3-2-1-38-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-38-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. juuni 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

E. P hagi P. P vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara

jagamiseks ning P. P vastuhagi E. P vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-2230

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. P kassatsioonkaebus

P. P vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Kassatsioonkaebuse hind 700 000 krooni

Vastukassatsioonkaebuse hind 700 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja E. P (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad vandeadvokaat

Kristi Sild ja vandeadvokaat Üllar Talviste

Kostja P. P (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Leonid Tolstov

Asja läbivaatamise kuupäev

10. mai 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-2230 osas,

millega mõisteti P. P-lt E. P kasuks enamsaadud ühisvara eest välja hüvitis

56 550 (viiskümmend kuus tuhat viissada viiskümmend) krooni 93 senti. Tühistatud osas teha

uus otsus, millega mõista P. P-lt enamsaadud ühisvara eest välja hüvitis 406 551 (nelisada kuus

tuhat viissada viiskümmend üks) krooni. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu otsus

muutmata.

2. Sõnastada otsuse resolutsioon tervikuna alljärgnevalt:

2.1 Rahuldada E. P hagi P. P vastu abielu lahutamiseks. Lahutada E. P ja P. P abielu, mis

registreeriti 4. novembril 1986 Kingissepa Rajooni RSN TK perekonnaseisuosakonnas

abieluaktide registreerimise raamatus kandena nr 205.

2.2 Rahuldada osaliselt E. P hagi P. P vastu ühisvara jagamiseks ning P. P hagi E. P vastu

ühisvara jagamiseks ja jagada poolte ühisvara alljärgnevalt:

2.2.1 Jätta E. P omandisse:

Saare kinnistu (Tartu Maakohtu registriosakond, registriosa nr 1836438) väärtusega

500 000 krooni;

Kurekella korteriomand (Tartu Maakohtu registriosakond, registriosa nr 1645938) väärtusega

310 000 krooni;

E. P pangakontodel AS-is Hansapank 25. märtsi 2004. a seisuga olnud raha 158 398 krooni

13 senti.

2.2.2 Jätta P. P omandisse:

OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS (registrikood 10291139) 38 800-kroonise

nimiväärtusega osa väärtusega 0 krooni;

Aktsiaseltsi Elpis PMP (registrikood 10291240) 240 000-kroonise nimiväärtusega 2400 aktsiat

väärtusega 660 000 krooni;

Osaühingu APP (registrikood 10163111) 47 000-kroonise nimiväärtusega osa väärtusega

0 krooni;

Tamme kinnistu (Tartu Maakohtu kinnitusosakond, registriosa nr 292138) väärtusega

1 500 000 krooni;

Aiatraktor väärtusega 1500 krooni;

P. P kabineti mööbel väärtusega 10 000 krooni;

E. P kabineti mööbel väärtusega 10 000 krooni.

2.2.3 Arvata P. P ja A P vahel 15. novembri 2002. a laenulepingust tulenev kohustus

400 000 (nelisada tuhat) krooni P. P ja E. P ühisvara hulka ja jätta selle kohustuse täitmine P. P

kanda.

2.2.4 Jätta ühisvara hulka arvamata P. P ja P. P 12. detsembri 2001. a laenulepingust tulenev

kohustus 350 000 (kolmsada viiskümmend tuhat) krooni.

2.2.5 Mõista P. P-lt E. P kasuks enamsaadud ühisvara eest välja hüvitis 406 551 (nelisada kuus

tuhat viissada viiskümmend üks) krooni.

2.3 Mõista P. P-lt vähemtasutud riigilõivu katteks riigituludesse 13 500 (kolmteist tuhat

viissada) krooni. Riigilõiv tasuda 15 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest

Rahandusministeeriumi kontole nr 10220034796011 (SEB Pank) või nr 221023778606

(Swedbank), märkides viitenumbriks 2900078538.

2.4 Tühistada Harju Maakohtu 23. detsembri 2004. a määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõud:

2.4.1 Tamme kinnistu (Tartu Maakohtu registriosakond, registriosa nr 292138)

käsutamise keelumärge E. P kasuks;

2.4.2 Eesti Väärtpaberite Keskregistrisse P. P nimele registreeritud Aktsiaseltsi Elpis PMP

(registrikood 10291240) 1200 aktsia käsutamise ajutine piirang E. P kasuks;

2.4.3 OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS (registrikood 10291139) ja Osaühingu

APP (registrikood 10163111) osade arestimine ning P. P-l osade käsutamise ja koormamise

keelamine.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Vastukassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Tagastada E. P kassatsioonkaebuselt 4. veebruaril 2010 tasutud kautsjon 7000 (seitse tuhat)

krooni OÜ-le Advokaadibüroo LEXTAL.

6. Arvata vastukassatsioonkaebuselt 14. aprillil 2010 tasutud kautsjon 7000 (seitse tuhat)

krooni riigituludesse.

7. Jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. P (hageja) esitas 2. detsembril 2004 P. P (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus lahutada

poolte abielu ja jagada ühisvara.

Hageja palus jätta ühisvara jagamisel endale Põlvamaal Vastse-Kuuste vallas asuva Saare kinnistu

(450 000 krooni) ja Põlvamaal Vastse-Kuuste vallas asuva Kurekella korteriomandi (280 000 krooni)

ning kostjale OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osa (2 400 000 krooni), aktsiaseltsi

Elpis PMP 2400 aktsiat (1 140 000 krooni), osaühingu APP osa (47 000 krooni), Põlvamaal Vastse-

Kuuste vallas asuva Tamme kinnistu (1 800 000 krooni), aiatraktori (25 000 krooni), kostja kabineti

mööbli (40 000 krooni) ja hageja kabineti mööbli (25 000 krooni). Kokku jääb hagejale vara

730 000 krooni väärtuses ja kostjale 5 477 000 krooni väärtuses, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista hüvitis 2 333 500 krooni.

Ühtlasi palus hageja keelata kostjal hagi tagamise korras käsutada eelnimetatud osaühingute osi ja

aktsiaid ning kinnistuid.

2. Harju Maakohus tagas 23. detsembri 2004. a määrusega hagi, lastes kanda Saare ja Tamme

kinnistute kohta kinnistusraamatusse hageja kasuks käsutamise keelumärke, Eesti Väärtpaberite

Keskregistrisse aktsiaseltsi Elpis PMP aktsiate käsutamist ajutiselt piirava kirje ning arestida

OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS ja osaühingu APP osad, keelates kostjal nende

käsutamise ja koormamise.

3. Kostja nõustus abielu lahutamisega, kuid vaidles ühisvara jagamisele osaliselt vastu, esitades selle

kohta ka vastuhagi, milles palus jagada ühisvara nii, et hagejale jääks Saare kinnistu

(500 000 krooni), Kurekella korteriomand (310 000 krooni), hageja kontojääk seisuga 25. märts 2004

(158 398 krooni 13 senti), hageja kabineti mööbel ning pool ühisvara hulka kuuluvast osaühingu APP

ja OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osadest ja aktsiaseltsi Elpis PMP aktsiatest.

Endale palus kostja jätta Tamme kinnistu (800 000 krooni), P. P-lt saadud laenu (350 000 krooni),

A. P-lt saadud laenu (400 000 krooni), aiatraktori (5000 krooni) (kohtuistungil nõustus kostja hageja

avaldatud väärtusega 1500 krooni), oma kabineti mööbli ning pool ühisvara hulka kuuluvast

osaühingu APP ja OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osadest ja aktsiaseltsi Elpis

PMP aktsiatest.

Kuna hagejale jääb 913 398 krooni 13 sendi võrra rohkem vara kui kostjale, tuleb hagejalt kostja

kasuks välja mõista hüvitis 456 699 krooni 6 senti.

Kostja märkis, et hageja jättis 2004. aastal kodust lahkudes kõik perekondlikud kohustused kostja

kanda, poolte alaealised lapsed jäid kostja ülalpidamisele, hageja toetus on olnud marginaalne.

Seetõttu tuleb ühisvara jagamisel kalduda kostja kasuks kõrvale abikaasade osade võrdsuse

põhimõttest.

4. Tartu Maakohus rahuldas 25. märtsi 2009. a otsusega abielu lahutamise nõude ja lahutas poolte

abielu. Ühisvara jagamise osas rahuldas maakohus nii hagi kui ka vastuhagi osaliselt. Maakohus

tühistas otsuse jõustumise puhuks hagi tagamise. Menetluskulud jäid poolte enda kanda, kuid

maakohus mõistis kostjalt välja vastuhagilt vähem tasutud riigilõivu 13 500 krooni.

Maakohus jättis E. P omandisse Saare kinnistu (500 000 krooni), Kurekella korteriomandi

(310 000 krooni) ja hageja pangakontodel 25. märtsi 2004. a seisuga olnud raha (158 398 krooni

13 senti). Maakohus jättis kostja omandisse OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS

38 800-kroonise nimiväärtusega osa (0 krooni), aktsiaseltsi Elpis PMP 2400 aktsiat (660 000 krooni),

osaühingu APP 47 000-kroonise nimiväärtusega osa (0 krooni), Tamme kinnistu (1 800 000 krooni),

aiatraktori (1500 krooni), kostja kabineti mööbli (10 000 krooni) ja hageja kabineti mööbli

(10 000 krooni). Maakohus mõistis kostjalt enamsaadud ühisvara eest hageja kasuks välja hüvitise

756 550 krooni 93 senti.

Kohus jättis rahuldamata kostja nõude arvata ühisvara hulka A. P-ga 15. novembril 2002 sõlmitud

laenulepingust tulenev kohustus 400 000 krooni ja P. P-ga 12. detsembril 2001 sõlmitud

laenulepingust tulenev kohustus 350 000 krooni.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et abielusuhted lõppesid 25. märtsil

2004, mil hageja lahkus kostja juurest, ega selle üle, et hagis ja vastuhagis nimetatud asjad kuuluvad

poolte ühisvara hulka. Samuti on pooled ühel meelel, et ühisvara jagamisel tuleb lugeda abikaasade

osad võrdseks. Kuigi kostja viimastes, s.o 22. detsembril 2008 esitatud kirjalikes seisukohtades on

avaldatud arvamust, et hageja jättis kodust lahkudes kõik perekondlikud kohustused kostja kanda,

mis annab alust kalduda ühisvara jagamisel kostja kasuks poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale, esitas

kostja vastuhagi poolte võrdsusest lähtudes ega ole seda täpsustanud.

Pooled ei vaidle ka selle üle, et ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 65 alusel, mille järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduse

või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on eseme kohalik keskmine müügihind

(turuhind). Pooled vaidlevad ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtuse üle.

Hageja esitas kohtule Saare kinnistu ja Kurekella korteriomandi väärtuse tõendamiseks 2006. aasta

veebruaris tehtud eksperdihinnangu. Kostja esindaja asus 24. novembri 2008. a eelistungil

seisukohale, et kinnisvarahindade languse tõttu tuleks eksperdiarvamuses näidatud väärtusi

vähendada 10% võrra. Kuna kostja ei ole esitanud Saare kinnistu ja Kurekella korteriomandi väärtuse

tõendamiseks mingeid tõendeid, tuleb lähtuda eksperdiarvamuses väljendatud hindadest.

Pooled esitasid menetluse kestel Tamme kinnistu väärtuse kohta eksperdiarvamused, millest nähtuv

kinnisasja väärtus erines oluliselt. Seetõttu määras maakohus 10. veebruaril 2007 kinnistu väärtuse

hindamiseks ekspertiisi ja 14. aprillil 2008 kordusekspertiisi. Riiklikult tunnustatud eksperdi Riho

Lubi 6. juuni 2008 eksperdiarvamuse kohaselt on Tamme kinnistu turuväärtus kinnistul asuvas

elamus paiknevate eluruumide kasutamiseks sõlmitud üürilepinguid arvestades 800 000 kuni

900 000 krooni, üürilepinguid arvestamata 1 800 000 krooni. Üürilepingute olemasolu tõendamiseks

esitas kostja kohtule 10. septembril 2004 K. P-ga ja 26. aprillil 2004 I. K-ga sõlmitud eluruumi

üürilepingud. Esimene üürileping on sõlmitud tähtajaga 30 aastat üürisummaga 100 krooni kuus,

teine üürileping üürniku eluajaks üürisummaga 1 kroon kuus. I. K on hageja (kasu)ema, K. P kostja

tütar. Arvestades asjaolusid, et kostja sõlmis pärast abielusuhete lõppemist lähedaste isikutega

üürilepingud, mis eksperdiarvamuse järgi ei vasta turutingimustele, ega kooskõlastanud üürilepingute

sõlmimist kinnistu ühisomaniku, s.o hagejaga, ei ole üürilepinguid sõlmitud üksnes kostja esile

toodud eesmärke silmas pidades, s.o kinnistul elavatele isikutele kindlustunde tagamiseks. Kostja

koormas pärast abielusuhete lõppemist teadlikult poolte ühisvara üürilepingutega, milleks tegelikku

vajadust ei olnud, soovides ilmselt vähendada ühisvara väärtust. Üürilepingud ei ole siiski näilikud,

sest üürnikud elavad faktiliselt üüritud eluruumides ja kostja tuludeklaratsioon viitab asjaolule, et

üürilepinguid on ka üüri tasumise kohustuse osas täidetud. Tamme kinnistu on kostja elukoht ja n-ö

elutöö, mida kostjal ei ole tõenäoliselt kavas võõrandada. Seetõttu ei ole üürilepingutel praktilist

tähtsust kinnistu väärtuse määramisel ja Tamme kinnistu väärtus tuleb määrata üürilepinguid

arvestamata. Eksperdiarvamuse kohaselt on Tamme kinnistu väärtus seega 1 800 000 krooni.

Pooled vaidlevad ka OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osa väärtuse üle. Hageja

arvates tuleb väärtus määrata kindlaks osaühingule kuulunud kinnistu väärtuse alusel, sest kogu

osaühingu tegevus oli selle kinnistuga seotud. Samuti tuleb hageja arvates määrata osaühingu väärtus

kindlaks selle aja seisuga, mil kostja ei olnud veel kinnistut ühisvara vähendamise eesmärgil

võõrandanud. Kuna asjas ei ole tõendatud, et kostja vähendas ühisvara väärtust pahatahtlikult, ja

ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks ühisvara jagamise aja seisuga ning hageja on nõustunud

kostjaga selles, et ühisvara jagamise ajal on osaühingu osa väärtus 0 krooni, tuleb osa väärtuseks

lugedagi 0 krooni. Kui kostja on äriühingut juhtides tekitanud ühingule kahju, saab hageja nõuda

kahju hüvitamist ühingule. Samuti tuleb poolte arvates lähtuda aktsiaseltsi Elpis PMP 60% aktsiate

väärtuse määramisel aktsiaseltsile kuuluva kinnistu väärtusest jagamise aja seisuga. Riiklikult

tunnustatud eksperdi Riho Lubi arvamuse kohaselt on kinnistu väärtus sellele seatud kasutuskorda

arvestades 1 100 000 krooni, millest 60% on 660 000 krooni. Osaühingu APP väärtus on 0 krooni,

sest pooled on ühel meelel selles, et osaühingul vara ei ole ja mingit majandustegevust ei toimu.

Kuna poolte suhted on halvad, hageja ei ole senini äriühingute tegevuses osalenud ning kostja on

äriühingute juhatuse liige, tuleb osad ja aktsiad jätta kostjale.

Pooled jõudsid menetluse käigus ühele meelele selles, et aiatraktori väärtus on 1500 krooni, kuid

kabinetimööbli väärtuse osas säilisid erimeelsused. Kuna mööbli suurem väärtus ei ole millegagi

tõendatud, tuleb lugeda kummagi kabineti mööbli väärtuseks 10 000 krooni, millega on mõlemad

pooled sisuliselt nõustunud, ning mööbel jätta kostjale, kellele jääb ka kinnistu, kus mööbel asub.

Kostja väitel võttis ta poolte ühiseks elukohaks olnud Tamme talu ehitamiseks oma vennalt A. P-lt

400 000 krooni laenu. 15. novembril 2002 sõlmitud laenulepingu järgi andis A. P kostjale Tamme

talu finantseerimiseks 1993. aastal laenu 400 000 krooni, mis on laenuandjale tagastamata ja mille

kohta vormistati 15. novembril 2002 kirjalik leping. Pooled leppisid kokku, et kostja tagastab

võlgnevuse esimesel nõudmisel. Lisaks laenas kostja 350 000 krooni ka P. P-lt, mille kohta sõlmiti

12. detsembril 2001 notariaalselt tõestatud laenuleping. Lepingust nähtuvalt laenas P. P kostjale

350 000 krooni, laenaja sai raha kätte enne lepingu sõlmimist ja pidi selle 1. novembril 2006

tagastama. Kostja väitel võttis ta laenu OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osa

omandamiseks. Laenu võtmise tingis 2001. aasta lõpus AS Clinica aktsiate ja OSAÜHINGU

VALGEMETSA PUHKEKESKUS osa vastastikune ost-müük kostja ja P. P vahel. Äriühingute

osaluste võõrandamise lepingud ja laenuleping on sõlmitud samal päeval ning laenulepingus näidatud

350 000 krooni vastab AS Clinica aktsiate ning OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS

osa nimiväärtuste vahele. Samas on nii AS Clinica aktsiate võõrandamise lepingus kui ka

OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osa võõrandamise lepingus kanne selle kohta, et

aktsiad ja osa antakse võõrandajalt omandajale üle tasuta. Kumbki leping vastab sellel ajal kehtinud

tsiviilkoodeksi (TsK) § 259 lg-s 1 sätestatud kinkelepingu tunnustele. Äriühingute osaluse

võõrandamise lepingutes tehtud kanne tasuta üleandmise kohta lükkab ümber kostja väite, et

äriühingute osaluse hindades tehti tasaarvestus. Tasaarvestuse tegemine eeldab vastastikuste nõuete

olemasolu, mis pidanuks väljenduma aktsiate või osa hinnas, kuid seda kummastki lepingust ei

tulene. Laenulepingus puuduvad igasugused viited sellele, et võlg oleks tekkinud äriühingute

osalustega seotud tehingutest. Seega ei saa seostada 12. detsembri 2001. a laenulepingut

OSAÜHINGU VALGEMETSA PUHKEKESKUS osa omandamiseks võetud laenuga ning see ei ole

võetud perekonna huvides.

Kuna Tamme kinnistu on poolte ühisvara, võib selle omandamise või parendamisega seotud varaline

kohustus olla võetud perekonna huvides. Hageja seadis kahtluse alla nii laenu tegeliku saamise kui ka

kasutamise kinnistu parendamiseks. Kostja ei ole peale laenulepingu esitanud tõendeid selle kohta, et

laenu kasutati Tamme kinnistu parendamiseks. Seega ei saa lugeda laenulepingust tulenevat kohustust

poolte ühisvaraks.

Poolte ühisvara väärtus on kokku 3 449 898 krooni 13 senti, millest kummagi abikaasa osa on

PKS § 19 lg 1 järgi 1 724 949 krooni 6 senti. Kuna hageja ainuomandisse jääb 968 398 krooni

13 sendi väärtuses vara ja kostja ainuomandisse 2 481 500 krooni väärtuses vara, tuleb kostjalt

PKS § 19 lg 4 alusel hageja kasuks välja mõista hüvitis 756 550 krooni 93 senti.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse Tamme kinnistu väärtuse

määramise ja laenude ühisvara koosseisust väljaarvamise osas ning teha uue otsuse, millega lugeda

Tamme kinnistu väärtuseks 800 000 krooni, arvata poole ühisvara hulka laenulepingutest tulenevad

nõuded kogusummas 750 000 krooni, mis tuleb lahutada kostjale jääva vara väärtusest, ning mõista

hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 118 449 krooni 6 senti.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ühtlasi esitas hageja

taotluse Saare kinnistule seatud käsutamise keelumärke kui hagi tagamise abinõu tühistamiseks.

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 26. juuni 2009. a määrusega Saare kinnistule seatud käsutamise

keelumärke.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus tühistas 30. detsembri 2009. a otsusega maakohtu otsuse Tamme kinnistu

väärtuse, enamsaadud ühisvara eest välja mõistetud hüvitise suuruse ja 15. novembri 2002. a

laenulepingust tuleneva kohustuse ühisvara hulka arvamata jätmise osas. Tühistatud osas tegi

ringkonnakohus uue otsuse, millega määras Tamme kinnistu väärtuseks 1 500 000 krooni, arvas

ühisvara koosseisu 400 000 krooni suuruse laenukohustuse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise 56 550 krooni 93 senti. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus õigesti Tamme kinnistu väärtuse

määramisel arvestamata kinnistut koormavad üürilepingud. Kostjal ei olnud vajadust sõlmida hageja

ema ega oma tütrega üürilepinguid. Kuna kinnistu väärtus ei sõltu mitte sellest, millise nimetuse on

asjaosalised andnud lepingule, vaid õigussuhte tegelikust sisust, siis ei muuda ainuüksi üürilepingute

sõlmimine kinnistu väärtust. Ringkonnakohus ei välista, et kinnistu omaniku ja kinnistut kasutavate

isikute vahelised õigussuhted võivad hüpoteetiliselt kinnistu väärtust mõjutada, kuid nimetatud

asjaolu ei ole apellatsiooniastmes esitatud, samuti ei ole seda ka kinnisvara hinnangus arvestatud.

Kostja sõlmis kirjalikud üürilepingud pärast abielusuhete lõppu teadlikult eesmärgiga vähendada

ühisvarasse kuuluva kinnistu väärtust. Sellega toimis kostja hea usu põhimõtte vastaselt. Siiski tuleb

Tamme kinnistu väärtuse määramisel arvestada apellatsioonimenetluses esitatud 16. aprillil 2009

koostatud hindamisaktiga, mille järgi on Tamme kinnistu väärtus 1 500 000 krooni.

Maakohus leidis õigesti ja põhjendatult, et kostja ja P. P laenulepingust tulenev kohustus tagastada

laenuandjale 350 000 krooni, ei ole võetud perekonna huvides. Kostja esitatud asjaolud viitavad

üksnes võimalusele, et laen võeti äriühingute osade väärtuste vahe tasumise eesmärgil, kuid apellant

ei ole seda asjaolu tõendanud. Kostja on esitanud laenulepingu, milles ei ole märgitud laenu

kasutamise otstarvet, hageja esitas vastuväite, et nimetatud laenu ei kasutatud kostja märgitud

eesmärgil ega ka muul eesmärgil perekonna huvides. Kuna äriühingu osaluse võõrandamise lepingud

ei kinnita kostja väidet ja hageja esitas vastuväite, siis lasus kostjal oma väite tõendamise koormis.

Piisav ei ole kostja selgitus, et tehing vormistati tasuta võõrandamisena maksuõiguslikel kaalutlustel.

Õige on kostja väide, et kostja sõlmis A. P-ga laenulepingu 400 000 krooni saamiseks perekonna

huvides. Kostja esitas selle laenusuhte tõendamiseks kirjaliku laenulepingu, milles on märgitud laenu

kasutamise eesmärgina Tamme talu finantseerimine. Pooled ei vaidle selle üle, et laenu saamise ajal

tehti Tamme kinnistul ehitustöid ja et 400 000 krooniga on hõlmatud vaid osa ehitustööde

maksumusest. Kostja kinnitas, et 1993. aastal ei olnud võimalik pangast laenu saada. Hageja ei ole

esile toonud asjaolusid, et abikaasad rahastasid Tamme kinnistu ehitustöid muudest vahenditest.

Hageja esitas vastuväite, et raha ei ole Tamme kinnistu ehitustöödeks kasutatud, kuid ei ole esitanud

tõendeid, mis kummutaksid kostja väited ja laenulepingus märgitud laenu sihtotstarbe. Seega sõlmiti

400 000 krooni saamiseks laenuleping perekonna huvides. Kuna laen on tagastamata ja lepingu järgi

lasub laenu tagastamise kohustus kostjal, tuleb nimetatud laenukohustust ühisvara jagamisel

arvestada.

Kostja väide, et ühisvara jagamisel tuleb PKS § 19 lg 2 alusel kõrvale kalduda ühisvara osade

võrdusest, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja esitanud asjaolusid, mis annaksid

aluse ühisvara osade võrdusest kõrvale kalduda. Kostja esile toodud seisukohad on pigem

väärtushinnangud, millega kohus ei saa vara jagamisel arvestada.

Tamme kinnistu väärtuse muutumise tõttu tuleb lugeda, et kostja on saanud ühisvara jagamisel

456 550 krooni 93 sendi väärtuses vara rohkem. See summa tuleb tasaarvestada ühisvarasse kuuluva

laenuga 400 000 krooni, mille tagastamise kohustus lasub kostjal. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista hüvitis 56 550 krooni 93 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas 4. veebruaril 2010 kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada

osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, ja jätta jõusse maakohtu otsus.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt määras ringkonnakohus vääralt Tamme kinnistu hinna uue

eksperdiarvamuse alusel, andmata seejuures hagejale võimalust olla uue ekspertiisi tegemise juures.

Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et kostja ja A. P sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus

tagastada laenuks saadud 400 000 krooni on võetud perekonna huvides. Ringkonnakohus rikkus

menetlusõiguse normi, kui jättis perekonna huvides võetud kohustuse tõendamise koormise kostja

asemel hageja kanda.

Isegi kui lugeda laenukohustus perekonna huvides võetud kohustuseks, leidis ringkonnakohus

vääralt, et laenukohustus tuleb arvata maha hagejale väljamõistetavast hüvitisest. Seda tehes jättis

ringkonnakohus laenukohustuse täielikult hageja kanda. Kui laen oleks võetud perekonna huvides,

tulnuks see jätta võrdselt poolte kanda.

Ringkonnakohus eksis hüvitise suuruse arvutamisel ja tegi ilmse arvutusvea, kui mõistis kostjalt

hageja kasuks välja hüvitise 56 550 krooni. Poolte ühisvara koguväärus oli 2 749 898 krooni, millest

kummagi abikaasa osaks oli 1 374 949 krooni. Hagejale jäi vara 968 398 krooni väärtuses ja kostjale

1 781 500 krooni väärtuses (2 181 500 krooni väärtuses vara - 400 000 krooni suurune

laenukohustus). Seega on hagejal ka juhul, kui ülalnimetatud väited ei anna alust ringkonnakohtu

otsust tühistada, õigus saada hüvitist 406 551 krooni.

10. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta hageja kassatsioonkaebuse

kassatsioonitähtaja möödumise tõttu läbi vaatamata. Kui kohus peab õigeks asja menetleda, tuleb

kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Ühes vastusega esitas kostja 14. aprillil 2010 ka vastukassatsioonkaebuse, milles palus tühistada

ringkonnakohtu otsuse Tamme kinnistu väärtuse määramise ja selles tulenevalt hüvitise suuruse osas.

Kostja arvates pidi kohus Tamme kinnistu väärtuse määramisel arvestama asjaoluga, et kinnistu on

koormatud üürilepingutega ning sellest tulenevalt on kinnistu väärtus 800 000 krooni.

11. Hageja vaidles vastukassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus

leidis õigesti, et Tamme kinnistu väärtuse määramisel ei tulnud arvestada kostja sõlmitud eluruumi

kasutamise lepingutega, kuna tegemist ei olnud üürilepingutega ning kostja soovis teadlikult kinnistu

väärtust pärast abielusuhete lõppemist vähendada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et hageja kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus

tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada osas,

millega ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara eest välja hüvitise. Kuna

ringkonnakohus määras valesti kindlaks hüvitise suuruse, saab Riigikohus TsMS § 691 p 5 alusel teha

tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt välja hageja kasuks hüvitise. Muus osas tuleb

jätta hageja kassatsioonkaebus, samuti kostja vastukassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata.

13. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes

osas, mille peale on kaevatud. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega

ringkonnakohus määras maakohtust erinevalt kindlaks Tamme kinnistu väärtuse, arvas 15. novembri

2002. a laenulepingust tuleneva kohustuse ühisvara hulka ja mõistis kostjalt enamsaadud ühisvara

eest ka asjas tuvastatud asjaoludel välja ekslikult väikese hüvitise. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu

otsuse osas, millega ringkonnakohus määras kindlaks Tamme kinnistu väärtuse, arvestamata asjaolu,

et kinnistu on koormatud üürilepingutega.

14. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu otsus Tamme kinnistu väärtuse määramise ja

15. novembri 2002. a laenulepingust tuleneva kohustuse ühisvara hulka arvamise osas õige.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega nendes küsimustes ega pea TsMS § 689

lg 5 alusel vajalikuks neid korrata.

15. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu otsusega osas, milles ringkonnakohus määras kindlaks

kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara eest väljamõistetava hüvitise suuruseks 56 550 krooni

93 senti.

Maakohus tuvastas, et poolte ühisvara väärtus on kokku 3 449 898 krooni, millest kummalgi

abikaasal on õigus saada vara väärtusega 1 724 949 krooni. Kuna maakohus jättis kosjale vara

2 481 500 krooni väärtuses ja hagejale 968 398 krooni väärtuses, mõistis maakohus kostjalt hageja

kasuks välja hüvitise 756 550 krooni.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kostjale jääva Tamme kinnistu väärtuse osas ja vähendas

kinnistu väärtust 300 000 krooni võrra. Samuti arvas ringkonnakohus ühisvara hulka 15. novembri

2002. a laenulepingust tuleneva kohustuse tagastada laenuandjale 400 000 krooni ja jättis selle kostja

kanda. Seega pidi ringkonnakohus vähendama kogu ühisvara väärtust kokku 700 000 krooni võrra ja

määrama ühisvara väärtuseks 2 749 898 krooni, millest kummalgi abikaasal oli õigus saada

1 374 949 krooni väärtuses vara. Kuna Tamme kinnistu jäeti kostja omandisse ja ühisvara hulka

arvatud laenu tagasimaksmise kohustus kostja kanda, tuli kostjale jääva vara väärtust vähendada

Tamme kinnistu väärtuse vähenemise tõttu 300 000 krooni võrra ja kostja kanda jäetud

laenukohustuse tõttu 400 000 krooni võrra. Seega jäi kostjale kokku vara 1 781 500 krooni väärtuses

ja hagejale 968 398 krooni väärtuses. Kuna kostjal oli õigus saada vara 1 374 949 krooni väärtuses,

jäi kostjale 406 551 krooni ulatuses vara rohkem, kui oli tema osa. Seega peab kostja maksma

hagejale enamsaadud ühisvara eest 406 551 krooni.

16. Kostja taotlus jätta hageja kassatsioonkaebus kassatsioonitähtaja möödumise tõttu läbi vaatamata

tuleb jätta rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse võib TsMS § 670 lg 1 järgi esitada 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Toimiku materjalidest nähtuvalt kinnitas hageja esindaja ringkonnakohtu

30. detsembri 2009. a otsuse kättesaamist 5. jaanuaril 2010 (tl 791, IV kd). Kuna TsMS § 62 lg 1 järgi

kohaldatakse menetlustähtaegade arvutamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätteid ja

TsÜS § 135 lg 1 järgi algab üldjuhul tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva

või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, algas kassatsioonitähtaeg 6. jaanuaril

2010. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades arvutatava ajavahemikuga, saabub tähtpäev

TsÜS § 136 lg 6 järgi ajavahemiku viimasel päeval. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades

või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg TsÜS § 137 lg 1 järgi tähtpäeva

saabumise päeval kell 24.00. Samuti võib TsMS § 62 lg 2 järgi teha menetlustoimingu üldjuhul

tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Seega lõppes kassatsioonitähtaeg 4. veebruaril 2010

kell 24.00. Hageja esitas kassatsioonkaebuse 4. veebruaril 2010 (tl 796, IV kd). Seega esitas hageja

kassatsioonkaebuse kassatsioonitähtaja jooksul.

17. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse muudele väidetele märgib kolleegium, et ringkonnakohus ei

jätnud perekonna huvides võetud kohustuse tõendamise koormist kostja asemel hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et kostja väide, et kohustus võeti perekonna huvides, on tõendatud nii

laenulepingu ja sellest nähtuva sihtotstarbega kui ka sellega, et pooled ei vaidle selle üle, et sel ajal

Tamme kinnistul ehitustöid tehti. Hageja esitas küll vastuväite, et kohustus ei ole perekonna huvides

võetud, kuid ei toonud esile asjaolusid ega tõendanud, millise raha eest siis ehitustöid tehti. Seega ei

ole hageja oma vastuväidet tõendanud. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama

hagimenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

18. Õige ei ole ka hageja arusaam, et ringkonnakohus ei saanud määrata Tamme kinnistu väärtust

ringkonnakohtule esitatud uue tõendi alusel, andmata seejuures hagejale võimalust olla ekspertiisi

tegemise juures. Kolleegium juhib tähelepanu, et ringkonnakohus ei määranud Tamme kinnistu

väärtuse määramiseks uut ekspertiisi. Kostja esitas ringkonnakohtule dokumentaalse tõendina

kinnisasja väärtuse muutumise kohta eksperdihinnangu, mille oli koostanud see sama riiklikult

tunnustatud ekspert, kes oli teinud ekspertiisi ka maakohtus (tl 722-742, IV kd). Hageja palus jätta

ringkonnakohtul tõendi arvestamata, sest tema arvates ei ole kinnisvara hinnad alates maakohtu

otsuse tegemisest oluliselt muutunud (hageja vastuse p 15, tl 777, IV kd). Ekspertiisi tegemist hageja

ei taotlenud. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks

võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (viimati Riigikohtu 22. detsembri 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-141-09, p 15), ega pea vajalikuks seda seisukohta muuta.

19. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. Kuna vastukassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 149

lg 4 teise lause alusel arvata kostja tasutud kautsjon riigituludesse. TsMS § 164 lg 1 järgi kannab

hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik