3-3-1-34-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-34-10

Otsuse kuupäev

27. mai 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis),

AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur

Holding kaebused Eesti Vabariigi kohustamiseks määrata

hüvitus Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega kompenseeritud

nõuete eest

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-04-469

Menetluse alus Riigikohtus

Vabariigi Valitsuse, Eesti Panga ja Sihtasutuse VEB

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

29. aprill 2010

Kohtuistungil osalenud isikud

Vabariigi Valitsuse esindaja vandeadvokaadi vanemabi Valdo

Lips

Eesti Panga esindaja vandeadvokaat Andres Suik

Sihtasutuse VEB esindaja vandeadvokaat Aivar Raudsik

Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis),

AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur

Holding esindajad vandeadvokaadid Indrek Leppik ja Triin

Raudsepp

RESOLUTSIOON

Rahuldada kassatsioonkaebused osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. veebruari 2010. a otsus haldusasjas nr 3-04-469 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Tagastada kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidiumi 13. jaanuari 1992. a määrusega nr 2172/1 külmutati

määramata ajaks Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse ja Balti Ühispanga (UBB)

korrespondentkontod NSV Liidu Välismajanduspangas (VEB). Eesti Panga 29. aprilli 1992. a

käskkirjaga reorganiseeriti Eesti Panga välisoperatsioonide valitsus AS-ks Põhja-Eesti Aktsiapank

(PEAP). 16. juunil 1992 jäeti Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse Moskva korrespondentkonto

PEAP bilanssi. 18. novembril 1992 kuulutati moratoorium Tartu Kommertspangale, PEAP-le ja

UBB-le. 20. jaanuaril 1993 võttis Riigikogu seoses Vene Föderatsiooni sanktsioonidega Eesti

pankade vastu ning arvestades sellest tingitud olukorda PEAP-s ja UBB-s, vastu otsuse "NSV Liidu

Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontode kohta". Riigikogu moodustas Eesti Panga

juurde VEB-s külmutatud Eesti pankade kontodest Eesti Vabariigi nõuete fondi nimetusega Riiklik

VEB Fond (praegu SA VEB). Fondi koondati nõuded seoses VEB-s külmutatud kontodega, lubati

fondil välja lasta fondi koondatud nimetatud nõuete ulatuses vabalt ringlevaid sertifikaate, millega

pidi nõuded kompenseeritama. Riikliku VEB Fondi haldajaks määrati Eesti Vabariigi nimel Eesti

Pank ning fondi peaülesandeks määrati lahenduste leidmine Eesti pankade ning teiste juriidiliste,

samuti füüsiliste isikute nõuete rahuldamiseks seoses VEB-s külmutatud kontodega.

2. 31. detsembril 2004 esitasid Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis),

AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding Tallinna Halduskohtule

kaebused (mis kohtu poolt liideti ühiseks menetlemiseks) taotlusega kohustada Eesti Vabariiki

kompenseerima kaebajatele Riikliku VEB Fondi seni hüvituseta sertifikaadid kas riigi võlakirjade,

raha maksmise või muu õiglase hüvitise määramise kaudu. Kaebust täiendati nõudega tunnistada

õigusvastaseks Eesti Vabariigi tegevusetus ja viivitus kaebajatele väljastatud Riikliku VEB Fondi

sertifikaatide õiglasel kompenseerimisel. Kuigi halduskohus juhtis kaebajate tähelepanu võimalusele

esitada kahju hüvitamise taotlus, jäid kaebajad kohustamiskaebuse ja alternatiivina

tuvastamiskaebuse juurde. Kaebajad väitsid, et nende õigusi ei riku Riigikogu 20. jaanuari 1993. a

otsus, vaid õigusvastane on Eesti Vabariigi ja asjakohaste haldusorganite tegevusetus, mille tõttu

kaebajateni ei ole pika aja jooksul jõudnud reaalset kompensatsiooni VEB Fondi koondatud nõuete

hüvitamiseks. Kuigi sertifikaadid on väljastatud kui hüvitis, on sertifikaadi tingimustest lähtuvalt

haldusorganitel kohustus aktiivselt tegutseda. Kaebajatel on subjektiivne õigus nõuda sertifikaatide

kompenseerimist ja sellele õigusele vastandub riigi kohustus nõuded kompenseerida. Riikliku VEB

Fondi sertifikaat ei ole ise kompensatsiooniks nõuete eest, vaid on eelhaldusakt

kompensatsioonimenetluses. Sertifikaat kinnitab kaebajate õigust vastavatele avalik-õiguslikele

meetmetele.

3. Vabariigi Valitsus pidas kaebusi põhjendamatuks ja palus jätta need rahuldamata.

Eesti Vabariik ei ole kaebajate varasid külmutanud ega pea neid ka hüvitama. Riigipoolne

haldusmenetlus lõppes Riikliku VEB Fondi loomisega ja sertifikaatide väljaandmisega. Riigikogu

20. jaanuari 1993. a otsusega ei ole riik võtnud endale mingit kohustust maksta hüvitist seoses Vene

Föderatsiooni poolt külmutatud korrespondentkontodega. Kui kaebajad leidsid, et sertifikaadid ja

neist tulenevad õigused fondi varale ei ole kohane kompensatsioon, tulnuks neil vaidlustada fondi

loomine ja sertifikaatide väljastamine.

Ka kolmandad isikud SA VEB ja Eesti Pank palusid jätta kaebused rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohus jättis kaebused rahuldamata ning rahuldamata jäi ka vastustaja taotlus asjas

kantud menetluskulude hüvitamiseks.

Kohus leidis, et puuduvad eeldused kohustamiskaebuse rahuldamiseks ning kaebajad pole tõendatud

põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kohus nõustus vastustajaga, et väidetavast riigi

tegevusetusest ei saa tuleneda õigus nõuda, et Eesti Vabariik ise kompenseeriks VEB Fondi

sertifikaadid ja väidetava viivituse. Kaebustes pole viidatud ühelegi avaliku õiguse normile, millest

tuleneks riigi kohustus hüvitada viivitus või kompenseerida ise sertifikaat. Sertifikaatide

väljastamisega lõppes haldus- ja kompenseerimismenetlus. Riikliku VEB Fondi sertifikaat on

eraõigusliku olemusega väärtpaber, millest saavad tuleneda ennekõike eraõiguslikud nõuded. Igal

sertifikaadil on nominaalväärtus, mis näitab, millises ulatuses on sertifikaadi omanikul õigus VEB

Fondi varadele, milleks on VEB-s külmutatud kontod. VEB-s külmutatud kontode küsimust on

käsitletud korduvalt Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelistel läbirääkimistel ning alates

läbirääkimiste 13. voorust (13.-14. juuli 1993) on võimalikku lahendust seostatud endise NSV Liidu

välisvõla ülevõtmisega. Füüsilistele isikutele väljamaksete tegemine toimus Vene Föderatsiooni

Presidendi 7. detsembri 1992. a määruse nr 1565 "Meetmetest endise NSVL sisevaluutavõla

reguleerimisel" alusel, mille punktiga 1 sätestati, et VEB kohustusi füüsiliste isikute ees hakatakse

kustutama alates 1. juulist 1993. 29. detsembri 1992. a kirjaga informeeris Venemaa Keskpank

nimetatud määrusest ka Eesti Panka, lisades, et VEB kohustused Eesti juriidiliste isikute ees

kustutatakse pärast endise NSV Liidu välis- ja sisevõla jagamise printsiipide kindlaksmääramist.

5. Kohtuotsuse peale esitasid apellatsioonkaebused AS Akke (likvideerimisel), AS Tartu

Lihakombinaat (pankrotis), AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur

Holding. Apellandid palusid tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada

kohustamiskaebused. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas kohus ebaõigesti

materiaalõiguse normi, hindas tõendeid vääralt ja rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Kaebajate

põhiväiteid pole sisuliselt analüüsitud. Kaebajate raha ei ole Venemaa poolt kunagi külmutatud.

Kontol olev raha kuulus mitte kliendile, vaid pangale. Klientidel oli nõudeõigus Eesti pankade vastu,

kes omasid nõudeõigust endise NSV Liidu Välismajanduspanga vastu. Klientide nõudeõigust ei

mõjuta asjaolu, et Eesti pank hoiab osa oma raha välismaiste pankade korrespondentkontodel.

Eesti Vabariik sekkus avalik-õiguslike meetmetega ja "päästis" Eesti kommertspangad avalikes

huvides. Nõuete koondamisega fondi ja sertifikaatide väljastamisega ei toimunud tegelikku

kompenseerimist. Riigi vastutus tuleneb sellest, et pankade pankroti asemel (siis oleksid praegused

sertifikaatide omanikud võrdselt teiste võlausaldajatega saanud oma jaotise pankrotivarast) sekkus

riik avalik-õiguslike meetmetega. Riik on VEB Fondi loomisega tekitanud õiguspärase ootuse

vastavate nõuete reaalseks kompenseerimiseks. Õigusvastane on Eesti Vabariigi ja asjakohaste

halduskandjate tegevusetus, mille tõttu kaebajateni ei ole pika aja jooksul jõudnud reaalset

kompensatsiooni Riiklikku VEB Fondi koondatud nõuete hüvitamiseks. UBB ja PEAP kohustuste

hulgast eraldati ja koondati VEB Fondi nende võlausaldajate, kelle arveldusi pangad teostasid endise

NSV Liidu Välismajanduspanga kaudu, nõuded, andes pankadele seeläbi võimaluse ühineda ja hiljem

edasi tegutseda. Pankade need võlausaldajad, kelle arveldusi ei teostatud VEB kaudu, said oma raha

peale pankade ühinemist edasi kasutada. Nõudeid ei saa õiguslikult eristada lähtuvalt sellest, kas pank

teostab oma kliendi arveldusi läbi korrespondentkonto või mitte, ega ka sellest, millist korrespondenti

pank arvelduste teostamiseks kasutab. Kui teatud tunnuse alusel valitud isikute nõuetele vastav

kohustatud subjekt vahetatakse (käesoleval juhul asendati pangad Riikliku VEB Fondiga), ei saa need

isikud jääda halvemasse olukorda, kui seda on need panga võlausaldajad, kes jätkasid takistusteta

arveldusi.

Asja õigeks lahendamiseks oleks kohus pidanud analüüsima ka kaebajate neid väiteid ja seisukohti,

mis puudutasid VEB Fondi loomist ja sinna nõuete koondamist. Kaebajad ei saanud eeldada, et kogu

kompenseerimismehhanism piirdubki sertifikaadi väljastamisega, millel reaalne väärtus puudub.

Kohus ei ole analüüsinud, kas siis, kui külmutatud kontode vabastamine on olnud edutu, tuleks

rakendada muid meetmeid või mitte. Riiklikule VEB Fondile pandi avalik-õiguslikud kohustused

ning ebaõige on kohtu seisukoht, et tegemist on pelgalt eraõiguslike nõuetega. Vastava

kompensatsioonimehhanismi loomine on avalik-õiguslik ülesanne ning riik jääb vastutama, kui

kompensatsioonimehhanism osutub üksnes näivaks. Eesti Pank ei ole esitanud kontoväljavõtteid ja

VEB poolseid kinnitusi, millest saaks andmeid selle kohta, kes, millises ulatuses, kelle kasuks ja

milliste dokumentide alusel on pärast 31. detsembrit 1991 käsutatud Eesti pankade VEB-s

külmutatud kontosid.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat

(pankrotis), AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding

apellatsioonkaebused, tühistas Tallinna Halduskohtu 2. detsembri 2008. a otsuse kohustamisnõude

rahuldamata jätmist puudutavas osas ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas kaebused

osaliselt ja kohustas Eesti Vabariiki (vabariigi Valitsuse kaudu) otsustama kaebajatele hüvituse

määramine Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest.

Ringkonnakohus selgitas, et tuvastamiskaebuse jättis kohus rahuldamata põhjendatud huvi

puudumise tõttu ning apellandid pole halduskohtu seda seisukohta ja kohtuotsust vastavas osas

apelleerinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei omanud käesoleva vaidluse lahendamisel määravat

tähendust, kas raha laekumised Eesti pankade korrespondentkontodele panga klientide tarbeks toimus

enne või pärast Vene Föderatsiooni poolt Eesti pankade vastu rakendatud sanktsioone, kas kaebajad

olid põhiõigusvõimelised Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse vastuvõtmise ajal või kas nad on

sertifikaatide esmaomanikud. Ringkonnakohus nõustus kaebajate käsitlusega, et panga klientidel oli

õigussuhe mitte NSV Liidu Välismajanduspangaga, vaid Eesti pankadega, s.o vastavalt UBB-ga ja

Eesti Panga välisoperatsioonide valitsusega (kelle õigusjärglasena jätkas PEAP ja veel hiljem PEP),

ning seega oli panga klientidel (nii hoiustajatel kui ka arvelduste teostajatel) tsiviilõiguslik

nõudeõigus vastavate pankade vastu. Eesti NSV Ülemnõukogu poolt 28. detsembril 1989 vastu

võetud ja 7. jaanuaril 1990 jõustunud pangaseaduse § 4 nägi (Riigikogu otsuse vastuvõtmise ajal

kehtinud redaktsioonis) ette, et pangad ei vastuta Eesti Vabariigi kohustiste eest ja Eesti Vabariik ei

vastuta pankade kohustiste eest, välja arvatud pangaseaduses ette nähtud juhud, ja muud juhud, kui

Eesti Vabariik võtab endale sellise vastutuse. Ringkonnakohtu hinnangul ongi tegemist viidatud sättes

ette nähtud "muu juhuga", kui Eesti Vabariik, arvestades Vene Föderatsiooni poolt rakendatud

sanktsioone Eesti pankade vastu ja sellest tingitud olukorda Põhja-Eesti Aktsiapangas ja Balti

Ühispangas (18. novembril 1992 kuulutati neile moratoorium) eraldas pankade kohustuste hulgast

nende klientide nõuded pankade vastu, mis olid seotud VEB-s külmutatud kontodega, ning võttis

sellega endale vastutuse pankade kohustiste eest. Sellise vastutuse võtmisega tekkis riigil

eelpoolnimetud nõuete kompenseerimise kohustus.

Riikliku VEB Fondi sertifikaadi väljastamist ei saa pidada piisavaks kompensatsiooniks. Põhjendatud

pole vastustajate ja kolmandate isikute väide, et kui kaebajad ei pidanud sertifikaati piisavaks

kompensatsiooniks, siis oleks pidanud nad fondi nõuete koondamist ja sertifikaatide väljastamist

tähtaegselt vaidlustama. Riigikogu otsuse punktidest 5-7 ning fondi põhikirjast järeldub, et fondi

loomisega ja kõnealuste sertifikaatide väljastamisega ei loetud VEB-s külmutatud kontodega seotud

nõuete kompenseerimise küsimust lõplikult lahendatuks, vaid alles käivitati

kompenseerimismehhanism, jagati pädevus Eesti Panga ja VEB Fondi vahel ning pandi neile

kohustused leida lahendusi nimetatud nõuete reaalseks rahuldamiseks. Otsuse punktis 7 nähti ette, et

Eesti Pangal ja Vabariigi Valitsusel on vastavalt võimaluste tekkimisele lubatud osta fondi poolt

väljalastud sertifikaate kokkuleppelistel tingimustel. Seda võimalust on Vabariigi Valitsus ka

kasutanud (nt 22. jaanuari 1993. a määrus nr 24 VEB Fondi sertifikaatide ostmise kohta). Fondi

põhiülesanne - lahenduste leidmine Eesti Vabariigi pankade ning teiste juriidiliste isikute nõuete

rahuldamiseks seoses VEB-s külmutatud kontodega - on senini täitmata. Kohtule pole esitatud edasist

tegevuskava kreeditoride nõuete rahuldamiseks ega Eesti Vabariigi pädeva organi otsust, et

vaidlusalused nõuded jäetakse üldse rahuldamata. Väide, et lahenduste otsimine on takerdunud Vene

poole soovimatuse tõttu vastavaid kokkuleppeid sõlmida, on asjas kogutud tõendeid arvestades õige,

kuid ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel määravat tähendust. Asjaolust, et Vabariigi Valitsusel ja

Eesti Pangal lubati osta sertifikaate kokkuleppelistel tingimustel ning nähti fondi põhikirjas ette, et

fond võib vabu vahendeid paigutada majandustegevusse eesmärgiga kasutada saadud tulu

sertifikaatidega esindatud nõuete rahuldamiseks, järeldub, et Riigikogu otsus ei sidunud

sertifikaatidest tulenevate nõuete rahuldamist üksnes kontode vabastamisega Venemaa poolt. VEB

Fondi sertifikaatide väljaandmist tegelikult ei toimunud. Alles Tallinna Linnakohtu 6. novembri

1997. a otsusega kohustati Eesti Panka ja VEB Fondi seda tegema.

Eeltoodu alusel asus ringkonnakohus seisukohale, et kaebajatel on nõudeõigus sertifikaatidele

vastavate nõuete osas ning vastustajal on kohustus Riigikogu otsuse eesmärkide täitmise nimel

tegutseda. Riigikogu otsuse vastuvõtmisest oli kaebuste esitamise ajaks möödunud üle kümne aasta

ning vastustaja on olnud õigusvastaselt tegevusetu, mistõttu tuleb kohustamiskaebused rahuldada.

Kompensatsiooni instrument - riigi võlakirjad, raha või muu õiglane hüvitis - ning hüvitise suurus on

vastustaja kaalutlusotsus, mille sisu ei saa kohus ette kirjutada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebused on esitanud Vabariigi Valitsus, Eesti Pank ja Sihtasutus VEB.

8. Vabariigi Valitsus taotleb, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse kohustamiskaebuse

rahuldamise osas ja teeks uue otsuse, millega jäetakse jõusse halduskohtu otsus. Kui uue otsuse

tegemine ei ole võimalik, tuleks asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Vabariigi

Valitsus on esitanud järgmised põhjendused.

1. Ringkonnakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 20 lg-t 1, sest asja menetlemise käigus

vahetus kohtukoosseis, kuid asja ei arutatud algusest peale.

2. Kohustamiskaebuse rahuldamise aluseks on ringkonnakohus pidanud RVastS § 6 lg-t 1, s.t, et Eesti

Vabariigil on kohustus kaebuse esitajate poolt nõutud toiming sooritada. Samas pole ringkonnakohus

selgelt ja ühemõtteliselt märkinud, millise õigustloova akti, haldusakti või halduslepingu alusel on

Eesti Vabariigil selline kohustus tekkinud.

3. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusest ja sertifikaatide tingimustest tuleneb, et sertifikaatide

omanikule hüvitatakse nõuded juhul, kui külmutatud kontod vabastatakse või hüvitatakse need VEB

Fondile. Selliselt on Riigikogu otsust ja sertifikaatide tingimusi tõlgendatud ka Tallinna

Ringkonnakohtu 28. novembri 2003. a otsuses, mis jõustus Riigikohtu 24. märtsi 2004. a määruse

tegemisel.

4. Ringkonnakohus nõustus kaebuse esitajate väitega, et sertifikaatide väljastamist ei saa lugeda

piisavaks kompensatsiooniks. Selline järeldus pole aga kooskõlas Riigikohtu 12. detsembri 2006. a

määrusega, milles asuti seisukohale, et Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse p-s 4 nimetatud nõuete

kompenseerimine toimuski sertifikaatidega ja ei saa nõuda muul viisil kompenseerimist.

5. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud 7. jaanuaril 1990 jõustunud pangaseaduse § 4 ja leidnud,

et Eesti Vabariik, eraldades pankade kohustuste hulgast nende klientide nõuded, mis olid seotud

VEB-s külmutatud kontodega, võttis endale vastutuse pankade kohustuste eest.

6. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et vaidluse lahendamisel ei oma tähendust, kas raha

laekumine külmutatud kontodele toimus enne või pärast Vene Föderatsiooni poolt Eesti pankade

vastu rakendatud sanktsioone. Näiteks tuleks selle seisukoha järgi kompenseerida ka need nõuded,

mis on tekkinud mõnelt teiselt külmutatud kontolt ülekande tegemisel.

7. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et vaidluse lahendamisel ei oma tähendust, kas kaebuse

esitajad olid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse vastuvõtmise ajal põhiõigusvõimelised või mitte.

Kaebuse esitajate väidet, et Eesti Vabariik on 1993. aastal nende põhiõigusi rikkunud, ei saa

kontrollida teisiti, kui teha kindlaks, kas kaebajad olid 1993. aastal põhiõigusvõimelised.

9. Eesti Pank taotleb kassatsioonkaebuses, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse

kohustamiskaebuse rahuldamise osas ja teeks uue otsuse, millega jäetakse jõusse halduskohtu otsus.

Kui see pole aga võimalik, tuleks asi saata kohustamiskaebuse osas uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassaator Eesti Pank on esitanud järgmised põhjendused.

1. TsMS § 20 lg 1 järgi tuleb asja arutades algusest peale, kui kohtukoosseis vahetub. Kuigi

kohtukoosseis vahetus, asja algusest peale ei arutatud.

2. Väär ja põhjendamatu on ringkonnakohtu hinnang, et selle vaidluse lahendamisel ei oma määravat

tähendust, kas raha laekus Eesti pankade kontodele enne nende külmutamist või pärast, kas kaebajad

olid põhiõigusvõimelised Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse vastuvõtmise ajal ja kas nad on

sertifikaatide esmaomanikud.

3. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna Riigikogu otsuse vastuvõtmisest on kaebuste esitamise

ajaks möödunud üle kümne aasta ja vastustaja on olnud õigusvastaselt tegevusetu, tuleb

kohustamiskaebused rahuldada. Samas pole aga halduskohtu otsust selles osas apelleeritud, millega

jäeti rahuldamata kaebajate taotlus tuvastada Vabariigi Valitsuse tegevusetuse ja viivituse

õigusvastasus. Seega on ringkonnakohus väljunud apellatsiooni piiridest.

4. Kohustamisnõude rahuldamiseks puudusid alused - vastustaja polegi kohustatud tegema

toiminguid seoses sertifikaatidega. Pole õigustloovat akti, haldusakti või halduslepingut, millest

tuleneks vastustaja kohustus selliseid toiminguid teha.

5. Ringkonnakohtu otsus on vastuolus Riigikohtu 12. detsembri 2006. a määrusega, millest tuleneb,

et sertifikaatidest ei saa tuleneda õigust nõuda Riigikogu 20. jaanuari 1003. a otsuse p-s 4 nimetatud

nõuete muul viisil kompenseerimist, sertifikaadid ongi kompensatsioon.

6. Hoolimata kahju hüvitamise nõude aegumisest on kohus menetlenud sisult sama nõuet, mis on

nüüd esitatud kohustamiskaebusena taotlusega sertifikaatide kompenseerimiseks õiglase hüvitise

kaudu.

7. Ringkonnakohus on otsuse resolutsioonis, millega kohustati Eesti Vabariiki "otsustama kaebajatele

hüvitise määramine Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest" sisuliselt

rahuldanud kaebajate kahju hüvitamise nõude, jätmata võimalust kaaluda, kas hüvitis määrata või

mitte.

8. Kaebajad polnud sertifikaatide "algupärased" omanikud, mistõttu on asjakohatud nende väited, mis

lähtuvad panga kliendi positsioonist. AS A.O. Imbi omandas sertifikaadid järelturult.

9. AS A.O. Imbi kahju hüvitamise kaebus jäeti Tallinna Halduskohtu 5. mai 2003. a otsusega

haldusasjas nr 3-83/2003 rahuldamata (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2003. a otsus ja

Riigikohtu 24. märtsi 2004. a määrus samas asjas). AS A.O. Imbi on esitanud sisuliselt sama nõude

kohustamiskaebuses uuesti.

10. Eesti Vabariik pole olnud õigusvastaselt tegevusetu, kuigi ka sellise tegevusetuse puhul ei oleks

alust kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Kohus pole näidanud, millise õigusnormi vastu on eksitud,

ega arvestanud tegevust külmutatud kontode vabastamiseks.

10. Sihtasutus VEB taotleb, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse kohustamisnõuet

puudutavas osas ja teeks uue otsuse, millega jäetakse jõusse halduskohtu otsus. Sihtasutus VEB on

esitanud järgmised põhjendused.

1. Ringkonnakohus on eiranud Riigikohtu halduskolleegiumi 12. detsembri 2006. a määruses asjas

nr 3-3-1-82-06 esitatud seisukohta, et sertifikaadid olidki kompensatsioon ja sertifikaatidest ei saa

tuleneda vastavate nõuete muul viisil kompenseerimist.

2. Vaidlustatud kohtuotsuse põhjendavas osas on ringkonnakohus leidnud, et Eesti Vabariik oli

õigusvastaselt tegevusetu. Kuid kaebajad olid varem loobunud nõudest tuvastada Eesti Vabariigi

väidetava tegevusetuse õigusvastasus. Seega väljus ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud

taotluse piiridest.

3. Ringkonnakohus on vääralt määratlenud põhjusliku seose kahjuliku tagajärje ja selle tekkepõhjuste

vahel. Kahjulike tagajärgede põhjuseks oli Vene Föderatsiooni tegevus, mitte Eesti Vabariigi väidetav

tegevusetus.

4. Järeldus, et Eesti Vabariik on vastutav seoses kontode külmutamisest tekkinud kahjuga, on

põhjendamatu. Eesti Vabariik pole kohustatud nimetatud kahju kompenseerima.

5. Kaebajad on korduvalt kinnitanud, et nad ei nõua kahju hüvitamist. Kaebajad on loobunud ka

nõudest tuvastada vastustaja väidetava tegevusetuse õigusvastasus. Sellest hoolimata on

ringkonnakohus kohustanud vastustajat kahju hüvitama tema õigusvastase tegevuse tõttu.

11. Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS A.O. Imbi (pankrotis), AS

Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding esitasid kassatsioonkaebustele järgmised vastuväited.

1. Kohtukoosseisu vahetumine ei kujutanud endast olulist rikkumist, sest esialgses kohtukoosseisus

arutati 2. juuni 2009. a kohtuistungil vaid menetluslikke taotlusi ja lahendati need 16. juuli 2009. a

kohtumäärusega. Taotlused esitati kaebajate poolt ja kaebajad pole vaidlustanud taotluste

rahuldamata jätmist. HKMS § 35 lg 1 kohaselt valmistab pärast apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmist eelmenetluses asja lahendamise ette ringkonnakohtu kohtukoosseisu üks kohtunik. TsMS

§ 640 lg 4 sätestab, et üks ringkonnakohtu kohtukoosseisu liige võib asja ettevalmistamiseks koguda

ja uurida tõendeid. TsMS § 333 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kui pool ei esita menetlussätte rikkumise

kohta vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, ei saa ta hiljem vastuväidet enam esitada. Sama

paragrahvi lõike 3 järgi ei tohi pool sellisel juhul kohtu veale tugineda ka kohtulahendi peale edasi

kaevates.

2. Nende pankade, kelle kontod külmutati, pankrotimenetluse läbiviimise asemel sekkus Eesti

Vabariik avalik-õiguslike meetmetega. Riiklik VEB Fond oli põhikirja p 1 järgi riiklik organisatsioon,

kelle vara kuulus p 2 alusel Eesti Vabariigile. Fondi ülesanne oli põhikirja p 9.5 kohaselt

sertifikaatidele vastavate nõuete rahuldamine. Seega võttis riik endale kohustused nimetatud nõuete

rahuldamiseks.

3. Selles kohtuasjas esitatud nõuete aluseks on Eesti Vabariigi ja asjakohaste haldusorganite

tegevusetus, mille tõttu pole kaebajad saanud kompensatsiooni VEB Fondi koondatud nõuete

hüvitamiseks. Kaebajate õigusi "ei rikkunuks nõuete viimine VEB Fondi, kui vastav fond oleks

eesmärgipäraselt tegutsedes mõistliku aja jooksul kompenseerinud pankade bilanssidest eraldatud

nõuded".

4. Ükski kaebaja ei ole teinud rahaülekannet juba külmutatud vaidlusalustele kontodele. Kaebajate

õigusi tõendavad sertifikaadid. Sertifikaatidele vastavate nõuete liigitamine kassatsioonkaebustes

esitatud viisil on põhjendamatu.

5. Riigikohtu 12. detsembri 2006. a määruses asjas nr 3-3-1-82-06 pole ringkonnakohtule antud asja

sisuliseks lahendamiseks juhiseid.

6. Kaebajad pole loobunud Eesti Vabariigi tegevusetuse tuvastamise alternatiivsest nõudest. Selle

nõude sisuliseks lahendamiseks puudus vajadus, sest esmase nõude - kohustamisnõude -

ringkonnakohus rahuldas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Vabariigi Valitsus ja Eesti Pank väidavad kassatsioonkaebustes, et ringkonnakohus on

kohtumenetluse norme oluliselt rikkunud, sest asja menetluse käigus kohtukoosseis vahetus, kuid asja

ei arutatud algusest peale, rikkudes sellega TsMS § 20 lg-s 1 sätestatud nõuet.

TsMS § 20 lg 1 esimese lausega on sätestatud, et kui asja menetluse käigus kohtukoosseis vahetub,

arutatakse asja algusest peale. Teise lausega on sätestatud, et kui eelmine kohtukoosseis on kogunud

ja uurinud tõendeid, ei pea uus koosseis seda kordama, kui pooled seda ei taotle.

13. HKMS § 5 lg 1 alusel juhindub halduskohus halduskohtumenetluse seadustikuga reguleerimata

küsimustes tsiviilasjade hagimenetlusele kohaldatavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud

hagita menetluse sätete kohaldamine.

Halduskohtumenetluse seadustik ei reguleeri olukorda, kus asja menetluse käigus kohtukoosseis

vahetub. Seepärast kuulub TsMS § 20 lg 1 kohaldamisele ka halduskohtumenetluses.

14. Kolleegium on seisukohal, et TsMS § 20 lg 1 esimese lausega on sätestatud imperatiivne norm,

mis määrab asja menetluse käigus kohtukoosseisu vahetumise puhul valikuteta käitumise - asja tuleb

hakata arutama algusest peale. Kohus ei saa kaaluda, kas asja menetluse jätkamine vahetunud

kohtukoosseisuga on võimalik või mitte.

15. Kolleegium leiab, et selles asjas on apellatsioonimenetluse käigus kohtukoosseis vahetunud.

Asjas toimus 2. juunil 2009 avalik kohtuistung, kus ringkonnakohtu koosseisus olid kohtunikud

Silvia Truman, Lauri Madise ja Viive Ligi. Sellel istungil arutati apellantide taotlust koguda

täiendavalt tõendeid. Tunnistajate ülekuulamise osas määras kohus, et apellantidel tuleb koostada

ning kohtule ja menetlusosalistele esitada tunnistajatele esitatavad küsimused ja tunnistajate ütlustega

tõendatavad asjaolud. Venemaalt kirjalike tõendite kogumise osas jäeti apellantide taotlus

rahuldamata. Seoses ühe menetlusosalise haigusega lükati istung edasi ja määrati istungi toimumise

uus aeg (toimiku IV köide, kohtuistungi protokoll, lehed 44-45). Samas koosseisus tegi

ringkonnakohus 16. juulil 2009 määruse, millega jäeti rahuldamata apellantide taotlus tunnistajate

ülekuulamiseks (toimiku IV köide, kohtumäärus, lehed 84-85). Teine kohtuistung toimus 6. oktoobril

2009, kus ringkonnakohtu koosseisus olid kohtunikud Silvia Truman, Lauri Madise ja Virgo

Saarmets (toimiku IV köide, kohtuistungi protokoll, leht 99; kohtuotsus, leht 109).

Seega oli kohtukoosseis vahetunud ja ringkonnakohus pidanuks arutama asja algusest peale.

16. HKMS § 45 lg 1 p 1 alusel tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi kaebuse ja

vastuväidete põhjendustest ja nõudmistest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme

kohtule, kui asja lahendas kohus (kohtunik), kellel seaduse järgi ei olnud õigust asja lahendada.

HKMS § 64 lg 3 alusel ei ole Riigikohus §-s 45 nimetatud rikkumise korral seotud kaebuse piiridega

ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele. Kolleegiumi arvates on TsMS § 20 lg 1 nõuete rikkumine

viinud olukorrani, kus apellatsioonimenetluses lahendas asja kohtukoosseis, kellel seaduse järgi ei

olnud selleks õigust. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada HKMS § 45 lg 1 p 1 alusel TsMS

§ 20 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumise tõttu.

Selline järeldus on kolleegiumi hinnangul kooskõlas ka TsMS § 20 lg 1 teise lausega, millega on

sätestatud, et kui eelmine kohtukoosseis on kogunud ja uurinud tõendeid, ei pea uus koosseis seda

kordama, kui pooled seda ei taotle. Isegi kui eeldada, et eelmise kohtukoosseisu poolt tõendite

kogumisest keeldumine on hõlmatud teises lauses nimetatud olukorraga, kus eelmine koosseis on

kogunud ja uurinud tõendeid, ei tulene teisest lausest erisusi sama sätte esimese lausega kehtestatud

nõude rikkumise tagajärgede osas. Kolleegium rõhutab, et uus koosseis ei pööranud koosseisu

vahetumisele tähelepanu ja ei arutanud asja algusest peale ega teavitanud menetlusosalisi koosseisu

vahetumisest. Seetõttu jäi välja selgitamata ka poolte tahe tõendite kogumise ja uurimise kordamise

osas.

17. Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS A.O. Imbi (pankrotis), AS

Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding vastuväited seoses kohtukoosseisu vahetumisega

apellatsioonimenetluses ei ole kolleegiumi hinnangul asjakohased, sest HKMS § 45 lg 1 p-s 1

nimetatud rikkumise korral tuleb ringkonnakohtu otsus HKMS § 64 lg 3 alusel igal juhul tühistada.

18. Kolleegium on seisukohal, et kuna HKMS § 45 lg 1 p 1 rikkumise tõttu tuleb

apellatsioonimenetluses arutada asja algusest peale, sh lahendada taotlusi tõendite kogumiseks, pole

kolleegiumil vajalik vastata kassaatorite kõigile väidetele ja põhjendustele ning Akke AS

(likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS A.O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja

AS Pärnu Kalur Holding kõigile vastuväidetele.

19. Kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt, sest kolleegium tühistab küll ringkonnakohtu otsuse,

kuid ei tee asjas uut otsust, vaid saadab asja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld