3-3-1-33-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-33-10

Otsuse kuupäev

2. juuni 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

J. K. kaebus Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkirja

nr 1-4/1091 ja 28. augusti 2008. a käskkirja nr 1-4/1155

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-09-874

Menetluse alus Riigikohtus

J. K. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada J. K. kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2010. a otsus ja Tartu Halduskohtu

16. septembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-874 ja saata asi Tartu Halduskohtule uueks

läbivaatamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkirjaga nr 1-4/1091 kohaldati kinnipeetav J. K. suhtes

täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis seisnesid kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramises ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamises. Käskkirja

põhjenduste kohaselt osutus vangla meditsiiniosakonnas samal päeval kell 10.45 tehtud kiirtest

narkojoobe tuvastamiseks positiivseks bensodiasepiinidele ja J. K.-l olid kliinilised joobetunnused.

11. augustil 2008 alustas Tartu Vangla julgeolekuosakonna peaspetsialist kriminaalmenetlust

kriminaalasjas nr 08922900024, selgitamaks, kas J. K. on toime pannud karistusseadustiku (KarS) §-s

331 kirjeldatud teo, s.o kinnipeetava poolt narkootilise või psühhotroopse aine valmistamise,

omandamise, valdamise või arsti ettekirjutuseta tarvitamise.

27. augustil 2008 kell 16.42 J. K.-le tehtud kiirtest osutus samuti positiivseks bensodiasepiinidele.

Tartu Vangla korrapidaja 27. augusti 2008. a otsusega nr 7-61/36 kohaldati kaebaja suhtes täiendava

julgeolekuabinõuna veel isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamist. Samal päeval kell

21.04 tehti J. K.-le veel kord kiirtest narkootiliste või psühhotroopsete ainete tuvastamiseks. Ka see

test andis positiivse tulemuse bensodiasepiinidele.

Tartu Vangla direktori 28. augusti 2008. a käskkirjaga nr 1-4/1155 kohaldati kaebaja suhtes täiendava

julgeolekuabinõuna isiklike riiete kandmise ja esemete kasutamise keelamist ning jätkati 8. augusti

2008. a käskkirjaga kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, s.o vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist 8. augusti

2008. a käskkirjas väljatoodud põhjustel.

28. augustil 2008 alustas Tartu Vangla julgeolekuosakonna spetsialist kriminaalmenetlust

kriminaalasjas nr 08922900026, selgitamaks, kas J. K. on toime pannud karistusseadustiku (KarS) §-s

331 kirjeldatud teo, s.o kinnipeetava poolt narkootilise või psühhotroopse aine valmistamise,

omandamise, valdamise või arsti ettekirjutuseta tarvitamise.

Tartu Vangla direktori 29. augusti 2008. a käskkirjaga nr 1-4/1162 lõpetati J. K. suhtes isiklike riiete

kandmise ja esemete kasutamise keelamine, kuid jätkati kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist.

Tartu Vangla direktori 22. septembri 2008. a käskkirjaga nr 1-4/1281 lõpetati J. K. suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine.

2. J. K. esitas 23. aprillil 2009. a Tartu Halduskohtusse kaebuse Tartu Vangla direktori 8. augusti

2008. a käskkirja nr 1-4/1091 ja 28. augusti 2008. a käskkirja nr 1-4/1155 õigusvastasuse

tuvastamiseks.

Kaebuse kohaselt pöördus kaebaja 2008. a sügisel Tartu Vanglas viibides vangla julgeolekuosakonda

palvega paigutada ta sektsiooni E-4, kus viibis kaebaja vend. 8. augustil 2008 kutsus

julgeolekutöötaja K. Kann kaebaja vestlusele. Kabinetist lahkumisel jäi kaebaja jalga pidi toolijala

külge kinni ja kaotas tasakaalu, kuna tundis nõrkust Levozini rohu pärast, mis on kaebajale

psühhiaatri poolt välja kirjutatud.

Julgeolekutöötaja ettepanekul tehtud kiirtest näitas, et kaebaja veres on bensodiasepiine. Diazepami,

mille toimeaineks on bensodiasepiin, ja sama toimeainet sisaldavaid teisi ravimeid sai kaebaja

arstidelt astmahoogude vastu tehtavate süstidega. Nimetatud asjaolu on fikseeritud kaebaja

tervisekaardil. Kaebaja üllatuseks viidi ta korrarikkujate sektori kinnisesse kambrisse, kuigi kaebaja

polnud korda rikkunud. Kaebaja väitel sai ta šoki, kui talle toodi vangla direktori käskkiri selle kohta,

et ta on toime pannud raske õigusrikkumise ning tema suhtes on alust võtta tarvitusele äärmuslikud

abinõud.

Kaebaja selgitas, et 27. augusti 2008. a test näitas bensodiasepiini olemasolu, kuna kaebaja sai

vastavaid ravimeid. Pärast seda viidi kaebaja kartseritingimustega sarnasesse kambrisse. Kaebaja oli

toimuva pärast stressiseisundis ja tal tekkis astmahoog, mispeale viidi kaebaja meditsiiniosakonda

hapnikuaparaadi alla ja tehti hädavajalikud süstid veeni ning kaebaja sai jälle Diazepami. Samal õhtul

sunniti kaebajat taas kord meditsiiniosakonda minema ja andma uued analüüsid ekspertiisi jaoks.

Kaebaja märkis, et ekspertiisiga on mitmel korral tõestatud, et ta pole keelatud preparaate tarvitanud,

ja leidis, et temalt võeti seega Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a ning 28. augusti 2008. a

käskkirjadega ebaseaduslikult vabadus vabalt suhelda ja liikuda. Põhjendatud huvina Tartu Vangla

direktori käskkirjade õigusvastasuse tuvastamisel märkis kaebaja moraalse ja füüsilise kahjunõude

esitamise.

3. Tartu Vangla leidis, et J. K. kaebus on põhjendamatu ja vaidles sellele vastu.

Kaebaja sai Tallinna Vangla haiglas olles 23.-30. juulini 2008. ravimit Levozin, mille kasutamine

võib põhjustada unisust. Ravimi mõju kaob hiljemalt päev pärast kasutamise lõpetamist. Kaebaja

saabus haiglast 30. juulil 2008. Julgeolekuosakonna töötaja vastuvõtul oli ta kaheksa päeva hiljem.

Seega ei saanud kaebaja tervislik seisund olla mõjutatud haiglas saadud ravimist, sest selle mõju oli

juba kadunud.

Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli asjaolusid arvesse võttes

eesmärgipärane, kohane ja vajalik. Asjas ei oma tähtsust, kas hiljem ekspertiisikeskusest saadud

analüüside vastused narkootilise aine suhtes olid positiivsed või negatiivsed. Kuna kaebaja suhtes

ilmnesid välise joobe tunnused, vangla kohapealsed testid olid positiivsed narkootilisele ainele, siis

oli täiesti õigustatud kohaldada kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, mille kohaldamine

lõpetati koheselt, kui langesid ära kohaldamise vajadust tingivad asjaolud.

4. Tartu Halduskohtu 16. septembri 2009. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tuvastati, et Tartu

Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkiri nr 1-4/1091 oli õigusvastane alates 16. septembrist 2008

kuni täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamiseni 22. septembril 2008.

Kohtuotsust põhjendati sellega, et 27. augustil 2008 koostatud Eesti kohtuekspertiisi instituudi

ekspert A. Aluvee arvamuse kohaselt ekspertiisiks esitatud uriiniproovist narkootilisi ega

psühhotroopseid aineid ei leitud. 1. septembril 2008 lõpetas Lõuna Politseiprefektuur prokuratuuri

loal kriminaalmenetluse kriminaalasjas nr 08922900024 aluse puudumise tõttu. 9. septembril 2008

nõustus prokuratuur määrusega. Määrus edastati Tartu Vanglale 15. septembril 2008.

Kohus tuvastas, et 16. septembril 2008 sai Tartu Vangla kriminaalasjas nr 08922900024 tehtud

ekspertiisi tulemusest teada, et J. K. uriiniproovist narkootilisi/psühhotroopseid aineid ei leitud ning

seega tuleb tema suhtes 8. augusti 2008. a käskkirja nr 1-4/1091 alusel kohaldatud täiendavad

julgeolekuabinõud viivitamatult lõpetada. Seega sai Tartu Vangla 16. septembril 2008 dokumentaalse

tõestuse selle kohta, et J. K.-l puudus narkojoove ja ekspresstestis bensodiasepiinide olemasolu võis

olla tingitud ravimitest, mille olid J. K.-le välja kirjutanud arstid. Seetõttu oli Tartu Vangla direktori

8. augusti 2008. a käskkiri nr 1-4/1091 õigusvastane alates 16. septembrist 2008 ja J. K. suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohene mittelõpetamine rikkus tema õigusi.

5. J. K. esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada osaliselt Tartu

Halduskohtu 16. septembri 2009 otsuse ja teha uue otsuse, millega lugeda vaidlustatud käskkirjad

õigusvastaseks algusest peale.

Kaebaja kannatas 2008. a augustis-septembris vangla tegevuse pärast väga nii moraalselt kui ka

füüsiliselt. Kaebaja ei ole korrarikkuja, ei kahjusta oma tervist, pole mitte kunagi narkootikume

tarvitanud, ei kaldu suitsiidile või põgenema. Ta ei ohusta teisi ega vangla julgeolekut. Väidete

kinnituseks esitas kaebaja ringkonnakohtule kinnipeetava meditsiinikaardi osalise koopia.

Apellatsioonkaebuse kohaselt sai kaebaja astmahoogude pärast bensodiasepiini sisaldavaid rohtusid

nii enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, nende õigusvastase kohaldamise ajal kui ka

pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamist. Kaebaja tarvitas 2008. aasta augusti

alguses ravimit Levozin, mille tõttu ta oli juba 4. augustil 2008 meditsiinitöötajale kaevanud, et ravim

teeb väga uniseks. Lisaks sai J. K. samal perioodil ravimit Betaloc Zok, mis põhjustas kaebajal

joobele sarnaseid sümptomeid. Kõik andmed kaebajale määratud ravimite kohta olid vanglale

kättesaadavad kaebaja meditsiinikaardilt.

Kaebaja väitel kohtus ta vangla julgeoleku osakonna töötajaga 2008. aasta augusti alguses ning

julgeolekuosakonna juhatajaga 29. augustil 2008. Kaebaja kinnitusel oli tal mõlema kohtumise ajal

ravimitest tingitud joobele iseloomulikud sümptomid, millele sarnaseid on kirjeldatud kliinilise joobe

tuvastamise aktides, kuid nende kohtumiste järel vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist

vajalikuks ei pidanud.

6. Tartu Vangla vaidles apellatsioonkaebusele vastu, leides, et apellatsioonkaebusest ei selgu, mis on

apellatsioonkaebuse esitamise alus. HKMS § 34 lg 3 teise lause kohaselt ei saa esitada

ringkonnakohtus nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Kuna kaebaja ei esitanud

halduskohtus nõuet tunnistada õigusvastaseks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine mingil

perioodil, vaid taotles täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate käskkirjade

õigusvastaseks tunnistamist, siis ei saa sellist nõuet esitada ka ringkonnakohtus.

7. Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2010. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ning

halduskohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus selgitas, et mõistab apellatsioonkaebuses esitatud taotlust käskkirjade täies ulatuses

õigusvastaseks tunnistamise taotlusena olenemata sellest, et apellatsioonkaebuse sõnastuse järgi

taotletakse Tartu Vangla toimingute õigusvastaseks tunnistamist, sest kaebaja taotles halduskohtus

Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkirja nr 1-4/1091 ja 28. augusti 2008. a käskkirja nr 1-

4/1155 õigusvastasuse tuvastamist.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus järgmist:

a) 8. augusti 2008. a käskkirjaga kohaldati J. K. suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena tema

vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldi lukustatud kambrisse paigutamist.

28. augusti 2008. a käskkirjaga jätkati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Käskkirja

põhjendati sellega, et J. K. kahjustab ja võib edaspidi kahjustada tahtlikult oma tervist, kuna on

tekkinud kahtlus, et ta tarvitab vanglas keelatud narkootilisi aineid. Kahtlust kinnitab asjaolu, et J.-

K.-le vanglas tehtud kiirtestid osutusid positiivseks bensodiasepiinile, mis kuulub keelatud

narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja;

b) julgeolekumeetmete kohaldamine kaebaja suhtes oli käskkirja andmise ajal sisuliselt põhjendatud,

kuid muutus õigusvastaseks alates sellest, kui Tartu Vangla sai teada, et kaebaja ei ole

julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud õigusrikkumist (kahtlus narkootilise aine

kasutamises) toime pannud, kuna ekspertiisiks esitatud uriiniproovist narkootilisi või

psühhotroopseid aineid ei leitud;

c) Tartu Vangla 23. septembri 2009. a vastuse kohaselt sai kaebaja Tartu Vanglas 30. juulist

15. augustini 2008 ravimina Levozini tablette (igal õhtul üks 5 mg tablett), kuid selle ravimi

toimeaine on levomepromasiin, mitte bensodiasepiin;

d) meditsiinikaardi väljavõtetest ei nähtu, et Tartu Vangla oleks kaebajale andnud mõnda

bensodiasepiini sisaldavat ravimit kiirtestide tegemise päevadele eelnenud päeval või samadel

päevadel. Meditsiinikaardi väljavõtetest nähtuvalt (tl 122, 126) on J. K.-le ravimina Diazepami antud

pärast seda, kui ta sai teada, et ta paigutatakse lukustatud kambrisse, s.o 8. augustil 2008 pärast kella

18.00 ja ka 28. augustil 2008 kell 15.15. Esialgsed kiirtestid tehti J. K.-le vastavalt 8. augustil 2008

kell 10.45 ja 27. augustil 2008 kell 16.42.

8. J. K. esitas Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2010. a otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles

palub tühistada Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse osaliselt ja teha selles osas uue

otsuse, millega tunnistada kaevatavad käskkirjad täielikult õigusvastaseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. J. K. põhjendab kassatsioonkaebust järgmiselt:

a) kohtule esitatud meditsiinilisest õiendist ja meditsiinikaardi koopiast nähtub, et kaebaja sai Tartu

Vanglas bensodiasepiini sisaldavat ravimit Diazepam 2. ja 5. augustil 2008, ravimit Levozin

ajavahemikul 30. juulist 15. augustini 2008 ja ravimit Betaloc Zok alates 9. augustist 2008. Ravimid

avaldasid mõju kaebaja seisundile ja väljanägemisele, põhjustades joobele sarnaseid sümptomeid;

b) bensodiasepiin püsib organismis märgatavalt kauem kui üks päev, mistõttu on ringkonnakohus

ekslikult pidanud oluliseks asjaolu, et kaebaja ei saanud kiirtesti päeval ega sellele eelnenud päeval

bensodiasepiini sisaldavat ravimit. Seda, et kiirtestid näitasid bensodiasepiini, selgitasid arstid

sellega, et vastavalt viis päeva ja kaks päeva varem sai kaebaja ravimit Diazepam;

c) kaebaja selgitas Tartu Vanglale ravimite tarvitamisega seonduvat, kuid vangla jättis kaebaja väited

tähelepanuta, kuigi oleks saanud neid kaebaja meditsiinikaardilt kontrollida;

d) Murru Vanglast kaebajale antud iseloomustus ei andnud alust kahtlustada kaebajat narkootikumide

tarvitamises ega kalduvuses enesetapule või põgenemisele;

e) kaebaja saab käesoleva ajani bensodiasepiini sisaldavaid ravimeid. Seetõttu on kaebajal hirm, et

teda võidakse jälle isoleerida rikkujatele mõeldud kambrisse vaatamata sellele, et ravimeid määravad

arstid, mitte kaebaja ise.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kaebaja suhtes kohaldati täiendavate julgeolekuabinõudena Tartu Vanglas liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist 8. augustist

22. septembrini 2008. Kohtud on leidnud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja

suhtes oli õigusvastane alates 16. septembrist 2008, kuna nimetatud ajal sai vangla kriminaalasjas

nr 08922900024 tehtud ekspertiisi tulemusest teada, et J. K. uriiniproovist narkootilisi ega

psühhotroopseid aineid ei leitud. Tartu Vangla kassatsioonkaebust esitanud ei ole. Seega on

kassatsiooniastmes vaidlus selles, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes oli

õiguspärane ajavahemikul 8. augustist 15. septembrini 2008.

11. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused on sätestatud vangistusseaduse (VangS) § 69

lg-s 1. Vastavalt VangS § 69 lg-le 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes

süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist

või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele

või vangla julgeolekule ning täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske

õigusrikkumise ärahoidmiseks.

VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik

julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud

täiendavatest julgeolekuabinõudest. Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse

meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69. Haldusmenetluse seaduse § 4

lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning

õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtulik

kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud, sest kohus

saab kontrollida üksnes, kas kaalumisviga täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või

meetme valikul esines või mitte, kuid kohus ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise otstarbekust. J. K. ei ole kaebuses vanglale ette heitnud kaalutlusõiguse piiride või

eesmärgi rikkumist. Seetõttu tuleb kaebuse lahendamiseks selgitada, kas kaalutlusõigust teostati

kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve.

12. Asjas nr 3-3-1-63-09 on kolleegium VangS § 70 lg 1 alusel ohjeldusmeetme kohaldamise kohta

selgitanud: "Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles

haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline.

Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks,

vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse

kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid

haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Seetõttu ei saa kohus ennetava meetme (praegusel

juhul ohjeldusmeetme) õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, s.t võtta arvesse neid

asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist." Kolleegium on seisukohal, et samad reeglid on

rakendatavad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel käesolevas

asjas. Täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil.

Eeltoodut arvestades ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks

olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud

kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises.

13. J. K. suhtes kohaldati suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamist Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkirjaga nr 1-4/1091 raske õigusrikkumise

toimepanemise ennetamiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks. Tulenevalt J. K. suhtes kohaldatud

meetmete liigist ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgist pidi vangla meetmete

kohaldamisel arvestama ühelt poolt sellega, et piiratakse J. K. vabadust vanglas liikuda ja suhelda, s.t

kehtestatakse J. K.-le rangem kinnipidamise režiim. Teiselt poolt pidi vangla arvestama VangS § 66

lg-s 1 sätestatud kohustusega korraldada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse

ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.

Käskkirjast nähtuvalt on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel arvestatud sellega, et J. K.-le

tehtud kiirtest osutus positiivseks bensodiasepiinile ning joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise

aktist nähtuvalt olid kaebajal ka kliinilised joobetunnused. Vaidlustatud käskkirjade andmise ajal oli

joobeseisundi tuvastamine reguleeritud liiklusseaduse § 20 lg 3 alusel antud Vabariigi Valitsuse

määrusega "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse

vaidlustamise kord" (Kord). Kinnipeetavate joobeseisundi tuvastamise korda reguleeritud ei olnud.

Kolleegium on seisukohal, et seetõttu tuli kinnipeetavatel joobe tuvastamisel lähtuda Korras

sätestatust.

Korras nähakse ette erinevad võimalused joobeseisundi tuvastamiseks. Korra § 9 lg 4 järgi

narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tunnused või neist põhjustatud joove tuvastatakse

joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise käigus kliinilise leiu ja bioloogiliste vedelike uuringu alusel.

Kriminaalasja nr 08922900024 materjalide hulgas oleval meditsiinilise joobe tuvastamise aktis nr 144

väljendatud arsti otsus tugineb üksnes J. K.-l ilmnenud joobe välistele tunnustele. Aktile lisatud

biloogiliste vedelike uurimise tulemuste lehel puudub uuringu läbiviinud tervishoiutöötaja otsus,

samuti allkiri. Seega ei ole meditsiinilise joobe tuvastamise akt nr 144 koostatud Korra § 9 lg 4

nõudeid järgides.

Vastavalt Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg-le 1 on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised

on teinud pädev mõõtja, kes kasutab kalibreeritud või taadeldud mõõtevahendeid või sertifitseeritud

etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Vangla ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid

MõõteS § 5 lg 1 nõuete järgimist kiirtesti tegemisel J. K.-le. Seetõttu ei ole kiirtesti mõõtetulemus

jälgitav ega saa olla aluseks joobe tuvastamisel.

Kolleegium on siiski seisukohal, et puudused meditsiinilise joobe tuvastamise aktis nr 144 ja J. K.-le

tehtud kiirtestis ei muuda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks. Olukorras, kus

vangla pidi VangS § 66 lg-ga 1 pandud kohustuste täitmiseks otsustama täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe pinnalt, ei saa vanglale ette heita

kaalutlusõiguse rikkumist J. K. suhtlemisvabaduse piiramisel ning eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamisel, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on vangla kaalunud otsuse

langetamise ajal teada olnud, asja otsustamist mõjutada võinud asjaolusid.

14. Julgeolekuabinõu valikul on käskkirja kohaselt täiendavalt arvestatud, et J. K. on toime pannud

raske õigusrikkumise. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamise ajal ei olnud J. K.

distsiplinaarmenetluses ega kriminaalmenetluses süüdi tunnistatud õigusrikkumise toimepanemises.

Seega ei saanud vangla teada, kas J. K. on õigusrikkumise toime pannud või mitte. Vanglal sai olla

üksnes kahtlus, et J. K. on õigusrikkumise toime pannud. Seetõttu võib tegemist olla lubamatu

asjaolu arvestamisega julgeolekuabinõu valikul. Siiski ei muuda ka see Tartu Vangla

direktori 8. augusti 2008. a käskkirja nr 1-4/1091 õigusvastaseks selle andmise ajal, sest ennetava ja

tõkestava meetme rakendamine on suunatud õigushüve kahjustamise ärahoidmisele ja lõpetamisele

ning oluline on üksnes see, et õigushüve kahjustamine on tõenäoline. Lisaks ei ole J. K.

julgeolekuabinõu valikut kahtluse alla seadnud.

Seetõttu oli Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkiri nr 1-4/1091 selle andmise ajal

õiguspärane.

15. VangS § 69 lg 3 sätestab, et VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Seetõttu ei lõpe täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise otsustamisega vangla kohustus kaaluda, kas meetme kohaldamine on jätkuvalt

põhjendatud. Kolleegium on korduvalt rõhutanud, et diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja

olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga,

mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-81-07). Uute asjaolude

ilmnemisel tuleb vanglal diskretsiooni alusel otsustada, kas täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud.

Vastavalt HMS §-le 6 on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise

tähtsusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Seetõttu on

kolleegium seisukohal, et juhul kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamise ajaks ei

ole võimalik välja selgitada kõiki olulisi asjaolusid, on vangla kohustatud täiendavalt asjaolusid

selgitama pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsuse tegemist. Käesolevas asjas tuleb

nimetatud kohustuse järgimist pidada eriti oluliseks seetõttu, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine otsustati puudulike tõendite alusel. Kaevatavast käskkirjast ja kriminaalasja

nr 08922900024 materjalidest nähtub, et vangla pidas kliiniliste joobetunnuste esinemist kaebajal ja

kiirtesti positiivset tulemust bensodiasepiinile sellisteks asjaoludeks, mis annavad alust kahtlustuseks,

et J. K. on toime pannud kriminaalkorras karistatava teo. Selline kahtlus andis alust pidada

tõenäoliseks, et kaebaja võib toime panna raske õigusrikkumise ja ohustada vangla julgeolekut.

Nende asjaoludega on põhjendatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust.

Kolleegium märgib, et juhul, kui kliinilised joobetunnused ja kiirtesti positiivne tulemus

bensodiasepiinile on seletatavad kaebajale määratud ravimite toimega, s.t õiguspärase asjaoluga, siis

ei saa pidada õiguspäraseks täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist.

16. Asjaolu, et väidetava õigusrikkumise uurimiseks on alustatud kriminaalmenetlust, ei muuda

vangla kohustust väidetava rikkumise asjaolusid selgitada ja vajadusel ise tõendeid koguda. Vangla

kohaldab kinnipeetava suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid haldusmenetluses, mistõttu ei ole

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vaadeldav kriminaalmenetluse tagamise abinõuna.

Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine sõltuvuses kriminaalmenetluse käigust ega

tulemusest. Seetõttu peab kolleegium eksitavaks kohtute seisukohta, et kaevatavate käskkirjade

õiguspärasuse hindamisel on määrava tähtsusega asjaolu, millal vangla sai teada kriminaalasjas

nr 08922900024 tehtud ekspertiisi tulemusest.

17. HKMS § 47 lg 1 näeb ette, et ringkonnakohus lähtub otsuse tegemisel ja vormistamisel HKMS §-

st 28 ja tsiviilkohtumenetluse sätetest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 1 sätestab,

et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 654 lg 4 kohaselt märgitakse

ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud

järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus

kohaldas. J. K. on kogu kohtumenetluse kestel väitnud, et täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise alusena nimetatud kliinilised joobetunnused oli põhjustatud ravimite Levozin ja Betaloc

Zok toimest ning positiivse testi bensodisepiinile andis kaebaja kaks ja viis päeva varem võetud

ravimi Diazepam tõttu. Kaebaja kinnitusel selgitas ta kirjeldatud põhjuseid ka vanglaametnikele.

Ringkonnakohus on selles osas märkinud, et Tartu Vangla 23. septembri 2009. a vastuse kohaselt sai

kaebaja Tartu Vanglas 30. juulist 15. augustini 2008 ravimina Levozini tablette (igal õhtul üks 5 mg

tablett), kuid selle ravimi toimeaine on levomepromasiin, mitte bensodiasepiin. Samuti, et

meditsiinikaardi väljavõtetest ei nähtu, et Tartu Vangla oleks kaebajale andnud mõnda

bensodiasepiini sisaldavat ravimit kiirtestide tegemise päevadele eelnenud päeval või samadel

päevadel. Seega on ringkonnakohus jätnud vastamata kaebaja väidetele, et kaevatavas käskkirja

aluseks olevad asjaolud on seletatavad õiguspäraste põhjustega. Asjas ei ole tuvastatud, kas kaks ja

viis päeva enne kiirtesti tegemist kaebajale antud Diazepam võis põhjustada kiirtesti positiivse

tulemuse. Samuti ei ole tuvastatud, kas ravimid Levozin ja Betaloc Zok võisid põhjustada kaebajal

kliinilise joobe tunnuseid.

Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei

tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. TsMS § 654 lg 5 järgi peab kohus võtma

põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas

seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kolleegium on

seisukohal, et ringkonnakohus on käesolevas asjas jätnud hindamata J. K. väited ning tõendid, mis

võivad mõjutada asja otsustamist. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kaebajale antud ravimite

toime hindamiseks võib olla muu hulgas asjakohane kasutada asjatundjate arvamusi või ekspertiisi.

18. Kolleegium selgitas varasemalt, et ennetava meetme kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata

lähtudes meetme rakendamise ajal haldusorganile teadaolevatest asjaoludest. Hinnang täiendavate

õiguskaitsevahendite kohaldamise õiguspärasusele võib sõltuda ka sellest, et haldusorgan on jätnud

välja selgitamata asjaolu, mis võis kaalutlusõiguse teostamisel oluline olla. Kohtud ei ole tuvastanud,

kas ja millise aja jooksul oli vanglal mõistlike jõupingutustega võimalik kaebaja väiteid kontrollida.

Seetõttu on kolleegium seisukohal, et kohtute poolt tuvastatud asjaolude alusel ei ole võimalik

otsustada, kas vangla oli kohustatud uuesti kaaluma täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

põhjendatust ning kas ja millal muutus Tartu Vangla direktori 8. augusti 2008. a käskkiri nr 1-4/1091

selle kohustuse täitmata jätmise tõttu õigusvastaseks. Samal põhjusel ei ole võimalik anda hinnangut

Tartu Vangla direktori 28. augusti 2008. a käskkirja nr 1-4/1155 õiguspärasusele.

19. Kolleegium tühistab Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused kohtuotsuse

põhjendamise ja tõendite hindamise nõuete rikkumise tõttu ja saadab asja halduskohtule uueks

läbivaatamiseks, sest asja lahendamiseks tuleb hinnata tõendeid ja tuvastada faktilisi asjaolusid. Kuna

kassaator taotles, et Riigikohus teeks asjas ise uue otsuse, siis rahuldatakse kassatsioonkaebus

osaliselt, sest Riigikohus ei tee selles asjas ise uut otsust.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann