3-3-1-10-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-10-10

Otsuse kuupäev

28. aprill 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Helle Koiksoni, Peeter Toherti ja Rein Toherti kaebused

ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 17. veebruari 2009. a otsuse

nr 1 tühistamiseks ning ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni uue

otsuse tegemiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-09-570

Menetluse alus Riigikohtus

ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2009. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

12. novembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-570. Saata asi uueks arutamiseks Tallinna

Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Lääne

maakonnakomisjon jättis 30. septembri 1998. a otsusega rahuldamata Ivar Schmidti avalduse

Haapsalus Lossiplats 6 ja 6a asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks põhjendusega, et

vara endine omanik ei olnud 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodanik. Eelnimetatud vara endine

omanik oli I. Schmidti vanaisa Heinrich Julius Schmidt, kes oli 16. juuni 1940. a seisuga Saksa

kodanik ning lahkus 1939. aastal Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale.

2. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon jättis 25. aprilli 2006. a otsusega nr 217 rahuldamata

H. J. Schmidti venna lastelaste Helle Koiksoni, Peeter Toherti ja Rein Toherti avalduse nende

tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks Haapsalus Lossiplats 6 asuva vara osas. Otsuse

põhjenduste kohaselt ei olnud vara endine omanik H. J. Schmidt 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi

kodanik.

3. Tallinna Halduskohtu 9. aprilli 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1218 jäeti rahuldamata

H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti kaebused ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 25. aprilli 2006. a

otsuse peale ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. novembri 2008. a otsusega rahuldamata ka

nende apellatsioonkaebused. Ringkonnakohus põhjendas kaebuste rahuldamata jätmist

omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega Riigikohtu poolt ning osutas

sellest tulenevatele järelmitele. Ringkonnakohus märkis, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjonil

tuleb Riigikohtu otsusest lähtuvalt uuesti läbi vaadata nii kaebajate kui ka I. Schmidti avaldused.

Seejuures lisas ringkonnakohus, et ORAS § 7 lg 1 ei välista nende isikute vara tagastamist, kes ei

olnud 16. juuni 1940. a seisuga Eesti Vabariigi kodanikud ega elanud Eesti territooriumil, kuna

ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaselt on sellise vara tagastamist õigus nõuda ORAS §-s 8 nimetatud pärijatel.

Täiendavaks aluseks lisaks ORAS § 7 lg-s 1 loetletud alustele on endiste omanike õdedele ja

vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja

rajatiste tagastamise seaduse (edaspidi: õdedele ja vendadele tagastamise seadus) § 1, millega ei seata

vara tagastamise nõudeõiguse olemasolu sõltuvusse vara endise omaniku kodakondsusest 16. juunil

1940 ega Eestis elamisest omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal.

4. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 17. veebruari 2009. a otsusega nr 1 jäeti rahuldamata

H. Koiksoni, P. Toherti ja R. Toherti avaldused vaidlusaluse vara suhtes õigustatud subjektideks

tunnistamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt on vara endisel omanikul ORAS §-le 8 vastav pärija,

kelleks on tema lapselaps I. Schmidt. Seetõttu on välistatud taotlejatele vara tagastamine õdedele ja

vendadele tagastamise seaduse § 1 kohaselt.

3. märtsi 2009. a otsusega jättis ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon ORAS § 7 lg 1 p 7, § 7 lg 2, § 8

lg 3 p 2 ja lg 5 , § 19 lg 1 ning MaaRS § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel õigustatud subjektiks tunnistamata

ka I. Schmidti, kuna tal puudub Eesti kodakondsus ja ta ei elanud omandireformi aluste seaduse

jõustumise hetkel (20. juuni 1991) Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil.

5. H. Koikson, P. Tohert ja R. Tohert esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid

tühistada ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 17. veebruari 2009. a otsuse nr 1. Kaebajate arvates

tuleneb Tallinna Ringkonnakohtu otsusest haldusasjas nr 3-06-1218, et nende õigus nõuda

H. J. Schmidtile kuulunud vara tagastamist sõltub sellest, kas I. Schmidtil on õigus vaidlusaluse vara

tagastamisele.

Vastustaja rikkus vaidlustatud otsuse tegemisel menetlusnorme, lahendades kaebajate avaldused

olukorras, kus lahendamata oli I. Schmidti avaldus. Selle avalduse lahendamise tulemusest sõltus aga

kaebajate tunnistamine omandireformi õigustatud subjektideks. Kaebajad väitsid, et ORAS § 7 lg 1

p 7 kohaselt saab välisriigi vara tagastamist nõuda ORAS §-s 8 sätestatud pärija, kes on Eesti kodanik

või kes elas omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil. Vara endine

omanik H. J. Schmidt ega tema lapselaps I. Schmidt polnud Eesti Vabariigi kodanikud ning

I. Schmidt ei elanud ka omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eestis. Seetõttu ei saa

I. Schmidti pidada pärijaks, kellel tekib nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks.

Komisjon ei ole otsustamiseks vajalikke asjaolusid välja selgitanud.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 16. juuni 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-09-570 kaebused ja

tühistas ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni vaidlustatud otsuse. Kohus kohustas vastustajat

kaebajate 25. märtsi 2006. a avaldused uuesti läbi vaatama ja tegema uue otsuse kolme kuu jooksul

kohtuotsuse jõustumisest. Kohtu hinnangul puudub vaidlus selles, et kõnealuse vara õigusvastase

võõrandamise aegne omanik H. J. Schmidt lahkus 1939. a riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale

ning oli 16. juuni 1940. a seisuga Saksa kodanik. Nii kaebajad (H. J. Schmidti venna lapselapsed) kui

ka H. J. Schmidt lapselaps I. Schmidt on tähtaegselt esitanud avaldused H. J. Schmidtile kuulunud

vara tagastamiseks. Kuigi I. Schmidt kuulub ORAS § 8 lg 3 p-s 2 loetletud pärijate hulka, tuleb seda

sätet vaadelda koosmõjus ORAS § 7 lg 1 p-ga 7. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole nõudeõigust

välisriigi kodaniku vara tagastamiseks pärijal, kes pole Eesti kodanik ega elanud omandireformi

aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi territooriumil. Seega ei saa I. Schmidti kui pärija

olemasolu välistada kaebajate nõudeõigust. Ka Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega

nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste

esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" (edaspidi Kord) p 4

üheksandast lõigust tuleneb põhimõte, et omandireformi õigustatud subjektide ringi

kindlakstegemisel võetakse arvesse vaid isikuid, kelle nõudeõigus tuleneb seadusest ning kes

otsustavad seda ka tegelikult kasutada. Kohus märkis, et ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon peab

avalduste uuel läbivaatamisel hindama oma pädevuse piires kõiki asjassepuutuvaid tõendeid ja

tuvastama asjas tähtsust omavad asjaolud, arvestades seejuures varasemates kehtivates haldusaktides

ja jõustunud kohtulahendites tuvastatud asjaolusid ning käesolevas ja varasemates asjassepuutuvates

kohtuotsustes antud õiguslikke juhiseid.

7. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja

teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellandi hinnangul kohaldas kohus vääralt

materiaalõigust, eelkõige MaaRS § 5 koostoimes ORAS §-ga 8, õdedele ja vendadele tagastamise

seaduse §-ga 1 ning Korra p-ga 4. Komisjon saanuks vaid juhul, kui I. Schmidt oleks loobunud

nõudeõigusest, saanud väita, et ORAS §-s 8 nimetatud pärija puudub. Apellandi väitel ei arvestanud

halduskohus ka ORAS § 7 lg 2 võimaliku mõjuga. Asjaolu, et hetkel pole Eesti Vabariik selles sättes

nimetatud lepingut sõlminud, ei võimalda välistada I. Schmidti nõudeõigust ega tunnistada kaebajaid

vaidlusaluse vara osas omandireformi õigustatud subjektideks.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. novembri 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) asjas pole vaidlust faktiliste asjaolude üle;

2) kohus jääb 20. novembri 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-06-1218 võetud seisukoha juurde, kus

samade menetlusosaliste vahel toimunud vaidluses leiti, et õdedele ja vendadele tagastamise seaduse

§ 1 sätestab täiendava aluse lisaks ORAS § 7 lg-s 1 loetletutele ega sea vara tagastamise nõudeõigust

sõltuvusse vara endise omaniku kodakondsusest 16. juulil 1940 ega Eestis elamisest omandireformi

aluste seaduse jõustumise ajal;

3) pärast ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist Riigikohtu üldkogu poolt toimub Saksa riigiga

sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunud isikutelt õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamine ja kompenseerimine omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises

korras;

4) Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-63-05 ei soovitud asendada

üht põhiseaduse vastast olukorda teisega ega luua olukorda, kus ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tõttu

kandub osa selle sisust üle ORAS § 7 lg-sse 2. Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud

Saksa kodanike omandis olnud ja Eestis asunud vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks esitatud

taotlusi ei tule lahendada mitte ORAS § 7 lg 2, vaid lg 1 järgi;

5) ORAS § 8 ja § 7 lg 1 p 7 koosmõjust tuleneb, et kui vara endine omanik oli välismaalane ja tal on

ORAS §-s 8 sätestatud formaalsetele tunnustele vastav pärija, siis on viimasel õigus nõuda vara

tagastamist või kompenseerimist üksnes juhul, kui ta on Eesti kodanik või kui ta elas Eestis

omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal. Vara endise omaniku lapselaps I. Schmidt neile

tunnustele ei vasta ja teda ei saa seetõttu käsitada pärijana ORAS § 8 tähenduses;

6) kuna I. Schmidti nõudeõigust ei saa tuletada ei ORAS § 7 lg-st 1 ega lg-st 2, ei saa tema poolt vara

tagastamise avalduse esitamine takistada kaebajate avalduste lahendamist;

7) ORAS §-s 2 sätestatu kohaselt ei ole omandireformi eesmärgiks jätta vara pelgalt formaalsetel

põhjustel tagastamata või kompenseerimata, kui on olemas Eesti riigiga tihedalt seotud isikud, kellele

on võimalik vara õigusvastase võõrandamisega tekitatud ülekohus heastada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata. Kassaator leiab

järgmist:

1) kohtud on tähelepanuta jätnud ORAS § 7 lg 2. Seda sätet kohaldatakse õigusvastase võõrandmise

ajal välisriigi kodanikule kuulunud vara suhtes, kui kohaldatavad ei ole § 7 lg 1 p-d 1-4 ja 7.

Riigikohus on ka haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leidnud, et ORAS § 7 lg 3 oli erinorm ORAS § 7 lg 1

suhtes, mitte ei sätestanud erandit lg-st 2. Kui erinorm (ORAS § 7 lg 3) on kehtetu, tuleb

välismaalasele kuulunud vara tagastamise puhul kohaldada ORAS § 7 lg-t 2 ning oodata selleks

riikidevahelist kokkulepet;

2) asjaolu, et I. Schmidt ei saa olla õigustatud subjekt ORAS § 7 lg 1 p 7 mõttes, ei välista

nõudeõigust ORAS § 7 lg 2 alusel. Seega olnuks ennatlik tema nõudeõigust välistada, kuna riik võib

veel sõlmida ORAS § 7 lg-s 2 ette nähtud kokkuleppe;

3) kuna I. Schmidt on elusolev pärija, ei teki endise omaniku venna alanejatel sugulastel nõudeõigust

hoolimata sellest, et pärija ei vasta ORAS § 7 lg 1 p 7 tingimustele. I. Schmidti nõudeõiguse saanuks

välistada vaid juhul, kui ta oleks vara tagastamise avaldusest loobunud.

10. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiavad H. Koikson, R. Tohert ja P. Tohert, et kohtud

on õigesti kohaldanud ORAS § 7 lg 1 p 7. Praeguse vaidluse puhul puudub pärija omandireformi

tähenduses, mistõttu tuleneb kaebajate nõudeõigus H. J. Schmidtile kuulunud vara tagastamiseks

MaaRS § 5 lg 1 p-st 2 ning õdedele ja vendadele tagastamise seaduse §-st 1. Asjas ei ole kohaldatav

ORAS § 7 lg 2 ning puudub vajadus selles sättes nimetatud välislepingu järele, kuna Saksamaale

ümber asunud isikute vara tagastamine tuleb lõpule viia üldistel alustel ja korras, kui vara on

võimalik tagastada Eesti Vabariigi kodanikele, kes on õigustatud seda nõudma.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Asjas on tuvastatud ega vaielda selle üle, et Haapsalus Lossiplats 6 asunud vara kuulus

õigusvastase võõrandamise ajal H. J. Schmidtile, kes oli Saksa kodanik ja lahkus 1939. a

riikidevahelise lepingu alusel Saksamaale. Selle vara tagastamiseks on tähtaegselt avaldused esitanud

nii H. J. Schmidti lapselaps I. Schmidt kui ka venna lapselapsed H. Koikson, P. Tohert ja R. Tohert,

kes on käesolevas asjas kaebajateks. Samuti on tuvastatud, et I. Schmidt ei ole Eesti Vabariigi

kodanik ega elanud omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile

alluval territooriumil. ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon jättis 3. märtsi 2009. a otsusega õigustatud

subjektiks tunnistamata ka I. Schmidti.

12. Vastavalt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-63-05 tunnistati

alates 12. oktoobrist 2006 kehtetuks ORAS § 7 lg 3, mis sätestas, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute

alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. 6. detsembri

2006. a otsuses samas haldusasjas asus üldkogu ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärje osas seisukohale,

et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele

omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras.

13. Käesolevas asjas vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel tugines ÕVVTK Lääne maakonnakomisjon

ORAS § 8 lg 3 p-le 2 ja lg-le 5, MaaRS § 5 lg 1 p-le 2, õdedele ja vendadele tagastamise seaduse §-

le 1 ning Korrale ning asus seisukohale, et kuna vara endisel omanikul on ORAS § 8 lg 3 p-s 2

nimetatud pärija (lapselaps), pole põhjendatud endise omaniku venna lapselaste tunnistamine

omandireformi õigustatud subjektideks. Kohtumenetluse käigus on vastustaja tuginenud ka ORAS

§ 7 lg-le 2 kui alusele, mis võimaldab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida

vastava kokkuleppe olemasolul välisriikide kodanikele.

14. Esmalt nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et praeguse asja lahendamisel pole

kohaldatavaks normiks ORAS § 7 lg 2, mis sätestab: "Välisriikide, nende juriidiliste isikute ja

kodanike ning kodakondsuseta isikute, välja arvatud käesoleva paragrahvi 1. lõike 1.-4. ja 7. punktis

nimetatud isikud, omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse Eesti Vabariigi ja vastava riigi vahelise

kokkuleppega." Selliseid kokkuleppeid seni sõlmitud ei ole.

15. Ringkonnakohus tugines praeguse vaidluse lahendamisel ORAS § 7 lg 1 p-le 7, mis sätestab:

"Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on õigustatud nõudma välisriigi

kodanike ja kodakondsuseta isikute omandis olnud õigusvastaselt võõrandatud vara osas nimetatud

isikute §-s 8 sätestatud pärijad, kellel on Eesti kodakondsus või kes elavad käesoleva seaduse

jõustumise ajal alaliselt Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile alluval territooriumil."

Seejuures rõhutas ringkonnakohus ka oma varasemas praktikas samade menetlusosaliste vahelises

vaidluses (haldusasjas nr 3-06-1218) väljendatud seisukohta, et ORAS § 7 lg 1 ei välista vara

tagastamist isikutele, kes ei vasta ORAS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud tunnustele, st ei olnud 16. juunil

1940 Eesti kodanikud ega elanud Eesti territooriumil omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal.

Ringkonnakohus leidis, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise

nõudeõiguse täiendava aluse ORAS § 7 lg-s 1 sätestatu kõrval kehtestab õdedele ja vendadele

tagastamise seaduse § 1, mis ei sea välisriigi kodanikule kuulunud vara tagastamisel pärijate

nõudeõigust sõltuvusse endise omaniku kodakondsusest.

16. Kolleegium möönab, et ringkonnakohtu poolt kohaldatud ORAS § 7 lg 1 p 7 pelgalt grammatiline

tõlgendamine ning selle sätte asukoht omandireformi aluste seaduses võib viia järeldusele, et

kohaldades Saksamaale ümber asujate vara tagastamisel või kompenseerimisel pärast ORAS § 7 lg 3

kehtetuks tunnistamist üldalusena sama paragrahvi esimest lõiget, võimaldab see säte vara

tagastamist ja kompenseerimist ka välisriikide kodanike pärijatele isegi olukorras, kus välisriikide

kodanike enda nõudeõigust omandireformi käigus vara tagastamise ja kompenseerimise üldiste aluste

hulgas ei sätestata.

Kolleegiumi hinnangul pole selline järeldus aga kooskõlas ORAS § 7 muude sätete ning Riigikohtu

varasemate seisukohtadega.

17. ORAS § 7 lg 1 p-dest 1 ja 2 tuleneb üldreegel, mille kohaselt vara tagastamise ja

kompenseerimise nõudeõigus on isikutel, kes elasid omandireformi aluste seaduse jõustumise ajal

Eesti Vabariigi territooriumil või kui neil oli 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsus. ORAS § 7

lg 1 punkti 3 kohaselt on nõudeõigus ka ORAS § 7 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud tunnustele vastavate

isikute füüsilistest isikutest pärijatel ORAS §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel.

Kuni 12. oktoobrini 2006 kehtinud ORAS § 7 lg 3 järgi ei peetud oluliseks eristada vara endisi

omanikke kodakondsuse järgi. Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-

63-05 ei tulene, et vara tagastamise ja kompenseerimise otsustamisel omandireformi aluste seaduses

sätestatud üldistel alustel ja üldises korras tuleks omandireformi õigustatud subjektidena käsitada

välisriigi kodanikest ümberasujaid või nende pärijaid.

ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei saa olla olukord, kus välisriikide kodanikest

ümberasunute vara kuuluks ilma seadusandja vastava otsustuseta tagastamisele või

kompenseerimisele nende pärijatele. ORAS § 7 lg 1 p 7 kohaldamine ümberasunute suhtes, kelle

õigusi reguleeris kehtetuks tunnistatud ORAS § 7 lg 3, oleks kolleegiumi hinnangul kohtu

ülemäärane aktiivsus.

18. ORAS § 7 lg 1 p 7 viitab ORAS §-le 8. ORAS § 8 lg-s 3 sätestatakse, et kui õigusvastaselt

võõrandatud vara endine omanik on surnud ning tema testamenti ei ole või see ei vasta sama

paragrahvi teise lõike nõuetele või testament ei hõlma kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või

testamendijärgne pärija (pärijad) on surnud, on kas kogu õigusvastaselt võõrandatud vara või selle

testamendis märkimata osa ulatuses omandireformi õigustatud subjektid:

1) endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed võrdsetes osades;

2) endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast), ning

endise omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud (sõltumata

surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda ainult selle vara tagastamist või

kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende abikaasal või vanemal.

ORAS § 8 lg 5 kohaselt käsitatakse õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena ainult selles

paragrahvis tähendatud isikuid. Kui endise omaniku pärija on surnud, ei lähe temale kuuluva

pärandiosa taotlemise õigus üle tema pärijatele, välja arvatud § 8 lg 3 p-s 2 tähendatud isikud.

19. Riigikohtu halduskolleegium on ORAS § 7 lg 3 kohaldamisega seoses 22. märtsi 1999. a

määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 leidnud, et Saksamaale ümber asunud isiku pärijatel ei ole vara

tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Kolleegiumi

hinnangul ei nähtu ka Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-63-05, et

Riigikohus oleks soovinud luua olukorda, kus Saksamaale ümber asunud endise omaniku pärijate

nõudeõigus oleks ulatuslikum vara omaniku enda nõudeõigusest. Seadusandja võib oma

otsustusvabaduse piires laiendada vara tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigust nende isikute

pärijatele, kellel endal vastav nõudeõigus puudus, kuid seadusandja pole seni seda teinud.

Pärimisõiguse kohaselt pärivad pärijad pärandaja vara. Omandireformi aluste seadus sätestab pärijate

mõiste ja ringi pärimisõigusest mõneti erinevalt, kuid ka see seadus tunnistab põhimõtet, et vara

endise omaniku surma korral läheb nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud vara ulatuses üle

pärijatele. Isikutele sellise nõudeõiguse võimaldamine, mida polnud pärandajal, ei sobi kokku

omandireformi üldise loogikaga.

20. ORAS § 7 lg 1 p 7 tekstist ega asjaolust, et ORAS § 7 lg 2 kohaselt ei lahendata ORAS § 7 lg 1 p-

des 1-4 ja p-s 7 nimetatud isikute taotlusi riikidevahelise kokkuleppega, ei saa veel teha järeldust, et

ORAS § 7 lg 1 p-s 7 nimetatud isikutele laieneks nõudeõigus sõltumata sellest, kas riigid on kokku

leppinud välisriikide kodanikele vara tagastamise ja kompenseerimise ja kas neil isikutel on selliste

kokkulepete alusel tekkinud õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või

kompenseerimist. ORAS § 7 lg 1 p-s 7 sätestatakse vaid välisriigi kodanike pärijate suhtes täiendavad

nõuded võrreldes ORAS § 7 lg 1 p-s 3 nimetatud pärijatega.

21. Õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 näeb ette järgmist: "Kui õigusvastaselt võõrandatud

maa endine omanik on surnud ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse §-s 8 nimetatud

pärijaid ei ole ning selle maa tagastamiseks on MaaRS § 5 1. lõike punkti 2 alusel tähtaegselt

esitanud vormikohased avaldused endise omaniku õed ja vennad või nende alanejad sugulased, siis

on neil õigus taotleda ka sellel maal asuvate ning maa endisele omanikule kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist." Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et

õdedele ja vendadele tagastamise seadus ei sea vara tagastamise nõudeõigust sõltuvusse vara endise

omaniku kodakondsusest.

Kolleegiumi hinnangul tuleb õdedele ja vendadele tagastamise seaduse § 1 vaadelda koostoimes

MaaRS § 5 esimese lõike punktiga 2, mis viitab omakorda sama lõike esimesele punktile. Nimetatud

sätted näevad ette järgmist:

"Maa tagastamist või kompenseerimist on õigus nõuda:

1) füüsilistel isikutel, kelle maa õigusvastaselt võõrandati, kui neil oli 1940. aasta 16. juunil Eesti

Vabariigi kodakondsus või kui nad elasid Aluste jõustumise ajal (1991. aasta 20. juuni) alaliselt Eesti

Vabariigi territooriumil;

2) füüsilistel isikutel, kes on käesoleva lõike punktis 1 tähendatud isikute pärijad vastavalt Aluste §-le

8. Kui endine omanik on surnud ja Aluste §-s 8 märgitud isikuid ei ole, on maa tagastamist või

kompenseerimist õigus nõuda tema õdedel ja vendadel võrdsetes osades ning nende alanejatel

sugulastel, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on

õigus nõuda selle maa tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende vanemal."

Viidatud sätetest nende koostoimes ning arvestades kolleegiumi eelpool esitatud seisukohti ORAS

§ 7 lg 1 kohaldamisel järeldub, et olukorras, kus välisriigi kodanikul või kodakondsuseta isikul

puudub nõudeõigus talle kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või

kompenseerimiseks omandireformi käigus, ei saa nõudeõigust sellise vara suhtes tuletada ka õdedele

ja vendadele tagastamise seaduse alusel välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku õe, venna või

nende alanejate sugulaste jaoks.

22. Eeltoodule tuginedes tühistab kolleegium halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse

ebaõige tõlgendamise tõttu. Asi tuleb saata uueks arutamiseks halduskohtule, kes peab hindama

vaidlustatud haldusakti õiguspärasust käesoleva otsuse seisukohti arvestades. Kassatsioonkaebuse

esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 esimese lause alusel tagastada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann