3-3-1-13-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-13-10

Otsuse kuupäev

17. mai 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Ilmar Tageli (Tagel) kaebus Maksu- ja Tolliameti välislähetuse

ärajätmise toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-

09-56

Menetluse alus Riigikohtus

Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

25. märts 2010

Kohtuistungil osalenud isikud

Maksu- ja Tolliameti esindaja Merle Vilu

Ilmar Tagel

RESOLUTSIOON

Rahuldada Maksu- ja Tolliameti kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-09-56.

Jätta Tallinna Halduskohtu 24. aprilli 2009. a otsuse asjas nr 3-09-56 resolutsioon muutmata ja

täiendada Tallinna Halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ilmar Tagel esitas 2008. a aprillis Maksu- ja Tolliametile (MTA) taotluse tegevusprogrammis "Toll

2013" (programm) osalemiseks. I. Tagel esitas 22. detsembril 2008 MTA rahvusvahelise koostöö

talitusele välislähetuse taotluse perioodiks 11. jaanuar - 16. jaanuar 2009 koos töövisiidi

programmiga. MTA peadirektor ei allkirjastanud välislähetuse käskkirja. I. Tagelile teatati 9. jaanuaril

2009, et broneeringud on tühistatud. MTA 26. jaanuari 2009. a kirjaga edastati I. Tagelile peadirektori

otsustuse põhjendused.

2. Ilmar Tagel esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 12. jaanuaril 2009. a, milles palus tunnistada

õigusvastaseks MTA toimingud, mis seisnesid I. Tageli mittelubamises osaleda kavandatud

välislähetuses Soome Vabariiki programmi raames 11. jaanuarist 16. jaanuarini 2009. a.

Kaebaja väidab, et:

1) ta esitas 2008. a aprillis taotluse programmis osalemaks. Töövisiidist informeeriti kõiki ametnikke

MTA intraneti kaudu. Soome Tolliamet oli esitanud Eesti tollile välislähetuse kutse ja ajakava.

Broneeriti sõidupiletid ja hotell. Kaebaja valmistus välislähetuseks põhjalikult ja võttis pidevalt

kontakti ka Soome ametnikuga, kes pidi olema välislähetusel saatjaks ja juhendajaks. Et teistele

soomlaste tööd tutvustada, ostis kaebaja videokaamera ja digitaalfotoaparaadi. Väljaminekuid tegi ta

ka seoses reisikindlustuse, rahvusvahelise haigekassakaardi ja kingituste muretsemisega. Kingituste

ostmisel 9. jaanuaril 2009. a selgus, et päevaraha ei ole kaebaja arvele kantud. MTA rahvusvahelise

koostöö talituse peaspetsialist K. Jüriadolt, kellega kaebaja telefoni teel ühendust võttis, sai ta teada,

et peadirektor on töövisiidi tühistanud;

2) programmi raames planeeritud töövisiidi tühistamine on seotud kaebaja isikuga, kuna ta on Eesti

Maksu- ja Tolliametnike Ametiühingute Liidu juhatuse liige, peausaldusisik, ROTAL juhatuse liige,

EAKL volikogu sotsiaal- ja palgakomisjoni liige, Vabariigi Valitsusega peetavate palgaläbirääkimiste

ametiühingute poolse delegatsiooni liige. Kaebaja on kaitsnud ja esindanud ametnike huve, mis on

tekitanud huvide konflikti MTA-ga. Töövisiidile mittelubamise puhul on tegemist kaebaja kui

ametnike esindaja ebavõrdse kohtlemise ja diskrimineerimisega, mis on vastuolus põhiseaduse,

võrdse kohtlemise seaduse ja ATS §-ga 361. Riigi ametiasutus peab tagama isikute kaitse

diskrimineerimise eest ja järgima võrdse kohtlemise põhimõtet vastavalt võrdse kohtlemise

seadusele. Keelatud on teenistuja diskrimineerimine teenistujate huvide esindamise või teenistujate

ühingusse kuulumise tõttu;

3) ametiühingute seaduse (AÜS) § 19 lg 5 kohaselt vabaneb tööandja vastutusest üksnes siis, kui ta

tõestab, et töötaja õiguste piiramine oli seaduslik ega olnud seotud töötaja ametiühingualase

tegevusega;

4) kaebajal on põhjendatud huvi, et selline diskrimineerimine MTA peadirektori poolt lõpetataks.

Kaebajal ei võimaldata end vabalt teostada ametiühingu liidrina, tolliametnikuna. MTA peadirektori

järjekindel ebaseaduslik tegevus kahjustab kaebaja tervist. Kaebaja soovib esitada kohtule kaebuse

kahju hüvitise väljamõistmiseks. Kaebajal on ka soov ennast rehabiliteerida.

3. Tallinna Halduskohus jättis 24. aprilli 2009. a otsusega asjas nr 3-09-56 kaebuse rahuldamata.

Halduskohus leidis, et:

1) Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2001. a määrusega nr 108 vastu võetud "Teenistuslähetuste kulude

hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja kord" (määrus) § 1 kohaselt loetakse

teenistuslähetuseks avaliku teenistuja suunamist ametiasutuse juhi korraldusel kindlaksmääratud

ajavahemikuks teenistusülesande täitmisele väljapoole alalise teenistuskoha asukohta; teenistuja

lähetamine välisriiki loetakse välislähetuseks. Vastavalt määruse §-le 3 vormistatakse lähetus ja

lähetuskulude hüvitamine kooskõlas ametiasutuse asjaajamist, raamatupidamisarvestust ja -

aruandlust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõuetega. Määruse § 4 sätestab, et välislähetusse

lähetatakse teenistuja ametiasutuse juhi käskkirja või korralduse alusel, milles märgitakse lähetuse

sihtkoht, asutus, kuhu lähetatu suunatakse, lähetuse kestus, ülesanne ning lähetuskulude hüvitamise ja

päevaraha maksmise ulatus. MTA-s on kinnitatud välislähetuste vormistamise kord peadirektori

23. jaanuari 2008. a käskkirjaga. Lähetuse puhul ei ole tegemist eelise või privileegiga, mida taotlejal

on õigus eeldada. Välislähetuse vormistamise korra kohaselt toimub lähetuse taotlemine MTA-s

rahvusvahelise koostöö osakonna kaudu ning nimetatud osakond vormistab vastava käskkirja eelnõu

üldjuhul 8 tööpäeva enne lähetuse algust. Sellest järeldub, et mitte alati ei pea see olema vormistatud

8 tööpäeva enne lähetuse algust. Seda, mitu päeva enne lähetuse algust peaks olema käskkiri

allkirjastatud või sellest keeldutud, ei ole reguleeritud. Ei nähtu, et peadirektor oleks jätnud

välislähetuse vormistamise korra või teiste vastavasisuliste õigusaktide nõuded arvestamata.

Välislähetuse ärajätmise kirjalikku vormistamist kord ei nõua. MTA on põhjendanud lähetuse

ärajätmist lähetuse programmi mittevastavusega tollipunkti inspektori teenistusülesannetele. Sellised

hinnangud on peadirektori pädevuses ja tegemist ei ole olukorraga, kus keelduv toiming oleks üldse

põhjendamata. Hiljem on vastustaja kaebaja sellekohasele järelepärimisele vastanud veel ka

kirjalikult;

2) kaebaja väidetud diskrimineerimist seoses ametiühingualase tegevusega välislähetuse ärajätmise ei

nähtu. Teoreetiliselt võiks küsimus tõusetuda näiteks siis, kui samaks ajavahemikuks planeeritud

välislähetusele oleks kavandatud üheaegselt kaebajaga mitmeid osalejaid ning üksnes kaebaja lähetus

oleks ära jäetud. Sellise olukorraga tegemist ei ole. Tulenevalt välislähetuse vormistamise korrast ei

saanud kaebajal seoses ärajäetud lähetusega ka kulutusi tekkida, sest korra kohaselt oli ette nähtud

kulude hüvitamine. Korra p 10 kohaselt oli teenistujal õigus nõuda lähetuskulude katteks avanssi

lähetuskulude ligikaudses suuruses ning avansi mittesaamise korral lähetusest loobuda. Ka nimetatud

regulatsioon viitab sellele, et kavandatavat lähetust ei saa võtta kui iseenesestmõistetavat sündmust.

Vastustaja selgituse kohaselt oleks vastuvõtvat poolt informeeritud, kuid antud juhul oli seda teinud

kaebaja, kellel oli vastuvõtjate hulgas isiklikke tuttavaid;

3) MTA sisevõrgu kaudu programmis osalemise võimalustest teadaandmist, samuti hilisemat

informatsioonivahetust ei saa õigusvastaseks tegevuseks pidada. Tuleb eeldada, et MTA töötajad on

teadlikud välislähetusi puudutavast õiguslikust regulatsioonist ja asjaolust, et kõigepealt

vormistatakse käskkirja eelnõu ning et lähetamine toimub käskkirjaga. Sellises olukorras ei saa

arvestada, et sisevõrgus enne lähetuse toimumist avaldatud kavad ja informatsioon täpselt sellisena

realiseeruks. Vastustaja pidas vajalikuks kaebaja ees küll esialgse informatsiooni avaldamise pärast

vabandada, kui see üleelamisi põhjustas, kuid sellest ei pea järeldama, et esialgsete andmete

avaldamine oleks õigusvastane olukorras, kus lähetuse toimumises ei saanud vormistamise korrast

tulenevalt olla ette kindel.

4. Ilmar Tagel esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja teha

asjas uus otsus.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19. oktoobri 2009. a otsusega asjas nr 3-09-56 I. Tageli

apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse, tegi uue otsuse ja rahuldas Ilmar Tageli kaebuse

ning tunnistas õigusvastaseks MTA toimingu, mis seisnes ajavahemikule 11. jaanuar - 16. jaanuar

2009. a planeeritud välislähetuse ärajätmises.

Ringkonnakohus leidis, et:

1) MTA ei ole suutnud kõrvaldada asjaolude kogumi põhjal tekkinud põhjendatud kahtlust, et

kavandatud töövisiidi ootamatu ärajätmine peadirektori poolt võis tegelikkuses olla reaktsiooniks

kaebaja aktiivsele ametiühingualasele tegevusele ja vastustaja vastu mitmete kohtuvaidluste

algatamisele;

2) kuna kõnealuses programmis osalemise otsustab lõplikult MTA peadirektor teenistuslähetusse

saatmise korras, tuleb möönda, et peadirektoril on otsustamisel ulatuslik kaalutlusruum. Pealegi

seondub vaadeldava otsustuse tegemine ka teenistusalase otstarbekuse küsimusega, millesse kohus ei

sekku. Samas pole ka olukorras, kus teenistujal ei ole iseenesest õigust programmis osalemist ja

teenistuslähetusse saatmist nõuda, aktsepteeritav teenistusalaste küsimuste otsustamisel lubamatutest

kaalutlustest lähtumine. Kavandatud lähetuse ärajätmise asjaolud ja ärajätmise tagantjärele esitatud

põhjendus lubavad kahelda selles, et kaebaja programmis osalemise mittevõimaldamisel sai

määravaks töövisiidi kava sobimatus tollipunkti inspektori teenistusülesannetega ja teenistuslik

ebaotstarbekus. Asjast nähtuvalt sai kaebaja programmis osalemise kavandamine alguse juba 2008. a

aprillis ning vastuvõtva riigi poolt koostatud töövisiidi ajakava oli vastustajale aegsasti (kuu aega

enne töövisiidi planeeritud algust) teada. Tuleb pidada tõenäoliseks, et kui töövisiidi kavas esinenuks

tõepoolest väidetav oluline vastuolu kaebaja ametikohaga, poleks see jäänud töövisiidi

ettevalmistamisega tegelenud vastuvõtvale riigile, programmi Eesti-poolsele koordinaatorile ega

kaebaja vahetutele juhtidele märkamatuks ning ilmnenud alles peadirektorile. Ehkki programmis

osalemise ettevalmistajate hinnang ei ole peadirektorile siduv, tekitab see kahtluse lõpliku otsustuse

tegelikes motiivides ja põhjendatuses. Töövisiidi ärajätmisest sai kaebaja teada juhuslikult vahetult

enne töövisiidi algust, kusjuures programmis osalemise mittelubamise põhjust ei suudetud kaebajale

koheselt adekvaatselt selgitada. 3) MTA 26. jaanuari 2009. a vastuses kaebaja pöördumisele ja kohtus

esitatud põhjendus, et lähetus oleks olnud suuresti seotud tollipunktide töö juhtimise ja üldise tollitöö

korraldamisega ega vastanuks kaebaja ametikoha eesmärgile, ei ole veenev. Vastustaja poolt osutatud

väidetavalt kaebaja teenistuskohaga sobimatud üritused ajakavas moodustavad viiele päevale

kavandatud töövisiidist suhteliselt väikese osa. Ümber pole lükatud kaebaja väidet, et

vastuvõetamatuks peetavaid tegevusi saanuks hõlpsasti asendada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. MTA palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2009. a otsus

asjas nr 3-09-56 ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 24. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-09-56.

MTA väidab, et:

1) ringkonnakohus kohaldas määruse § 1 valesti;

2) ringkonnakohtu otsusest ei tulene, millisel alusel oleks MTA pidanud programmi muutma. Ühestki

õigusaktist ega ka MTA siseregulatsioonist ei tulene ametnikule õigust nõuda enda teenistusse

saatmist, kui ametnik esitab peadirektorile taotluse lähetusse suunamiseks koos programmiga, mis

peadirektori hinnangul ei vasta eesmärgilt, sisult ja ulatuselt teenistusülesannetele. Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu 23. mai 2007. a otsuse nr 624/2007/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse

tollialane tegevusprogramm (otsus nr 624/2007) art 11 p-st 1 tuleneb, et tööalane külastus peab

keskenduma konkreetsele ametialasele valdkonnale ja külastus võib olla seotud kas tavategevusega

või suunatud konkreetsele prioriteetsele meetmele;

3) ametniku välislähetusse suunamine on kaalutlusotsus;

4) MTA peadirektor lähtus I. Tageli suhtes otsuse tegemisel ametijuhendis sätestatud

teenistusülesannetest;

5) asjaolu, et otsuse tegemise ja lähetuse alguse vahele jäi ajaliselt lühike aeg, ei tähenda, et

peadirektoril poleks õigust keelduvat otsust teha. Ringkonnakohus võttis peadirektorilt pädevuse

otsustamaks, missuguses ulatuses lähetus on kooskõlas teenistusülesannetega;

6) ringkonnakohus ei ole tuvastanud konkreetseid asjaolusid ja otsus põhineb kahtlustel, mistõttu ei

ole järgitud uurimisprintsiipi. Ringkonnakohus on ebaõigesti hinnanud töövisiidi ettevalmistusega

tegelenud vastuvõtva riigi ja Eesti koordinaatori pädevust, kuna nemad ei ole pädevad hindama seda,

kas teenistusülesanded ja lähetusprogramm langevad kokku. Peadirektor ei pea nõustuma sellega, kui

teenistuja vahetu juht on lähetusega nõus ning vahetu juht on jätnud tähelepanuta programmis esineva

vastuolu teenistusülesannetega. MTA peadirektor ei pea valesti lahendatud asja formaalselt

kinnitama. Vastasel juhul ei vastutaks peadirektor ameti tegevuse eest. Ringkonnakohus on jätnud

arvestamata asjaolu, et K. Jüriado sai vahetult enne I. Tageli telefonikõnet peadirektori otsusest teada.

Ringkonnakohus ei ole analüüsinud Koidula tollipunkti inspektori ametijuhendit, mille kohaselt on

tegemist ametnikuga, kes teostab tolliteenust ja tollikontrolli. Lähetuse eesmärgiks oli märgitud soov

üle võtta teise riigi töökogemusi ning programmist tulenevalt pidi I. Tagel osalema juhtide

koosolekul, juhtkonna koolitusel, kohtumisel kohaliku ametiühingu esimehega. Nimetatud ülesanded

ei ole seotud inspektori teenistusülesannetega. Pelgalt negatiivse otsuse tegemine ametiühingu

esindaja suhtes ei tähenda seda, et teenistujat diskrimineeritakse tema tegevuse tõttu. Kui I. Tagel

oleks suunatud lähetusse, siis oleks peadirektor diskrimineerinud teisi ametnikke, kelle lähetused on

olnud seotud teenistusülesannetega.

7. I. Tagel palub jätta MTA kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri

2009. a otsus muutmata.

I. Tagel väidab, et:

1) MTA püüab õigustada peadirektori õigusvastaseid ja diskrimineerivaid toiminguid;

2) lähtuda tuleb otsusest nr 624/2007 ja selle alusel kehtestatud Euroopa Liidu Toll/Customs 2013

töövisiitide juhendist. Otsuse nr 624/2007 kohaselt pidi MTA peadirektor soodustama programmi

ellurakendamist. Programmi juhendi kohaselt on töövisiidid avatud kõigile ametnikele sõltumata

nende ametikohast ja tööliigist;

3) MTA kuritarvitas oma õigusi, kuna ta on olnud K. Jüriado tunnistajana vande all ülekuulamise

vastu, soovis jätta esitamata programmi juhendi ja I. Tageli jaanuarikuu graafiku;

4) õigusvastane on see, et I. Tagelit ainukesena ei lubatud programmis osaleda. Selle põhjuseks oli

see, et I. Tagel on aktiivne peausaldusisik;

5) MTA seisukoht, et lähetus ei oleks vastanud I. Tageli ametikoha eesmärgile, ei ole veenev.

Ametniku konkreetsed teenistusülesanded ei ole ametijuhendis. Töövisiidi esialgse programmi

kohaselt oli nähtud ette tutvumine ekspordi- ja impordiprotseduuridega, tolliladustamisega,

tollitõkendite paigaldamisega, veokite liikumise koridoridega, tollitoimingutega, TIR, CITES, ATA

märkmiku alusel läbi piiritollipunkti veetavate veoste vormistusega, koostööga politsei, piirivalve ja

tolli vahel, lihtsustatud tolliprotseduuridega, impordipiirangutega, tollimaksudega. Kõik eelnev on

tolliinspektori tavatöö;

6) esialgses programmis oli ette nähtud kohtumine kohaliku tolliametnike ametiühingu esindajatega.

Kohtumine oli ette nähtud pärast töö aega;

7) ametiühingu seaduse § 19 lg 5 alusel vabaneb MTA vastutusest üksnes siis, kui ta tõestab, et

töötaja õiguste piiramine oli seaduslik ega olnud seotud töötaja ametiühingualase tegevusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Esmalt analüüsib kolleegium seda, kas I. Tagelil on subjektiivne õigus välislähetusele ja

programmis osalemisele (I). Seejärel peatub kolleegium võrdset kohtlemist puudutava regulatsiooni

tõlgendamisel (II) ja tuvastatud faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel (III). Viimaks

lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (IV).

I

9. ATS § 43 lg 1 sätestab, et välislähetuseks loetakse teenistuja lähetamist välisriiki.

Teenistuslähetuseks loetakse avaliku teenistuja suunamist ministeeriumis kantsleri ja muus

ametiasutuses ametiasutuse juhi korraldusel kindlaksmääratud ajavahemikuks teenistusülesande

täitmisele väljapoole alalise teenistuskoha asukohta; teenistuja lähetamine välisriiki loetakse

välislähetuseks (määruse § 1).

Kolleegium leiab, et ATS § 43 lg-st 1 ega ka määrusest ei tule teenistujale subjektiivset õigust

välislähetusele. Seetõttu puudub ametnikul õigus nõuda enda välislähetusse saatmist. Samuti ei ole

välislähetus reeglina ametniku, vaid asutuse huvides.

10. Otsuse nr 624/2007 art 11 lg 1 kohaselt korraldavad osalevad riigid ametnikele tööalaseid

külastusi, mis ei tohi olla pikemad kui üks kuu, külastus peab keskenduma konkreetsele ametialasele

valdkonnale ja asjaomased ametnikud ning asutused peavad selle piisavalt ette valmistama ja seda

hiljem hindama; külastus võib olla seotud kas tavategevusega või siis suunatud konkreetsetele

prioriteetsetele meetmetele. Osalevad riigid võimaldavad külastavatel ametnikel osaleda tõhusalt

vastuvõtva tolliasutuse töös (otsus nr 624/2007 art 11 lg 2 esimene lause).

Kolleegium leiab, et ka otsuse nr 624/2007 art 11 lg 2 esimesest lausest ei tule ametnikule

subjektiivset õigust nõuda, et ta saaks programmis osaleda. Otsuse nr 624/2007 alusel loodud

programmi näol on tegemist liikmesriikide koostöövormiga, mis peab aitama tagada tulemusliku ja

tõhusa välispiiride kontrolli (vt otsuse nr 624/2007 preambula p-d 2, 4, 11). Otsuse nr 624/2007

preambulas nimetatud eesmärkide elluviimise kohustus on eelkõige osalevatel riikidel (otsus

nr 624/2007, preambula p 11). Tulenevalt otsuse nr 624/2007 art 3 lg-dest 1-3 võivad programmis

osaleda liikmesriigid, ühinemiseelse strateegia põhjal abi saavad kandidaatriigid, potentsiaalsed

kandidaatriigid, teatavad Euroopa naabruspoliitika partnerriigid. Osalevaid riike esindavad asutuse

ametnikud (otsus nr 624/2007 art 3 lg 4). Asjaolu, et otsus nr 624/2007 on suunatud programmis

osalevatele riikidele, kinnitab ka otsuse nr 624/2007 art 25. Seetõttu ei saa otsuse nr 624/2007 art 11

lg-t 2 mõista selliselt, et sellest tuleb ametnikule subjektiivne õigus nõuda programmis osalemist ja

tööalast külastust.

II

11. AÜS § 19 sätestab töötaja õigused ja nimetatud paragrahvi lg 3 kohaselt mõistetakse töötaja

õiguste piiramise all: töötaja tööle mittelubamist; töötajaga töölepingu lõpetamist või teenistusest

vabastamist; töötaja töötingimuste halvendamist; palga ja lisatasude vähendamist, lisatasude

mittemaksmist; distsiplinaarkaristuse määramist; ähvardamist töölepingu lõpetamise, teenistusest

vabastamise, töötingimuste halvendamise või karistuse määramisega; muud ebavõrdset kohtlemist.

Ebavõrdseks kohtlemiseks ei loeta eeliste andmist ametiühingusse kuulumise või töötajate

esindamise tõttu (AÜS § 19 lg 6).

Seega käsitab ametiühingute seaduse § 19 lg 3 töötaja õiguste piiramisena ka ebavõrdset kohtlemist.

12. Võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 1 lg 1 kohaselt on selle seaduse eesmärgiks tagada isikute

kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või

veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel.

VõrdKS § 1 lg 1 sätestab diskrimineerimist keelavad alused ja VõrdKS § 2 lg 1 ja lg 2 sätestavad,

millal diskrimineerimine on keelatud. Kuid võrdse kohtlemise seadus ei välista võrdse kohtlemise

nõudeid teenistussuhetes, eelkõige seoses töötajate huvide esindamise või töötajate ühingusse

kuulumisega (VõrdKS § 2 lg 3). Ka võrdse kohtlemise seaduse eelnõu 384SE seletuskirjas on

VõrdKS § 2 lg 3 kohta märgitud, et võrdse kohtlemise seadus ei välista vastavate nõuete esitamist

töösuhetes võrdse kohtlemise seaduses nimetamata diskrimineerimisaluste puhul. Seega oli

seadusandja tahteks laiendada võrdse kohtlemise seaduse reguleerimisala ka sellistele juhtumitele,

kus väidetav diskrimineerimine võib aset leida teenistujate huvide esindamise või teenistujate

ühingusse kuulumise tõttu. Sellist järeldust kinnitab ka ATS § 361 lg 2, mis sätestab: "Keelatud on

teenistuja või teenistusse soovija diskrimineerimine soo, rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi,

nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude, seksuaalse sättumuse, keeleoskuse,

kaitseväeteenistuse kohustuse, perekonnaseisu, perekondlike kohustuste täitmise, sotsiaalse seisundi,

teenistujate huvide esindamise või teenistujate ühingusse kuulumise tõttu. Ükskõik missuguse

nimetatud tunnuse tõttu diskrimineerimise korral kohaldatakse võrdse kohtlemise seadust või soolise

võrdõiguslikkuse seadust."

13. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et ka ametiühingute seadus käsitab teenistuja

õiguste piiramisena ebavõrdset kohtlemist ja nimetab, millist tegevust ei käsitata ebavõrdse

kohtlemisena. Samas aga ei käsitle ametiühingute seadus ebavõrdse kohtlemise tunnuseid, aluseid,

võrdse kohtlemise põhimõtteid ega loo diskrimineerimisvaidluse lahendamiseks terviklikku

regulatsiooni. Viimati mainitut sisaldab võrdse kohtlemise seadus.

Seetõttu on kolleegium seisukohal, et teenistussuhtes väidetava diskrimineerimisjuhtumi

lahendamisel, mille alused on sätestatud ATS § 361 lg-s 2, tuleb halduskohtul teiste seaduste kõrval

kohaldada võrdse kohtlemise seadust, kuna võrdse kohtlemise seaduses on sätestatud

diskrimineerimisvaidluse lahendamise regulatsioon.

14. Võrdse kohtlemise seadus põhineb Nõukogu 29. juuni 2000. a direktiivil 2000/43, millega

rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust

(direktiiv 2000/43) ja Nõukogu 27. novembri 2000. a direktiivil 2000/78, millega kehtestatakse

üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (direktiiv 2000/78).

Direktiivi 2000/43 art 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärgiks kehtestada raamistik rassilise või

etnilise päritolu alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks, et tagada võrdse kohtlemise põhimõtte

kohaldamine liikmesriikides. Direktiivi 2000/78 art 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärgiks

kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või

seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning

tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine.

Kolleegium märgib, et lisaks eelmainitud direktiivides nimetatud diskrimineerimise alustele on

seadusandja laiendanud võrdse kohtlemise seaduse reguleerimisala ATS § 361 lg-ga 2 ja VõrdKS § 2

lg-ga 3 ning seeläbi täiendanud võrdse kohtlemise seadust diskrimineerimise alustega, mida

direktiivid otsesõnu ette ei näe. Direktiividega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik laiendab

siseriikliku õigusega diskrimineerimise aluseid ja loob seeläbi soodsamad sätted (direktiivi 2000/43

preambula p 25; direktiivi 2000/78 preambula p 28).

Kolleegium on seisukohal, et vastavalt VõrdKS § 2 lg-ga 3 koostoimes ATS § 361 lg-ga 2 on

teenistujat keelatud diskrimineerida kutseõppes, karjäärinõustamisel, ümber- või täiendusõppe

võimaldamisel, praktiliste töökogemuste omandamisel seetõttu, et teenistuja esindab töötajate huve

või kuulub töötajate ühingusse (vt ka käesoleva otsuse p 12).

15. VõrdKS § 3 lg 2 sätestab, et diskrimineerimine on otsene, kui VõrdKS § 1 lg-s 1 nimetatud

tunnuse alusel koheldakse ühte isikut halvemini kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda

teist isikut samalaadses olukorras. Diskrimineerimine on kaudne, kui näiliselt neutraalne säte,

kriteerium või tava seab isikud VõrdKS § 1 lg-s 1 nimetatud tunnuse alusel teistega võrreldes

ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui sättel, kriteeriumil või taval on objektiivne

õiguspärane eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud (VõrdKS

§ 3 lg 4).

Euroopa Kohus on oma praktikas asunud seisukohale, et kohus peab tuvastama faktilise asjaolu mille

põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine. Sel juhul on

diskrimineerimisjuhtum esmapilgul ilmne ja rakendada tuleb tõendamiskohustuse regulatsiooni (vt

Euroopa Kohtu 10. juuli 2008. a otsus kohtuasjas C-54/07, Centrum voor gelijkheid van kansen en

voor racismebestrijding, p-d 30-34; Euroopa Kohtu 17. juuli 2008. a otsus kohtuasjas C-303/06,

S. Coleman, p-d 53-56). Näiteks on Euroopa Kohus leidnud, et selline asjaolu, mille kohaselt saab

otsest diskrimineerimist eeldada, on tuvastatud, kui tööandja on teatanud avalikult, et ta ei võta tööle

teatava etnilise või rassilise päritoluga töötajaid (viidatud Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-54/07).

16. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kui teenistuja väidab diskrimineerimist

seetõttu, et ta esindab teenistujate huve või ta kuulub teenistujate ühingusse, tuleb rakendada ka

võrdse kohtlemise seadust. Diskrimineerimisvaidluse lahendamisel peab kohus tuvastama faktilise

asjaolu, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine. Kui kohus

on sellise asjaolu tuvastanud, on diskrimineerimisjuhtum esmapilgul ilmne ja rakendada tuleb

tõendamiskohustuse regulatsiooni. Seetõttu peab halduskohus esmalt kontrollima, kas tööandja

rikkumist kinnitav asjaolu on tuvastatud ja alles seejärel kontrollima, kas tööandja rikkus võrdse

kohtlemise põhimõtteid või mitte.

III

17. I. Tagel väidab, et teda diskrimineeriti, kuna MTA peadirektor jättis ta välislähetusse saatmata,

sest ta kuulub töötajate ühingusse ja esindab töötajaid. Seetõttu on I. Tagel seisukohal, et MTA rikkus

võrdse kohtlemise põhimõtteid.

Kolleegium märgib, et ATS § 361 lg 2 ja VõrdKS § 2 lg 3 kohaselt laieneb sellise vaidluse

lahendamisele võrdse kohtlemise seadus, kuna diskrimineerimist väideti töötajate huvide esindamise

või töötajate ühingusse kuulumise tõttu (vt käesoleva otsuse p-d 12 ja 14). Seetõttu tuleb I. Tageli

väidetud diskrimineerimisjuhtumi lahendamisel juhinduda võrdse kohtlemise seaduse regulatsioonist

ja põhimõtetest.

18. Kohtud on tuvastanud, et MTA peadirektor keeldus välislähetuse käskkirja eelnõu allkirjastamast.

Eesti poolt soovis programmis osaleda I. Tagel üksinda. I. Tagel esitas 2008. a aprillis MTA-le

taotluse programmis osalemiseks. I. Tagel esitas 22. detsembril 2008 MTA rahvusvahelise koostöö

talitusele välislähetuse taotluse perioodiks 11. jaanuar - 16. jaanuar 2009. I. Tageli välislähetuse

käskkirja eelnõu, mis saadeti MTA peadirektorile allkirjastamiseks, ei allkirjastatud. Vaidlus puudub

selles, et I. Tageliga sarnasel ametikohal olevad ametnikud ei ole analoogses programmis eelnevalt

osalenud. MTA põhjendab välislähetusse saatmata jätmist kokkuvõtlikult sellega, et I. Tageli

välislähetusse saatmine ei ole otstarbekas ja see lähetus ei ole seotud I. Tageli igapäevaste

teenistusülesannete täitmisega Lõuna maksu- ja tollikeskuse tollikorralduse osakonna Koidula

tollipunkti inspektori ametikohal.

Eeltoodust tulenevalt leidis halduskohus, et kaebaja poolt viidatud võimalikku diskrimineerimist

haldusasja materjalidest ei nähtu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et MTA ei ole kõrvaldanud

asjaolude kogumi põhjal tekkinud kahtlust, et kavandatud välislähetuse ootamatu ärajätmine võis olla

reaktsiooniks I. Tageli ametiühingualasele tegevusele ja MTA vastu mitmete kohtuvaidluste

algatamisele.

Kolleegium märkis käesoleva otsuse p-s 16, et kohus peab esmalt tuvastama faktilise asjaolu, mille

põhjal saab eeldada otsest või kaudset diskrimineerimist. Käesoleval juhul ei ole halduskohus

tuvastanud faktilist asjaolu, mis annaks alust otsest või kaudset diskrimineerimist eeldada. Ka

ringkonnakohus ei ole halduskohtu vastavat seisukohta ümber lükanud. Kuna kohtumenetluses ei ole

tuvastatud, et diskrimineerimine oleks esmapilgul ilmne, ei saa kohaldada tõendamiskohustuse

regulatsiooni.

19. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kuna kohtumenetluses ei ole leidnud

tuvastamist faktiline asjaolu, mis viitaks sellele, et MTA keeldus I. Tagelit välislähetusse saatmisest,

kuna ta esindab töötajate huve või kuulub töötajate ühingusse, ei saa otsest ega kaudset

diskrimineerimist eeldada. Seetõttu ei ole diskrimineerimisjuhtum esmapilgul ilmne ja rakendada ei

tule tõendamiskohustuse regulatsiooni. Ringkonnakohus oleks pidanud I. Tageli apellatsioonkaebuse

jätma rahuldamata.

20. Kolleegium peab muu hulgas vajalikuks märkida, et isegi siis, kui kohtud oleksid tuvastanud

faktilise asjaolu, mille põhjal saaks eeldada otsest diskrimineerimist, oleksid MTA põhjendused

piisavad selleks, et näidata, et võrdse kohtlemise põhimõtteid ei rikutud. MTA oli kokkuvõtlikult

seisukohal, et I. Tageli välislähetusse saatmine ei ole otstarbekas ega vasta tema

teenistusülesannetele. Kohus ei saa hinnata seda, kas konkreetse ametniku välislähetusse saatmine on

otstarbekas või mitte. Kinnitust ei ole leidnud asjaolu, et programm oleks vastanud I. Tageli

teenistusülesannetele. Kui ametiasutus keeldub ametnikku välislähetusse saatmast põhjendusega, et

see ei ole otstarbekas ega vasta ametniku teenistusülesannetele, on tegemist objektiivsete

põhjendustega, mis tõendavad, et võrdse kohtlemise põhimõtteid ei ole rikutud.

IV

21. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kuna I. Tagelil puudub subjektiivne õigus

välislähetusele ja programmis osalemisele ning kohtumenetluses ei ole leidnud tuvastamist faktiline

asjaolu, mis annaks alust otsest diskrimineerimist eeldada, on vaidlustatud toiming õiguspärane. MTA

kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

22. Kolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2009. a otsuse asjas nr 3-09-56 ja

jätab jõusse Tallinna Halduskohtu 24. aprilli 2009. a otsuse asjas nr 3-09-56, täiendades otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

MTA menetluskulude väljamõistmist ei taotle, mistõttu jäävad apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse

kulud poolte endi kanda. Kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld