3-1-1-31-10 · 3-1-1-31-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-31-10 Otsuse kuupäev 30. aprill 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi S. T. süüdistuses KarS § 291 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-06-15409 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. T. kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 7. aprill 2010, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Viru Maakohtu 30. septembri 2009. a ja Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2009. a otsused osaliselt S. T. süüditunnistamises ning karistamises KarS § 291 järgi, tsiviilhagi rahuldamises ja temalt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises. 2. Mõista S. T. süüdistuses KarS § 291 järgi õigeks. 3. Vabastada S. T. vahi alt. 4. Jätta kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata. 5. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. 6. Kassatsioon rahuldada. 7. Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt tekib S. T.-l õigus hüvitisele vahi all viibitud aja eest alates 30. septembrist 2009 kuni 30. aprillini 2010. 8. Mõista Eesti Vabariigilt S. T. kasuks välja 10 000 (kümme tuhat) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Serge Tumanov anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 291 ja § 118 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. 1.1 Karistusseadustiku § 291 järgi süüdistati S. T.-d selles, et töötades Ida Politseiprefektuuri Jõhvi politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaablina ja olles vanempolitseiametnikuks politseiteenistuse seaduse § 5 lg 2 p 3 ning ametiisikuks KarS § 288 mõttes, kellel lasuvad PolS §-des 12 ja 13 sätestatud õigused ning kohustused, kasutas ta 24. juulil 2006 kl 02.00 paiku Kohtla-Järvel K 16 juures kinni peetud V. K. suhtes ebaseaduslikult füüsilist vägivalda. Pärast V. K. kinnipidamist, politseisõidukisse paigutamist ja sõidu alustamist peatas S. T. auto, andis kannatanule korralduse sõidukist väljuda, pani talle käerauad ja lõi rusikaga parema külje piirkonda. Seejärel viis süüdistatav V. K. politseiosakonda, tõukas arestikambrisse ja peksis käte, jalgade ning kumminuiaga keha piirkonda, tekitades eluohtliku tervisekahjustuse.

1.2 Karistusseadustiku § 118 p 1 järgi süüdistati S. T.t selles, et 24. juulil 2006 kl 02.00 paiku pidas ta Kohtla-Järvel K 16 juures kinni V. K. ja paigutas politseiautosse. Sõites Järveküla teele, peatas ta auto, talutas V. K. sõidukist välja ja kasutas tema suhtes ebaseaduslikult füüsilist vägivalda, lüües rusikaga vastu paremat külge. Seejärel pani süüdistatav kinnipeetu käed raudu ja lõi teda ühel korral rusikaga vastu paremat külge. Olles toimetanud kinnipeetu politseiosakonda ja paigutanud arestikambrisse, tõukas S. T. ta põrandale. Seejärel lõi süüdistatav põlvili asetsevat ja käeraudades kinnipeetut käte, jalgade ja kumminuiaga viiel korral vastu parema külje piirkonda ning ühel korral jalaga rinna piirkonda, tekitades eluohtliku tervisekahjustuse. 2. Viru Maakohtu 30. septembri 2009. a otsusega tunnistati S. T. süüdi KarS § 291 järgi, teda karistati vangistusega 3 kuuks ja ta vahistati kohtusaalis. Samuti mõisteti süüdistatavalt välja kriminaalmenetluse kulud ja rahuldati V. K. tsiviilhagi. Süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi mõisteti süüdistatav kuriteo tõendamatuse tõttu õigeks. 2.1 S. T. tunnistati süüdi selles, et töötades Ida Politseiprefektuuri Jõhvi politseiosakonna korrakaitsetalituse konstaablina, olles vastavalt Politseiteenistuse seaduse § 5 lg 2 p-le 3 käsitatav vanempolitseiametniku ja seega ametiisikuna KarS § 288 mõttes, kellel lasuvad tulenevalt ametiseisundist PolS §-des 12 ning § 13 sätestatud õigused ja kohustused, kasutas ta 24. juulil 2006 kl 02.00 paiku kinni peetud V. K. suhtes ebaseaduslikult füüsilist vägivalda, mis seisnes ebaseaduslikus erivahendi kasutamises. Pärast V. K. kinnipidamist väänas süüdistatav tema kätt ja paigutas alusetult käerauad, jättes järgimata PolS § 14 lg-s 7 sätestatu. Seejärel viis S. T. V. K. sunniviisiliselt politseiosakonda, paigutades ta kainenemisele PolS § 152 lg-s 1 ja lg 3 p-s 3 sätestatud alusteta. Kannatanu oli orienteerumisvõimetu, kuid joovet tal seaduses ettenähtud korras ei tuvastatud. Sellega pani S. T. toime KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt vägivalla ja erivahendi ebaseadusliku kasutamise. 2.2 Maakohus märkis, et tegu, mille toimepanemises S. T. süüdi tunnistati, erineb süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest. Süüdistusakti aluseks olevad faktilised asjaolud on aga võrreldes süüdimõistva otsusega samad. Kuigi süüdistuses ei kajastu ka politseiseaduse sätted, hindamaks politseiametniku tegevuse seaduslikkust, ei kaasne süüdistuse konkretiseerimatusega õigeksmõistva otsuse tegemine. S. T. käitumisele saab anda teise õigusliku hinnangu, kuna sellega ei raskendata tema olukorda ja süüdistus ei muutu oluliselt. Nendel põhjustel tuleb süüdistust muuta, et S. T.-le etteheidetava käitumise kirjeldus vastaks blanketse süüteokoosseisu nõuetele. 2.3 Kriminaalasjas puudub vaidlus, et süüdistatav, kes täitis teenistusülesandeid, kasutas käeraudu ja väänas kannatanu kätt, paigutades ta jõuga autosse, toimetas politseiosakonda ja paigutas arestikambrisse kainenema. Eelnev on tõendatud süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate O. I., S. F.-i ning S. S.-i ütluste, patrullilehe ja kainenemisele paigutamise protokolliga. Füüsilise jõu kasutamine, mis seisnes kannatanu käe väänamises ja käeraudade kasutamises, oli õigusvastane. Jõudu ja erivahendit kasutades eiras S. T. PolS § 14 lg-tes 7 ning 8 sätestatud nõudeid. Kuigi kannatanu vehkis kätega, lukustas seestpoolt politseisõiduki ukse ja kasutas ebatsensuurseid sõnu, oli ta politsei saabumise ajaks õigusvastase tegevuse lõpetanud ning rahunenud. Seetõttu ei kujutanud tema käitumine politseinikele reaalset ohtu. Üksnes ohu korral olnuks jõu ja käeraudade kasutamine lubatav. Politseiametnikel oli võimalik tuvastada kannatanu isik sündmuskohal, rakendades leebemaid sunnimeetmeid. 2.4 Tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli kannatanu purjus, ei orienteerunud ajas ja kohas ega suutnud teatada oma isiku- ning elukoha andmeid, kuid tema joobeseisundit ei tuvastatud õigusaktides sätestatud korras. Seetõttu puudusid PolS § 152 lg-tes 1 ja 3 sätestatud alused V. K. politseiosakonda toimetamiseks ning arestikambrisse kainenemisele paigutamiseks. Jättes joobeseisundi nõuetekohaselt tuvastamata ja kohaldades kainenemisele toimetamisel ning arestikambrisse paigutamisel sundi, rikkus S. T. PolS § 152 lg-s 3 sätestatut. 3. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid S. T. kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev ja ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova. Kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist S. T. õigeksmõistmises KarS § 118 p 1 järgi ja temale KarS § 291 alusel mõistetud karistuse osas, süüdimõistva otsuse tegemist ning karistuse mõistmist KarS § 118 p 1 järgi ja KarS § 291 alusel raskema karistuse mõistmist. 4. Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2009. a otsusega tühistati Viru Maakohtu otsus S. T. karistamises KarS § 291 järgi ja teda karistati vangistusega üheks aastaks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

Prokuröri apellatsioon rahuldati osaliselt, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Maakohus andis S. T. teole võrreldes süüdistusaktis märgituga teise õigusliku hinnangu, kuid teokirjelduse aluseks olevad faktilised asjaolud jäid samaks. Süüdistusaktis sisaldub viide nii PolS § 13 lg-le 1 kui ka PolS §-st 14 tulenevale sunni mõistele. Ühtlasi hõlmas etteheidetava teo kirjeldus erivahendite kasutamist kui ka kannatanu kainenemisele toimetamist. Samuti ei väljunud kohus süüdistusakti piiridest, osutades süüdistuses nimetamata politseiseaduse normide rikkumisele. Nendel põhjustel ei ole vaidlustatud otsuse järeldused käsitatavad süüdistuse olulise muutmise ega süüdistatava olukorra raskendamisena. 4.2 Vastavalt PolS § 4 lg-tele 1 ja 4 peab politsei lähtuma seaduslikkuse ja humanismi põhimõtetest ega tohi kasutada ebaseaduslikku füüsilist või psüühilist vägivalda, inimese väärikust alandavat kohtlemist või karistust. Lähtuvalt PolS § 14 lg-st 7 tuleb erivahendi kasutamisel hoiduda inimese tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu. Politseiseadusest ei tulene politseiametnike õigust kasutada jõudu muudel juhtudel kui politseiametnike ohutuse tagamiseks ja ka erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes siis, kui leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud. Maakohus kummutas ühtlasi kaitseversiooni, nagu oleks kannatanu käitumine tinginud vajaduse füüsilise jõu ja käeraudade kasutamiseks. Olukorda arvestades oli politseinikel võimalik kohaldada leebemaid meetmeid. 4.3 Maakohus karistas süüdistatavat 3-kuulise vangistusega, kuid KarS § 291 sanktsiooni alammääraks on 1 aasta vangistust. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada osaliselt ja karistada S. T.t vangistusega 1 aastaks, lugedes karistuse kandmise aja alguseks 30. septembri 2009. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. T. kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo, taotledes maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist osas, millega süüdistatav KarS § 291 järgi süüdi tunnistati ning teda selle teo eest karistati. Kassaatori seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 5.1 Kohtulikul arutamisel tuvastatu pinnalt on ilmne, et V. K. osutas politseiametnikele vastupanu. See andis PolS § 14 lg 6 p-s 6 sätestatud aluse erivahendi kasutamiseks. Kannatanu oli alkoholijoobes, ettearvamatu käitumisega ega soovinud politsei korraldustele alluda. Tulenevalt joobeseisundist pidid politseinikud arvestama tema võimalikke samme, mh katset põgeneda, kuid ka seda, et kannatanu võis kujutada ohtu iseendale. Politseiseaduse § 14 lg-st 7 nähtuvalt peab politseinik erivahendi kasutamisel arvestama konkreetse olukorraga. Käeraudu kasutati alles pärast seda, kui V. K.-le tehti korduv ettepanek istuda politseiautosse. Agressiivse ja ettearvamatu käitumise tõttu võinuks kannatanu osutuda sõidu ajal ohtlikuks. Politseiameti 11. märtsi 1993. a käskkirja nr 51 punkti 85 kohaselt lasub autopatrulltoimkonnal kohustus järgida ettevaatusabinõusid, et vältida kinnipeetavale vigastuste tekitamist. Ringkonnakohus ei ole käsitlenud küsimust, kas kinnipeetav võis osutuda ohtlikuks transportimise käigus. Erivahendi kasutamisega hoidis S. T. ära potentsiaalse ohu nii politseiametnikele kui ka kannatanu elule ja tervisele. Süüdistatavale saaks politseiseaduse nõuete rikkumist ette heita vaid juhul, mil erivahendi kasutamine olnuks ilmselgelt lubamatu. 5.2 Maakohus rikkus süüdimõistvat otsust tehes KrMS § 268 nõudeid. Erinevalt teost, milles S. T. süüdi tunnistati, ei heidetud talle süüdistuses ette erivahendi ebaseaduslikku kasutamist ega seda, et ta oleks V. K. sündmuskohal kinnipidamisel kasutanud käeraudu või väänanud kannatanu käsi. Seega asus maakohus omal algatusel tuvastama uusi faktilisi asjaolusid, mis ei ole kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt lubatav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-46-08). Süüdistuse piiridest väljumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Keeld süüdistust oluliselt muuta tuleneb nii kaitseõiguse tagamise vajadusest, konventsiooni artiklist 6, kui ka mitmetest Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest. Asudes täitma süüdistusfunktsiooni, rikkus maakohus S. T. kaitseõigust. 5.3 Süüdistatava vahistamine kohtuotsuse kuulutamisel oli põhjendamatu, sest maakohus ei arvestanud KrMS § 130 lg-tes 41 ja 5 ning § 429 lg-s 1 sätestatut. Süüdistatav osales vaatamata halvale tervislikule seisundile kõikidel kohtuistungitel ega hoidunud menetlusest kõrvale. Ringkonnakohus ei käsitlenud tõkendi muutmisega seonduvat üldse, eirates KrMS § 306 lg-s 1, § 312 p-s 7 ja § 313 lg 1 p-s 8 märgitut. 5.4 S. T. süüdistusasja menetlemisel rikuti konventsiooni artikli 6 lg-st 1 tulenevat mõistliku menetlusaja nõuet. Süüdistatav pani temale etteheidetava teo toime 24. juulil 2006. Alates 15. augustist 2006 kõrvaldati ta

töökohalt, mille tõttu ta kaotas sissetuleku. Maakohus kuulutas otsuse 30. septembril 2009, millise ajani kulus üle 3 aasta. Kohtumenetluse käigus vahetus kohtukoosseis ja prokurör muutis kolmel korral süüdistust. Samas ei ole kohtuasja näol tegemist mahuka ega keerulise kriminaalasjaga. Põhjendamatu ja arusaamatu on maakohtu seisukoht, nagu tinginuks menetluse venimise süüdistatava käitumine. 5.5 Ringkonnakohus jättis karistuse mõistmisel tähelepanuta süüdistatava isikut iseloomustavad andmed. 6. Kassatsioonivastuses peab ringkonnaprokurör R. Hlebnikova kaitsja väiteid põhjendamatuks, taotledes kassatsiooni rahuldamata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Kriminaalkolleegium kontrollib esmalt väidet, mille kohaselt eirati S. T. süüdimõistmisel KrMS § 268 nõudeid ja rikuti süüdistatava kaitseõigust (I), lahendab seejärel küsimuse, kas kohtud olid õigustatud süüdistusakti väidetavatele puudustele vaatamata tegema süüdimõistvat otsust (II), analüüsib kassaatori seisukohti, milles osutatakse vahistamise ebaseaduslikkusele (III) ning lahendab viimaks kassatsiooni ja kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse (IV). I 8. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui sama paragrahvi lõigetes 2-6 ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg-st 8 tulenevalt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema süüdistuses kirjeldatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 30). Samaaegselt tuleb silmas pidada ka KrMS § 268 lg-st 2 järelduvat nõuet, mille kohaselt ei või süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Kolleegium on varasemas praktikas tõdenud, et süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-116-06, p 17 ja 25. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-85-08, p 10.1). Käesoleva kriminaalasja lahendamiseks tuleb lähtuvalt KrMS §-s 268 sätestatust vaagida, kas kohtud tuginesid süüdistusaktis sisalduvale teokirjeldusele ja kas S. T. süüditunnistamisega kaasnes süüdistuse oluline muutmine või mitte. 9. Kriminaalmenetluse seadustiku § 154 lg 3 p-des 2 ja 3 sisalduvate nõuete kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas ära näidata süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus ning kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega. Nõue kirjeldada täpselt süüdistatavale omistatavat tegevust ja näidata karistusseaduse need sätted, mille põhjal isiku käitumine moodustab kuriteo, kujutab endast kaitseõiguse keskset garantiid, sest süüdistatav peab olema täielikult ning detailselt informeeritud süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05, p 24, 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 30 ja 22. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06, p 13). Kolleegium märgib ühtlasi, et süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Seejuures määratleb süüteokoosseisu olemus nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil peab süüdistusakti lõpposas isikule inkrimineeritavat käitumist kirjeldama. Nii tuleb näiteks blanketne kuriteokoosseis sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. septembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-69-06, p 7). 10. Süüdistatavale heidetakse ette KarS § 291 (Võimuliialdus) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. Kõnealuse süüteokoosseisu dispositsioonis sätestatakse vastutus ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt relva, erivahendi või vägivalla ebaseadusliku kasutamise eest. Koosseisutüübilt on KarS § 291 näol tegemist alternatiiv-aktilise formaalse kuriteokoosseisuga. Süüteo kvalifitseerimiseks võimuliialdusena tuleb süüdlase käitumises tuvastada vähemalt ühe dispositsioonis kirjeldatud koosseisutunnuse esinemine, kuid vaadeldav süütegu võib seisneda ka mitme tunnuse samaaegses realiseerimises. Igal konkreetsel juhul tuleb

süüdistuses näidata, milles süüdlase teo ebaseaduslikkus seisnes. Teisisõnu peab süüdistusfunktsiooni kandja süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus. 11. Süüdistusakti kohaselt paigutas S. T. kannatanu politseisõidukisse, alustas sõitu, kuid peatas mõne aja pärast auto ja andis V. K.-le korralduse sõidukist väljuda. Seejärel paigutas ta kannatanu kätele käerauad, lüües teda rusikaga parema külje piirkonda. Viies kannatanu politseiosakonda, peksis süüdistatav teda käte, jalgade ja kumminuiaga keha piirkonda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul võimaldab süüdistusakti lõpposas sisalduv teokirjeldus sedastada, et S. T.-le karistusõiguslikult etteheidetav tegu seisnes vägivalla ebaseaduslikus kasutamises. Seda järeldust kinnitab muu hulgas nii süüdistusaktis tehtud viide politsei kohustusele hoiduda inimese tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on antud olukorras hädavajalik, kuid ka see, et KarS § 291 koosseisulistest alternatiividest ongi esile toodud üksnes vägivalla ebaseaduslik kasutamine. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et S. T. oli ametiisik, kes täitis süüdistuses märgitud ajal politseinikuna ametialaseid ülesandeid. 12. Kohtud ei lugenud tõendatuks, et süüdistatav oleks süüdistuses märgitud ajal ja kohtades kannatanut rusika, käte ning jalgadega löönud. Küll tunnistati S. T. süüdi selles, et ta kasutas ebaseaduslikult kinni peetud V. K. suhtes füüsilist vägivalda, mis seisnes ebaseaduslikus erivahendi kasutamises, st selles, et peale kannatanu kinnipidamist väänas ta viimase kätt ja paigutas talle käerauad, jättes järgimata PolS § 14 lg-s 7 sätestatud nõuded. Seejärel viis süüdistatav kinnipeetu viimase tahte vastaselt politseiosakonda, paigutades ta arestikambrisse kainenemisele PolS § 152 lg-s 1 ja lg 3 p-s 3 sätestatud aluseta. Kohtuotsuse kohaselt pani S. T. ametialaseid ülesandeid täitva ametiisikuna eelpool kirjeldatud käitumisega toime vägivalla ja erivahendi ebaseadusliku kasutamise. Seega käsitati erinevalt süüdistuses sisalduvast teokirjeldusest süüdistatavale karistusõiguslikult etteheidetava käitumisena kannatanu käe väänamist, talle alusetut käeraudade paigaldamist, tema politseiosakonda viimist ja kainenemisele paigutamist. Kuni 1. jaanuarini 2010 kehtinud PolS § 14 lg-s 7 ja § 152 lg-s 1 ning lg 3 p-s 3, millele süüdimõistvas otsuses samuti osutati, sätestati erivahendite kasutamise tingimused ja kainenemisele paigutamise alused. Ringkonnakohus, nõustudes eelnevate järeldustega, märkis, et S. T. süüditunnistamisel lähtuti süüdistusaktis kirjeldatud faktilistest asjaoludest ja süüdistatava teole antud õiguslik hinnang ei muutunud oluliselt. Kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu järeldused on ekslikud. 13. Tunnistades S. T. süüdi kannatanu käe väänamises ja käsitades seda vägivalla ebaseadusliku kasutamisena KarS § 291 mõttes, väljusid kohtud süüdistuse piiridest, kuivõrd sellist karistusõiguslikult etteheidetavat käitumist süüdistusakti lõpposas sisalduvast faktiliste asjaolude kirjeldusest ei tulene. Samuti ei nähtu süüdistusest, et prokuratuur oleks käeraudade kui erivahendi kasutamist, kannatanu politseiosakonda viimist ja kainenemisele paigutamist käsitanud kõnealuse süüteokoosseisu mõttes ebaseadusliku tegevusena. Süüdistusaktis puuduvad viited ka nendele politseiseaduse normidele, millest lähtuvalt sisustati kohtuotsustes S. T. käitumise ebaseaduslikkust. Ringkonnakohus asus seejuures põhjendamatult seisukohale, et kuigi süüdistuses kõnealuseid norme näidatud ei ole, tuleneb nende sisu süüdistusakti tekstist ja see minetus ei kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse rikkumist. Lähtuvalt käesoleva otsuse punktis 10 märgitust oli nõutav süüdistuses nende õigusnormide äranäitamine, mille nõudeid S. T. rikkus. 14. Kolleegium ei nõustu apellatsioonikohtuga selleski, et süüdlasele etteheidetava käitumise kirjelduse saab tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna. Selline seisukoht on otseselt vastuolus KrMS § 154 lg 3 p-des 2 ja 3 sätestatuga, mille kohaselt tuleb just süüdistusakti lõpposas esitada süüdistuse sisu, st süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus. Käesoleva otsuse punktis 9 märgitu kohaselt on KrMS § 154 lg 3 p-de 2 ja 3 eesmärgiks süüdistatava täieliku ja detailse informeerituse tagamine süüdistuse aluseks olevatest asjaoludest. Riigikohus ei pea menetlusõiguslikult aktsepteeritavaks olukorda, mil toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. Selliselt puudub süüdlasel võimalus ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta, sest talle võib jääda arusaamatuks, millised temale etteheidetavad käitumisaktid süüteokoosseisu tunnustele vastavad ja millised mitte. 15. Kõnealusel juhul tunnistati S. T. süüdi kuriteos, mille kirjeldust süüdistusakti lõpposast ei tulene. Seetõttu leiab kassaator õigustatult, et süüdimõistva otsuse tegemisel rikuti KrMS § 268 nõudeid ja tugineti uutele faktilistele asjaoludele, millega kohtud väljusid süüdistuse piiridest. Samuti anti S. T. teole võrreldes süüdistuse tekstiga oluliselt erinev õiguslik hinnang, sest KarS § 291 objektiivsete tunnuste sisustamisel lähtuti politseiseaduse normidest, millele süüdistusaktis pole osutatud.

II 16. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et süüdistusakti puudused ei andnud vastavalt KrMS § 309 lg-le 2 alust õigeksmõistva otsuse tegemiseks, sest kohtul oli võimalik olemasoleva süüdistuse muutmine. Kriminaalkolleegium ei pea seda järeldust põhjendatuks. 17. Riigikohtu varasemas praktikas on osutatud nõudele, mille kohaselt puuduvad kohtul tulenevalt kriminaalmenetluses kehtivast võistlevuse põhimõttest volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Kohtu pädevuses on aga KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 alusel kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses süüdistusest kõrvalekaldumine ja süüdistatava käitumisele uue õigusliku hinnangu andmine, järgides KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud nõudeid. Õigeksmõistva otsuse tegemine aktualiseerub eeskätt olukorras, kus süüdistuse puudulikkus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06, p-d 15-16). 18. Refereerides õigesti eelpool tsiteeritud seisukohti, jõudsid kohtud siiski väärale järeldusele, nagu võimaldanuks olemasoleva süüdistuse tekst süüdimõistva otsuse tegemist. Nimelt jäeti tähelepanuta, et süüdistuse piiridest väljumata ja kuriteole oluliselt erinevat õiguslikku hinnangut andmata, teisisõnu kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud korda järgides, puudus võimalus teha kindlaks süüdistatava karistusõigusliku vastutuse aluseks olevaid asjaolusid, eeskätt aga tuvastada koosseisupärasuse teo toimepanekut. Otsuse punktis 15 märkis kriminaalkolleegium, et süüdistatav tunnistati süüdi kuriteos, mille toimepanemist talle süüdistusaktis ette ei heidetud ning et süüdimõistva otsuse tegemisel tugineti faktilistele asjaoludele, mida süüdistuses sisalduv teokirjeldus ei hõlmanud. Samuti anti S. T. teole võrreldes süüdistusaktis sisalduva teokirjeldusega oluliselt erinev õiguslik hinnang. Lähtuvalt kohtulikul arutamisel tuvastatust asub kolleegium seisukohale, et süüdistusakti puudused tõid kaasa kuriteosündmuse ja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamatuse, millise vea kõrvaldamine kohtu poolt ei olnud tulenevalt KrMS § 268 lg-te 1, 2 ja 8 nõuetest võimalik. Sellistel tingimustel tulnuks maakohtul juhindudes KrMS § 309 lg-st 2 teha õigeksmõistev otsus. 19. Süüdistuse piiridest väljumine ja süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob vastavalt KrMS § 362 p-le 2 kaasa maa- ning ringkonnakohtu otsuste tühistamise. Lähtudes eelnevast ei pea kolleegium vajalikuks asuda edasiselt käsitlema kaitsja väiteid, milles analüüsitakse süüteo koosseisupärasust seonduvalt kannatanu käitumisega ja heidetakse kohtutele ette mõistliku menetlusaja nõude rikkumist. III 20. Kassaator leiab, et vahistades süüdistatava kohtuotsuse täitmise tagamiseks, ei arvestanud maakohus KrMS § 130 lg 5 nõudeid ega analüüsinud, kas vahistamiseks esinevad KrMS § 429 lg-st 1 tulenevad alused. Ka ringkonnakohus ei käsitlenud otsuses tõkendi muutmisega seonduvat, eirates KrMS § 306 lg 1 p-s 9, § 312 p-s 7 ja § 313 lg 1 p-s 8 sätestatut. Vastuseks nendele seisukohtadele märgib kriminaalkolleegium järgmist. 21. KrMS § 130 lg 41 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, tagamaks süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmise. KrMS § 130 lg-st 5, millele osutab kassaator ja millises sättes viidatakse omakorda KrMS §-le 429, räägitakse süüdimõistetu vahistamisest. Seega reguleerivad KrMS § 130 lg 5 ja § 429 olukorda, mil juba jõustunud kohtuotsuse täitmisel lahendab kohus küsimust süüdimõistetult vabaduse võtmisest. Seevastu KrMS § 130 lg-s 41 käsitatakse juhtumit, mil kohtulahendi tegemise raames on muuhulgas vajalik otsustada süüdlasele kohaldatud tõkendi muutmine. 22. Vastavalt KrMS § 312 p-le 7 tuleb kohtuotsuse põhiosas esitada tõkendi kohaldamise, muutmise või tühistamise motiivid. Kooskõlas KrMS § 313 lg 1 p-ga 8 moodustab kohtuotsuse olulise osa ka kohaldatud tõkendi muutmise või tühistamisega seotud põhistuste äranäitamine. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kohtuotsuse põhjendatus tähendab muuhulgas seda, et otsusest peab olema nähtav, millistele õigusnormidele tuginedes otsus on tehtud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-22-08, p 9.2). Seega tuleb kohtul raskemaliigilise tõkendi valimisel esitada otsuses põhjendused ja näidata asjaolud, mis tingivad senise menetluse käigus kohaldatud tõkendi muutmise. Vahistamise korral

peab kohus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vajalikuks süüdistatavalt vabaduse võtmist ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb. 23. Maakohus märkis S. T. vahistamise küsimust lahendades, et senine tõkend - elukohast lahkumise keeld - teenis kriminaalmenetluse läbiviimise tagamise eesmärki. Kuivõrd aga süüdistatavat karistatakse vangistusega, ei ole varasema tõkendi kohaldamise jätkamine enam põhjendatud, mille tõttu tuleb ta vahistada. Kaitsja leiab õigustatult, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, millistele faktilistele asjaoludele ja põhistustele maakohus raskemaliigilise tõkendi valimisel tugines. Süüdlase karistamine vangistusega iseenesest tõkendi muutmiseks alust ei anna. Lähtuvalt KrMS § 312 p-s 7 sätestatust tulnuks maakohtul S. T. vahistamist põhjendada, näidates need faktilised või süüdistatava isikust tulenevad asjaolud, mis olid aluseks järeldusele, et süüdistatav võib asuda kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma. Sellega rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohus kõnealust rikkumist apellatsioonimenetluse raames ei kõrvaldanud. IV 24. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 309 lg-st 2, § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt ning mõistab S. T. KarS § 291 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Õigeksmõistva otsuse tegemise tõttu tuleb kannatanu tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada. 25. KrMS § 314 p 6 ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt tekib S. T.-l õigus hüvitisele vahi all viibitud aja eest alates 30. septembrist 2009 kuni käesoleva otsuse jõustumiseni, milleks KrMS § 408 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuse resolutiivosa kuulutamise päev. 26. S. T. kaitsja esitas Riigikohtule KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 189 lg 2 alusel taotluse kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks. Taotlusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest on valitud kaitsjale makstud 20 250 krooni, sealhulgas käibemaks 3375 krooni. Arvestades süüdistuse mahtu ja kriminaalasja keerukust peab kriminaalkolleegium põhjendatuks S. T.-le kriminaalmenetluse kulude hüvitamist 10 000 krooni suuruses summas. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi