3-3-1-21-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-21-10

Otsuse kuupäev

14. mai 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Aleksandr Šapovalovi (Šapovalov) kaebus Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti (alates 1. jaanuarist 2010 Politsei- ja

Piirivalveamet) 20. juuni 2008. a otsuse nr 20081209

tühistamiseks ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti edasiste

väljasaatmistoimingute keelamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-08-1328

Menetluse alus Riigikohtus

Aleksandr Šapovalovi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Aleksandr Šapovalovi kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu

22. juuni 2009. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-

08-1328.

Teha uus otsus, millega tühistada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 20. juuni 2008. a otsus

nr 20081209.

Saata Aleksandr Šapovalovi kaebus Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles

taotletakse edasiste väljasaatmistoimingute keelustamist.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tegi 3. septembril 2001 Aleksandr Šapovalovile ettekirjutuse

lahkuda Eesti Vabariigist 31. oktoobril 2001. Teise lahkumisettekirjutuse tegi A. Šapovalovile

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet 7. oktoobril 2004. Sellega kohustati A. Šapovalovit Eestist

lahkuma hiljemalt 13. oktoobril 2004. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 28. mai 2008. a teatisega

kohustati A. Šapovalovit väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 10 lg-te 1 ja 4

alusel tasuma lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks sunniraha. Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 2. juuni 2008. a otsusega nr 1006771680 kohaldati A. Šapovalovi suhtes

järelevalvemeetmeid.

2. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 20. juuni 2008. a otsusega nr 20081209 keelduti

A. Šapovalovile tähtajalise elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 4 p-dele 1 ja 10

tuginedes. Otsuses leiti, et A. Šapovalov on 1. veebruaril 1999 esitatud tähtajalise elamisloa taotluses

esitanud valeandmeid, eitades oma seost luure- ja julgeolekuteenistusega (VMS § 12 lg 4 p 1). VMS

§ 12 lg 4 p 10 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes töötab või on alust

arvata, et töötab välisriigi luure- ja julgeolekuteenistuses, või on olnud julgeolekuteenistuses. VMS

§ 12 lg 6 käsitab VMS § 12 lg 4 p-des 1 ja 10 loetletud asjaolusid ohuna Eesti riigi julgeolekule.

A. Šapovalov astus ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee (RJK) teenistusse ning esitas Eesti

Vabariigile valeandmeid vabatahtlikult. Asjaolu, et ta varjas oma seost välisriigi

julgeolekuorganitega, tuleb pidada sihilikuks tegevuseks ja tõsiseks ohuks. A. Šapovalovil puudub

alates 2. maist 1999 seaduslik alus riigis viibimiseks. Talle on 3. septembril 2001 ja 7. oktoobril 2004

tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks, kuid ta viibib jätkuvalt riigis ebaseaduslikult. Tõenditest ei

nähtu, et krooniliste haiguste tõttu ei ole A. Šapovalovil võimalik Eestist lahkuda. Vene Föderatsiooni

kodakondsusest loobumine 2001. aastal ei ole mõjuv põhjus, mis õigustaks Eestis ebaseaduslikult

viibimist. Tähtajalise elamisloa taotlusele ei ole lisatud uusi faktilisi asjaolusid, mida varasemas

haldusmenetluses või jõustunud kohtulahendites ei ole käsitletud. Seoses perekonnaeluga ei tulene

A. Šapovalovile mingeid õigusi direktiivist 2003/86/EÜ, sest A. Šapovalov ei ole isik, kes siseneb

välisriiki perekonnaga taasühinemise eesmärgil. Direktiivi 2003/109/EÜ kohaldatakse üksnes

liikmesriigi territooriumil seaduslikult elavate kolmanda riigi kodanike suhtes. Erandi tegemiseks ei

ole piisav, et Eestis elavad A. Šapovalovi täisealised lapsed, kes on Eesti kodanikud, ning abikaasa,

kes on Vene Föderatsiooni kodanik ning omab pikaajalise elaniku elamisluba Eestis. Perekonnaelu

riive on proportsionaalne ning perekonnaelu on võimalik elada ka väljaspool Eestit. Riigikohtu

halduskolleegium on 13. novembri 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-45-06 leidnud, et

kodakondsuseta isiku väljasaatmine ei ole võimatu ega perspektiivitu.

3. A. Šapovalov esitas halduskohtule kaebuse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 20. juuni 2008. a

otsuse nr 20081209 tühistamiseks ja edasiste väljasaatmistoimingute keelamiseks.

4. Tallinna Halduskohtu 22. juuni 2009. a otsusega jäeti A. Šapovalovi kaebus rahuldamata

järgmistel põhjendustel:

1) kaebaja teenis ENSV RJK ohvitseri ametikohtadel 3. septembrist 1984 kuni 5. detsembrini 1990,

sealhulgas õppis 1. detsembrist 1985 kuni 30. detsembrini 1985 Taškendis teadus- ja tehniliste

avalikustamisele mittekuuluvate uuringute kaitse kursustel ning arvati RJK koosseisust reservi

detsembris 1990 majori auastmes. Vastustaja on teinud kindlaks, et A. Šapovalov esitas 1999. aastal

tähtajalise elamisloa taotlemisel valeandmeid, eitades oma seost luure- ja julgeolekuteenistusega;

2) kaebajale on tähtajalise elamisloa andmisest keeldutud ka varem, 1999. aastal, 2001. aastal ja

2004. aastal. Vastavate otsustuste peale esitatud kaebused on läbinud kohtuliku kontrolli. Tallinna

Ringkonnakohtu 31. märtsi 2006. a lahendis haldusasjas nr 3-04-300 on leitud, et välisriigi

julgeoleku- või luureteenistuses, sealhulgas endise NSVL RJK teenistuses olnud isikute puhul on

põhjust karta, et nad võivad oma tegevuse, teadmiste, oskuste või sidemetega aidata kaasa Eesti riigi

huvide vastasele luure- või vastuluuretegevusele. Neid asjaolusid on võimalik kasutada riigi

julgeoleku vastu suunatud tegevuses. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud otsus on

kooskõlas VMS § 12 lg 4 p-dega 1 ja 10 ning sama paragrahvi lg 9 p-ga 3;

3) vastustaja on perekonnaeluga seonduvat hinnanud ning leidnud, et riik on küll kohustatud tagama

välismaalase õiguse elada täisväärtuslikku perekonnaelu, kuid nimetatud õigus ei ole piiramatu ning

õigusest perekonnaelule ei tulene kohustust anda välismaalasele igal juhul elamisluba. Seejuures on

viidatud Riigikohtu 5. märtsi 2001. a lahendile asjas nr 3-4-1-2-01, milles on selgitatud, et õigus riigi

positiivsele tegevusele, mis aitaks isikul elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, ei ole piiramatu

põhiõigus ja et välismaalaste seadusest tulenevalt on väärtuseks, mis õigustab vastavate piirangute

tegemist, riigi julgeolek. Seega ei ole jäetud kaalumata ka perekonnaeluga seonduvaid küsimusi ning

vastustaja seisukohtadega tuleb nõustuda;

4) kaebaja on viibinud alates 1999. aastast riigis ilma seadusliku aluseta, mistõttu ei saa antud juhul

olla tegemist pikaajalise sisserändajaga ega perekonna taasühinemisega. Seetõttu ei ole kaebaja viited

vastavatele direktiividele või regulatsioonidele asjakohased;

5) haldusasja materjalide hulgas ei ole selliseid dokumente, millest nähtuks, et kaebaja on omapoolse

kaasaitamiskohustuse ammendavalt täitnud ja et potentsiaalselt vastuvõttev riik või vastuvõtvad riigid

oleksid sellest ametlikult ja igal juhul keeldunud. Seetõttu on põhjendatud vastustaja väide, et

väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. Tervisega seotud väited tähtajalise elamisloa andmise

või mitteandmisega otseselt ei seostu, sest arstiabi on vajadusel kättesaadav ka teistes riikides. Mis

puutub konkreetselt lahkumisettekirjutuse sundtäitmisesse, siis lähtuvalt VSS § 7 lg-st 3 ei kohaldata

sundtäitmist, kui tegemist on välismaalase poolt tõendatud ja temast sõltumatu mõjuva põhjusega.

Mõjuvate põhjuste hulka loetakse ka isiku sundtäitmist takistav tervislik seisund, kuid see peab olema

tõendatud.

5. A. Šapovalov esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja saata asi

Kodakondsus- ja Migratsiooniametile uueks läbivaatamiseks.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse

muutmata ning menetluskulud A. Šapovalovi kanda. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) kohtud on haldusasjades nr 3-509/2000, 3-1168/2001 ja 3-04-300 hinnanud kaebajale elamisloa

andmisest keeldumiste õiguspärasust. Nimetatud lahendites on tuvastatud, et kaebajast tulenev oht

Eesti riigi julgeolekule on nii oluline, et puuduvad sellised perekondlikud või kaebaja isikust

tulenevad asjaolud, mis selle ohu üles kaaluksid. Kaebaja perekonna- ja eraeluga seonduvalt ei ole

toimunud muutusi, mis tingiksid jõustunud kohtulahenditega tuvastatud ajaolude ümberhindamise.

Seega keskendub ringkonnakohus eelkõige küsimusele, kas kaebajale tuleks anda elamisluba

põhjusel, et tema väljasaatmine riigist on perspektiivitu;

2) ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldustega seoses direktiivide ja Euroopa Nõukogu

Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovitusega Rec (2000) 15 pikaajaliste sisserändajate

kohta;

3) Riigikohus on 13. novembri 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-45-06 leidnud, et kui

väljasaatmine on muutunud võimatuks, on loogiliseks tagajärjeks VSS §-s 9 nimetatud

seadustamisettekirjutuse tegemine või tähtajalise elamisloa taotluse lahendamine isiku kasuks;

4) kaebaja väljasaatmist ei ole alust pidada võimatuks. Kaebaja on Vene Föderatsiooni

kodakondsusest loobumisega ennast ise viinud olukorda, kus tema lahkumine Eestist on seotud

täiendavate raskustega. Samas ei saa väita, et kaebaja lahkumine on võimatu. Kaebaja käitumisest

tuleneb selge tahe jääda elama Eestisse. Kaebaja pole ette võtnud mingeid reaalseid samme riigist

lahkumiseks. Kaebaja poolt viidatud Vene Föderatsiooni ja Ukraina saatkondade vastustest nähtub, et

kaebaja ei ole vastavate asutuste poole pöördunud konkreetsete taotlustega, vaid üksnes üldiste

järelepärimistega. Seega ei saa väita, et kaebajale on ühe või teise dokumendi väljastamisest

keeldutud. Näiteks nähtub Ukraina saatkonna vastusest, et Ukraina kodakondsust saavad taotleda

isikud, kes on Ukrainas sündinud. Samas on selgusetu kirjas olev lakooniline märkus, et taotluse

esitamiseks peab olema kehtiv elamisluba Eesti Vabariigis. Saatkonna vastusest ei ole võimalik välja

lugeda, et kodakondsuse saamine on igal juhul võimatu. Kuni Ukrainalt ei ole ametlikku keeldumist

kodakondsuse andmisest, ei ole alust keeldumist eeldada;

5) ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ajutise reisidokumendi taotlemine Eesti Vabariigilt ja

seejärel Vene Föderatsioonile viisataotluse esitamine on problemaatiline, kuna viisa olemus eeldab, et

riiki sisenetakse ajutiselt ja mingi aja möödumisel naastakse lähtekoha riiki. Samas on kaebaja

abikaasa Vene Föderatsiooni kodanik, kellel on õigus asuda elama Vene Föderatsiooni ja kellega

kooselu jätkamiseks on kaebajal võimalik Vene Föderatsioonilt taotleda elamisluba Vene

Föderatsioonis elamiseks;

6) ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et väljasaatmise perspektiivikuse tõendamiseks peaks

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pöörduma Vene Föderatsiooni ja Ukraina poole. Kuna kaebaja on

kodakondsuseta isik, on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti tegutsemisvõimalused kaebuse esitajaga

võrreldes piiratumad. Kaebajal on kohustus lahkumisettekirjutuse täitmisele kaasa aidata;

7) ei ole esitatud tõendeid, et kaebaja tervislik seisund ei võimalda tal Eestist lahkuda. Vene

Föderatsioon ja Ukraina ei ole riigid, mille puhul võib tekkida põhjendatud kahtlus, kas kaebaja saab

seal vajalikku arstiabi. Arusaadav on ka seos närvipinge ning haiguse ägenemise vahel, kuid tegemist

ei ole siiski väljasaatmist takistava olukorraga. Kaebaja esitas ringkonnakohtule veel eeldatavasti

28. septembril 2009 väljastatud kiirabikaardi, mis on aga raskesti loetav, mistõttu pole võimalik välja

lugeda, milliste kaebuste tõttu kiirabi välja kutsuti. Ka erakorralise arstiabi ühekordne kasutamine ei

tõenda, et kaebaja tervislik seisund on väga halb.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. A. Šapovalov palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus ning

saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaator väidab järgmist:

1) väär on kohtute seisukoht, et A. Šapovalovi väljasaatmine pole muutunud võimatuks. Kohus

kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, kuna tegu on kassaatori, mitte tema abikaasa

väljasaatmisega. Hinnata tuli kassaatori, mitte tema perekonna väljasaatmise võimalusi või võimatust.

Kohus hindas tõendeid valesti, leides, et kaebaja pole ette võtnud reaalseid samme riigist

lahkumiseks. Kassaator tegi kõik võimaliku, et korraldada oma lahkumine Eestist või tõendada, et

lahkumine on võimatu. Toimikus on kahe saatkonna vastused kassaatori päringutele, milles küsiti,

kas ta võib saada tagasipöördumistunnistuse riigi territooriumile elama asumiseks ja kui ta ei saa

tagasipöördumistunnistust, siis kas ta võib taotleda kodakondsust. Vene Föderatsiooni saatkond

vastas, et kassaatoril puuduvad alused tagasipöördumistunnistuse saamiseks ja Venemaa

kodakondsuse taastamiseks peab alaliselt elama Vene Föderatsiooni territooriumil. Ukraina saatkond

vastas, et tunnistuse saamiseks alus puudub ja Ukraina kodakondsuse saamiseks on vaja esitada

Eestis kehtiv elamisluba. Vastused näitavad, et kassaatori väljasaatmine on muutunud võimatuks;

2) ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a

soovitust Rec (2000) 15. Vastavalt soovituse §-le 1 on kauaaegne sisserändaja välismaalane, kes elab

riigis seaduslikult vähemalt viis aastat. Soovituses pole sätestatud, et selleks, et isik loetaks

kauaaegseks sisserändajaks, peab ta elama riigis vähemalt viis aastat enne mingit asjaolu. Kassaator

on kauaaegne sisserändaja soovituse mõttes, kuna ta elab Eestis alates 1972. aastast, millest 27 aastat

elas Eestis seaduslikult. Viimased 10 aastat on ta Eestis püsivalt elanud ja püüdnud korduvalt

legaliseerida Eestis viibimist. Soovituse § 4 kohaselt ei saa kauaaegset sisserändajat välja saata, kui ta

on riigis elanud üle 20 aasta;

3) kohtuotsus rikub kassaatori õigust era- ja perekonnaelu kaitsele, sest arvesse pole võetud kõiki

olulist tähtsust omavaid asjaolusid, milleks on:

a) kassaator asus Eestisse elama 1972. a ja viibis siin endise ENSV alalise sissekirjutuse alusel. Tal

pole peale Tallinna muud elukohta. Tal on Eestis perekond. Abikaasal on Eesti pikaajalise elaniku

elamisluba kui välismaalasel, kes on sündinud Eestis ja elanud siin endise ENSV alalise sissekirjutuse

alusel. Kassaatori lapsed on Eesti kodanikud. Kui isik on tegevsõjaväeteenistusest reservi või erru

läinud, siis ei kaalu avalik huvi üles isiku huvi;

b) elamisloa andmisest keeldumise tagajärjeks on ka kassaatori abikaasa Eestist lahkumine või

perekonna lagunemine abikaasade elamajäämise tõttu eraldi riikidesse. Väide, et perekonnal on

võimalik elada Vene Föderatsioonis või Ukrainas, on oletuslik. Kassaator on esitanud tõendeid, et ta

ei saa elada Venemaal või Ukrainas. Kassaatori abikaasa pole seotud ühegi välisriigiga. Abikaasal

pole välisriigis töökohta, ta kaotaks sidemed Eestisse jäävate lastega. Abikaasadel puuduvad

elatusvahendid ja elamispind välisriigis;

c) kassaatoril ja tema perekonnaliikmetel puuduvad perekondlikud ja ühiskondlikud sidemed

Venemaa või Ukrainaga. Tal pole Venemaal või Ukrainas sugulasi. See välistab võimaluse jätkata

inimväärset elu. Hoolimata ohust riigi julgeolekule, mis viis kassaatori väljasaatmisele, pole

saavutatud õiglast tasakaalu taotletud eesmärkide ning perekonna- ja eraelu austamise vahel.

Kassaator on elanud Eestis 37 aastat. Teda tuleb lugeda integreerunud välismaalaseks, kelle võib

välja saata näiteks siis, kui ta on toime pannud väga raske kuriteo. Integreeritud välismaalasi ei tohi

kodanikega võrreldes lihtsamini riigist välja saata.

8. Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. A. Šapovalov esitas kaebuses halduskohtule kaks taotlust: taotluse tühistada Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 20. juuni 2008. a otsus, millega keelduti talle tähtajalise elamisloa andmisest, ja

taotluse keelata tema suhtes edasised väljasaatmistoimingud. Halduskohus jättis mõlemad taotlused

rahuldamata ja ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata.

I

10. A. Šapovalovile elamisloa andmisest keeldumise alustena kohaldati VMS § 12 lg 4 p 1 ja p 10.

VMS § 12 lg 4 p-des 1 ja 10 sätestatakse: "Tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata

välismaalasele:

1) kes on esitanud valeandmeid (sealhulgas oma varasema tegevuse kohta) viisa, elamis- või tööloa

taotlemisel või nende pikendamise taotlemisel;

10) kes töötab või on põhjendatud alus arvata, et ta töötab välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses,

või ta on olnud või on põhjendatud alus arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või

julgeolekuteenistuses ning tema vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist teenistusse

tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud

formeeringutesse;".

11. Vaidlust ei ole, et A. Šapovalov oli ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee teenistuses ohvitserina.

VMS § 12 lg 4 p 10 kohaldamisel on praegusel juhul oluline see, kas A. Šapovalov vastab selles

sättes loetletud tunnustele.

12. VMS § 12 lg 4 p-s 10 sätestatakse tingimused, mis peavad olema täidetud, et seda sätet kohaldada

isiku suhtes, kes on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. VMS § 12 lg 4 p 10 on

sõnastatud selliselt, et täidetud peavad olema kõik selles sättes nimetatud tingimused. Seega, VMS

§ 12 lg 4 p 10 kohaldamiseks peab lisaks sellele, et isik on olnud välisriigi luure- või

julgeolekuteenistuses, olema tuvastatud ka see, et isiku vanus, auaste või muud asjaolud ei välista

tema kutsumist teenistusse tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse

relvastatud formeeringutesse.

13. A. Šapovalovi puhul on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet VMS § 12 lg 4 p 10 kohaldamisel

piirdunud vaid sellega, et A. Šapovalov oli ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee teenistuses.

Vaidlustatud otsuse punktis 18 konstateerib Kodakondsus- ja Migratsiooniamet järgmist: "Kuna

Aleksandr Šapovalov on olnud endise ENSV julgeolekuteenistuses, kuulub ta VMS § 12 lõike 4

punktis 10 nimetatud välismaalaste hulka." Seega on A. Šapovalovi suhtes tuvastamata jäänud

ülejäänud asjaolud, mis on vajalikud VMS § 12 lg 4 p 10 kohaldamiseks. Kohtud pole sellele

tähelepanu pööranud.

14. Kolleegium on seisukohal, et A. Šapovalov ilmselgelt ei vasta VMS § 12 lg 4 p-s 10 nimetatud

tunnustele. VMS § 12 lg 4 p-st 10 tulenevalt on nimetatud sätte kohaldamise üheks eelduseks, et

elamisloa või selle pikendamise taotluse esitanud isik kuuluks välisriigi kodakondsusse. VMS § 12

lg 4 p 10 koosseisuline tunnus, mis seondub elamisloa taotleja kodakondsuse järgse riigiga, on väga

selgelt määratletud ja eeldab, et seda sätet saab kohaldada üksnes isiku suhtes, kes omab elamisloa

taotluse üle otsustamise ajal kodakondsust. Täitevvõimul ja kohtul puudub võimalus omatahtsi

sisustada või ignoreerida nii selget sätet.

Tuvastamist on leidnud ja vaidluse all ei ole see, et A. Šapovalov loobus Vene Föderatsiooni

kodakondsusest 2001. a ega kuulunud elamisloa taotluse rahuldamata jätmise ajal enam ühegi riigi

kodakondsusse. Seega oli VMS § 12 lg 4 p 10 kohaldamine A. Šapovalovi suhtes ebaõige.

15. Vaidlust ei ole selle üle, et A. Šapovalov esitas 1999. a tähtajalise elamisloa taotluses

valeandmeid, eitades oma seost luure- ja julgeolekuteenistusega. Seega vastab A. Šapovalov VMS

§ 12 lg 4 p 1 koosseisulistele tunnustele ja nimetatud säte on A. Šapovalovi suhtes kohaldatav. Tema

suhtes seda sätet ka kohaldati, kuid koos VMS § 12 lg 4 p-ga 10.

16.1. Nii VMS § 12 lg 4 p 1 kui ka VMS § 12 lg 4 p 10 on sõnastatud imperatiivselt, kaalutlusõigust

mittevõimaldavatena. Riigikohtu lahenditest tulenevalt näevad need sätted siiski ette kaalutlusõiguse.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 21. juuni 2004. a otsusega asjas nr 3-

4-1-9-04 VMS § 12 lg 4 p 1 ja § 12 lg 5 põhiseaduse vastaseks osas, mis ei näe pädevale

riigiasutusele ette kaalutlusõigust elamisloa andmisest keeldumisel valeandmete esitamise tõttu.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 5. märtsi 2001. a otsusega asjas nr 3-

4-1-2-01 VMS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, mis ei anna

võimalust teha erandit elamisloa andmiseks või pikendamiseks välismaalasele, kes on olnud või

kellest on põhjust arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses.

16.2. Riigikohtu halduskolleegium märkis 9. novembri 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-61-09, et

elektroonilises Riigi Teatajas VMS § 12 juures põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. juuni

2004. a otsuse avaldamismärge ei kajastu; selle kohtuotsuse avaldamismärge on elektroonilises Riigi

Teatajas üksnes välismaalaste seadust muutvate ja täiendavate aktide üldises loetelus; sellises

olukorras pole kerge leida seadusest kehtivaid või kohaldamisele kuuluvaid sätteid. Praeguses asjas

märgib kolleegium, et samasugune on olukord ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi

2001. a otsuse avaldamismärkega. Mitmes seaduses on aga Riigikohtu otsuse avaldamismärge

põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks tunnistatud sätte enese juures. Näiteks omandireformi aluste

seaduse § 7 juures on selle kohtulahendi avaldamismärge, millega paragrahvi 3. lõige tunnistati

kehtetuks.

17. Praeguses asjas on oluline see, et A. Šapovalovi suhtes kohaldati nii VMS § 12 lg 4 p 10, mis ei

kuulunud tema suhtes kohaldamisele, kui ka VMS § 12 lg 4 p 1, mis kuulus A. Šapovalovi suhtes

kohaldamisele. Kolleegiumi arvates on oluline on ka see, et nii VMS § 12 lg 4 p 1 kui ka VMS § 12

lg 4 p 10 kohaldamisel on haldusorganil kaalutlusõiguse kasutamise kohustus.

18. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet leidis A. Šapovalovi kohta tehtud otsuses, et VMS § 12 lg 6

käsitleb VMS § 12 lg 4 p-des 1 ja 10 loetletud asjaolusid ohuna Eesti riigi julgeolekule.

A. Šapovalovi suhtes kohaldamisele mittekuuluva VMS § 12 lg 4 p 10, millest tehti järeldus, et

A. Šapovalov on ohtlik riigi julgeolekule, kohaldamine võis mõjutada Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti kaalutlusotsust mitte anda A. Šapovalovile tähtajalist elamisluba.

19. Halduskohus ja ringkonnakohus ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsuse

ülalnimetatud puudustele tähelepanu pööranud. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsuse puudused

ei ole kohtumenetluses kõrvaldatavad.

II

20. A. Šapovalovile on 3. septembril 2001 ja 7. oktoobril 2004 tehtud ettekirjutus Eestist

lahkumiseks, mis on senini täitmata. A. Šapovalov taotles halduskohtule esitatud kaebuses edasiste

väljasaatmistoimingute keelamist, sest väljasaatmine on tema arvates perspektiivitu. Kohtud selle

väitega ei nõustunud ja jätsid ka selles osas A. Šapovalovi kaebuse rahuldamata.

21. VSS § 14 lg 4 p-s 2 sätestatakse, et väljasaatmist ei kohaldata, kui väljasaatmine on muutunud

võimatuks. Seega on taotlus keelata edasised väljasaatmistoimingud võimalik ka olukorras, kus

lahkumisettekirjutus on jõus, samuti olukorras, kus lahkumisettekirjutust pole kohtus vaidlustatud.

22. Kolleegium on seisukohal, et A. Šapovalovi selle taotluse lahendamisel on kohtud jätnud

analüüsimata olulised tõendid.

Kohtutoimikus (tl 55 pöördel ja tl 56) on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 13. märtsi 2008. a kiri

Kaitsepolitseiametile. Kirjas väidab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, et on kaalunud

A. Šapovalovi väljasaatmise võimalust ja leiab, et A. Šapovalovi väljasaatmine Eestist on

perspektiivitu. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palus Kaitsepolitseiameti arvamust ettepaneku

kohta anda A. Šapovalovile erandina tähtajaline elamisluba üheks aastaks. Kaitsepolitseiamet asus

4. aprilli 2008. a vastuses seisukohale, et isegi kui A. Šapovalovi Eestist väljasaatmine on

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti hinnangul hetkel perspektiivitu, ei parandaks talle erandina

üheks aastaks tähtajalise elamisloa andmine tekkinud olukorda, vaid looks ohtliku pretsedendi, mis

saadaks eksliku sõnumi üldsusele Eesti haldussuutlikkuse kohta ja suurendaks veelgi võimalikku

julgeolekuohtu (tl 56 pöördel ja tl 57).

23. Asja materjalidest ei nähtu, miks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pidas 20. juunil 2008 ja

hiljem A. Šapovalovi väljasaatmist perspektiivikaks.

III

24. Eeltoodud põhjustel rahuldatakse A. Šapovalovi kassatsioonkaebus. Halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsus tühistatakse. Kolleegium teeb uue otsuse, millega tühistab Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 20. juuni 2008. a otsuse. A. Šapovalovi kaebus saadetakse halduskohtule uueks

läbivaatamiseks osas, milles taotletakse edasiste väljasaatmistoimingute keelustamist.

25. A. Šapovalovi väljasaatmise võimalikkust mõjutavaid faktilisi asjaolusid tuleb hinnata

halduskohtus kaebuse uue läbivaatamise aja seisuga. Seepärast kolleegium ringkonnakohtu otsust

selles osas ei käsitle.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld