja omanikule

juurdepääsu kinnisasjale ka oma kinnisasja eraldi seisvalt osalt. Ebamõistlik oleks seadusetõlgendus,

mille järgi juurdepääsu tagamine kinnisasjale sõltuks üksnes sellest, kas teine maatükk kuulub sama

kinnistu koosseisu, st et juurdepääsu tagamiseks tuleks maatükid ühendada üheks kinnistuks.

Sama põhimõtet tuleb arvestada asja uuel lahendamisel AÕS § 44 lg-le 1 ja/või § 89 esimesele ja

teisele lausele tuginedes.

24. Ringkonnakohus leidis, et kostja on avaldanud menetluse kestel korduvalt, et hageja kinnisasi

külgneb avaliku teega. Seega põhjendas ringkonnakohus hagi rahuldamata jätmist mh sellega, et

hagejal on juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Seejuures ei ole ringkonnakohus viidanud ühelegi

tõendile ega ka konkreetsele kostja väitele, millele ta oma järelduse tegemisel tugines. Asjas vaatluse

korraldanud maakohus märkis oma otsuses seevastu mh, et "hageja kinnistul asuv kinnistu on piiratud

müüriga, sj ulatub müür sisuliselt Sõle tänavale ja lisaks piirneb veel Paavli 6c territooriumiga, millel

asub märgitud kostjale kuuluv raudteeharu ning kostjale kuuluvate kinnistutega. Paavli tänava

pikendus, mis külgneb mainitud müüriga, on välja ehitamata. ... Sõle tänavapoolsest osast tuleks

samuti ehitada välja tee üle kõnnitee" (tl 392). Kui ringkonnakohus pidas avalikult kasutatavaks teeks

Paavli tänavat, on tähelepanuta jäetud hageja väide, et tegemist on 6 m laiuse kohaliku tähtsusega

umbteega, mis ei ulatu Paavli 10 kinnisasjani.

Seega hindas ringkonnakohus maakohtu tõnditele tugineva hinnangu ümber umbmäärase viitega

kostja seisukohtadele. Selliselt ei vasta ringkonnakohtu otsus ei TsMS § 653 ega ka § 654 lg 4 ja lg 5

teise lause nõuetele. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul esitatud tõendeid uuesti hinnata.

25. Kolleegium märgib, et isegi kui Paavli 10 piirneks vahetult avalikult kasutatava teega, kuid sellele

pääsemiseks tuleb (nt müüri lammutamiseks) teha ebaproportsionaalseid kulutusi, võrreldes kostjale

juurdepääsu talumisest tingitud ebameeldivustega, võib olla ikkagi õigustatud juurdepääsuõiguse

andmine hagejale üle Paavli 6c krundi. Sel juhul tuleb hinnata, milliseid kulutusi peab hageja tegema

oma kinnisasjalt (sh hoonete juurest) avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja

juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hageja jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui kinnisasja

omanikku vähem koormav (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04, p 14).

26. Lisaks põhjendas ringkonnakohus hagi rahuldamata jätmist sellega, et hageja soovitud juurdepääs

ei ole enam suletud. Seejuures pidas ringkonnakohus ilmselt silmas 17. septembril 2008 allkirjastatud

akti (tl 281), mille järgi kostja lubas hagejale ajutiselt avada juurdepääsu Paavli 10 kinnisasjale

remondi ja ehitustööde tegemiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, kelle arvates ei õigusta hagi

rahuldamata jätmist see, et ajutiselt (remondi ja ehitustööde ajaks) on hagejale juurdepääs

kinnisasjale võimaldatud. Kostja on kogu vaidluse kestel vaielnud hageja taotletavale ajaliselt

piiramatule juurdepääsule vastu. Juurdepääsunõudega hagi ei peaks jätma rahuldamata ainuüksi

põhjusel, et kostja nt vaidluse ajal juurdepääsutakistuse kõrvaldab, kui ei ole tagatud, et ta seda

hiljem taastada ei või. Oma põhjendamata hinnanguga rikkus ringkonnakohus taas ka TsMS § 653

nõudeid.

27. Asja uuel läbivaatamisel ei saa ringkonnakohus tähelepanuta jätta ka vaidluse all mitteolevat

asjaolu, et pikaajaliselt on juurdepääs Paavli 10 krundile toimunud just üle Paavli 6c krundi. Kuigi

see ei ole juurdepääsu määramisel ainumäärav, tuleb selle asjaoluga poolte huvide kaalumisel

arvestada (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-04, p 16).

28. Lisaks märgib kolleegium, et detailplaneering ei asenda poolte asja- või võlaõiguslikku

kokkulepet eratee kasutamiseks, samuti ei ole detailplaneering seadusjärgne kinnisasja kitsendus

(vt Riigikohtu 22. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-06, p 22). Seega ei välista ainuüksi

teistsugune lahendus detailplaneeringus samuti juurdepääsunõude rahuldamist.

29. Eelneva põhjal (vt otsuse p-d 17-28) leiab kolleegium, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada

hagi rahuldamata jätmise osas ja saata selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja

kassatsioonkaebust ei saa rahuldada osas, milles hageja taotleb maakohtu otsuse jõusse jätmist.

Kostja apellatsioonkaebuse väidete hindamiseks tuleb ringkonnakohtul hinnata tõendeid ja kaaluda

poolte huvisid kolleegiumi kirjeldatud põhimõtetest ja viidatud sätetest lähtudes. Kolleegiumi

pädevus asja sisulisel lahendamisel on TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi piiratud.

30. Kolleegium märgib, et kuna asja ei lahendata AÕS § 156 alusel (kuigi selle põhimõtteid tuleb

järgida; vt otsuse p 22), tuleb asi jätkuvalt lahendada hagimenetluses, mitte hagita menetluses,

TsMS § 475 lg 1 p 131 ja § 6181 lg 1 alusel (vt ka Riigikohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-42-10, p 21).

II

31. Kostja palus vastuhagis kohustada hagejat lõpetama kostja omandiõiguse rikkumine ja taastada

lõhutud raudtee harutee 4. juuni 2007. a ründe eelsel kujul ning andma kinnitus, et ta ei võimalda

edaspidist rünnet enda hallatavalt territooriumilt (Paavli 10 ja Kopli 35) kostja varale, mis asub

krundil Paavli 6c. Kostja tugines seejuures AÕS § 40 lg-le 3, § 44 lg-le 1 ja § 68 lg-le 1.

32. Vastuhagiga seonduvalt ei ole lisaks otsuse p-s 14 nimetatule vaidluse all asjaolu, et 4. juunil

2007 demonteerisid Jansi Matkad OÜ töölised Jansi Matkad OÜ ja hageja vahel sõlmitud lepingu

alusel osaliselt Paavli 6c krundil paikneva raudtee liiprid ja osaliselt relsid, kuid asetasid need

5. juunil 2007 tagasi.

33. Kohtud jätsid vastuhagi rahuldamata, põhjendades seda kokkuvõtlikult järgmiselt:

kostja raudteeharu on lõhutud, mistõttu AÕS § 89 järgse negatoorhagi esitamine ei ole kostja õiguste

kaitseks kohane õiguskaitsevahend, vaid ta pidanuks nõudma kahju hüvitamist;

Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2008. a määrus ei mõjuta vastuhagi lahendamist.

34. Kassatsioonkaebuses heidab kostja kohtutele ette põhiliselt järgmist:

kostja ei ole tuginenud AÕS §-le 89, kuid hagi saanuks rahuldada ka sel alusel;

kahju hüvitamist saab kostja nõuda ka asja parandamise või asendamisena;

kohtud ei järginud vastuhagi menetlemisel Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2008. a määruse

juhiseid.

35. Kostja palus kolleegiumi arvates kohtul esimese nõudena sisuliselt kohustada hagejat taastama

lõhutud raudtee harutee 4. juuni 2007. a eelsel kujul.

Kolleegium nõustub kohtutega, et vastuhagi nõuet raudteeharu taastamiseks ei saa rahuldada

AÕS § 89 esimese lause alusel, aga ka mitte § 44 lg 1 alusel. Asja endisel kujul taastamise nõue ei

ole olemuslikult ei valduse ega omandi rikkumise lõpetamisele tuginev nõue viidatud sätete mõttes.

Asjaõigusseaduse § 44 lg 1 ja § 89 esimene lause tagavad asja valdajale ja/või omanikule

nõudeõiguse igaühe vastu, kes nende valdust ja/või omandit rikub, valdavalt vältava rikkumise

lõpetamiseks.

Kolleegium nõustub kohtutega ka selles, et vastuhagis nimetatud nõude saab esitada VÕS §-le 1043

tuginedes ja nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist.

36. Kolleegium ei nõustu aga kohtutega, et vastuhagi nõue raudtee harutee taastamiseks tuleks jätta

rahuldamata, kuna kostja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet. Kohus kohaldab seadust ise ja

kvalifitseerib ka esitatud nõude.

Kui esitatud nõude sisuks on kahjustatud raudtee harutee taastamine, saab kolleegiumi arvates

kvalifitseerida kostja nõude VÕS § 1043 järgseks kahju hüvitamise nõudeks, milles nõutakse kahju

hüvitamist n.ö natuuras, st endise olukorra taastamist, mitte rahalise hüvitise maksmist. Sellise nõude

rahuldamise eelduseks on esmajoones VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi hageja omandi rikkumine kui

õigusvastane tegu ja § 1050 lg 1 järgi hageja süü kahju tekitamises. Eelkõige näeb seadus

(VÕS § 132, § 136 lg 1) asja hävimise või kahjustamise puhul ette võimaluse nõuda selle taastamise

kulude rahas hüvitamist, mida VÕS § 128 lg 3 järgi võib nõuda ka eelnevalt. Erandlikult on

VÕS § 136 lg 5 järgi aga võimalik nõuda kahju hüvitamist ka muul viisil kui rahalise hüvitise

maksmisega, mh endise olukorra taastamist n.ö natuuras, kui see on mõistlik. Viidatud

võlaõigusseaduse sätted jätsid kohtud vääralt kohaldamata ning asja uuel läbivaatamisel tuleb

vastuhagi nõuet raudtee harutee taastamiseks hinnata asjakohaste sätete alusel, mh hinnata, kas

kostjal on mõjuv põhjus nõuda kahju hüvitamist just n.ö natuuras. Seejuures saab reaalse täitmise

kohustuse piiride sisustamisel vastavalt lähtuda ka VÕS § 108 lg-st 2.

37. Kolleegium märgib, et kui vaidlusalune raudtee harutee oli ka kasutusest väljas ja ei saa eeldada

selle kui raudtee sihtotstarbelise kasutuse taastumist, võib kostjal olla taastamise vastu erandlikult

põhjendatud huvi. Selline huvi võib kostjal olla eelkõige juhul, kui tal oleks võimalus tänu raudtee

harutee omandile taotleda selle aluse maa jätmist riigi omandisse ja maale enda kasuks

hoonestusõiguse seadmist asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 5 ja § 15 ning MRS § 351

alusel, mis võib aga olla välistatud, kui raudtee haruteed ei saa lugeda MRS § 6 lg 31 järgi säilinuks.

Sel juhul võib olla ka majanduslikult mõistlik taastada nimetatud haru 4. juuni 2007. a eelsel kujul.

Ka sel juhul peab kostja põhjendama, miks ta ei nõua kahju hüvitamiseks vajalike kulutuste

hüvitamist rahas.

38. Lisaks märgib kolleegium, et harutee taastamise nõue ei ole põhjendatud, kui asja uuel

läbivaatamisel tuvastatakse, et harutee oli juba enne 4. juunit 2007 sellises seisundis, et selle alusel ei

saanud taotleda maale hoonestusõigust, või kui selle edasine sihtotstarbeline kasutamine või selle

alusele maale kostja kasuks hoonestusõiguse seadmine või maa erastamine kostjale on nagunii

välistatud. Sellisel juhul jääb kostjale siiski õigus nõuda abstraktselt harutee taastamiseks tehtavate

kulude hüvitamist. Riigikohus on leidnud, et ehitise taastamisväärtuse väljamõistmise eelduseks on

ehitise taastamise õigus ja võimalus, hüvitatavaks õigushüveks võib aga olla ka valdus

(vt ka Riigikohtu 2. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-02, p 9; 13. juuni 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 18).

39. Kolleegiumi arvates tuleb uuesti läbi vaadata ka vastuhagi teine nõue, milles kostja palus

kohustada hagejat andma kinnitus, et ta ei võimalda edaspidist rünnet enda hallatavalt territooriumilt

(Paavli 10 ja Kopli 35) kostja varale, mis asub krundil Paavli 6c.

Seejuures ei viita kostja, kuidas hageja tema valdust või omandit kestvalt rikub või rikkuda kavatseb.

Sisuliselt soovib kostja, et hageja tagaks talle (arusaamatuks jääb küll, mis viisil), et hageja ise või

tema ülesandel kolmas isik ei lõhuks kostja raudtee haruteed. Selle nõude õigusliku kvalifikatsiooni

kohta ei ole kohtud selget seisukohta võtnud ega sisuliselt seda nõuet lahendanudki. Kolleegiumi

arvates ei saa ka seda nõuet rahuldada AÕS § 44 lg 1 alusel ega ka mitte § 89 teise lause alusel.

Sellise nõude alusena saab aga kõne alla tulla VÕS § 1055 lg 1 esimene lause, mis võimaldab nõuda

kahju tekitava tegevuse lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist.

40. Kolleegium märgib, et kostja on nõuete esitamisel põhjendamatult seostanud hageja võimaliku

õigusvastase käitumise temale kuuluvate kinnisasjade omandiga. Asja kahjustaja või hävitaja vastu

on kannatanul isiklik kahju hüvitamise nõue, mis ei seondu mingi muu asja omandiga, st see ei ole

asjaõiguslik. Kostja raudtee haruteed faktiliselt kahjustanud isikute eest saab hageja vastutus

põhineda VÕS § 1054 lg-l 2. Ka VÕS § 1055 lg 1 järgne hoidumisnõue saab olla suunatud isiklikult

potentsiaalse rikkuja vastu. Kostja ei ole näidanud, et tema varale võiks lähtuda mingi kahjustamise

oht hageja omanikuõiguste teostamise tõttu oma kinnisasjadel.

41. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus on teda eksitanud vastuoluliste lahenditega

vastuhagi kohta. Kui 22. aprilli 2008. a määruses, millega tühistati maakohtu määrus vastuhagi

menetlemisest keeldumise kohta (tl 202!204), leidis ringkonnakohus sisuliselt, et kostja vastuhagi

on õiguslikult põhimõtteliselt võimalik rahuldada, siis kaevatavas otsuses leidis ringkonnakohus

vastupidiselt, et vastuhagi rahuldamine on õiguslikult võimatu. Samas nõustub kolleegium

ringkonnakohtuga, et 22. aprilli 2008. a määrus ei takistanud vähemalt ringkonnakohtul endal

vastuhagi rahuldamata jätta selle õigusliku põhjendamatuse tõttu. Siiski märgib kolleegium, et

kohtute esitatud põhjendustel vastuhagi rahuldamata jätmise kohta tulnuks vastuhagi jätta läbi

vaatamata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, mis oleks aga olnud viidatud ringkonnakohtu määrusega

otseses vastuolus.

42. Eelneva põhjal (vt otsuse p-d 35-41) leiab kolleegium, et ka vastuhagi osas peab ringkonnakohus

asja uuesti läbi vaatama. Kolleegium ei pea vajalikuks tühistada maakohtu otsust ja saata asi

vastuhagi osas läbivaatamiseks maakohtusse, kuna esitatud asjaoludest lähtudes peaks

ringkonnakohtul olema võimalik vastuhaginõuded lahendada asja maakohtusse tagasi saatmata.

Kolleegium ei pea võimalikuks teha vastuhagi osas ise uut otsust, nagu taotleb kostja, kuna selleks

tuleb hinnata esitatud asjaolusid ja tõendeid, mida Riigikohus saab TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi teha

üksnes piiratult. Seetõttu rahuldab kolleegium kostja kassatsioonkaebuse osaliselt.

III

43. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse nii hagi kui ka vastuhagi lahendamise osas, tuleb see

tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise

lause järgi asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

44. Kolleegium märgib, et kohtud määrasid ebaõigesti asja hinna. Hageja nõudis sisuliselt, et kostja

lõpetaks juurdepääsu takistamise hageja kinnisasjale Paavli 10 ja hoiduks sellest ka edaspidi. Kostja

palus vastuhagis aga sisuliselt kohustada hagejat taastama lõhutud raudtee harutee ja hoiduma

rünnete võimaldamisest edaspidi. Seega esitasid nii hageja kui ka kostja kaks nõuet.

Maakohtu otsuse järgi on hagihind 15 000 krooni ja vastuhagi hind 25 000 krooni. Ringkonnakohtu

otsuse järgi on asja hind 24 000 krooni, kusjuures ringkonnakohus leidis asja hinda määrates, et hagi

ja vastuhagi nõuded välistavad üksteist (tl 405).

45. Asja hind määratakse TsMS § 123 järgi hagi esitamise aja seisuga. Nii hagi kui ka vastuhagi

esitati enne 1. jaanuari 2009.

Maakohus luges haginõuded ilmselt üheks mittevaraliseks haginõudeks ja määras hagihinnaks

15 000 krooni TsMS § 132 lg 1 enne 1. jaanuari 2009 kehtinud redaktsiooni alusel. Seejuures jättis

maakohus tähelepanuta TsMS § 134 lg 1 esimese lause, mille järgi liidetakse hagihinda arvutades

ühes hagis sisalduvad nõuded. Rikkumise lõpetamise ja edasisest rikkumisest hoidumise nõuded on

kolleegiumi arvates eraldi nõuded (AÕS § 156 lg 1 järgi oleks tegemist ühe nõudega), mis ei ole

esitatud ka alternatiivselt ega kata üksteist. Seega, kui ka nõustuda, et tegemist on hagihinna mõttes

mittevaraliste nõuetega, oli hagihinnaks maakohtus eelduslikult 30 000 krooni (15 000 krooni +

15 000 krooni).

Kolleegiumile jääb arusaamatuks, miks määras maakohus vastuhagi hinnaks 25 000 krooni.

Toimikust nähtub, et kostja määras raudtee harutee taastamise nõude hinnaks 24 000 krooni (tl 213),

hoidumisnõude hinda asja materjalidest ei nähtu. Kui lugeda hoidumisnõuet mittevaraliseks nõudeks,

võib selle hinnaks lugeda TsMS § 132 lg 1 enne 1. jaanuari 2009 kehtinud redaktsiooni järgi

15 000 krooni. Seega oleks vastuhagi hinnaks maakohtus minimaalselt 39 000 krooni (24 000 krooni

+ 15 000 krooni).

46. Ringkonnakohus eksis, kui leidis, et hagi ja vastuhagi nõuded välistavad üksteist. Kolleegiumi

arvates ei välista kumbki hageja nõue kummagi kostja nõude rahuldamist ega vastupidi. Kuna kostja

kaebas maakohtu otsuse edasi nii hagi kui ka vastuhagi osas, tuli nende nõuded tsiviilasja hinna

määramiseks TsMS § 137 lg 2 esimese lause järgi liita. Kuna kaebuse lahendamisel tuleb TsMS § 137

lg 1 järgi lähtuda asja hinnast maakohtus, oli asja hinnaks apellatsioonimenetluses seega

69 000 krooni (30 000 krooni + 39 000 krooni). Selline on asja hind ka Riigikohtus.

47. Kuna kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve