3-3-1-12-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-12-10

Määruse kuupäev

12. mai 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

O. P. kaebus Viru Vangla tegevusega tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2009. a määrus haldusasjas

nr 3-09-907

Menetluse alus Riigikohtus

O. P. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada O. P. määruskaebus.

Tühistada Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2009. a ja Tartu Ringkonnakohtu 13. oktoobri 2009. a

määrused haldusasjas nr 3-09-907.

Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O. P. esitas 12. jaanuaril 2009 Viru Vanglale taotluse talle tekitatud 450 000 krooni suuruse

moraalse ja füüsilise kahju hüvitamiseks. Viru Vangla jättis 23. märtsi 2009. a otsusega nr 6-

27/1410-1 kahjunõude rahuldamata.

2. O. P. esitas 27. aprillil 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla tegevusega

põhjustatud 450 000 krooni suuruse kahju hüvitamist. Kaebaja esitas kohtule ka taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks.

Kaebuse kohaselt on Viru Vangla erinevate toimingutega alandatud tema väärikust, rikutud ja

halvendatud tema tervist ning lõhutud peresuhteid ning tekitatud seeläbi kahju. Vangla toimingutena,

millega kaebaja arvates kahju tekitati, nimetab ta muu hulgas korduvat paigutamist nõuetele

mittevastavasse kambrisse, kambri puhastamiseks ja pesupesemiseks vajalike vahendite puudumist,

valjuhääldist jalutusboksis kostvat ebameeldivalt tugevat heli, advokaadi ja lähedastega suhtlemise

takistamist, vanglaametnike ähvardusi ja ebakorrektset kohtlemist. Need toimingud on põhjustanud

stressi, unetust ja peavalusid ning toonud kaasa muud tõsisemad haigused (seedeorganite probleemid)

või loovad raskete haiguste (kõrge vererõhk, infarkt) tekkimise ohu. Vangla ei ole taganud kaebaja

seedeorganite haiguste raviks ja leevendamiseks kohast dieeti ega ole võimaldanud kaebajale

õigeaegset meditsiiniabi (psühhiaater, hambaarst, abi soolestikuvaevuste leevendamiseks).

3. Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2009. a määrusega haldusasjas nr 3-09-907 jäeti riigilõivu

tasumisest vabastamise taotlus rahuldamata ning kaebajale anti 22 500 krooni suuruse riigilõivu

tasumiseks aega kümme päeva määruse kättesaamisest. Väidetav kahju seisnes kohtu hinnangul

mittepüsivates füüsilistes ning emotsionaalsetes kannatustes. Sellise kahju tõendatuse korral võib

kohus küll rahalise hüvitise välja mõista, kuid selle hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada

isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine

halduskohtusse kaebuse esitamisel. Kohus osutas ka riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p-le 6, tehes

järelduse, et kui seadusandja ei ole mittevaralise kahju hüvitamise nõuet pidanud isiku jaoks oluliseks

küsimuseks riigi õigusabi andmise seisukohast, ei pea kohus seda oluliseks ka riigilõivu tasumisest

vabastamisel.

4. O. P. 15. mail 2009 esitatud määruskaebuse kohaselt ei selgitanud halduskohus välja kaebaja

majanduslikku olukorda ega hinnanud piisava põhjalikkusega kaebaja väljavaateid menetluses ning

vaidluse olulisust tema jaoks.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 13. oktoobri 2009. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus märkis, et ainuüksi maksejõuetus ei ole piisav alus

isiku riigilõivu tasumisest vabastamiseks, vaid kohus peab arvesse võtma ka kaebaja õiguste kaitse

vajalikkust ja olulisust. Väidetav mittevaraline kahju, mille hüvitamist O. P. taotleb, seisneb

erinevates alates 2008. a aprillikuust Viru Vanglas kogetud ebamugavustes. Ringkonnakohtu

hinnangul leidis halduskohus põhjendatult, et vaidluse all ei ole sedavõrd olulised küsimused, mille

puhul tuleks kaebaja riigilõivu tasumisest vabastada. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust pidada ka

kaebuse eduväljavaateid kuigi suureks. Kaebusest võib järeldada, et Viru Vangla erinevad toimingud

on kaebaja arvates kahjustanud tema tervist või alandanud tema väärikust. Ringkonnakohtu arvates ei

saa enamik kaebuses kirjeldatud asjaoludest ka juhul, kui need leiaksid tõendamist, olla kahjustanud

kaebaja tervist või alandanud tema väärikust sedavõrd, et põhjendatud oleks hüvitise väljamõistmine

soovitud ulatuses. Ringkonnakohus ei pidanud ka usutavaks, et kõik kaebuses esitatud väited leiaksid

tõendamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuses Riigikohtule palub O. P. rahuldada tema taotlus riigilõivu tasumisest

vabastamiseks. Määruskaebuse esitaja leiab, et kavandatav kohtumenetlus on eeldatavasti tulemuslik,

vaidlus on tema jaoks väga oluline ning menetluses osalemine ei ole pahauskne. O. P. märgib, et

riigivastutuse seaduse § 9 lg-st 1 tuleneb tema õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süülise

väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral. Kaebaja on kohtutele esitanud tõendid, millest

nähtuvalt on Viru Vangla erinevad toimingud alandanud tema inimväärikust ja põhjustanud stressi

ning kannatusi unetuse, pea- ja hambavalu tõttu. Stressist on tingitud kaebaja seedeorganite haigused.

Kohtutele esitatud meditsiinikaardi väljavõtete kohaselt on kaebajat ravinud psühhiaater kirjutanud

talle välja antidepressante. Stressist põhjustatud seedeorganite probleemide tõttu on kaebaja viibinud

ravil ja uuringutel, kuid neid vaevusi on omakorda suurendanud kohase dieedi mittevõimaldamine

Viru Vanglas. Vangla tegevusetus on põhjustanud ka hammaste seisundi halvenemise (patoloogiline

kaaries), mida tõendab meditsiinikaardi väljavõte.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt taotleb O. P. mittevaralise kahju hüvitamist, mille on

põhjustanud Viru Vangla erinevate toimingutega, alandades tema väärikust, kahjustades tervist ja

rikkudes peresuhteid.

8. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 sätestab: "Riigilõivu ei võeta järgmiste toimingute eest:

11) kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi

läbivaatamine."

Halduskolleegium asus 10. veebruari 2010. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-89-09 seisukohale, et

kuigi RLS § 22 lg 1 p 11 sõnastuse kohaselt on riigilõivu tasumisest vabastatud isikud, kes esitavad

kahju hüvitamise "hagi", ei ole olemuslikku vahet, kas isiku tervist on kahjustatud eraõiguslikus või

avalik-õiguslikus suhtes. Seetõttu ei näe halduskolleegium ka mõistlikku põhjust, miks peaks RLS

§ 22 lg 1 p-s 11 sätestatud alustel maakohtusse pöörduva isiku kohtutoimingutega kaasnevad kulud

kaetama riigieelarvest, kui samadel alustel kahjunõudega halduskohtusse pöörduv isik peab nõude

läbivaatamise eest tasuma riigilõivu. Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt ei saa RLS § 22 lg 1 p-

s 11 ette nähtud riigilõivuvabastus sõltuda pelgalt sellest, kas kahjunõude läbivaatamine kuulub maa-

või halduskohtu pädevusse. Viidatud lahendi kohaselt viib RLS § 22 lg 1 p 11 põhiseaduspärane

tõlgendamine järeldusele, et selles sätestatud riigilõivuvabastus laieneb ka kehavigastuse või muu

terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamisele

halduskohtumenetluses.

Riigikohtu halduskolleegium on pidanud õigeks tõlgendada RLS § 22 lg 1 p 11 nii, et selles

sätestatud riigilõivuvabastus laieneb ka kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga

tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamisele halduskohtumenetluses.

9. Kolleegium leiab, et RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus ei ole tingimusteta ja

piiramatu. RLS § 22 lg 1 p 11 kohaselt peab tegemist olema kehavigastuse või muu terviserikkega

selleks, et kaebus oleks lõivuvaba.

HKMS § 11 lg 1 p 3 kohaselt kontrollib kaebuse saanud halduskohus asja kohtuliku läbivaatamise

ettevalmistamise käigus, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja

asjakohased taotlused, ning teeb vajaduse korral kaebuse esitajale ettepaneku kaebust muuta. HKMS

§ 10 lg 1 p 4 kohaselt peab kaebaja ära näitama ka kaebust põhjendavad asjaolud. Seetõttu, kui

halduskohtule esitatakse kaebus, milles väidetakse kehavigastuse või muu terviserikke tekitamist ja

nõutakse kahju hüvitamist, saab kohus hinnata, kas väidetav kehavigastus või muu terviserike on

kaebuses põhjendatud, mis lubaks eeldada kehavigastust või muud terviseriket. Kui kaebaja ei ole

kaebuses kehavigastust või muud terviseriket üldse põhjendanud (nt kaebaja ei ole esitanud kahju

kohta tõendeid, puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel), on tegemist

ilmselgelt sisutühja väitega selleks, et kaebusele laieneks RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud

lõivuvabastus. Kui kohtule nähtub kaebuse ja sellele lisatud materjalide pinnalt, et väidetud

kehavigastus või muu terviserike ei ole põhjendatud, saab kohus jätta kaebuse käiguta ja anda

kaebajale võimaluse täiendavalt põhjendada oma väiteid või esitada tõendeid.

Kui kaebaja jätab kohtu poolt mainitud puudused kõrvaldamata, on väidetav kehavigastus või

terviserike ilmselgelt põhjendamata. Sellisele kaebusele ei laiene automaatne lõivuvabastus, kuna

tegemist ei ole kehavigastuse või muu terviserikke kahju hüvitamise kaebusega RLS § 22 lg 1 p 11

mõttes.

Kui kaebusest, millega taotletakse kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist,

ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et sõnastusest hoolimata ei kujuta kaebus endast

kehavigastuse või terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebust, vaid sellega soovitakse kaitsta

muud õigushüve, tuleb niisuguse kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud

ulatuses.

10. O. P. on oma kaebuses loetlenud erinevaid Viru Vangla toiminguid, millega väidetavalt kahjustati

tema tervist, alandati väärikust ja kahjustati peresuhteid ning põhjustati seeläbi mittevaraline kahju.

Kohtud on jätnud tähelepanuta RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastuse ega ole seetõttu

eristanud kaebuses esitatud kahjunõude lõivuvabalt kaevatavat osa (terviserikkega tekitatud kahju) ja

seda osa, milles taotletakse väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist ning mille puhul tuleks

kohtusse pöördumisel tasuda riigilõivu RLS § 56 lg-tes 11 või 12 sätestatud ulatuses.

Sel põhjusel tuleb asi saata tagasi halduskohtule, kes peab kaebust analüüsima selliselt, et eristada

tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlust ülejäänust ning otsustada vastavalt sellele

kaebuse menetlusse võtmise ja riigilõivu tasumise küsimus. Vajadusel tuleb lasta kaebajal täpsustada,

kui suur osa kahjunõudest on tema arvates terviserikkega põhjustatud ja kui suur osa väärikuse

alandamisega ning milliste toimingutega on üks või teine kahju põhjustatud. Sellest tulenevalt on

kohtul võimalik otsustada riigilõivukohustuse suurus. Samuti võib osutuda vajalikuks kaebuse

täpsustamine selleks, et kohtul oleks võimalik veenduda, et ka väidetavalt tervise kahjustamisega

tekitatud kahju hüvitamiseks esitatud asjaolud ja nende põhjendatus võimaldavad tugineda RLS § 22

lg 1 p-le 11.

11. O. P. on esitanud Riigikohtule taotluse saada ligikaudu saja lehekülje ulatuses koopiaid kolmes

kohtuastmes esitatud kaebustest, taotlustest ja tõenditest. Kolleegium ei pea võimalikuks rahuldada

taotlust koopiate tasuta väljastamiseks, kuid osutab RLS § 57 lg-le 2, mille kohaselt kohtumenetluses

dokumendi ärakirja või elektroonilise dokumendi väljatrüki väljastamise või edastamise eest

tasutakse riigilõivu viis krooni iga lehekülje eest. Kolleegiumi hinnangul tuleb taotluse rahuldamata

jätmisel pidada oluliseks ka asjaolu, et O. P.-l on tema taotluse alusel olnud võimalik

kassatsioonimenetluses toimikuga ja kõigi selles olevate dokumentidega tutvuda.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann