3-2-1-45-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-45-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. juuni 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Vikingi suvilaühistu (likvideerimisel) hagi Aira Baumani

vastu varalise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-18626

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vikingi suvilaühistu (likvideerimisel) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

300 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Viking suvilaühistu (likvideerimisel, registrikood

48004839), esindaja vandeadvokaat Andres Past

Kostja Aira Bauman (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Küllike Namm

Asja läbivaatamise kuupäev

3. mai 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 22. juuli 2009. a ja Tartu Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2010. a

otsus tsiviilasjas nr 2-08-18626 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada Vikingi suvilaühistule (likvideerimisel) kassatsioonkaebuselt 15. veebruaril 2010. a

tasutud kautsjon 3000 (kolm tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viking suvilaühistu (likvideerimisel) (hageja) esitas 13. mail 2008. a Viru Maakohtule hagi Aira

Baumani (kostja) vastu omandiõiguse tunnustamiseks. 28. veebruari 2009. a avalduse kohaselt palus

hageja endise nõude asemel kostjalt välja mõista tekitatud varalise kahju hüvitamiseks

300 000 krooni.

Hagiavalduse ja selle muudatuse kohaselt algatas Viru Ringkonnakohus 13. septembri 2005. a

otsusega hageja likvideerimismenetluse. Likvideerimine osutus vajalikuks, sest hageja kustutati

registrist, samas kui tal oli veel vara. Hagejale kuulub Tudulinna vallas Rannapungerja külas asuv

suvila koos majandushoonega (edaspidi suvilakompleks). 16. aprillil 2003. a tunnistas Tudulinna vald

suvilakompleksi kostja avalduse alusel peremehetuks. Kostja käitus pahauskselt, sest ta teadis, et

hageja on suvilakompleksi omanik. Tähtsust ei ole sellel, et hageja oli suvilakompleksi peremehetuks

tunnistamise ajal registrist kustutatud. Hageja ei ole suvilakompleksi valdust lõpetanud ega teinud

tahteavaldust omandist loobumiseks. 29. juulil 2003 müüs vald vallasasjast suvilakompleksi

10 000 krooni eest kostjale. Kostja omandas suvilakompleksi pahauskselt ja tal ei tekkinud sellele

omandiõigust. Kostja on kandnud suvilakompleksi kinnistusraamatusse ja müünud osa kinnisasjast

kaasomandisse. Kostja tegevuse tõttu kaotas hageja vallasasja omandi, õiguse erastada sellealuse maa

ja muuta vallasasi kinnisasjaks. Suvilakompleksi väärtuseks on 600 000 krooni, hageja palub kostjalt

välja mõista kahju hüvitamiseks 300 000 krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi.

Tema vastuväidete kohaselt ei ole hagejal tsiviilprotsessiõigus- ja -teovõimet. Hageja tegevusetusest

võis järeldada, et tema tahteks oli omandist loobuda. Hageja kustutati registrist, sest ta ei esitanud

kahe kuu jooksul kohtule likvideerimismenetluse algatamise ning likvideerijate määramise avaldust.

Hageja ei reageerinud suvilakompleksi peremehetuks tunnistamisele ega avalikes väljaannetes

avaldatud üleskutsele esitada ehitise hõivamise kohta vastuväiteid. Tudulinna Vallavolikogu otsus

suvilakompleksi peremehetuks tunnistamise kohta on kehtiv ja vallal oli õigus oma vara käsutada.

Kostja ei olnud suvilakompleksi omandamisel pahauskne. Suvilakompleks on muutunud maa

erastamise tõttu maatüki oluliseks osaks ja 1. oktoobril 2004 on tehtud sellekohane kanne

kinnistusraamatusse. Praegu kuulub kinnisasi kaasomandina Margit Muugile ja kostjale. Hageja ei

ole tõendanud kahju tekkimist ega selle suurust, samuti kostja teo õigusvastasust. Kuna need eeldused

on täitmata, ei saa kostja süüd eeldada. Hageja kahju hüvitamise nõue on aegunud. Hageja pidi kahju

tekkimisest teada saama 1. oktoobril 2004, kui tehti kanne kinnistusraamatusse. Nimetatud kuupäeval

alanud aegumistähtaeg lõppes 1. oktoobril 2007.

Kostja taotles kohtult aegumise kohaldamist ning palus teha selles osas vaheotsuse. Samuti leidis

kostja, et hageja on muutnud nii hagi alust kui ka eset, mis ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) järgi lubatud, ning palus menetlus lõpetada.

3. Viru Maakohus võttis 16. märtsi 2009. a määrusega hageja haginõude muutmise avalduse vastu ja

jättis kostja taotluse rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 376 lg 4 p-st 3 ei ole hageja oma hagi muutnud.

Sama määrusega jättis maakohus rahuldamata ka kostja esitatud vaheotsuse tegemise taotluse ja

määras, et menetlust tuleb jätkata. Hageja hagi ei ole aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm

aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada

saama. See, et hageja kanti 1. oktoobril 2004. a kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse, ei anna

alust väita, et hageja pidi sellest hetkest kahju tekkimisest teada saama. Hageja kustutati registrist

17. veebruaril 2000 ning hageja likvideerimismenetlus algatati Viru Ringkonnakohtu 13. septembri

2005. a otsuse alusel. Hagejat ei olnud ajal, mil tehti viidatud kinnistusraamatu kanne, juriidilise

isikuna olemas ja ta ei saanud olla sel ajal teadlik kandest ega oma õiguste rikkumisest. Pole põhjust

kahelda hageja väites, et ta sai oma õiguste rikkumisest teada, kui Viru Maakohus saatis talle 20. mail

2008. a selgitusnõude. Kui lähtuda ka sellest, et kinnistusraamat on avalik register ja hagejal oli kohe

pärast Viru Ringkonnakohtu otsuse jõustumist võimalik sellega tutvuda, oleks hagejal olnud aega

oma nõuet esitada kuni 14. oktoobrini 2008. Hagi on aga kohtusse esitatud 13. mail 2008.

4. Viru Maakohus jättis 22. juuli 2009. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus tuvastas, et Kohtla-Järve Rajooni TSN Täitevkomitee 1971. a otsusega registreeriti

suvilaehituskooperatiivi Viiking põhikiri ja ettevõte kanti Vikingi suvilaühistu nime all

ettevõtteregistrisse. Hageja on alates 18. oktoobrist 1972 suvilakompleksi omanik. Hageja

sundlõpetati 1999. aastal, mille kohta avaldati 29. juulil 1999 teade Riigi Teataja Lisas. Hageja

kustutati registrist 17. veebruaril 2000 kui sundlõpetatud ettevõte/ühendus likvideerimismenetlust

läbi viimata. Tudulinna Vallavalitsus võttis 20. jaanuari 2003. a korraldusega suvilakompleksi

peremehetu ehitisena arvele. Korraldus ehitise hõivamise kohta avaldati 30. jaanuaril 2003. a

väljaandes Ametlikud Teadaanded, samuti kohalikus ajalehes Põhjarannik. Korraldus jõustus

teatavakstegemisest. Tudulinna Vallavolikogu tunnistas 16. aprilli 2003. a otsusega suvilakompleksi,

mille viimane omanik oli hageja, peremehetuks. Ehitise omanikuna otsustati kanda Ida-Virumaa

hooneregistrisse Tudulinna Vallavalitsus. Otsus jõustus teatavakstegemisest. Tudulinna Vallavolikogu

võttis 21. mai 2003. a otsusega suvilakompleksi vallavalitsuse bilanssi ja selle maksumuseks määrati

10 000 krooni. Nimetatud otsus jõustus teatavakstegemisest. Tudulinna Vallavalitsus müüs 29. juulil

2003. a notariaalse müügilepingu alusel suvilakompleksi kostjale. Müügitehingu aluseks oli lepingu

kohaselt Tudulinna Vallavolikogu 21. mai 2003. a otsus. 21. juuni 2004. a korraldusega nõustus

Tudulinna Vallavalitsus ostueesõigusega erastama kostjale suvilakompleksialuse maa Punger-Villa

maaüksuse moodustamiseks. Korraldus jõustus kostjale teatavakstegemisest. 1. oktoobril 2004. a

sõlmitud maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu järgi müüs Eesti Vabariik kostjale Punger-Villa

maaüksuse ja 24. novembril 2004. a kanti kostja maaüksuse omanikuna kinnistusraamatusse. Viru

Ringkonnakohus algatas 13. septembri 2005. a otsusega hageja likvideerimismenetluse. Kohtuotsus

jõustus 23. novembril 2005. 19. novembril 2007 on kinnisasja 1/2 osa kaasomanikuna

kinnistusraamatusse kantud Margit Muuk, kostjale kuulub seega 1/2 kaasomandist.

Maakohus leidis, et hagejal on õigusvõime ja sellest tulenevalt ka tsiviilkohtumenetlusteovõime

(TsMS § 201 lg-d 1 ja 2, § 202 lg 1)

Hageja nõue on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Ajavahemikus 17. veebruar 2000 (hageja

kustutamine registrist) kuni 23. november 2005 (likvideerimismenetluse algatamise kohtuotsuse

jõustumine) ei saanud hageja teada oma eeldatavale varale kahju tekitamisest. Hageja nõude aegumist

tuleb lugeda likvideerimismenetluse algatamisest, kuna siis määrati likvideerija, kes sai teostada

hageja õigusi. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 45 lg-te 1 ja 2 järgi on likvideerijatel

juhatuse õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise olemusega. Seega pidi

likvideerija tavapärase hoolsuse korral likvideerimismenetluses kindlaks tegema hageja vara

koosseisu ja seisukorra. Selle tulemusena pidi likvideerija teada saama ka võimalikust kahju

tekitamisest hageja varale. 23. novembril 2005. a alanud hageja nõude kolmeaastane aegumistähtaeg

lõppes 23. novembril 2008. Kahju hüvitamise nõue tuleb lugeda esitatuks 28. veebruaril 2009, mil

hageja esitas nõude muutmise avalduse. Hageja esitas esialgu (13. mail 2008) omandiõiguse

tunnustamise nõude, kuid see ei ole samastatav hiljem esitatud kahju hüvitamise nõudega. Seega on

hageja nõue esitatud pärast aegumistähtaja lõppu. Haginõude aegumise tõttu ei ole vajalik tuvastada

nõude olemasolu, kuigi kostja on esitanud vastuväiteid ka kahju suuruse, põhjusliku seose ning süü

puudumise kohta.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 18. jaanuari 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning ei pidanud

vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt korrata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei lahendanud kaks korda hagi aegumise küsimust ning seega ei

ole rikutud menetlusõiguse norme. TsMS § 449 lg 3 järgi võib kohus teha aegumise kohaldamise

taotluse kohta vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise

kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue

on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Maakohus lahendas kostja esitatud aegumise

kohaldamise taotluse 16. märtsi 2009. a määrusega ning jättis selle rahuldamata. See kohtumäärus on

menetluslik määrus, mitte lahend vaheotsuse tähenduses TsMS § 449 lg 3 mõttes. Praegusel juhul

jättis maakohus kostja taotluse rahuldamata ning ei teinud vaheotsust aegumise kohaldamise kohta.

Seega on ebaõige hageja väide, et maakohus võttis juba viidatud määruses seisukoha, et hagi ei ole

aegunud. Maakohus võttis seisukoha kostja esitatud vaheotsuse tegemise taotluse kohta. Maakohus ei

kohaldanud aegumist üllatuslikult. Kostja palus aegumist kohaldada, hageja teadis sellest ning esitas

maakohtule omapoolsed vastuväited. Maakohus ei pidanud veelkord menetlusosalistega hagi

aegumist arutama.

Maakohus luges õigesti hageja nõude aegumistähtaja alguseks 23. novembri 2005 ja on oma järeldust

põhjendanud. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja omandiõiguse tuvastamise hagi. Hageja ei ole

esitanud hagi asja väljanõudmiseks. Maakohus leidis õigesti, et hagi esitamise tähtpäevaks tuleb

lugeda 28. veebruari 2009, sest siis esitas hageja uue nõudena kahju hüvitamise nõude.

Apellatsioonkaebuse järgi tekitas kostja hagejale õigusvastaselt kahju sellega, et võõrandas 1/2

vaidlusalusest kinnistust ja muutis seetõttu asja tagasinõudmise perspektiivituks. Selline hageja väide

on arusaamatu, sest ta ei ole vindikatsioonihagi esitanud ning seega ei saa nõude muutmise põhjuseks

olla see, et kostja on 1/2 kinnitust võõrandanud. Haginõude muutmise avalduses on hageja märkinud,

et kostja tegevuse (vallasasja kinnistamine ning kinnisasjast osa kaasomandisse müümine) tõttu on ta

jäänud oma omandist ilma ning talle on tekitatud õigusvastaselt kahju. Pärast suvilakompleksi

kinnistamist ei saanud hageja enam nõuda asja välja ebaseaduslikust valdusest ning see nõue asendus

kahju hüvitamise (või alusetu rikastumise) nõudega. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude.

Maakohus tuvastas õigesti, et kuivõrd hageja oli ajavahemikus 17. veebruar 2000 kuni 23. november

2005 registrist kustutatud ning ei omanud õigusvõimet, ei saanud ta olla teadlik talle väidetava kahju

tekitamisest. Viru Ringkonnakohtu 23. novembril (ringkonnakohtu otsuses on märgitud ekslikult

23. septembril) 2005 jõustunud otsusega algatati hageja likvideerimismenetlus ja määrati likvideerija.

Kuna likvideerijal on MTÜS § 45 lg-te 1 ja 2 järgi juhatuse õigused ja kohustused, siis hageja sai või

pidi teada saama väidetavast kahjust alles alates likvideerija määramisest 23. novembril

(ringkonnakohtu otsuses on märgitud ekslikult 23. septembril) 2005 ning sellest tähtpäevast algab ka

nõude aegumistähtaeg. Viidatud Viru Ringkonnakohtu otsuse järgi määrati hageja likvideerijaks

Mehis Vall, kes koos teiste isikutega oli esitanud likvideerimismenetluse algatamise ja likvideerija

määramise avalduse. Otsusest nähtub ka, et avaldajad (sh likvideerijaks määratud isik) olid teadlikud,

et Tudulinna vald võttis suvilakompleksi peremehetu varana arvele ja müüs selle kostjale. Maakohus

leidis seega õigesti, et tavapärase hoolsuse korral pidanuks hageja tutvuma kinnistusraamatuga ning

tegema kindlaks, kas suvilakompleks on juba kantud kinnisasjana kinnistusraamatusse. Alusetu on

hageja väide, et ta ei pidanud tutvuma kinnistusraamatu kandega ning et ta sai tekitatud kahjust teada

alles kostja 5. augusti 2008. a vastusest hagiavaldusele. Hageja märge 13. mai 2008. a hagiavalduses,

et suvilakompleks oli (ja on eeldatavasti jätkuvalt) vallasasi, näitab tema ilmset hooletust. Isegi enne

nõude esitamist ei ole hageja kindlaks teinud, milline oli selle vara saatus, mille suhtes ta taotles

omandiõiguse tunnustamist. Kinnistusraamatu kande kohaselt oli registriosa avatud 1. oktoobril 2004.

Maakohus ei pidanud kohaldama TsÜS § 150 lg-t 2. Selle sätte järgi, kui kahju hüvitama kohustatud

isik on õigustatud isiku kulul kahju tekitamise tõttu rikastunud, on ta ka pärast selle paragrahvi

esimeses lõikes sätestatud aegumistähtaja möödumist kohustatud andma saadu välja alusetu

rikastumise sätete järgi. Viidatud sättes nimetatud kohustus anda saadu välja alusetu rikastumise

sätete järgi, allub alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtajale, mis on sätestatud TsÜS §-s

151. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat

ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue.

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algaks kinnistamise hetkest (1. oktoobrist

2004). Kuivõrd hageja omandas õigusvõime alles 23. novembril 2005, siis hakkaks aegumistähtaeg

kulgema 23. novembrist 2005. Seega oleks aegunud ka alusetust rikastumisest tulenev nõue.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse kooskõlas

TsMS § 691 p-ga 5.

Ringkonnakohus jättis menetlusõiguse norme rikkudes jõusse maakohtu otsuse, mis on vastuolus

samas menetluses maakohtu tehtud ja jõustunud 16. märtsi 2009. a menetlusdokumendiga. Viidatud

menetlusdokument on vormistatud TsMS § 449 lg-t 3 rikkudes määrusena, kuid olemuslikult on

tegemist vaheotsusega. Viidatud vaheotsusega lahendas maakohus hageja nõude aegumise küsimuse,

leides, et hagi ei ole aegunud ja menetlust tuleb jätkata. Seega ei saanud maakohus lahendada nõude

aegumise küsimust uuesti 22. juuli 2009. a otsusega.

Hageja nõude aluseks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 84 lg 1. See, et hageja sellele sättele ei viidanud,

ei tohtinuks kohtuid takistada tegemast õigusele vastavat otsust, sest kohtutele olid teada kahju

tekkimise asjaolud ja tulemus, mida hageja soovis oma nõudega saavutada. See, et kostja kui

pahauskne valdaja kinnistas vallasasjast suvilakompleksi, on käsitatav vallasasja hävimisena.

AÕS § 84 lg 1 järgi on pahauskne valdaja kohustatud hüvitama omanikule asja hävimise tõttu

tekkinud kahju võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätete kohaselt. TsÜS § 155 lg 1 järgi

on omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks

muutumisest. Vindikatsiooninõue (alguses peanõue, hiljem derivatiivne nõue) muutus sissenõutavaks

hetkest, mil kostja sai suvilakompleksi valduse.

Juhul kui hagejal ei ole nõuet AÕS § 84 lg 1 alusel, vaid võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel, on

kohtud tuvastanud valesti hetke, millal hageja pidi tekitatud kahjust teada saama. Likvideerijal ei

saanud kohe tema likvideerijaks määramise päeval tekkida teadmist sellest, et suvilakompleks on

vallasasjana hävinud. Kohtud ei ole tuvastanud hageja rasket hooletust. Tuvastatud ei ole ka

kohustust, mis jäi hooletuse tõttu täitmata. Kinnistusraamatu avalikkus ei too kellelegi kohustust

teada kolmandate isikute kinnisasjade kohta tehtud kannetest. Ka ei ole füüsilisest isikust likvideerija

hooletus omistatav hagejast juriidilisele isikule.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb kostja kaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1

ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole

kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis menetlusõiguse norme rikkudes jõusse maakohtu

16. märtsi 2009. a määrusega vastuolus oleva otsuse. Viidatud määrus ei takistanud kolleegiumi

arvates hilisema maakohtu otsuse tegemist. Määruse järgi (I kd, tlk 78-82) lahendas maakohus ühes

hageja haginõude muutmise avaldusega ka kostja taotluse teha asjas vaheotsus. Maakohus jättis

kostja vaheotsuse tegemise taotluse rahuldamata ja määras, et asja menetlust tuleb jätkata.

Kassatsioonkaebuses leiab hageja õigesti, et maakohus pidanuks lahendama kostja esitatud aegumise

kohaldamise ja selle kohta vaheotsuse tegemise taotluse vaheotsusega. Maakohus ei ole aga aegumise

küsimust TsMS § 449 lg 3 järgi vaheotsusega lahendanud. Seega on maakohtu määrus käsitatav

korraldava määrusena menetluse jätkamise kohta ning maakohtul tuli otsustada hageja nõude

aegumise üle edasises menetluses.

11. 28. veebruari 2009. a avalduse kohaselt palus hageja kostjalt VÕS § 1043 alusel välja mõista

300 000 krooni suuruse hüvitise kostja õigusvastase tegevusega (omandi rikkumisega) tekitatud kahju

eest (I kd, tlk 69). Hageja selgitas, et kostja jäi oma omandist ilma kostja pahatahtliku tegevuse tõttu -

kostja algatas vallas suvilakompleksi peremehetuks tunnistamise menetluse eesmärgiga saada

suvilakompleksi omanikuks, teades samas, et see kuulub hagejale (I kd, tlk 136). Kostja taotles

menetluses hageja nõudele aegumise kohaldamist. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et kohtute

seisukoht nõude aegumistähtaja kulgemise alguse kohta on ekslik.

12. Maakohus lahendas hageja nõude aegumise küsimuse, tuginedes TsÜS § 150 lg-le 1, mille

kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil

õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Maakohus

leidis, et hageja nõue on aegunud, sest hageja pidi oma eeldatavale varale tekkinud kahjust teada

saama 23. novembril 2005. a ning seega lõppes aegumistähtaeg 23. novembril 2008. Hageja esitas

aga kahju hüvitamise nõude 28. veebruaril 2009. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega.

Kohtuotsuste põhjenduste kohaselt ei saanud hageja teada talle väidetava kahju tekkimisest alates

17. veebruarist 2000 (hageja kustutamine registrist) kuni 23. novembrini 2005

(likvideerimismenetluse algatamise kohtuotsuse jõustumine), sest tal ei olnud sellel ajavahemikul

õigusvõimet. Kolleegium peab seda seisukohta ekslikuks. TsÜS § 26 lg 1 esimese lause järgi on

juriidilise isiku õigusvõime võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Eraõigusliku

juriidilise isiku õigusvõime tekib TsÜS § 26 lg 2 järgi registrisse kandmisega ja lõpeb sama

seaduse § 45 lg 2 järgi registrist kustutamisega. Asjaolu tuvastamine, millal sai hageja teada oma

eeldatavale varale kahju tekkimisest, ei ole kolleegiumi arvates seotud hageja õigusvõimega. Küll aga

tuleneb viidatud sätetest, et hageja ei saanud ajavahemikus, mil tal õigusvõimet ei olnud, oma rikutud

õigusi kaitsta, st teadmine, et tema varale on tekitatud kahju, oli talle n-ö kasutu. Seega on

ajavahemik, mil hagejal ei olnud õigusvõimet, käsitatav aegumise tähtaja peatumise ajana.

Kolleegium osutab, et analoogia korras on kirjeldatud olukorrale kohaldatav TsÜS § 165, milles

sätestatakse aegumise peatumist füüsilise isiku puhul olukorras, kus ta ei saa oma õigusi teostada

(piiratud teovõime tõttu).

Ringkonnakohus on tuvastanud, et Viru Ringkonnakohtu 13. septembri 2005. a otsusest nähtuvalt

teadsid hageja liikmed (samuti hageja likvideerija), esitades 14. septembril 2003. a maakohtule

hageja likvideerimismenetluse algatamise ja likvideerija määramise avalduse, sellest, et Tudulinna

vald on võtnud suvilakompleksi peremehetu varana arvele ja müünud selle kostjale. Kuivõrd

ajavahemikus 17. veebruarist 2000 kuni 23. novembrini 2005 oli hageja nõude aegumine peatunud, ei

arvestata seda TsÜS § 168 lg 1 järgi aegumistähtaja hulka. TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ei aegu nõue

enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue

ei aegu pikema aja jooksul. Ka eeltoodut arvestades saab nõustuda kohtute lõppjäreldusega, et

28. veebruaril 2009. a esitatud nõue on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud.

13. Ringkonnakohus analüüsis ka hageja nõude aegumist TsÜS § 150 lg 2 järgi. Viidatud sätte

kohaselt, kui kahju hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku kulul kahju tekitamise tõttu

rikastunud, on ta ka pärast sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud aegumistähtaja möödumist kohustatud

andma saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi. Ringkonnakohus leidis, et TsÜS § 150 lg-s 2

nimetatud kohustus anda saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi allub alusetust rikastumisest

tuleneva nõude aegumistähtajale, mis on sätestatud TsÜS §-s 151. Kolleegium sellise seisukohaga ei

nõustu. TsÜS § 150 lg 2 annab lepinguvälise kahju hüvitamise nõude kõrvale täiendava nõude.

Tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega, mille sisuks on alusetust

rikastumisest saadu väljaandmine, kusjuures see nõue tekib siis, kui õigusvastaselt kahju tekitamise

nõue ise on TsÜS § 150 lg 1 järgi aegunud. Selle eeldused on aga samad lepinguvälise kahju

hüvitamise nõudega, st kohustatud isik peab (erinevalt alusetust rikastumisest tulenevatest nõuetest)

üldjuhul olema käitunud õigusvastaselt ja olema selles ka süüdi, kannatanu aga saanud kahju

(VÕS § 1043 jj). Seega tuleb kohtul esmalt nõue kindlaks teha üldiste deliktiõiguslike sätete järgi.

Muu hulgas tuleb kindlaks teha, kas kannatanu on saanud kahju. Lisaks tuleb tuvastada VÕS § 1037-

1039 järgi, kas kahju tekitaja on kannatanu arvel rikastunud. Sellel nõudel on TsÜS § 150 lg 3 järgi

autonoomne aegumistähtaeg, mis on kümne aastat alates kahju põhjustanud teo tegemisest või

sündmuse toimumisest, st sama pikk kahju hüvitamise nõude maksimaalse aegumistähtajaga.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi sai hageja teada või pidi teada saama alusetust

rikastumisest tulenevast nõudest 1. oktoobrist 2004 ja selle nõude aegumine algas 23. novembrist

2005. a, mil hageja omandas õigusvõime. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti

TsÜS § 150 lg-t 2 tõlgendades ekslikult järeldanud, et nõude aegumistähtaeg algab alusetust

rikastumisest teadasaamisest või teada saama pidamisest. Nagu kolleegium eespool märkis, algab

TsÜS § 150 lg-st 2 tuleneva nõude aegumistähtaeg kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse

toimumisest. Maakohus peab asja uuel arutamisel nõude aegumise küsimuse otsustamisel hindama

esitatud asjaolusid ja kindlaks tegema, millal väidetav kahju põhjustanud tegu toime pandi.

14. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et hageja nõude käsitamisel AÕS § 84 lg-s 1

sätestatud nõudena tuleks selle aegumisele kohaldada TsÜS § 155 lg-s 1 kehtestatud 30-aastast

aegumistähtaega. AÕS § 84 lg 1 järgi on pahauskne valdaja kohustatud hüvitama omanikule asja või

selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju võlaõigusseaduse kahju

õigusvastase tekitamise sätete kohaselt. Seega kohaldatakse valdaja vastutusele asja hävimise või

väärtuse vähenemise eest TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega. Kolleegium selgitas hageja

nõude aegumist TsÜS § 150 lg 1 alusel otsuse p-s 12.

15. Juhul, kui hageja nõue ei ole TsÜS § 150 lg-te 2 ja 3 järgi aegunud, tuleb maakohtul tuvastada,

kas kostja on õigusvastase ja süülise teoga hagejale kahju tekitanud ning hageja arvel rikastunud.

Kolleegium selgitab lisaks, et kostja vastutus ei ole välistatud ainuüksi seetõttu, et hageja ei ole

vaidlustanud kohaliku omavalitsuse õigusakti, millega tunnistati suvilakompleks peremehetuks ja

otsustati kanda Tudulinna Vallavalitsus selle omanikuna hooneregistrisse. AÕS § 96 lg 1 järgi tekib

vallasomand hõivamisega, kui isik võtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega saada selle

omanikuks. Sama sätte lg 3 kohaselt on asi peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või

kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse § 13 lg 2 teise lause järgi on ehitise kui vallasasja hõivamise õigus ja kohustus kohalikul

omavalitsusel ja riigil Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Selle sätte alusel on Vabariigi Valitsus

8. augusti 1996. a määrusega nr 211 kinnitanud peremehetu ehitise hõivamise korra (edaspidi kord).

Korra p 3 järgi on ehitis peremehetu, kui selle omanik on lõpetanud ehitise valduse omandist

loobumise tahtega asjaõigusseaduse § 96 lg 3 järgi. Korra p 4 sätestab, et omanik on lõpetanud ehitise

valduse, kui ta on loobunud tegelikust võimust asja üle ja valduse lõppemise üle otsustatakse

asjaolude alusel AÕS § 39 kohaselt. Korra p 14 järgi saab peremehetuks tunnistatud ehitise hõivaja

pärast ettenähtud tingimustele vastavate protseduuride läbimist kanda ennast registrisse ehitise

omanikuna. Riigikohtu halduskolleegium on 27. septembril 2001. a haldusasjas nr 3-3-1-39-01 tehtud

otsuse p-s 3 selgitanud, et delegatsiooninormi alusel, millega Vabariigi Valitsust volitati kehtestama

peremehetu ehitise hõivamise korda, ei saa Vabariigi Valitsus kehtestada erandeid AÕS § 96 lg-s 3

sätestatud peremehetuse tekkimise alustest. AÕS § 96 lg 3 järgi saab ehitis olla peremehetu vaid

viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldustest tulenevalt. Kui ehitis tegelikult ei ole

peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt. Seega, kui isik jätab

vaidlustamata kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse, millega tuvastatakse talle kuuluva ehitise

peremehetus, ei jää ta ilma võimalusest kaitsta oma omandit tsiviilõiguslike kaitsevahenditega.

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Samuti ei välista kostja vastutust see, et hageja ei olnud ajavahemikus 17. veebruarist 2000 kuni

23. novembrini 2005 registrist kustutamise tõttu õigusvõimeline. Kolleegium osutab 15. jaanuaril

2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06 tehtud otsuse p-s 31 väljendatud seisukohale, et äriühingu

registris "taastamisel" ennistub tagasiulatuvalt ka tema õigusvõime, st õigusvõimet ei loeta katkenuks

ning tekkinud õigusi ega kohustusi vahepealse registrist kustutamisega lõppenuks. Kolleegium

märgib lisaks, et eeltoodud põhimõte on analoogne TsÜS §-s 21 surnuks tunnistatud füüsilise isiku

elusoleku kohta sätestatuga. Viidatud paragrahvi kohaselt, kui surnuks tunnistatud isik on tegelikult

elus, ei tulene temale surnuks tunnistamisest õiguslikke tagajärgi, kui seadusest ei tulene teisiti, ning

sellise isiku taasilmumisel või tema elusoleku kindlakstegemisel tühistab kohus tema surnuks

tunnistamise.

16. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

17. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest Mait Mäemets. TsMS § 149 lg-s 8 on sätestatud, et

kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või

kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel,

millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele

pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Tulenevalt viidatud sättest tuleb hagejal kautsjoni

tagastamiseks teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu