3-1-1-36-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-36-10

Otsuse kuupäev

12. mai 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

P. P. väärteoasi liiklusseaduse § 7419 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. novembri 2009. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-09-21199

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P. P. kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

14. aprill 2010

Istungil osalenud isikud

Kassatsioonimenetluse pooled istungile ei ilmunud

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 10. novembri 2009. a otsus P. P. väärteoasjas liiklusseaduse § 7419 lg 1

järgi ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Politseiprefektuuri 14. septembri 2009. a otsusega karistati P. P.-d LS § 7419 lg 1 järgi rahatrahviga

100 trahviühikut (6000 krooni). Lisakaristusena võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kaheksaks

kuuks. P. P.-d karistati selle eest, et 13. märtsil 2009 kl 04.10 ajal juhtis ta Tallinnas X tn 29 asuva maja

juures mootorsõidukit, olles alkoholijoobes.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse menetlusalune isik, kes vaidlustas selle otsuse

rahatrahvi ühekordse maksena määramise ja lisakaristuse kohaldamise osas ning taotles uue otsuse tegemist,

millega määrata rahatrahvi tasumine osade kaupa kümne kuu jooksul ja jätta lisakaristus kohaldamata.

3. Harju Maakohtu 10. novembri 2009. a otsusega rahuldati P. P. kaebus osaliselt. Kohtuvälise menetleja

otsus tühistati põhikaristuse määramise osas ja menetlusalusele isikule mõisteti LS § 7419 lg 1 alusel

karistuseks rahatrahv 100 trahviühikut (6000 krooni) ning kohustati teda rahatrahvi tasuma osade kaupa

kümne kuu jooksul. Muus osas jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

3.1 Kohtu hinnangul ei olnud väärteoasjas vaidlust, et menetlusalune isik juhtis väärteoprotokollis märgitud

ajal ja kohas mootorsõidukit, olles alkoholijoobes. Väärteo toimepanekut tõendasid P. P. süü omaksvõtt ja

joobeseisundi tuvastamise protokoll. Indikaatorvahendiga tuvastati kaebaja joobe suuruseks 0,27 mg/l, mis

vastas kuni 1. juulini 2009 kehtinud LS § 7419 lg 1 ja alates 1. juulist 2009 kehtiva LS § 7419 lg 2

objektiivsetele tunnustele. Kuigi alates 1. juulist 2009 tuli lubatud alkoholipiirmäära ületamine lisaks

indikaatorvahendiga kontrollimisele kindlaks teha tõendusliku alkomeetriga, mida menetlusaluse isiku puhul

ei tehtud, tuvastati tal täiendavalt alkoholi lõhn ja häiritud kehalised reaktsioonid. Seetõttu kvalifitseeriti P. P.

käitumine õigesti alates 1. juulist 2009 kehtiva LS § 7419 lg 1 järgi.

3.2 Arvestades, et menetlusalust isikut on varem karistatud 13 korral, eelnevad rahatrahvid on valdavalt

tasumata, teda on ka mootorsõiduki joobes juhtimise eest korduvalt karistatud ja kohaldatud lisakaristust, on

karistuse mõistmine sanktsiooni ülemmääras põhjendatud. Juhtimisõiguse äravõtmine kohtuvälise menetleja

otsusega määratud tähtajaks on aga vajalik nii õiguskorra kaitsmise huvides kui üld- ja eripreventiivsete

eesmärkide saavutamiseks. Lähtudes menetlusaluse isiku majanduslikust olukorrast, võimaldas kohus talle

rahatrahvi tasumist osade kaupa.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P. P. kaitsja vandeadvokaat Kristina Suvalova, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist juhtimisõiguse äravõtmise osas ja uue otsuse tegemist, millega jätta lisakaristus

kohaldamata või lühendada selle tähtaega. Kassaatori seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

4.1 Juhtimisõiguse äravõtmine ei ole kõnealuse väärteo puhul kohustuslik ja seda tuleb kohaldada vaid

äärmisel juhul, mil on alust arvata, et süüdlast ei saa teisiti mõjutada. P. P. töö seisneb sõiduki juhtimises ja

tema ülalpidamisel on kaks last. Tööandja on teda iseloomustanud positiivselt. Juhtimisõiguse äravõtmise

korral kaotaks menetlusalune isik töö ja tema pere jääks elatusallikata. Teise töökoha leidmine oleks aga

praegust majanduslikku olukorda arvestades võimatu.

4.2 Lisakaristuse kohaldamine sanktsiooni ülemmääras ei ole põhjendatud. Ühtlasi tekitab LS § 44 lg-st 1

tulenev kohustus liiklusteooria eksami sooritamiseks menetlusalusele isikule lisakulutusi, mille tõttu pikeneb

juhtimisõiguse äravõtmise tähtaeg. Maakohus ei ole eelnevatele asjaoludele hinnangut andnud.

5. Enne kassatsiooni läbivaatamist Riigikohtu istungil loobus kaitsja kassatsioonist täielikult ja palus jätta

selle läbi vaatamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Väärteomenetluse seadustiku § 171 lg-te 1 ja 3 kohaselt on kassaatoril õigus kassatsioonist osaliselt või

täielikult loobuda, kuni Riigikohus lahkub istungisaalist otsust tegema. Kui kassatsioonist loobutakse enne

kohtuistungi algust, jäetakse kassatsioon kohtu määruse alusel läbi vaatamata. Samas annab VTMS § 171 lg-

s 4 sätestatu Riigikohtule õiguse menetluse jätkamiseks kassatsioonist loobumise korral siis, kui Riigikohus

tuvastab, et ringkonnakohus on väärteoasja lahendades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, millega on

raskendatud süüdlase olukorda, või et oluliselt on rikutud väärteomenetlusõigust. Kriminaalkolleegiumi

hinnangul kohaldas maakohus käesolevas väärteoasjas ebaõigesti materiaalõigust, raskendades sellega

menetlusaluse isiku olukorda. Seetõttu tuleb esmalt vastata küsimusele, kas Riigikohtul on vaatamata

kassatsioonist loobumisele võimalik jätkata väärteoasja läbivaatamist olukorras, kus rikkumine ilmneb maa-,

mitte aga ringkonnakohtu lahendist.

7. Vastavalt VTMS § 171 lg-le 3 on kassatsioonist loobumise tagajärjeks kassatsiooni läbivaatamata jätmine

või kassatsioonimenetluse lõpetamine Riigikohtu määruse alusel. Tulenevalt VTMS §-st 177 ja § 199 lg-st 2

tähendab kassatsiooni läbivaatamata jätmine või kassatsioonimenetluse lõpetamine, et asjas tehtud alama

astme kohtu otsus jõustub ja isikul puudub võimalus sellest tulenevaid õiguslikke järelmeid vaidlustada muul

viisil, kui teistmismenetluses. VTMS § 171 lg-s 4 on sätestatud üksnes kaks erandit, mil Riigikohtul on õigus

vaatamata kassatsioonist loobumisele väärteoasja läbivaatamist jätkata: kui ringkonnakohus on ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda või on oluliselt rikkunud

väärteomenetlusõigust. Kõnealune regulatsioon sisaldab seega kohtule suunatud kohustust igal juhul

kõrvaldada menetlusaluse isiku olukorda raskendavad justiitsvead, sõltumata menetlusaluse isiku soovist

kaebemenetlust jätkata. Vastasel juhul jääks jõusse ebaõige, menetlusaluse isiku seisundit halvendav

kohtulahend, mis ei ole kooskõlas õiguskorraga. Seetõttu ongi seadusandja näinud kassatsioonimenetluses

ette võimaluse tühistada sisult väär ja isiku õigusi rikkuv alama astme kohtu otsus ega ole sellist volitust

seadnud sõltuvusse kassatsioonist loobumisest.

8. Väärteomenetluse seadustiku § 171 lg-s 4 räägitakse küll expressis verbis ringkonnakohtu lahendist, kuid

kõnealuse normi sõna-sõnaline rakendamine satuks kriminaalkolleegiumi hinnangul vastuollu nii

väärteomenetluse seadustiku süstemaatilisest tõlgendamisest tulenevate argumentide kui ka seadusandja

taotletava eesmärgiga. Nimelt sätestatakse sarnaselt VTMS § 171 lg-ga 4 ka VTMS § 127 lg-s 4, et kui

maakohus tuvastab, et kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel on kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust või

oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda, ei võta kohus

kaebusest loobumist vastu. Sama põhimõte rakendub vastavalt VTMS § 146 lg-le 1 väärteoasja arutamisel

ringkonnakohtus. Kolleegium leiab, et analoogiliselt Riigikohtule antud pädevusega on seadusandja ka alama

astme kohtute puhul soovinud välistada olukorda, mil kaebusest loobumise korral jääks jõusse õiguskorraga

vastuolus olev karistusotsus. See peab omakorda tagama menetlusaluse isiku õiguste lünkadeta kaitse

kohtumenetluses. Samas tuleb tähele panna, et VTMS § 127 lg-s 4 ei ole maa- ja ringkonnakohtu volitusi

väärteoasja sisulise läbivaatamise jätkamisel piiratud sellega, millise menetleja lahendi pinnalt rikkumine

ilmneb.

9. Tõlgendades VTMS § 171 lg-s 4 sätestatut grammatiliselt, ei oleks seadusandja taotletav eesmärk

täielikult saavutatav, sest erinevalt alama astme kohtutele antud pädevusest puuduks Riigikohtul sellise

tõlgenduse

kohaselt

võimalus

kõrvaldada

materiaalõiguse

ebaõigest

kohaldamisest

või

väärteomenetlusõiguse olulisest rikkumisest tingitud minetusi juhtudel, mil need ilmnevad maakohtu

lahendist ja kassaator on kassatsioonist loobunud. Kõnealuse normi sisustamine eelpool kirjeldatud viisil ei

aitaks tagada menetlusaluse isiku õiguste lünkadeta kaitset. Seetõttu tulebki VTMS § 171 lg-st 4 tulenevat

Riigikohtu pädevust sisustada laiemalt, kui pelgalt ringkonnakohtu lahendi seaduslikkusele suunatud

kontrolli. Kriminaalkolleegiumi hinnangul hõlmab sellest sättes sisalduv pädevus väärteoasja läbivaatamise

jätkamise õigust ka maakohtu lahendite puhul, kui kassaator on Riigikohtus vaidlustanud VTMS § 132

sätestatud korras tehtud lahendi, olles kassatsioonist loobunud. Lähtudes eeltoodust vaatab kolleegium P. P.

väärteoasja läbi sõltumata sellest, et kassaator loobus kassatsioonist enne Riigikohtu istungit.

10. Alates 1. juulist 2009 jõustus LS § 7419 uus redaktsioon. Kõnealuse paragrahvi esimene lõige sätestab, et

mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20-0,49

milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10-0,24 milligrammi, karistatakse

rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Sama

paragrahvi teises lõikes nähakse ette, et mootorsõiduki juhti, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus

0,50-1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi,

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni

ühe aastani. Eelnevast nähtuvalt on seadusandja sidunud vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud

alkoholipiirmäära ületamise eest konkreetse numbrilise näitajaga. Seega saab isikut LS § 7419 lg-te 1 või 2

alusel karistada üksnes siis, kui on kindlaks tehtud, et tema vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus

vastab nendes lõigetes sätestatule. Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa aga tõendada seda, kui suur oli

alkoholi kontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus isegi siis, kui indikaatorvahend näitab tulemust

numbrilisel kujul (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-15-06, p 8, 26.

novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-98-09, p 17.1, 4. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-112-09, p 8, 5.

jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-110-09, p 7 ja 5. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-113-09, p 7).

11. Käesolevas väärteoasjas tugineti P. P. karistamisel indikaatorvahendi näidule, millega ei saa tõendada

alkoholi teatud kindlat kogust menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus. Maakohus osutas ka sellele, et

menetlusalusel isikul tuvastati lisaks indikaatorvahendi näidule alkoholilõhn ja häiritud kehalised

reaktsioonid, kuid selline seisukoht on ekslik. Lähtuvalt joobeseisundi määratlusest tuleb juhtudel, mil joove

ei ületa LS § 20 lg 31 p-s 2 sätestatud määrasid, isikul tuvastada nii alkoholi sisaldus veres või

väljahingatavas õhus konkreetses määras, kui ka väliselt tajutavad tugevasti häiritud või muutunud kehalised

või psüühilised funktsioonid või reaktsioonid, mille tõttu ei ole isik ilmselgelt mootorsõidukit liikluses

nõutava kindlusega juhtima. Seega on seadusandja seadnud joobeseisundi olemasolu sõltuvusse mõlema

tunnuse üheaegsest esinemisest, mille tõttu ei ole maakohtu põhistus, et alkoholilõhn ja häiritud kehalised

funktsioonid võimaldasid tuvastada menetlusalusel isikul alkoholijoovet, asjakohane ning väärteomenetlus P.

P. suhtes tuleb KarS § 5 lg-s 2 sätestatut arvestades VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 29 lg 1 p-st 1, § 174 p-st 4, § 175 p-st 1 ja KarS § 5 lg-st 2,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 10. novembri 2009. a otsuse P. P. väärteoasjas ning

lõpetab väärteomenetluse.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi