3-3-1-10-10 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-3-

1-10-10

1.1. Ma ei ole nõus kolleegiumi enamuse heakskiidu pälvinud otsuse resolutsiooni ega põhjendustega

ning halduskohtu ja ringkonnakohtu lõppjärelduses õige otsuse tühistamisega. Leian, et Helle

Koikson, Peeter Tohert ja Rein Tohert hakkasid vastama ORAS § 7 lg 1 p-ga 7 ning endise omaniku

maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse (õdedele ja vendadele

tagastamise seadus) §-ga 1 ja maareformi seaduse (MaaRS) § 5 lg 1 p-ga 5 omandireformi õigustatud

subjekti jaoks kehtestatud nõuetele pärast seda, kui oli jõustunud Riigikohtu üldkogu 12. aprilli

2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-63-05, millega ORAS § 7 lg 3 tunnistati põhiseadusevastasuse

tõttu kehtetuks.

1.2. Täiesti arusaamatuks jääb mulle see, miks kohtuasi saadetakse halduskohtule uueks arutamiseks

ja kohustatakse halduskohut hindama vaidlustatud haldusakti Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse

seisukohti arvestades. Minu arvates oleks kolleegium, arvestades otsuse motiive, pidanud tegema ise

uue otsuse ja jätma H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kaebuse rahuldamata.

2. Oma seisukohti põhjendan alljärgnevalt.

I

3. H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kohtuasi puudutab õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamist, mis kuulus sellisele Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel 1939. aastal ümber asunud

isikule, kes ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodanik.

Tänu ORAS §-s 7 Riigikogu poolt 29. jaanuaril 1997 ja Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a

otsusega asjas nr 3-3-1-63-05 tehtud muudatustele seondub praegune kohtuasi omandireformi

seaduste õigusliku regulatsiooniga, mis oli suunatud nendele 16. juunil 1940 Eesti kodakondsusse

mittekuulunud isikutele, kes ei asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel.

4. Arvan, et H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kohtuasja ei olnud võimalik lahendada,

analüüsimata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist kõigile neile

isikutele, kes 16. juunil 1940 ei olnud Eesti kodakondsuses, samuti nende pärijatele. Praeguses asjas

kolleegium minu arvates sellist analüüsi ei teinud.

5. Minu arvates on praeguse kohtuasja põhiküsimus lühidalt kokkuvõetav järgmiselt: kas on mõistlik

põhjus, et kohelda 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isikute pärijaid, kes on Eesti

kodakondsuses või elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal alaliselt Eestis, erinevalt

sõltuvalt sellest, kas nende välismaalasest õiguseellane lahkus või ei lahkunud Eestist Saksa riigiga

sõlmitud lepingute alusel?

II

6. Kuni 2. märtsini 1997 kehtis 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isikutele kuulunud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel või kompenseerimisel põhijoontes järgmine

regulatsioon.

7. ORAS § 7 lg 1 p-des 1, 2 ja 3 sätestati:

"(1) Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma:

1) füüsilised isikud, kelle vara natsionaliseeriti või kollektiviseerimise käigus ühistati, samuti isikud,

kelle vara võõrandati õigusvastaste repressioonide käigus ja kes on rehabiliteeritud, kui nad elavad

käesoleva seaduse jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil, mis käesoleval ajal allub

Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile, või kui neil oli 1940. a. 16. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus;

2) füüsilised isikud, kelle vara võõrandati õigusvastaselt ebaseaduslike otsuste alusel või ametiisikute

omavoli tõttu või kes olid sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu oma vara ära andma või maha jätma,

kui nad käesoleva seaduse jõustumise ajal elavad alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil, mis

käesoleval ajal allub Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile, või kui neil oli 1940. a. 16. juunil Eesti

Vabariigi kodakondsus ning ebaseadusliku otsuse, ametiisikute omavoli või reaalse repressiooniohu

olemasolu on kohtulikult tõendatud;

3) füüsilised isikud, kes on käesoleva lõike 1. ja 2. punktis tähendatud isikute pärijad käesoleva

seaduse §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel;".

Eriarvamuses kasutan mõiste "Eesti Vabariigi territoorium, mis käesoleval ajal allub Eesti Vabariigi

jurisdiktsioonile" asemel lühiduse huvides sõna "Eesti".

8.1. Omandireformi aluste seaduses eneses puudus säte, mis reguleeris Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või

kompenseerimist. Tagastamist või kompenseerimist takistava eriregulatsiooni puudumise korral

tulnuks kohaldada ORAS § 7 lg 1 p 1, 2 või 3. Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud

isikutele, kes vastasid ORAS § 7 lg 1 p-ga 1 või 2 sätestatud tingimustele, kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud vara tulnuks eriregulatsiooni puudumisel tagastada või kompenseerida. Saksa riigiga

sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele, kes ei vastanud ORAS § 7 lg 1 p-ga 1 või 2

sätestatud tingimustele, kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tulnuks jätta tagastamata või

kompenseerimata. ORAS § 7 lg 1 p 3 järgi tulnuks vastavalt kohelda ka ümber asunud isikute

pärijaid.

8.2. Säte, mis välistas Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise, oli aga Eesti Vabariigi

Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuses "Omandireformi aluste seaduse" rakendamise kohta. Selle

otsuse p-ga 5 oli nimetatud vara tagastamine või kompenseerimine seatud sõltuvusse sellist vara

puudutava välislepingu sõlmimisest.

8.3. See säte ei sisaldanud viitenormi juhtudele, mil Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber

asunud isikule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara saaks tagastada või kompenseerida ORAS

§ 7 lg 1 p 1, 2 või 3 alusel või mõnel muul seaduses ettenähtud alusel. Seega oli nimetatud otsuse

punkt 5 säte, mis tegi võimatuks tagastada või kompenseerida Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel

ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara, sõltumata ümberasunu

kodakondsusest 16. juunil 1940, samuti tema elukohast omandireformi aluste seaduse jõustumise

ajal.

8.4. Asjakohast välislepingut ei sõlmitud ning Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud

isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulunud seepärast tagastamisele ega

kompenseerimisele.

9. Kui 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isik ei asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel, siis sai talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida

ORAS § 7 lg 1 p-des 1, 2 ja 3 ettenähtud tingimustel.

10. Kuni 2. märtsini 1997 sai viimatinimetatud isikutele kuulunud vara tagastada või kompenseerida,

kui need isikud elasid omandireformi aluste seaduse jõustumisel alaliselt Eestis (ORAS § 7 lg 1 p-d 1

ja 2). Sellise isiku surma korral olid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist

õigustatud nõudma füüsilised isikud, kes olid ülalnimetatud sätetes nimetatud isikute pärijad ORAS

§-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel (ORAS § 7 lg 1 p 3). Kui ORAS § 8 mõttes pärija oli

surnud, siis õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 alusel võis saada omandireformi õigustatud

subjektiks endise omaniku õed ja vennad või nende alanejad sugulased. Analoogiline regulatsioon

endise omaniku õdede ja vendade ning nende alanejate sugulaste kohta kehtestati ka MaaRS § 5 lg 1

p-ga 2. Õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ja MaaRS § 5 lg 1 p 2 tegid ehtsa viite ORAS

§-le 8.

Edaspidi nimetan kõiki ORAS §-s 8 ning õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ja MaaRS § 5

lg 1 p-s 2 nimetatud isikuid pärijateks, sõltumata testamendi olemasolust.

11. ORAS § 7 lg 1 p-des 1 ja 2 lähtutakse 16. juunil 1940 Eesti kodakondsusse mittekuulunud isikult

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel või kompenseerimisel sellest, kas nimetatud isik on

hiljem omandanud tiheda sideme Eestiga, omades omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal

alalist elukohta Eestis. Sellise sideme olemasolul kuulub vara tagastamisele või kompenseerimisele.

Sideme puudumisel vara ei tagastata ega kompenseerita.

ORAS § 7 lg 1 p 3, § 8, õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ning MaaRS § 5 lg 1 p 2 ei

nõua, et pärija oleks Eesti kodanik või elaks omandireformi aluste seaduse jõustumisel alaliselt

Eestis. Küll on aga õigusvastaselt võõrandatud vara pärijale tagastamiseks või kompenseerimiseks

nõutav, et pärija õiguseellane oleks omanud ülalnimetatud tihedat sidet Eestiga.

12. ORAS § 7 lg 1 p-d 1 ja 2 välistasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud õigusvastaselt võõrandatud vara

endisele omanikule, kes omandireformi aluste seaduse jõustumisel ei elanud alaliselt Eestis.

13.1. Siinkohal tuleb käsitleda ka ORAS § 7 lg-t 2, milles kuni 2. märtsini 1997 sätestati:

"Välisriikide, nende juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute, välja arvatud

käesoleva paragrahvi 1. lõike 1.-4. punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis

asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse

Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise kokkuleppega."

13.2. ORAS § 7 lg 2, erinevalt 20. juuni 1991. a otsuse punktist 5 ja hiljem kehtestatud ORAS § 7 lg-

st 3, ei takistanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. ORAS § 7 lg 2

puhul oli tegemist informatiivse sättega, mis osutas sellele, et ORAS § 7 lg 1 p-des 1 kuni 4

nimetamata isikutele saab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada välislepingu alusel. Viitega

hõlmamata isikute omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamist ei takistanud ORAS § 7 lg 2,

vaid sama paragrahvi lõige 1. Ka siis, kui omandireformi aluste seaduses puudunuks § 7 lg 2, ei oleks

saanud tagastada või kompenseerida 16. juunil 1940 Eesti kodakondsust mitte omanud isikule

kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara, mille tagastamist või kompenseerimist takistasid ORAS

§ 7 lg 1 p-d 1, 2 ja 3.

13.3. Märgin, et ORAS § 7 lg-s 2 tehtud viide ORAS § 7 lg 1 p-le 4 puudutab organisatsiooni ja

seetõttu pole viimatinimetatud säte praeguse asjaga kuidagi seotud.

13.4. Hoolimata sellest, kas ORAS § 7 lg-s 2 nimetatud leping oli sõlmitud või sõlmimata, oli

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine ühtedele isikutele võimalik ja

teistele võimatu.

14. Seega oli õiguslik olustik nendele 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud isikutele, kes

ei asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamisel või kompenseerimisel toona alljärgnev:

1) Eesti kodakondsusse 16. juunil 1940 mittekuulunud isiku õigusvastaselt võõrandatud vara kuulus

tagastamisele või kompenseerimisele endisele omanikule, kui ta elas omandireformi aluste seaduse

jõustumisel alaliselt Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil;

2) kui Eesti kodakondsusse 16. juunil 1940 mittekuulunud isik on surnud, kuid elas omandireformi

aluste seaduse jõustumisel alaliselt Eestis, siis kuulus temalt õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamisele või kompenseerimisele ORAS § 7 lg 1 p-s 3, §-s 8 või õdedele ja vendadele

tagastamise seaduse §-s 1 või MaaRS § 5 lg 1 p-s 2 nimetatud isikutele. Selliste isikute nõudeõigus

tulenes vara endise omaniku nõudeõigusest;

3) kui Eesti kodakondsusse 16. juunil 1940 mittekuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara endine

omanik oli enne omandireformi aluste seaduse jõustumist surnud või elas omandireformi aluste

seaduse jõustumisel väljaspool Eestit ja suri hiljem, siis talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamisele või kompenseerimisele ei kuulunud. Selliste isikute nõudeõiguse puudumine

tulenes vara endise omaniku nõudeõiguse puudumisest.

15. Tegemist oli olukorraga, kus 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitte olnud isiku pärijaid

koheldi erinevalt sõltuvalt vara endise omaniku surma ajast või elukohast omandireformi aluste

seaduse jõustumisel.

Erinevalt koheldi ka õigusvastaselt võõrandatud vara endisi omanikke sõltuvalt nende

kodakondsusest 16. juunil 1940 või elukohast omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal.

III

16. Ülalkirjeldatud olukord muutus 2. märtsil 1997, mil jõustus 29. jaanuaril 1997. a vastu võetud

omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega (muutmise seadus).

17. Muutmise seaduse § 1 lg 2 p-ga 5 täiendati ORAS § 7 lg-ga 3 järgmises sõnastuses: "Saksa riigiga

sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse

riikidevahelise kokkuleppega."

18. ORAS § 7 lg 3 jõustumine ei muutnud omandireformi õiguslikku olustikku Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara osas, sest selle

sättega oli samasisuline Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta "Omandireformi aluste seaduse"

rakendamise otsuse p 5. Nimetatud vara tagastamine või kompenseerimine oli endiselt seatud

sõltuvusse sellist vara puudutava välislepingu sõlmimisest. Asjakohast välislepingut ei sõlmitud

endiselt ning nimetatud vara ei kuulunud kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamiseni seepärast

tagastamisele ega kompenseerimisele.

19. Ülejäänud isikutele, kes 16. juunil 1940 ei olnud Eesti kodakondsuses, kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine aga muutus tänu sellele, et 29. jaanuaril 1997

vastu võetud muutmise seadusega lisati ORAS § 7 lg-sse 1 punkt 7.

20. Muutmise seaduse § 1 lg 2 p-ga 2 täiendati ORAS § 7 lg-t 1 p-ga 7 selliselt, et õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma "välisriigi kodanike ja

kodakondsuseta isikute omandis olnud õigusvastaselt võõrandatud vara osas nimetatud isikute §-s 8

sätestatud pärijad, kellel on Eesti kodakondsus või kes elavad käesoleva seaduse jõustumise ajal

alaliselt Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil;".

21. Muutmise seaduse § 1 lg 2 p-ga 4 muudeti ka ORAS § 7 lg-t 2, lisades sättesse pärast arvu 4

sõnad "ja 7". Pärast muudatust kehtib ORAS § 7 lg 2 järgmises sõnastuses: "Välisriikide, nende

juriidiliste isikute ja kodanike ning kodakondsuseta isikute, välja arvatud käesoleva paragrahvi

1. lõike 1.-4. ja 7. punktis nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava

riigi vahelise kokkuleppega."

22. ORAS § 7 lg 2 muutmine selle sätte õiguslikku olemust ei muutnud. ORAS § 7 lg 2 jäi endiselt

pelgalt informatiivset tähendust omavaks. Lisatud viide ORAS § 7 lg 1 p-le 7 omab samasugust

õiguslikku tähendust kui § 7 lg-s 2 juba varem olnud viide ORAS § 7 lg 1 p-dele 1 kuni 4.

23.1. Muudatus õiguslikus olustikus toimus tänu ORAS § 7 lg 1 p-le 7 ja puudutas õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist sellise isiku pärijale, kelle õiguseellane ei

olnud 16. juunil 1940 Eesti kodanik ega asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel.

23.2. ORAS § 7 lg 1 p 7 jõustumisega tekkis järgmine õiguslik olustik nendele 16. juunil 1940 Eesti

kodakondsuses mitteolnud isikutele, kes ei asunud ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel,

kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel või kompenseerimisel:

1) endiseks jäi nende isikute õiguslik seisund, kellel varem oli õigus vara tagastamisele või

kompenseerimisele ORAS § 7 lg 1 p-de 1, 2 või 3 alusel;

2) endiseks jäi õiguslik seisund ka sellise endise omaniku enese jaoks, kellele ORAS § 7 lg 1 p-d 1

või 2 varem takistasid vara tagastamist või kompenseerimist;

3) samuti jäi õiguslik seisund endiseks Eesti kodakondsuses mitteolevale või omandireformi aluste

seaduse jõustumise ajal Eestis alaliselt mitte elanud pärijale, kelle õiguseellasele vara tagastamist või

kompenseerimist varem takistas ORAS § 7 lg 1 p 1 või p 2. Sellistele pärijatele ei saanud

õigusvastaselt võõrandatud vara endiselt tagastada ega kompenseerida;

4) õiguslik seisund muutus aga Eesti kodanikest või omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal

Eestis alaliselt elanud pärijate jaoks, kelle õiguseellasele vara tagastamist või kompenseerimist varem

takistas ORAS § 7 lg 1 p 1 või p 2. Või teisisõnu, vara sai hakata tagastama või kompenseerima

pärijatele, kelle õiguseellane ei olnud loonud tihedat sidet Eestiga, elades omandireformi aluste

seaduse jõustumise ajal alaliselt Eestis. Nüüd sai sellistele pärijatele, kellel oli omandireformi aluste

seaduse jõustumise ajal tihe side Eestiga, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või

kompenseerida. Esmakordselt omandireformi käigus tekkis olukord, kus pärijal on suuremad õigused

kui olid tema õiguseellasel. ORAS § 7 lg 1 p-ga 7 "pärijale" omistatud tähendus erineb "pärija"

tähendusest eraõiguse mõttes. Sellest, et omandireformi seadustes on üks sõna omandanud

tavapärasest teistsuguse tähenduse, ei saa aga teha kaugeleulatuvaid järeldusi.

24. Kui ORAS § 7 lg 1 p 7 ei omaks sellist tähendust, siis olnuks selle sätte lisamine seadusesse

tarbetu. Selleks, et ORAS § 7 lg 1 p 7 omaks õiguslikku tähendust, pidi ta muutma regulatsiooni, mis

tulenes § 7 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 koostoimest. Ainsat ratsionaalset sisu omavat muudatust kirjeldasin

eriarvamuse eelmises punktis. Ka annab sellesisuline muudatus mõistliku tulemuse ega sea pärijatele

vara tagastamist või kompenseerimist sõltuvusse juhuslikust asjaolust, milleks on näiteks

õigusvastaselt võõrandatud vara välismaalasest endise omaniku surma aeg.

25.1. ORAS § 7 lg 1 p 7 järgi peab pärija olema Eesti kodanik, sõltumata elukohast, või olema elanud

omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eestis. Selle sättega nõuti pärijalt tihedat sidet Eestiga.

25.2. Õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ja MaaRS § 5 lg 1 p 2, mis viidetega on seotud

ORAS §-ga 8 ja § 7 lg 1 p-ga 7, pärijale sellist tingimust ei sätesta.

25.3. ORAS § 7 lg 1 p 7, § 8 ning õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 ja MaaRS § 5 lg 1

p 2 koostoime tõttu tuleks asuda seisukohale, et ka endise omaniku õed ja vennad ning nende

alanejad sugulased peavad selleks, et saada ORAS § 7 lg 1 p 7 järgi omandireformi õigustatud

subjektiks, olema kas Eesti kodanikud või olema elanud omandireformi aluste seaduse jõustumisel

alaliselt Eestis. Pärijate erinev kohtlemine poleks millegagi põhjendatav.

26. Oluline on see, et ORAS § 7 lg 1 p 7 võimaldab ära ootamata lepingut, mida on nimetatud ORAS

§ 7 lg-s 2, tunnistada välismaalasest endise omaniku surma korral omandireformi subjektiks tema

pärija.

27.1. Tekkinud muudatuse tagajärjel hakati enam-vähem võrdselt kohtlema pärijaid, kelle

õiguseellane ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses ja suri enne omandireformi aluste seaduse

jõustumist või pärast selle seaduse jõustumist, kui ta selle seaduse jõustumise ajal ei elanud alaliselt

Eestis, ning pärijaid, kelle õiguseellane ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses, kuid elas

omandireformi aluste seaduse jõustumisel alaliselt Eestis.

27.2. Erinevus seisneb selles, et esimesena nimetatud pärijate grupi puhul oli ORAS § 7 lg 1 p 7 järgi

nõutav pärijal Eesti kodakondsuse olemasolu või pärija alaline elamine Eestis omandireformi aluste

seaduse jõustumise ajal. Teisena nimetatud pärijate grupi puhul ei olnud ORAS § 7 lg 1 p 3 järgi

oluline pärija kodakondsus või elukoht omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal.

27.3. Minu arvates ei ole ebamõistlik regulatsioon, mille järgi õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastatakse või kompenseeritakse Eestiga tihedat sidet omavale pärijale ka siis, kui tema

õiguseellane, kellel ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodakondsust, oli enne omandireformi aluste

seaduse jõustumist surnud või ei omanud Eestiga sel ajal tihedat sidet.

27.4. Ka muutmise seaduse eelnõu (321) Riigikogus kolmanda lugemise stenogramm kinnitab

järeldust, et ORAS § 7 lg 1 p 7 kehtestamisega sooviti saavutada pärijate võrdsemat kohtlemist.

28.1. Erinev kohtlemine säilis aga õigusvastaselt võõrandatud vara endiste omanike suhtes, kes

16. juunil 1940 ei olnud Eestis kodakondsuses. Neid koheldi erinevalt sõltuvalt nende alalisest

elukohast omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Kui selline isik ei elanud omandireformi

aluste seaduse jõustumise ajal alaliselt Eestis, siis talle õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastatud

ega kompenseeritud. Kui selline isik elas omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal alaliselt

Eestis, siis oli tal õigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele või kompenseerimisele.

28.2. Kui analüüsida 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud Eestist lahkunud endiste

omanike reaalseid võimalusi elada omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal (20. juunil 1991)

alaliselt Eestis, siis on võimalik järeldus, et endiste omanike erineval kohtlemisel pole mõistlikku

põhjendust. Praeguseks on praktiline vajadus selliseks analüüsiks vististi möödunud. Aeg ja pärijatele

täiendavalt antud õigused on probleemi tõenäoliselt lahendanud.

IV

29. Olukorda ORAS § lg 1 p-de 1, 2, 3 ja 7 ning lg 3 kohaldamisel muutis aga haldusasjas nr 3-3-1-

63-05 tehtud Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. osaotsuse jõustumine, millega ORAS § 7 lg 3

tunnistati põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks. 12. aprilli 2006. a otsuse resolutsiooniga tunnistati

ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tervikuna, eristamata 1939. aastal sõlmitud lepingu alusel ümberasunuid ja

nn järelümberasunuid.

30. 6. detsembril 2006. a samas asjas tehtud teise osaotsuse punktis 5 võttis üldkogu, eristamata

1939. a lepingu alusel ümberasunuid ja järelümberasunuid, järgmise seisukoha: "Üldkogu on

seisukohal, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel

Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele,

kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel

alustel ja üldises korras. [---]".

31. Ma ei oska leida kriteeriumi, mille järgi liigitada ORAS § 7 lg 1 p-des 1, 2, 3 ja 7 loetletud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise aluseid üldisteks ja mitteüldisteks.

32. Pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist ei muutunud õiguslik olustik nende isikute osas,

kellele enne ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist sai õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või

kompenseerida ORAS § 7 lg 1 p-de 1, 2, 3 või 7 alusel. Samuti ei muutunud õiguslik olustik nende

isikute suhtes, kellele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist takistas

ORAS § 7 lg 1 p 1, 2, 3 või 7.

33. Õiguslik olustik muutus üksnes Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele

kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara osas. Selle vara suhtes hakkasid toimima ORAS § 7 lg 1 p-

d 1, 2, 3 ja 7, § 8, samuti eelnimetatud sätetega seotud õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1

ning MaaRS § 5 lg 1 p 2. Selles osas kujunes järgmine olukord:

1) vara tagastamist või kompenseerimist on ORAS § 7 lg 1 p 1 või 2 alusel õigustatud nõudma

endised omanikud, kes olid 16. juuni 1940. a seisuga Eesti kodanikud. Neil tekkis see õigus sõltumata

alalisest elukohast omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Nende isikute puhul hilisem

kodakondsus õiguslikku tähendust ei oma;

2) vara tagastamist või kompenseerimist on ORAS § 7 lg 1 p 3 alusel õigustatud nõudma käesoleva

eriarvamuse punkti 33 alapunktis 1 nimetatud isikute pärijad. Pärija kodakondsus või alaline elukoht

omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal tähendust ei oma;

3) vara tagastamist või kompenseerimist on ORAS § 7 lg 1 p 1 või 2 alusel õigustatud nõudma

endised omanikud, kes ei olnud 16. juuni 1940. a seisuga Eesti kodanikud, kuid elasid omandireformi

aluste seaduse jõustumise ajal alaliselt Eestis. Nende isikute puhul hilisem kodakondsus õiguslikku

tähendust ei oma;

4) vara tagastamist või kompenseerimist on ORAS § 7 lg 1 p 3 alusel õigustatud nõudma käesoleva

eriarvamuse punkti 33 alapunktis 3 nimetatud isikute pärijad. Pärija kodakondsus või alaline elukoht

omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal tähendust ei oma;

5) ORAS § 7 lg 1 p-d 1 ja 2 takistavad vara tagastamist või kompenseerimist endistele omanikele, kes

16. juunil 1940 ei olnud Eesti kodakondsuses ega elanud Eestis omandireformi aluste seaduse

jõustumise ajal. Selliste isikute hilisem kodakondsus õiguslikku tähendust ei oma;

6) vara tagastamist või kompenseerimist on ORAS § 7 lg 1 p 7 järgi õigustatud nõudma käesoleva

eriarvamuse punkti 33 alapunktis 5 nimetatud isikute pärijad. ORAS § 7 lg 1 p-st 7 tulenevalt on

pärijateks isikud, kellel Eesti kodakondsuse või alalise elukoha tõttu omandireformi aluste seaduse

jõustumise ajal oli tihe side Eestiga. Ka praegusel juhul, nagu ka enne ORAS § 7 lg 3 kehtetuks

tunnistamist, on ORAS § 7 lg 1 p-s 7 nimetatud pärijal õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes

rohkem õigusi, kui oli vara omanikul.

34.1. Pärast Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse jõustumist tekkinud olukorras koheldakse

võrdselt kõiki õigusvastaselt võõrandatud vara endiseid omanikke, kes ei olnud 16. juunil 1940 Eesti

kodakondsuses. Võrdne kohtlemine seisneb selles, et endised omanikud, kes vastavad ORAS § 7 lg 1

p-s 1 või 2 sätestatud tingimustele, omavad õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist

või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas nad asusid ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel.

Endised omanikud, kes ei vasta ORAS § 7 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud tingimustele, ei oma õigust

nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas nad

asusid ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel.

34.2. Tekkinud olukorras koheldakse võrdselt ka 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses mitteolnud

isikute pärijaid. Võrdne kohtlemine seisneb selles, et:

1) pärijad, kes vastavad ORAS § 7 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimustele, omavad õigust nõuda

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas vara endine

omanik asus ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel;

2) pärijad, kes vastavad ORAS § 7 lg 1 p-s 7 sätestatud tingimustele, omavad õigust nõuda

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas vara endine

omanik asus ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel;

3) pärijad, kes ei vasta ORAS § 7 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimustele, ei oma õigust nõuda

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas vara endine

omanik asus ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel;

4) pärijad, kes ei vasta ORAS § 7 lg 1 p-s 7 sätestatud tingimustele, ei oma õigust nõuda

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sõltumata sellest, kas vara endine

omanik asus ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel.

35. Ma ei näe veenvaid põhjendusi selle kasuks, miks tuleks Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel

ümber asunud isikute, kes ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses, pärijaid kohelda teisiti, kui

kohtleb ORAS § 7 lg 1 p 7 nende 16. juunil Eesti kodakondsuses mitteolnud isikute pärijaid, kelle

õiguseellane ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses. Ka kolleegiumi otsusest ei leia sellele

küsimusele vastust.

36.1. Erinevat kohtlemist ei saaks põhjendada väitega, et võib-olla on Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel ümber asunud isikutele õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsioon juba

määratud. Kompensatsioon võib olla määratud õigusvastaselt võõrandatud vara eest ka teistele

isikutele, kes ei olnud 16. juunil 1940 Eesti kodakondsuses. 16. juunil 1940 Eesti kodakondsusse

mittekuulunud isikutele õigusvastaselt võõrandatud vara eest välisriikide poolt kompensatsiooni

maksmise kohta tõsikindlad andmed praegu puuduvad.

36.2. Kõigile omandireformi seaduste alusel vara tagastamise või kompenseerimise taotluse esitanud

isikutele laieneb ORAS § 17 lg 5, milles sätestatakse: "Omandireformi õigustatud subjektiks oleval

isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara

osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on

ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule."

36.3. Kui ilmneb, et konkreetne isik on saanud õigusvastaselt võõrandatud vara eest

kompensatsiooni, siis jääb vara tagastamata või kompenseerimata. Tagastatud või kompenseeritud

vara kohta saaks aga kohaldada näiteks alusetu rikastumise sätteid.

37.1. Minu jaoks tähendab Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse jõustumise tagajärjel ORAS

§ 7 lg 1 p 7 kohaldamiseks tekkinud õigusliku olustiku ignoreerimine 16. juunil 1940 Eesti

kodakondsuses mitteolnud endiste omanike pärijate ilma mõistliku põhjenduseta ebavõrdset

kohtlemist sõltuvalt sellest, kas õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik asus või ei asunud

ümber Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel.

37.2. Kui seadusandja oleks tunnistanud ORAS § 7 lg 3 ise kehtetuks, siis pidanuks ta

põhiseaduspäraselt käitudes võtma arvesse võrdse kohtlemise põhimõtet. Võrdse kohtlemise

põhimõtte rakenduse üheks võimalikuks ilminguks on Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse

jõustumise tagajärjel kujunenud õiguslik olustik. Võimalik, et see tagajärg ei ole õiguslikus mõttes

täiuslik. Viimane pole aga praeguse asja puhul oluline.

38.1. Eeltoodu põhjal ei saa ma nõustuda kolleegiumi enamuse poolt otsuse punktis 16 võetud

seisukohaga, et ORAS § 7 lg 1 p 7 pelgalt grammatiline tõlgendamine ning selle sätte asukoht

omandireformi aluste seaduses võib viia järeldusele, et kohaldades Saksamaale ümberasujate vara

tagastamisel või kompenseerimisel pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist üldalusena sama

paragrahvi esimest lõiget, võimaldab see säte vara tagastamist ja kompenseerimist ka välisriikide

kodanike pärijatele isegi olukorras, kus välisriikide kodanike enda nõudeõigust omandireformi käigus

vara tagastamise ja kompenseerimise üldiste aluste hulgas ei sätestata.

38.2. Olen seisukohal, et järeldus, mida kolleegiumi enamus peab grammatilise tõlgendamise

tulemuseks, pole pelgalt seaduse sätete grammatilise tõlgendamise tulemus, vaid võtab arvesse ka

võrdse kohtlemise põhimõtet, Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsust ja seadusandja

varasemat käitumist võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamisel, s.o muutmise seaduse vastuvõtmisel

29. jaanuaril 1997.

V

39.1. Eraldi pean vajalikuks peatuda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud lahendi

tähendusel ning instantsikohtu aktiivsusel seonduvalt võimude lahususe ja instantsikohtutele antud

pädevusega. Nimelt püütakse kolleegiumi otsuse punktides 17 ja 19 piiritleda seda, mida praegust

asja puudutava õigusliku regulatsiooni osas saab teha kohus, mida seadusandja.

39.2. Otsuse punkti 17 kolmandas lõigus võtab kolleegium järgmise seisukoha: "ORAS § 7 lg 3

kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei saa olla olukord, kus välisriikide kodanikest ümberasunute vara

kuuluks ilma seadusandja vastava otsustuseta tagastamisele või kompenseerimisele nende pärijatele.

ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaldamine ümberasunute suhtes, kelle õigusi reguleeris kehtetuks tunnistatud

ORAS § 7 lg 3, oleks kolleegiumi hinnangul kohtu ülemäärane aktiivsus."

39.3. Otsuse punkti 19 esimeses lõigus on kolleegiumi enamus seisukohal: "Riigikohtu

halduskolleegium on ORAS § 7 lg 3 kohaldamisega seoses 22. märtsi 1999. a määruses haldusasjas

nr 3-3-1-6-99 leidnud, et Saksamaale ümber asunud isiku pärijatel ei ole vara tagastamisel või

kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu

ka Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05, et Riigikohus oleks

soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku pärijate nõudeõigus oleks

ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest. Seadusandja võib oma otsustusvabaduse piires

laiendada vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute pärijatele, kellel endal

vastav nõudeõigus puudus, kuid seadusandja pole seni seda teinud."

40. Arvan, et seaduse sätete süsteemist ühe sätte kadumisel või lisandumisel tekib uus sätete

kombinatsioon ja selle tagajärjel uus õigusnorm. Juriidiliselt pole erinevust, kas uus norm tekib

seetõttu, et seadusandja tunnistab mingi sätte kehtetuks, või seetõttu, et Riigikohus tunnistab

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses mingi sätte kehtetuks.

41. Sätte kadumisel või lisandumisel uuest sätete kombinatsioonist tekkinud uus norm võib olla nii

seadusandja tahtliku kui ka tahtmatu tegevuse tagajärg.

42. Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsuse tagajärjel kujunenud uue

õigusnormi sisu võib olla selline, mida kohus otsust tehes ette ei näinud. Nimelt võib ka kohtuotsuse

tagajärjel tekkinud sätete kombinatsioonist tekkida üllatava sisuga norm. Riigikohtu võimalused

vältida sellise normi teket on kordades väiksemad kui seadusandjal. Nimelt tegutseb Riigikohus

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses nn negatiivse seadusandjana ega oma pädevust

kehtestada uusi sätteid. Riigikohtu võimalused piirduvad talle põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse § 58 lg-ga 3 antud õigusega lükata kohtuotsuse jõustumine kuni kuueks

kuuks edasi. Ka tegutseb Riigikohus konkreetse kohtuasja raames, olles seotud üksnes

asjassepuutuvate sätetega.

43. Kui sätete uue kombinatsiooni tagajärjel on tekkinud kohtu jaoks üllatava sisuga norm, siis ei saa

kohus arvata, et normi ei ole, ning oodata, kas ja kuidas seadusandja kasutab enda otsustusvabadust.

Kohus peab vaidluse lahendamisel lähtuma sellest, et norm on olemas.

44. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsuse tagajärjel kujunenud uus õigusnorm

võib olla ebaotstarbekas või seadusandjale poliitiliselt vastuvõetamatu. Nendel juhtudel on normi

muutmine seadusandja otsustada. Kui kohtuotsusega kujunenud uus norm on põhiseaduse vastane,

saab tekkinud vea parandada seadusandja või kohus teises põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluses. Kui kohtuotsusega kujunenud uus sätete kombinatsioon on vastuoluline või

ebatäpne, saab vastuolu kõrvaldada seadusandja või instantsikohus tõlgendamise teel. Kui uue sätete

kombinatsiooni tagajärjel on tekkinud lünk, saab instantsikohus täita selle analoogia korras.

45. Instantsikohtu ülemäärasest aktiivsusest, seadusandja pädevusse sekkumisest saaks rääkida

näiteks siis, kui instantsikohus looks uue normi valdkonnas, mille seadusandja on juba "ära"

reguleerinud, tunnistamata seadusandja loodud normi põhiseaduse vastaseks, või kui instantsikohus

ületaks tõlgendamise või analoogia kasutamise piire. Sellist ülemäärast aktiivsust halduskohus ja

ringkonnakohus praeguses asjas minu arvates ei ilmutanud.

46.1. Mõistan kolleegiumi otsuse punkti 19 esimest lõiku selliselt, et kolleegium arvab, et pärijale,

kelle õiguseellasel ei olnud õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või

kompenseerimist, ei saa vara tagastada või kompenseerida selle pärast, et üldkogu otsusest ei nähtu,

et üldkogu soovis muuta Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määruse seisukohta, mis oli

võetud ORAS § 7 lg 3 kehtivuse tingimustes.

46.2. Seda, kas üldkogu soovis või ei soovinud luua niisugust tagajärge, pole minu arvates võimalik

hinnata juba seetõttu, et haldusasjas nr 3-3-1-63-05 tehtud kohtuotsustes üldkogu selle probleemiga

üldse ei tegelnud. Kohtuasi seda probleemi ei puudutanud ja üldkogu ei võtnudki selles küsimuses

mingit seisukohta. Küll aga tunnistas üldkogu ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tervikuna ja leidis, et Saksa

riigiga sõlmitud kõigi lepingute alusel ümber asunute vara tuleb tagastada või kompenseerida üldistel

alustel (vt käesoleva otsuse punkti 30).

47. Eeltoodud põhjendustel ole minu arvates kuidagi võimalik väita, et ORAS § 7 lg 1 p 7

kohaldamiseks Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikute vara suhtes oleks vaja

olnud seadusandja tegevust ning ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaldamine kujutaks praeguses kohtuasjas

endast halduskohtu ülemäärast aktiivsust.

VI

48. Kuna õigusvastaselt võõrandatud vara endine omanik Heinrich Julius Schmidt oli Saksa riigiga

sõlmitud lepingu alusel ümber asunud Saksa kodanik, siis ei saanud talle kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud vara kellelegi tagastada ega kompenseerida ORAS § 7 lg 3 kehtivuse ajal.

49. Kuna H. J. Schmidt on surnud, siis sattus temalt õigusvastaselt võõrandatud vara ORAS § 7 lg 3

kehtivuse kadumisel ORAS § 7 lg 1 p 7 toimealasse. Selle sätte alusel ei sõltunud õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine sellest, kas riikidevaheline leping on või pole

sõlmitud.

50. Ringkonnakohus on tuvastanud, et H. J. Schmidti lapselaps Ivar Schmidt ei vasta ORAS § 7 lg 1

p-s 7 sätestatud nõuetele, sest ta pole Eesti kodanik ega elanud alaliselt Eestis omandireformi aluste

seaduse jõustumise ajal. Sel ajal elasid Eestis alaliselt ja olid ka Eesti kodakondsuses H. J. Schmidti

venna lapselapsed H. Koikson, P. Tohert ja R. Tohert, kes järelikult vastasid ORAS § 7 lg 1 p 7 ja

teiste asjakohaste sätete nõuetele ning nad tulnuks H. J. Schmidtile kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud vara osas tunnistada omandireformi õigustatud subjektideks. Sellisele järeldusele

halduskohus ja ringkonnakohus ka jõudsid.

51.1. Halduskohus ja ringkonnakohus ei kaasanud H. J. Schmidti lapselast I. Schmidti

kohtumenetlusse kolmanda isikuna.

51.2. Minu arvates talitasid kohtud ka selles küsimuses õigesti. Nimelt jättis ÕVVTK Lääne

maakonnakomisjon kohtuasja materjalidest nähtuvalt 3. märtsi 2009. a otsusega I. Schmidti

tunnistamata omandireformi õigustatud subjektiks, kuna tal puudub Eesti kodakondsus ja ta ei elanud

omandireformi aluste seaduse jõustumisel Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil. Seda

otsust pole vaidlustatud. Korraline haldusmenetlus I. Schmidti osas on lõppenud. Seepärast ei saanud

H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti suhtes tehtud kohtuotsus, sõltumata selle resolutsioonist,

mõjutada I. Schmidti õigusi.

52. Eeltoodud põhjendustel peangi halduskohtu ja ringkonnakohtu otsust õigeks.

VII

53.1. Eriarvamuse punktis 1.2 märkisin, et täiesti arusaamatuks jääb mulle see, miks asi saadetakse

halduskohtule uueks arutamiseks ja kohustatakse halduskohut hindama vaidlustatud haldusakti

Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse seisukohti arvestades.

53.2. Minu arvates eeldab kolleegiumi otsuse motivatsioon uue otsuse tegemist, millega jääks jõusse

ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 17. veebruari 2009. a otsus nr 1 ning rahuldamata H. Koiksoni,

P. Toherti ja R. Toherti kaebus, mille nad esitasid halduskohtule. Nimelt on kolleegiumi otsusest

üheselt välja loetav, et H. Koikson, P. Tohert ja R. Tohert, samuti I. Schmidt ei saa seaduse järgi olla

omandireformi õigustatud subjektideks õigusvastaselt võõrandatud vara osas, mis kuulus

H. J. Schmidtile.

53.3. Sellest seisukohast lähtuvalt ei olegi H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kaebuse suhtes

halduskohtul võimalik teha teistsugust otsust kui jätta kaebus rahuldamata. Asja halduskohtule uueks

arutamiseks saatmine oleks olnud kohane, kui kolleegium oleks tuvastanud kohtumenetluse seaduse

olulise rikkumise, näiteks kellegi kaasamata jätmise või mõne olulise tõendi hindamata jätmise.

Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse põhjendavast osast ei nähtu sellise rikkumise tuvastamist.