3-2-1-28-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-28-10

Määruse kuupäev

Tartu, 11. mai 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

OSAÜHINGU ÜRITUS saneerimismenetluse algatamise

avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-1952

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OSAÜHINGU ÜRITUS määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja OSAÜHING ÜRITUS (registrikood 10177857),

esindaja vandeadvokaat Veikko Toomere

Puudutatud isik I AS SEB Pank (registrikood 10004252),

seaduslik esindaja Riho Unt

Puudutatud isik II Eesti Energia Aktsiaselts (registrikood

10421629), seaduslikud esindajad Margus Kaasik ja Raine Pajo

Asja läbivaatamise kuupäev

29. märts 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 16. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-1952

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulu OSAÜHINGU ÜRITUS kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OSAÜHING ÜRITUS (avaldaja) esitas Viru Maakohtule 19. jaanuaril 2009 avalduse, milles palus

algatada enda saneerimismenetluse, et hoida ära oma maksejõuetuks muutumine ja tagada edaspidi

jätkusuutlik majandamine.

2. Viru Maakohus algatas 4. märtsi 2009. a määrusega saneerimismenetluse, määras

saneerimisnõustaja, kohustas avaldajat esitama kohtule saneerimiskava 4. mail 2009 ja peatas

saneerimismenetluse lõppemiseni avaldaja vastu algatatud täitemenetlused.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on avaldaja saneerimine vajalik, sest avaldaja on kahjumis,

kuid kahjum ei ole sedavõrd suur, et saneerimine enam tulemusi ei annaks. Võlausaldajate huvide

kaitse on avaldaja saneerimise korral parimal võimalikul viisil tagatud, sest avaldaja on pärast

saneerimist võimeline jätkusuutlikult majandama.

3. Avaldaja esitas 21. aprillil 2009 taotluse, milles palus pikendada saneerimiskava esitamise tähtaega

1. juulini 2009.

Taotluse järgi on tähtaja pikendamine vajalik seetõttu, et avaldajal on mitmeid välismaiseid

võlausaldajad, kellega kirjavahetus ja läbirääkimised on kujunenud eeldatust keerulisemaks ja

aeganõudvamaks. Kuigi võlausaldajatele anti vastamiseks aega 6. aprillini 2009, saabusid paljud

vastused pärast nimetatud aega ning on alust eeldada, et osa saabub veel mai alguses. Avaldaja

arvates tuleb heas usus toimides arvestada ka pärast nimetatud aega saabunud võlausaldajate

vastustes esitatud seisukohtade ja nõuetega. Lisaks tuleb saneerimisseaduse (SanS) § 20 lg 3 järgi

esitada saneerimiskava projekt võlausaldajatele tutvumiseks ja seisukoha võtmiseks vähemalt kaks

nädalat enne selle vastuvõtmist ja kohtule kinnitamiseks esitamist. Kuigi seadus ei näe ette kohustust

tõlkida saneerimiskava välismaiste võlausaldajate jaoks, peab avaldaja seda mõistlikuks. Tõlkimiseks

kulub omakorda aega. Tähtaja pikendamine ei mõjuta võlausaldajate nõuete rahuldamist

saneerimismenetluses.

4. Viru Maakohus rahuldas 30. aprilli 2009. a määrusega avaldaja taotluse ja pikendas

saneerimiskava esitamise tähtaja 1. juulini 2009.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt saab avaldajale antud tähtaega kui kohtu määratud tähtaega

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 64 lg 1 alusel mõjuva põhjuse olemasolu korral

pikendada. Asjaolu, et avaldaja võlausaldajad on välismaised isikud, kellega suhtlemine võtab

rohkem aega, on mõjuv põhjus, mis annab alust tähtaega pikendada.

5. Viru Maakohus kinnitas 22. septembri 2009 määrusega avaldaja esitatud saneerimiskava.

Maakohtu määruse põhjenduste järgi ei võtnud avaldaja võlausaldajad saneerimiskava SanS § 24 lg 3

järgi hääletades vastu, kuid saneerimiskava tuleb SanS §-de 36 ja 37 alusel kohtus kinnitada. SanS §-

s 30 sätestatud saneerimiskava kinnitamise eeldused on täidetud. Võlausaldajatele, kelle nõuet

soovitakse ümber kujundada, on saneerimisteade ning üleskutse SanS § 23 järgi kätte toimetatud,

saneerimiskava vastab SanS §-s 21 sätestatud nõuetele, saneerimisnõustaja hinnangul on ettevõtte

saneerimine tõenäoline, avaldaja on oluline ettevõtja ja tööandja oma piirkonnas, samuti on täidetud

SanS §-s 29 sätestatud tingimused vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamisel.

Saneerimiskava on hinnanud kaks eksperti, kelle arvates on saneerimiskava majanduslikult

põhjendatud ning ettevõtte saneerimine on tõenäoliselt edukas. Eksperdid ei tuvastanud

võlausaldajate ebavõrdset kohtlemist ning leidsid, et avaldaja on oluline ettevõtja ja tööandja

kohalikul turul.

Ekspertide hinnangul parandavad saneerimiskavas märgitud saneerimisabinõud avaldaja

majanduslikku olukorda. Avaldaja pankrotistumine ei tagaks ka suurima võlausaldaja nõude

rahuldamist (pandiga tagatud nõudest saab rahuldada tõenäoliselt 25%). Avaldaja pankroti

väljakuulutamisel jääksid rahuldamata võlausaldajate eelisõiguseta nõuded.

Saneerimiskavas esitatud andmete ning ekspertide ja saneerimisnõustaja hinnangul on küllaldane alus

uskuda, et avaldaja kasumlikkus taastub. Saneerimiskavas ettenähtud abinõud võimaldavad avaldajal

jätkusuutlikult majandada. Saneerimist ei ole kuritarvitatud ega võlausaldajaid ebavõrdselt või

seadusvastaselt koheldud.

Saneerimiskava vastu hääletanud võlausaldajate, sh AS SEB Pank (puudutatud isik I) ja Eesti

Energia Aktsiaselts (puudutatud isik II) õiguste kitsendamine, mis seisneb nõudeõiguse

maksmapaneku edasilükkamises ja nõudeõiguse ümberkujundamises, on saneeritava äriühingu

huvisid ja töökohtade säilitamist arvestades proportsionaalne. SanS §-s 51 sätestatud juhtudel saab

saneerimiskava tühistada ja SanS § 50 järgi teeb saneerimiskava täitmise üle järelevalvet

saneerimisnõustaja, kes esitab iga poolaasta kohta kohtule ja võlausaldajatele aruande saneerimiskava

täitmise kohta. Ükski võlausaldaja ei ole esitanud kohtule tähtaegselt SanS §-s 26 sätestatud avaldust

saneerimiskava kinnitamata jätmiseks.

Puudutatud isiku I nõuete pikaajaline ajatamine ja neist tulenevate kõrvalnõuete tühistamine, samuti

muude nõuete vähendamine 50%, ning puudutatud isiku II nõude vähendamine ja ajatamine on

eesmärgipärased ja põhjendatud. Saneerimisega saab avaldaja kohustuste üldsummat vähendada ja

anda avaldajale võimalus rahuldada positiivse rahavoo abil saneerimiskavas ettenähtud ulatuses ka

teiste võlausaldajate nõuded. Võlausaldajaid ei ole ebavõrdselt koheldud.

6. Puudutatud isik I esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega jätta avaldaja saneerimiskava kinnitamata ja lõpetada avaldaja saneerimismenetlus,

mh põhjusel, et saneerimiskava esitamise tähtaja pikendamine ei ole kooskõlas saneerimisseadusega,

sest SanS § 10 lg 2 p 3 ja lg 3 järgi märgitakse saneerimismääruses tähtaeg, mille jooksul tuleb

saneerimiskava esitada kohtule kinnitamiseks, ja see tähtaeg ei või olla pikem kui 60 päeva alates

saneerimismääruse tegemisest. Avaldaja saneerimismenetlus algatati 4. märtsil 2009. Seega tuli

saneerimiskava esitada kohtule kinnitamiseks hiljemalt 3. mail 2009. Maakohus määras tähtaega

pikendades saneerimiskava esitamise tähtajaks kokku 119 päeva, mis on vastuolus

saneerimisseadusega. Samuti ei esitanud avaldaja saneerimiskava kohtu antud tähtpäevaks,

s.o 1. juuliks 2009.

7. Puudutatud isik II esitas samuti määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja

saneerimismenetluse lõpetada, mh põhjusel, et maakohus rikkus saneerimiskava kinnitades

saneerimisseadusest tulenevaid nõudeid. Saneerimismenetlus peaks olema võimalikult kiire ja

efektiivne, et võlausaldajate huvid saaksid vähimal määral kahjustatud, kuna saneerimismenetlus

piirab võlausaldajate õigusi. Seetõttu ei või saneerimismenetlus kesta SanS § 10 lg 3 järgi kauem kui

60 päeva. Ühtlasi rikkus avaldaja ka kohtu määratud tähtaega, sest saneerimiskava tuli kohtule

kinnitamiseks esitada 1. juulil 2009, kuid esitati alles 2. juulil 2009.

8. Avaldaja vaidles mõlemale määruskaebusele vastu ja palus jätta need rahuldamata. Avaldaja

arvates pikendas maakohus õigesti saneerimiskava esitamise tähtaega. Kui puudutatud isikud ei olnud

saneerimiskava esitamise tähtaja pikendamisega nõus, pidid nad selle SanS § 26 järgi hiljemalt

1. juulil 2009 vaidlustama.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 16. detsembri 2009. a määrusega määruskaebused, tühistas

maakohtu määruse ja lõpetas avaldaja saneerimismenetluse. Menetluskulud jättis ringkonnakohus

avaldaja kanda.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt pikendas maakohus vääralt saneerimiskava esitamise

tähtaega üle 60 päeva. Maakohus määras 4. märtsi 2009. a määruses õigesti saneerimiskava esitamise

tähtpäevaks 4. mai 2009, mil lõppes seaduses ettenähtud 60-päevane tähtaeg. Maakohus rikkus

SanS § 10 lg 2 p 3 ja lg-t 3, kui pikendas 30. aprilli 2009. a määrusega saneerimiskava kohtule

esitamise tähtaega üle seaduses sätestatud 60-päevase tähtaja. SanS § 10 lg-s 3 sätestatud tähtaeg on

seaduses sätestatud tähtaeg, mida kohus ei saa pikendada. Samuti ei näe seadus ette võimalust

ennistada mõjuval põhjusel seaduses sätestatud tähtaega.

Kuna seaduses sätestatud tähtaeg, mille jooksul tuleb saneerimiskava esitada kohtule kinnitamiseks,

lõppes 4. mail 2009, kuid avaldaja esitas kohtule avalduse vastuvõtmata saneerimiskava

kinnitamiseks ja ühes sellega saneerimiskava 2. juulil 2009, ei esitanud avaldaja saneerimiskava

seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Saneerimiskava tähtpäevaks esitamata jätmise tõttu pidi

maakohus SanS § 39 lg 2 p 9 järgi avaldaja saneerimismenetluse SanS §-s 42 sätestatut arvestades

ennetähtaegselt lõpetama ega saanud saneerimiskava kinnitada. Kuna saneerimiskava ei esitatud

maakohtule seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, tuleb avaldaja saneerimismenetlus SanS § 39 lg 2 p 9

ja § 42 alusel ennetähtaegselt lõpetada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega jätta maakohtu määrus muutmata. Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud

isikute kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt pikendas maakohus seadusega kooskõlas saneerimiskava

kohtule esitamise tähtaega ja lähtus õigesti saneerimisseaduse eesmärgist, milleks on võlausaldajatele

parima kaitse tagamine. SanS § 10 lg 2 p 3 järgi määrab kohus saneerimiskava kohtule kinnitamiseks

esitamise tähtaja ning seadus ei keela kohtul enda määratud tähtaega TsMS § 64 lg 1 alusel uue

määrusega pikendada.

Kui SanS § 10 lg-s 3 nimetatud tähtaega ei oleks kohtul võimalik pikendada, oleks tegemist kohtu

diskretsiooni põhjendamatu piiramisega. Saneerimisasja menetleval kohtul peab olema võimalus

otsustada, kas ja millise aja jooksul on kõigi võlausaldajate parimaid huve silmas pidades võimalik

saneerimiskava koostada ning tähtaegselt kohtule kinnitamiseks esitada.

Kui kohus ei saa SanS § 10 lg-s 3 sätestatud tähtaega pikendada, on see saneeritava ettevõtte ja

võlausaldajate huve arvestades ebamõistlikult lühike ning vastuolus põhiseaduse §-s 13 sätestatud

kaitseõiguse põhimõttega. Kaitseõiguse tagamiseks peab isikul olema tegelik võimalus oma õigusi

ettenähtud tähtaja jooksul kaitsta. Samuti oleks see vastuolus põhiseaduse §-s 11 sätestatud

proportsionaalsuse põhimõttega. Kuna ükski võlausaldaja ei esitanud vastuväiteid tähtaja

pikendamise määrusele, oleks saneerimismenetluse lõpetamine pärast vastuväidete esitamise tähtaja

möödumist avaldaja ja ka võlausaldajate suhtes ebaproportsionaalne tagajärg, mis ei oleks mõistlik

ega kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustu avaldaja seisukohaga, et puudutatud isikud

oleksid pidanud tähtaja pikendamise SanS § 26 järgi vaidlustama varem.

Saneerimiskava kinnitava määruse tühistamine ei ole puudutatud isikute huvides, sest

saneerimismenetluse lõpetamisele järgneks suure tõenäosusega avaldaja pankrot ning

pankrotimenetluses ei saaks puudutatud isikud suure tõenäosusega oma nõudeid saneerimiskavas

ettenähtud ulatuses rahuldatud.

11. Puudutatud isik I vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning

ringkonnakohtu määruse muutmata. SanS § 10 lg-s 3 sätestatud 60-päevane tähtaeg ei piira

ebamõistlikult kohtu diskretsiooni ja tagab kiire ja efektiivse saneerimismenetluse. Puudutatud isik I

vaidles saneerimiskava kinnitamisele esimest korda vastu 9. juunil 2009, kui hääletas selle kava vastu

ning tal oli õigus esitada ringkonnakohtule määruskaebus. Isegi kui asuda seisukohale, et kohus sai

tähtaega pikendada, ei esitanud avaldaja kohtule saneerimiskava määratud ajal. Saneerimiskava tuli

määruse järgi esitada 1. juulil 2009, kui maakohtu toimikust nähtub, et kava esitati alles 2. juulil

2009.

12. Puudutatud isik II vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning

ringkonnakohtu määruse muutmata. Kohtul puudub diskretsioon muuta SanS § 10 lg-s 3 sätestatud

tähtaega. Asjaolu, et võlausaldajad ei ole saneerimiskava esitamise tähtaega pikendavat määrust

vaidlustanud ega ole kasutanud SanS §-st 26 tulenevat õigust esitada kohtule saneerimiskava

kinnitamata jätmise taotlus, ei võta neilt õigust vaidlustada saneerimiskava kinnitamist, sest

SanS § 36 lg 1 järgi peab kohus kontrollima, et saneerimismenetluses ei oleks rikutud seadusest

tulenevaid nõudeid. Isegi kui lugeda tähtaja pikendamine õigeks, esitas avaldaja saneerimiskava

kohtule hilinemisega. Tähtsust ei ole asjaolul, et avaldaja enda kinnitusel edastas ta saneerimiskava

kohtule tähtkirjaga 30. juunil 2009.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

14. Menetlusosalised vaidlevad esmalt selle üle, kas maakohus sai pikendada SanS § 10 lg-s 3

sätestatud saneerimiskava esitamise tähtaega 1. juulini 2009. Avaldaja arvates on kohtu diskretsioon

põhjendamatult piiratud, kui kohus ei saa otsustada, kas ja millise aja jooksul on kõigi võlausaldajate

parimaid huve silmas pidades võimalik saneerimiskava koostada ning tähtaegselt kohtule

kinnitamiseks esitada. Kolleegium selle arusaamaga ei nõustu.

Kohus algatab saneerimismenetluse SanS § 10 lg 1 järgi saneerimismäärusega, milles märgitakse

SanS § 10 lg 2 p 3 järgi mh tähtaeg, mille jooksul tuleb esitada saneerimiskava kohtule kinnitamiseks.

SanS § 10 lg 3 järgi ei või see tähtaeg olla pikem kui 60 päeva. Kolleegium on varem asunud

seisukohale, et SanS § 10 lg-s 3 sätestatud tähtaja piires saab kohus saneerimiskava esitamise

tähtaega pikendada (vt Riigikohtu 18. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09, p 21).

Praeguses asjas algatas kohus saneerimismenetluse 4. märtsil 2009 ja määras saneerimiskava

esitamise tähtpäevaks 4. mai 2009. 30. aprilli 2009. a määrusega pikendas maakohus saneerimiskava

esitamise tähtaega ja määras uueks tähtpäevaks 1. juuli 2009, mis väljus SanS § 10 lg-s 3 sätestatud

saneerimiskava esitamiseks ettenähtud tähtaja piirest.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kohus ei saa SanS § 10 lg-s 3 sätestatud tähtaega

pikendada. Kohus võib küll üldjuhul TsMS § 64 lg 1 järgi enda määratud menetlustähtaega

põhistatud avalduse alusel või omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada, kuid juhul, kui seaduses

on ettenähtud tähtaja piirid, on kohus nendega seotud ega või määrata menetlustähtaega, mis ületab

sätestatud piire. SanS § 10 lg-s 3 sätestatud maksimaalselt 60-päevase tähtaja eesmärgiks on

võimalikult kiire saneerimismenetlus. Mh on saneerimist taotleval äriühingul võimalik alustada

saneerimiskava koostamist juba enne kohtule vastava avalduse esitamist ja seeläbi tagada ise kiire ja

efektiivne saneerimismenetlus.

Ülaltoodu kohaselt on õige ringkonnakohtu järeldus, et avaldaja pidi esitama saneerimiskava

hiljemalt 4. mail 2009 ning maakohus ei saanud pikendada saneerimiskava esitamise tähtaega

1. juulini 2009.

15. Edasi vaidlevad menetlusosalised selle üle, kas maakohus sai võtta pärast SanS § 10 lg-s 3

sätestatud tähtaja möödumist esitatud saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse ning

saneerimiskava kinnitada ja kas puudutatud isikud said esitada maakohtu määruse peale

ringkonnakohtule määruskaebuse, kui nad ei olnud maakohtu menetluses tähtaja pikendamisele,

saneerimiskava kinnitamisele ega avalduse menetlusse võtmisele vastu vaielnud.

Õige on avaldaja väide, et ringkonnakohus ei ole avaldaja sellesisulistele vastuväidetele vastanud

ning on seetõttu rikkunud TsMS § 654 lg-t 5. Kolleegium kõrvaldab selle rikkumise, vastates

alljärgnevalt ise avaldaja vastuväitele.

Kolleegiumi arvates avaldaja väide, et puudutatud isikud oleksid pidanud saneerimiskava esitamise

tähtaja pikendamise vaidlustama varem, on põhjendatud.

Pärast saneerimismenetluse algatamist peab saneerimisnõustaja SanS § 12 lg 1 järgi viivitamata

teavitama võlausaldajaid saneerimismenetluse algatamisest ja nende nõuete suurusest, mis neil

võlanimekirja kohaselt ettevõtja vastu on, edastades neile saneerimisteate. Saneerimisteates

märgitakse SanS § 12 lg 2 p-i 1 järgi saneerimismääruse teinud kohtu andmed ja määruse tegemise

aeg ja SanS § 12 lg 2 p-i 6 järgi ka saneerimiskava vastuvõtmise ja kohtule kinnitamiseks esitamise

tähtaeg. Seega saab võlausaldaja saneerimiskava kohtule esitamise tähtaja teada kindlasti enne

saneerimiskava esitamist kohtule. Saneerimiskava kohtule esitamise tähtaja määrab kohus ja juhul,

kui kohus ei järgi SanS § 10 lg-s 3 sätestatut, s.o määrab pikema tähtaja kui 60 päeva, siis tuleb seda

lugeda menetlusnormi rikkumiseks, millele saab esitada vastuväite TsMS § 333 lg 1 järgi.

TsMS § 333 lg 2 järgi tuleb nimetatud vastuväide esitada kohtule esimesel võimalusel rikkumise

teadasaamisel ja kui seda ei tehta, siis hiljem ei saa vastuväidet esitada. Kolleegium leiab, et

saneerimiskava esitamise tähtaja seadusega sätestatud piirtähtaja ületamist ei ole põhjust pidada

tsiviilkohtumenetluse olulise põhimõtte rikkumiseks, mis välistaks TsMS § 333 lg 2 ja 3 kohaldamist.

SanS § 10 lg-s 3 märgitud piirtähtaeg on sätestatud eelkõige võlausaldajate huvide kaitseks ja kui

võlausaldajad vastuväidet õigel ajal ei esita, siis oleks hea usus põhimõtte vastane, kui võlausaldaja,

teades nimetatud tähtaja rikkumisest, laseb ära teha tihti mahuka töö saneerimiskava koostamiseks,

kuid hiljem esitab tähtaja rikkumise vastuväite eesmärgiga nurjata saneerimiskava kinnitamist kohtu

poolt.

Praegusel juhul said puudutatud isikud I ja II teada saneerimiskava esitamise tähtajast hiljemalt

saneerimisteate kättesaamist, kuid vastuväidet õigeaegselt ei esitanud ja seetõttu ei saanud nad

TsMS § 333 lg 3 järgi tugineda kohtu veale ka määruskaebuses apellatsioonikohtule.

Samas kolleegium leiab, et ringkonnakohtu see järeldus, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja

saneerimismenetlus lõpetada sel põhjusel, et saneerimiskava ei esitatud kohtu määratud tähtpäevaks,

on põhjendatud. Kohus pikendas saneerimiskava esitamiseks tähtaega 1. juulini 2009. Avaldaja esitas

saneerimiskava 2. juulil 2009, s.o pärast kohtu määratud tähtpäeva. SanS § 42 järgi lõpetab kohus

saneerimismenetluse, kui ettevõtja jätab saneerimiskava käesoleva seaduse § 10 lg 2 p-s 3 nimetatud

tähtaja jooksul kohtule kinnitamiseks esitamata.

16. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata avaldaja

määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Kuna Riigikohus teeb asjas lõpliku lahendi, tuleb TsMS § 173 lg 1 järgi määrata kindlaks ka

menetluskulude jaotus. Kolleegiumi arvates tuleb hagita menetluse menetluskulud jätta hagita

menetluse lõpetamise korral avaldaja kanda. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe otseselt

ette, kelle kanda jäävad hagita menetluse lõpetamise korral menetluskulud, võib kohus menetlussuhet

reguleeriva sätte puudumisel kohaldada TsMS § 2 lg 2 järgi sätet, mis reguleerib vaieldavale suhtele

lähedast suhet. Hagita menetluse lõpetamine on sarnane hagimenetluse lõpetamisele ning kolleegiumi

arvates saab siin menetluskulude kindlaksmääramisel kohaldada TsMS § 168 lg-t 2, mille järgi

kannab hagi läbivaatamata jätmisel või menetluse määrusega lõpetamisel üldjuhul menetluskulud

hageja.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve