3-1-1-27-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-27-10

Otsuse kuupäev

28. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Väärteoasi V. P. karistamises liiklusseaduse § 7422

lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 26. oktoobri 2009. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-08-8363

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ida Prefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

31. märts 2010

Istungil osalenud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja A. O. ja V. P. kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiir

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 26. oktoobri 2009. a kohtuotsus V. P. väärteoasjas liiklusseaduse § 7422

lg 1 järgi ja saata väärteoasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida Politseiprefektuuri 5. augusti 2008. a väärteootsuse kohaselt juhtis V. P. 9. juulil 2008. a

mootorsõidukit kiirusega 116 +/- 5 km/h, ületades sellega lubatud sõidukiirust vähemalt 21 km/h.

Menetlusalust isikut karistati LS § 7422 lg 2 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut (3000 krooni). Lisakaristusena

võeti V. P.-lt LS § 7422 lg 4 ja karistusseadustiku (KarS) § 50 lg 1 p 2 alusel kolmeks kuuks ära

mootorsõiduki juhtimise õigus.

2. Väärteootsuse peale esitas V. P. kaitsja Marko Tiirik kaebuse, milles palus väärteootsuse tühistada ja

väärteomenetluse lõpetada. Muude minetuste kõrval tõi kaitsja välja, et kiirusmõõteseadme kasutamise

protokollist ei selgu, kust tuleneb mõõtetulemuse laiendmääramatus +/- 5 km/h.

3. Viru Maakohtu 26. oktoobri 2009. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja V. P. karistati LS § 7422 lg 1

järgi rahatrahviga 10 trahviühikut (600 krooni). Esiteks märkis kohus, et kiirusmõõturi reaalsel kasutamisel

saavutatava täpsuse määrab seadmele väljastatud tüübikinnitustunnistus. Käesoleval juhul kasutatud

kiirusmõõturi tüübikinnitustunnistuselt aga andmed laiendmääramatuse kohta puuduvad. Teiseks uuris kohus

Ida Politseiprefektuurile (praegune Ida Prefektuur) väljastatud erialase pädevuse kinnitamise tunnistust. Selle

lisast nähtus, et juhul, kui kiirust mõõdetakse 61-80 km/h sõitvast autost, on kiirusega 101-135 km/h

mõõtjaga samas suunas sõitva sõiduki kiiruse mõõtmisel laiendmääramatus +/- 5 km/h. Kohus uuris ka muid

erialase pädevuse kinnitamise tunnistuses olevaid andmeid ja leidis, et erinevate kiiruste puhul erineb

mõõtevõime üksnes vähesel määral. Seetõttu märkis kohus, et erialase pädevuse kinnitamise tunnistuse lisas

märgitud laiendmääramatuse väärtustest formaalselt kinni pidamine ei ole arutatavas väärteoasjas millegagi

põhjendatud. Seega ei ole kiirusmõõteseadme andmete põhjal võimalik menetlusalust isikut LS § 7422 lg 2

järgi - s.o kiiruse ületamise eest 21-40 km/h - karistada. Et aga kiiruse ületamise fakt iseenesest on tuginevalt

kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile ja menetlusaluse isiku ütlustele väljaspool kahtlust, määras

kohus karistuse LS § 7422 lg 1 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Ida Prefektuur, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja

saata asja samale kohtule uueks arutamiseks. Kassaator märgib, et mõõtevea määr ei peagi olema kantud

tüübikinnitustunnistusele, vaid see ilmneb mõõtja erialase pädevuse kinnitamise tunnistusest. Nimetatu

tuleneb mõõteseaduse (MõõteS) § 7 lg 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 12.

detsembri 2006. a määruse nr 104 "Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite

nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite

taatluskehtivusajad" lisa 2 punktist 8.2, kus on sätestatud, et mõõteviga kiirusmõõturite kasutamisel (parim

mõõtevõime tõendatud jälgitavustega mõõtmistel) tuleneb mõõtja erialast pädevust tõendavast tunnistusest.

Andmed, mida tüübikinnitustunnistus sisaldama peab, on ära toodud MõõteS § 9 lg 12 alusel kehtestatud

majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. aprilli 2004. a määruse nr 107 "Mõõtevahendite siseriikliku

tüübikinnitustunnistuse taotlemise, väljastamise, muutmise ja pikendamise ning legaalmetroloogilise

ekspertiisi kord" § 7 lg-s 3. See säte aga ei määra, et tüübikinnitustunnistusel peavad olema andmed

mõõtevea kohta.

5. Kassatsioonivastuses palub menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Margus Kiir jätta

kassatsiooni rahuldamata. Maakohus on õigesti leidnud, et tüübikinnitustunnistuse puudulikkuse tõttu ei ole

võimalik V. P. LS § 7422 lg 2 järgi süüdi tunnistada.

6. Riigikohtu istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled varem kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste

juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Maakohus on viitega Riigikohtu lahendile väärteoasjas nr 3-1-1-11-08 (RT III, 2008, 30, 201) leidnud, et

kiirusmõõteseadme reaalse kasutamise täpsusaste tuleneb seadmele väljastatud tüübikinnitustunnistuselt.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et osutatud otsuses oli tegu kiirusmõõteseadmega, millele väljastati

tüübikinnitustunnistus 8. märtsil 1999. a - s.o enne mõõteseaduse jõustumist 1. mail 2004. a. 1999. aastal

seadmele tüübikinnitustunnistust väljastades ei olnud iseendastmõistetavalt võimalik lähtuda viis aastat

hiljem jõustuvas seaduses sätestatust. Käsitletaval juhul aga pärineb mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus 26.

jaanuarist 2006. a ehk tüübikinnitustunnistus väljastati mõõteseaduse kehtivuse ajal. Seetõttu tuleb välja

selgitada, kas V. P. kiiruse mõõtmise ajal - s.o 9. juulil 2008. a - pidi pärast mõõteseaduse jõustumist

kiirusmõõteseadmele välja antud tüübikinnitustunnistus sisaldama endas andmeid kiirusmõõteseadme

mõõtevea kohta seadme reaalsel kasutamisel.

8. Loetelu andmetest, mida tüübikinnitustunnistus sisaldama peab, tuleneb MõõteS § 9 lg 12 alusel

kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. aprilli 2004. a määruse nr 107 "Mõõtevahendite

siseriikliku

tüübikinnitustunnistuse

taotlemise,

väljastamise,

muutmise

ja

pikendamise

ning

legaalmetroloogilise ekspertiisi kord" § 7 lg-st 3. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et selle sätte

kohaselt ei pea tüübikinnitustunnistusele kandma kiirusmõõteseadme veamäära. Kassaatoriga tuleb nõustuda

ka selles, et MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 12. detsembri 2006.

a määruse nr 104 "Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu,

mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad"

lisa 2 punkti 8.2 kohaselt tuleneb mõõteviga kiirusmõõturite kasutamisel mõõtja erialast pädevust tõendavast

tunnistusest. Kriminaalkolleegium selgitab siinkohal ka seda, et alates 23. detsembrist 2009. a, mil jõustus

MõõteS § 5 lg 1 uus redaktsioon, ei ole sõidukiiruse mõõtmisel enam tarvis lähtuda mõõtja erialast pädevust

tõendavast tunnistusest, vaid Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määruse nr 67 "Liiklusjärelevalve

teostamise kord" esimeses lisas sisalduvatest laiendmääramatuse väärtustest.

9. Maakohus on tuvastanud, et Ida Politseiprefektuurile väljastatud erialase pädevuse tunnistuse E133

kohaselt on kiirusel 61-80 km/h sõitva mõõtja sõidukiga kiirusel 101-135 km/h samas suunas sõitva sõiduki

kiiruse mõõtmisel mõõteviga +/- 5 km/h. Seega kajastus kiirusmõõturi reaalsel kasutamisel saavutatav täpsus

õigesti mõõtja erialase pädevuse kinnitamise tunnistusel ja mitte tüübikinnitustunnistusel. Maakohtu

vastupidine seisukoht, mille põhjal määrati V. P.-le karistus LS § 7422 lg 1 järgi, kujutab endast

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 149 p 2 tähenduses.

10. Maakohus leidis, et tulenevalt sellest, et mõõtja erialase pädevuse kinnitamise tunnistuse järgi erineb

mõõtja mõõtevõime erinevate kiiruste puhul üksnes vähesel määral, ei ole erialase pädevuse kinnitamise

tunnistuse lisas märgitud laiendmääramatuse väärtustest formaalselt kinni pidamine arutatavas väärteoasjas

millegagi põhjendatud. Kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu. Teineteisest üksnes vähesel määral

erinevate arvnäitajate pinnalt erisuguste õigusjärelmite kehtestamine on teatud määral tõepoolest formaalse -

s.o mitte üksnes sisulise - iseloomuga. Samas on sellise vaheteo tegemine seadusandja otsustusõiguse

pädevuses. Iga üksikjuhtumi puhul määrab sanktsiooni ulatuse kohus, kes peab karistuse kujundamisel

lähtuma erinevatest asjaoludest. Nii näiteks võib kohus karistada ühte kiiruseületajat LS § 7422 lg 1 järgi

rangemalt kui teist juhti LS § 7422 lg 2 järgi. Küll aga ei saa pidada pelgaks formaalsuseks oma ala

spetsialistidest koosneva pädeva akrediteerimisasutuse poolt erialase pädevuse kinnitamise tunnistuses

määratletud arvnäitajaid. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 5. oktoobri 2006. a määruse nr 85 "Mõõtja

erialase pädevuse hindamise ja tõendamise kord" kohaselt hindab akrediteerimisasutus mõõtja erialast

pädevust erinevate rahvusvaheliste teaduslikul alusel baseeruvate juhenddokumentide järgi. Sellisel moel

korrektse menetluse teel saadud õigeid mõõtetulemusi ei ole võimalik kahtluse alla seada pelga väitega, et

tulemused kujutavad endast formaalsust. Seetõttu tuleb neist andmetest karistuse määramisel lähtuda. See

tähendab, et kui väärteoasja arutamisel ilmneb, et juht on ületanud kiirust 21-40 km/h, tuleb tema käitumine

kvalifitseerida LS § 7422 lg 2 järgi.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 1, rahuldab Riigikohtu

kriminaalkolleegium kassatsiooni, tühistab maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks Viru

Maakohtule.

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi